Esileht Pereelu ja suhted Pärandi jaotamine järeltulijate vahel

Näitan 19 postitust - vahemik 181 kuni 199 (kokku 199 )

Teema: Pärandi jaotamine järeltulijate vahel

Postitas:
Kägu

ta jääb ju ilma ainult oma isa naise varast. kas üldse on mingitki põhjust, miks ta peaks pärima oma isa naise vara???

No see päris ainult naise vara ka ju pole, kui öeldi, et on suures osas ostetud tema lahusvara eest, aga mitte päris. Ka on mees sinna panustanud, mis arvestatakse nüüd tema elamiskuludest maha.

kui need mees ja naine on otsustanud, et kinnisvara, mis on ostetud suuremas osas naise lahusvara arvelt, läheb 100% naise omandisse, siis nii on. see oli nende otsus. ja naise mõttekäik on täiesti korrektne ja moraalselt õige. vastasel juhul võiks sellest tulla üks ütlemata suur jama, kui mees sureb ja tema esimene laps pärib mingi osa sellest kinnisvarast.

see, et mees panustab selle kinnisvara hooldmaisse ja parendamisse, kus ta elab, on ka täiesti loomulik, vastutasuks on tal eluaegne kasutamisõigus.

väheusutav, et sellel mehel üldse mingit vara ei ole… sellest varast osa saabki siis pärida tema esimene laps, kui mees seda soovib.

ei ole need kärgpere lapsed kuidagimoodi halvemas seisus, sama hästi võib olla niipidi, et lahusolev vanem hakkab oma eemalolekut just pärandiga kompenseerima.

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie suguvõsas on päris mitmed üksi jäänud vanemad oma majad juba eluajal lastele kinkinud. Just sellised suuremad aedlinnade majad, mil vanust juba kukil ja vajasid kapitaalsemat remonti.  Laps on ema või isaga samas majas elanud, oma pere loonud, pole olnud põhjust kolida, kui ruumi laialt. Noored on laenu võtnud ja majad korda teinud – katus vahetatud, seinad krohvitud, aknad, veetorustikud, elektrisüsteemid vahetatud, küttekolded uuendatud. Kes on ehitanud ärklikorruse välja, kes keldrisse sauna, kõik on hoitud ja vanad emad-isad saanud oma eluõhtu mõnusalt veeta.

+10
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loen siin, et osad ei soovi enne surma mingeidki asju pärandada, sest lapsed löövad laiaks. Ega siis ei saagi anda, kui vabaks lasta ei suuda.

Tean ikka mitut sellist olukorda, kus vanem inimene on seadnud tingimuseks, et tema surma korral maja või maakodu ei müüdaks. Enamasti on müüdud üsna kohe, aga mitte alati. See on illusioon, et kui saavad alles pärast surma, siis su tahe kehtib. Äi kehti 🙂 Mul äi suri enne ämma, nad olid kuldpulmadki pidanud. Äi oli erakordselt privaatne mees, nende õuele võis puid juurde panna, aga maha võtta mitte. Kuigi enam miski vilja ei kandnud ja majas oli kottpime. Ämm ja äi rääkisid vähemalt kaks korda aastas mõlemad, et pärast nende surma maja müüa ei tohi ja puid võib piirata, aga mitte maha müüa.
Siis suri äi ära. Matused. Paar nädalat hiljem ämma kõne, me tuleks kohale mootorsaega. 20 puud sai maha võetud. Küsima ei hakanud, aga ämm lihtsalt kannatas kõik need aastad ja noogutas äiaga kaasa.
Veel aasta hiljem ämm soovis maja lastele anda ja ise korterisse väiealevis. Seda ta ka tegi, kahjuks suri õige pea. Peiede järgselt koristades teine minia küsis, et mis nüüd siis sellest majast saab. MÜÜKI muidugi, vastasid kõik lapsed.

