Minu ema ja ta õde loobusid Tartus tagastatud majast onupoja kasuks, onupoeg jõi selle maja maha. Oli jah kena žest, aga natuke kahju – see oli vanaisa ja vanaema maja, mille nad enne sõda ehitasid ja mille siis venelased ära võtsid. Elasid seal pärast tillukeses köök-toas, samas kus Venemaalt kultuuri toonud ülejäänud elamisse majutati ja kes seda maja ka lagastasid. Lõpuks kolis nende juurde pojapoeg ja kui maju hakati tagastama, siis tegi tädidele selgeks, et vanaema ja vanaisa lubasid selle maja temale. Tüli soovimata ema ja õde loobusid siis., äkki tõesti oligi selline kokkulepe, kuigi sel ajal kui vanaisa suri ei tagastatud veel maju. Õnnetuseks ei ole sellel majal häid peremehi ja nii palju mul raha ei ole, et see maja tagasi osta. Nüüd oleme arutanud küll, et oleks pidanud pärima või ära ostma. Onupoeg oli napsitaja ja sai siis elus ka mõned aastad majaomanik olla