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie saime vanematelt osa varast kätte 30-aastaselt, mina sain vanaema maja, mille olen renoveerinud ja elan seal oma perega. Tänu sellele, et ei pidanud laenu võtma oleme mehega ostnud 2 korterit ja nüüd ehitame mere äärde maakodu. Ka vend sai oma osa kätte samal ajal. Vanematel on nende oma elamine, mis jääb vennapojapole.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mõni arvab, et kui ta surnud on, siis on tal parem surnuna silma peal hoida, et kõik toimuks täpselt tema soovi kohaselt. Ei toimu. Ei peagi toimuma. Nähtud küll neid majasid, mis “peavad jääma perekonda edasi põlvest põlve”. Suurem osa nendeks vajaks kopaga kokku lükkamist. Teine osa neist on aegnud näiteks planeeringult. Mingile osale pole pärijatest ühtki tahtjat. Väike osa on tõesti seda väärt, et neid hoida.

Vastupidisest ka eluline asi. Ühel väiskemal Eesti saarel, mere ääres, privaatses kohas on imekaunis maja. Ehitatud 1960. aastatel üle saja aasta vana maja kokkulükkamise järel. See maja, mis kokku lükati, sel polnud peale omanike surma omastest ühtki soovijat, pärandatud oli lapselastele. Kuigi keskmine põlvkond ehk vanemad ohkisid nagu jaksasid, aga ise ka sinna ei kolinud, müüsid täisealiseks saanud lapselapsed selle maha.
Selle laguneva maja ostsid minu hõimlased. Lükkasid kokku, sest seisukord ei võimaldanud isegi tollal kaasaegseks teha ja ehitasid väga-väga kena maja. Nüüd on nad 80 saamas. Lapsed (60 lähedal) ja lapselapsed (30-35) peavad seda küll väga armsaks kohaks, aga…jõuavad sinna üle aasta maksimum nädalaks. Keegi sinna kolida ei taha. Lapselapselapsed on 3-8 aastased, aga nende vanemad absoluutselt keelduvad linnaelu selle vastu vahetamast ja kuna sõit on ikka pikk, siis ei jõua isegi jaanipäevaks igal aastal. Memm ja taat on otsustanud maja müüa. Lapsed, lapselapsed karjuvad, ei-ei. Mereäärne, miljonivaade jne. Mälestused, metsmaasikad ja kogu värk. Aga mitte keegi neist ei taha seal olla. Veel vähem midagi sel suuremat kõpitseda kui põõsast marju noppida. Aga OMADA tahaks seda maja küll. Lasta sel veel 30 aastat laguneda, kuni lapselapselapsed selle tolleks ajaks vanemate surma järel kokku lükkavad, sest maja on hooldamata, varisev, aegunud. Ja nendel pole sellega ka mingeidki mälestusi. Vat sulle säh tulevaste põlvkondade põliskodu, mida on väärt lastele jätta.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei rääkinud ju enda paljaks andmisest. Pärandusest. Iga inimene oskab nii palju aritmeetikat, et korrutada arvatavad allesjäänud eluaastad kuude arvuga. Siis kuude arvu igakuiste kulude summaga, koonerdamata, laiema joonega. Siis korrutada see igaks juhuks kahega. Siis liita sinna veel 50% meelerahufondi ja kõigest sellest veel 25% laristamisfondi. Siis vaadata üle, mis asjad võiksid elu jooksul veel vajada vahetamist (auto, eluaseme kapremont, küttesüsteemid, puusad 🙂 ) ja need kulud ära teha või lisada veel 1,25 kordselt valemisse. Nüüd lahutad selle kõik olemasolevast varast ja annad enne surma lastele kätte. Jääb endale lobedaks või vähemlobedaks äraelamiseks ja lastel pole kakelda enam pärast millegi üle. Nemad on oma kraami kätte saanud ja mida sellega teevad, on juba kitsalt nende endi asi. See pole siis enam meie vara abikaasaga vaid laste vara. Ja kui laste kasvatamine on s**asti tehtud, oma süü.

Eeldame abikaasaga, et eluaastaid surmani 40. Saan meie kuludeks 3,8 miljonit. Kui paljudel on selline vara? Ainult 8000 inimesel meie Eestis.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei rääkinud ju enda paljaks andmisest. Pärandusest. Iga inimene oskab nii palju aritmeetikat, et korrutada arvatavad allesjäänud eluaastad kuude arvuga. Siis kuude arvu igakuiste kulude summaga, koonerdamata, laiema joonega. Siis korrutada see igaks juhuks kahega. Siis liita sinna veel 50% meelerahufondi ja kõigest sellest veel 25% laristamisfondi. Siis vaadata üle, mis asjad võiksid elu jooksul veel vajada vahetamist (auto, eluaseme kapremont, küttesüsteemid, puusad 🙂 ) ja need kulud ära teha või lisada veel 1,25 kordselt valemisse. Nüüd lahutad selle kõik olemasolevast varast ja annad enne surma lastele kätte. Jääb endale lobedaks või vähemlobedaks äraelamiseks ja lastel pole kakelda enam pärast millegi üle. Nemad on oma kraami kätte saanud ja mida sellega teevad, on juba kitsalt nende endi asi. See pole siis enam meie vara abikaasaga vaid laste vara. Ja kui laste kasvatamine on s**asti tehtud, oma süü.

Eeldame abikaasaga, et eluaastaid surmani 40. Saan meie kuludeks 3,8 miljonit. Kui paljudel on selline vara? Ainult 8000 inimesel meie Eestis.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eeldame abikaasaga, et eluaastaid surmani 40. Saan meie kuludeks 3,8 miljonit. Kui paljudel on selline vara? Ainult 8000 inimesel meie Eestis.

Keegi vist pole öelnudki, et noorena peaks laiali jagama. Mõni lihtsalt arvas, et selleks ei pea ära surema, et lastele edasi anda, mida ise enam ära ei kuluta. Minu arvates ongi seetõttu just tark anda jupikaupa elu jooksul edasi. Siis saab seda teha kui endale sobib ja järeltulijad vajavad. Milleks hoida oma tagumuku taga kasvõi margikogugi, kui ise tead, et kindlasti juurde koguma ei hakka ja niikuinii müüma ka mitte. Ma annaks kohe ära, koos muu kraamiga, mil muidu on väärtust, aga mitte enam minu jaoks. Samal ajal säilitades oma katust peakohal ja eluraha. Vähemalt seni pensionisüsteem veel toimib ja ilmselt vähemalt kümme aastat veel kui mitte nelikümmend. Sambad on, esialgu saab võtta aegaajlt mõne tööjupi teha, kui tahta. Mis ma sellest Eesti Entsüklopeediast siin kapis ikka soojendan. Ise enam ei kavatse vaadata, ahiküttega maja pole ligi 100 aastat vanade köidete hoidmiseks ka kõige stabiilsema niiskustasemaga hoome. Anname edasi sellele, kes tahab lugeda, hoida või, taeva pärast, kasvõi müüa.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Keegi vist pole öelnudki, et noorena peaks laiali jagama. Mõni lihtsalt arvas, et selleks ei pea ära surema, et lastele edasi anda, mida ise enam ära ei kuluta. Minu arvates ongi seetõttu just tark anda jupikaupa elu jooksul edasi.

70-sena oleks see summa kahepeale pea 2 miljonit. See on ka palju Eesti mõistes.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei saa üldse aru, miks peaks oma vara lastele edasi andmisega ootama surmani. Juhul kui üldse plaanis on midagi lastele jätta. Mis käegakatsutav kasu või kasutamisviis oleks kuskil väärtpaberiarvel istuval summal, kui on selge, et järelejäänud aastatega seda ise laiaks lüüa niikuinii ei suuda.

Täiesti nõus. Noorel inimesel on toetust kordades rohkem vaja kui keskealisel. Kui omatakse mitut kallist kinnisvara ja hulgaliselt investeeringuid, siis ilmselgelt tullakse ka võimalije hooldekodu arvetega toime. Lapsi (või siis ka lapselapsi) tuleks toetada ajal kui neil seda abi kõige rohkem vaja. Miks nad peavad ootama oma vanema surma, et endale lahedamat elu lubada?

Sest mind ei aidanud mu elu alguses keegi. Jah, maksti haridus ja osteti auto, aga ülejäänu võitlesin ise. Sama järgin oma laste puhul, riie seljas, jalats jalas, haridus finantseeritud, vanim sai ka auto. Kui tahavad kortereid ja maju, tuleb ise võidelda.

+2
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas sinu lapsed sündisid täiskasvanutena?

Muidugi mitte, aga sul peavad olema selleks suured finantsid. Kas suudad nende täisealiseks saamise ajaks panna kõrvale sadu tuhandeid?

Neid eestlasi, kes suudavad, on ikka päris palju:) osatakse investeerida, pärandus pannakse teenima, töötatakse väga hea sissetulekuga kohal, palk pluss viiekohalised boonused etc. See on reaalsus.

+4
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

põhjuseks see, et abikaasal oli enne meie lapsi veel 1 laps,

Väga kurb, et nende kärgperedega ongi nii, et need “vanad” lapsed ei saa mitte midagi oma vanemate elutööst. Sina siin hõiskad jah, et kõik on sinu oma, sinu tehtud, sinu lapsed, aga su mees on siiski veel ühe lapse isa, kes jäetakse kõigest tema isa poolt tehtust ilma. Tema on ju siiski ka panustanud. Samas sellel lapsel nagu polekski isa olnud.

Ei jäeta ju. Esiteks on isa talle juba kinkinud 250000 tuhat maksva korteri Tallinna kesklinnas ja teiseks, isa pärandus läheb ju jagamisele kolme minu ja tema ühise lapse ja nooruspõlve kogemata juhtunud lapse vahel, sealt saab see vallaslaps veel pärandust.

Miks peaks minu suguvõsale kuuluvad hinnalised kinnistud ja minu investeeringud minema võõrasse peresse?

+10
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sest mind ei aidanud mu elu alguses keegi. Jah, maksti haridus ja osteti auto, aga ülejäänu võitlesin ise. Sama järgin oma laste puhul, riie seljas, jalats jalas, haridus finantseeritud, vanim sai ka auto. Kui tahavad kortereid ja maju, tuleb ise võidelda.

Tasuline haridus ja auto pole mitte midagi? Ikka maja oleks pidanud saama? Oli8 su vanematel üldse majaostuks raha ilma laenu võtmata, et seda nii elementaarseks pead? Ja miks sa oma lapsi nii ebavõrdselt kohtled, et ainult üks laps auto sai?

Mina elasin noorena oma vanaemalt päritud ühiskorteri toas, erastasin selle EVP-ga. Lapsepõlvekodu oli meil ka väike, kolmetoaline ja 4 last, seega omaette kolimine andis teistele ruumi juurde (teised lapsed olid siis veel alaealised). Abiellusin. Mees elas enne abiellumist eramajas koos oma vanematega, aga see oli ka väike maja, kõõk ja 2 tuba. Mehe vanematel oli ka korter, mille ostuloa said kaheksakümnendatel, et seda saada, kirjutasid nad maja poja nimele. Korterielanikke neist siiski ei saanud, oma majake aiaga, kus oldi eluaeg elanud, oli armsam. Kui mees tegi peale abiellumist juttu, et ehk me võiksime tühjalt seisvasse korterisse kolida, siis mehe vanemad keeldusid, sest “kõigil on noorena raske olnud”, mehe isa hakkas ainult igal õhtul korterisse ööbima sõitma, näitamaks, et neil on seda ikka vaja.  Elasime siis oma ühiskotreri toakeses edasi, sündis laps. Siis võtsime laenu, et mehe vanematekodule juurdeehitus teha, vahetada majal katus, välisvooder ja vahetada aknad. Lõpuks olid nad nõus ka korteri müüma, selle raha eest sai siis vana majaosa, mis oli nende käsutuses  ka remonditud. Vot sellest, et endal pole vaja ja teistele ka ei anna, pole ma siiani aru saanud, õnneks mees pole sellist mõtlemist pärinud. Toetame lapsi nii palju kui võimalik on, aga päris paljaks ja kodutuks ennast ka ei jäta. Mind ja minu pere teisi lapsi aidati samuti nii palju kui võimalik. Minu vanemad jälgisid väga hoolikalt, et kõik lapsed võrdselt saaaksid, kui mina sain selle ühiskorteri toa, siis teised said ka midagi mis neil vaja oli, vanemate võimaluste piires.

+7
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vot sellest, et endal pole vaja ja teistele ka ei anna, pole ma siiani aru saanud,

Oli ju vaja, said ära müüa, et maja kõpitseda. Kui oled väga raskelt oma vara saanud ja oled vaene, siis ega väga ei taha lapse perele seda viimast ära anda, kui endal kindlustunne puudub.

+2
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oli ju vaja, said ära müüa, et maja kõpitseda. Kui oled väga raskelt oma vara saanud ja oled vaene, siis ega väga ei taha lapse perele seda viimast ära anda, kui endal kindlustunne puudub.

Sa ikka kujutad ette, mis tähendas nõuka ajal riigilt korterit saada? Korterit, mitte korteriostuluba. Tasuta said, aga pidi töötama kas riigile vajalikus ettevõttes või siis olema mingil moel privilegeeritud ametis. Mehe vanemad olid mõlemad peaspetsialistid, eluaeg ühes kohas töötanud, viimaks siis naeratas õnn neilegi enne nõukaaja lõppu. Kogu maja väliselt sai korda tehtud meie laenuga, mis hiljuti sai makstud, ainult nende majaosa seest sai korterimüügi rahadega remonditud. Me olime ikka juba üsna mitu aastat maja juurdeehituses elanud, kui nad lõpuks aru said, et korterit vist ikka vaja pole. Maja pojale andmine (paberil) oligi korteri saamise eeltingimuseks, kui eramajas elasid (olid siis tingimused seal nagu olid), siis riik sulle mingit korterit ei andnud.

+7
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sest mind ei aidanud mu elu alguses keegi. Jah, maksti haridus ja osteti auto, aga ülejäänu võitlesin ise. Sama järgin oma laste puhul, riie seljas, jalats jalas, haridus finantseeritud, vanim sai ka auto. Kui tahavad kortereid ja maju, tuleb ise võidelda.

Tasuline haridus ja auto pole mitte midagi? Ikka maja oleks pidanud saama? Oli8 su vanematel üldse majaostuks raha ilma laenu võtmata, et seda nii elementaarseks pead? Ja miks sa oma lapsi nii ebavõrdselt kohtled, et ainult üks laps auto sai?

Mina elasin noorena oma vanaemalt päritud ühiskorteri toas, erastasin selle EVP-ga. Lapsepõlvekodu oli meil ka väike, kolmetoaline ja 4 last, seega omaette kolimine andis teistele ruumi juurde (teised lapsed olid siis veel alaealised). Abiellusin. Mees elas enne abiellumist eramajas koos oma vanematega, aga see oli ka väike maja, kõõk ja 2 tuba. Mehe vanematel oli ka korter, mille ostuloa said kaheksakümnendatel, et seda saada, kirjutasid nad maja poja nimele. Korterielanikke neist siiski ei saanud, oma majake aiaga, kus oldi eluaeg elanud, oli armsam. Kui mees tegi peale abiellumist juttu, et ehk me võiksime tühjalt seisvasse korterisse kolida, siis mehe vanemad keeldusid, sest “kõigil on noorena raske olnud”, mehe isa hakkas ainult igal õhtul korterisse ööbima sõitma, näitamaks, et neil on seda ikka vaja. Elasime siis oma ühiskotreri toakeses edasi, sündis laps. Siis võtsime laenu, et mehe vanematekodule juurdeehitus teha, vahetada majal katus, välisvooder ja vahetada aknad. Lõpuks olid nad nõus ka korteri müüma, selle raha eest sai siis vana majaosa, mis oli nende käsutuses ka remonditud. Vot sellest, et endal pole vaja ja teistele ka ei anna, pole ma siiani aru saanud, õnneks mees pole sellist mõtlemist pärinud. Toetame lapsi nii palju kui võimalik on, aga päris paljaks ja kodutuks ennast ka ei jäta. Mind ja minu pere teisi lapsi aidati samuti nii palju kui võimalik. Minu vanemad jälgisid väga hoolikalt, et kõik lapsed võrdselt saaaksid, kui mina sain selle ühiskorteri toa, siis teised said ka midagi mis neil vaja oli, vanemate võimaluste piires.

Mida sa räuskad kui asjaolusid ei tea? Minu haridus oli tasuta, nii gümnaasium kui ülikool. Toetasidki vaid hädapärase söögirahaga. Ja olengi tänulik. Kust sa teisiti välja lugesid? Auto oli isa vana, ise ostis uue, ma sain vana kasutada.

Oma lapsi ei toeta ebavõrdselt, kust seda võtad? Ainult vanim on tänaseks auto saanud, kuna ta on ainuke, kel autojuhiluba on ja täisealine. Küll saavad ülejäänud kaks ka, kui veits nagu vanemaks kui 12 ja 14 saavad ja autokool läbitud, luba taskus. Või sa ostaks tittedele ka kohe autod, et jumala eest oleks võrdne kohtlemine?

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oli ju vaja, said ära müüa, et maja kõpitseda. Kui oled väga raskelt oma vara saanud ja oled vaene, siis ega väga ei taha lapse perele seda viimast ära anda, kui endal kindlustunne puudub.

Sa ikka kujutad ette, mis tähendas nõuka ajal riigilt korterit saada? Korterit, mitte korteriostuluba. Tasuta said, aga pidi töötama kas riigile vajalikus ettevõttes või siis olema mingil moel privilegeeritud ametis. Mehe vanemad olid mõlemad peaspetsialistid, eluaeg ühes kohas töötanud, viimaks siis naeratas õnn neilegi enne nõukaaja lõppu. Kogu maja väliselt sai korda tehtud meie laenuga, mis hiljuti sai makstud, ainult nende majaosa seest sai korterimüügi rahadega remonditud. Me olime ikka juba üsna mitu aastat maja juurdeehituses elanud, kui nad lõpuks aru said, et korterit vist ikka vaja pole. Maja pojale andmine (paberil) oligi korteri saamise eeltingimuseks, kui eramajas elasid (olid siis tingimused seal nagu olid), siis riik sulle mingit korterit ei andnud.

No aga pidanukski andma kui paaril terve maja laiutada. Anti neile, kel polnud elupinda. Teie saite lisaks majale korteri susserdamise teel, mängides potentsiaalsete omanikega (poja nimele jne). Imelik pere. Kogu korteri müügist saadud raha pannakse vanapaari eluruumide remonti, jääb mulje nagu seni oleks suvilas elanud. Teie elutingimused ju sellest ei paranenud, elate ikka oma juurdeehituses.

+1
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

No aga pidanukski andma kui paaril terve maja laiutada. Anti neile, kel polnud elupinda.

Sa lugesid ikka, mida kirjutati?

Mees elas enne abiellumist eramajas koos oma vanematega, aga see oli ka väike maja, kõõk ja 2 tuba.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teie elutingimused ju sellest ei paranenud, elate ikka oma juurdeehituses.

Mis mõttes siis ei paranenud, kui nad elavad praegu oma plaanide alusel tehtud juurdeehituses? Mismoodi tahtsid ja vajasid, nii ka majale juurdeehituse tegid.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 19 postitust - vahemik 181 kuni 199 (kokku 199 )


Esileht Pereelu ja suhted Pärandi jaotamine järeltulijate vahel