Esileht Pereelu ja suhted Päranduse jagamine

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )

Teema: Päranduse jagamine

Postitas:
Kägu

Mu vanemal õel ja tema perel on seoses päranduse võimaliku jagamisega raske olukord. Huvi pärast küsin, mida teie sellises olukorras teeksite?

Õde ja ta mees on minust palju vanemad – varsti saavad 70 ning neil on mitmeid tõsiseid haigusi, seega peab kindlasti tuleviku peale mõtlema (kes nende hoolitseb, kes saab päranduse). Neil on kaks poega. Samuti oma maja Tartus, mis on suur ja üsna heas korras ning viletsamas korras maamaja koos väikse maalapiga Tartust mõnikümmend kilomeetrit väljas, lisaks raha pangakontol.

Vanem poeg on alates koolieast olnud töökas, kohusetundlik, ennast ise üles töötanud ja selle eest väärilise edu saavutanud, Tal on oma kindel igati korralik elukoht ning piisav majanduslik kindlustatus, siiski pole tegemist miljonäriga. Samas on tal vahendid, et tagada vanemate hooldus korralikus hooldusasutuses ja samal ajal ka enda pere ära toita.

Noorem poeg on suhteliselt loru olnud. Keskkool jäi lõpetamata, ta pole väga andekas, kuid tegelikult täitsa keskmine inimene. Probleemiks on olnud laiskus ja mugavus. On töötanud erinevatel kohtadel, saanud valdavalt miinimumi lähedast palka; on ka mittetöötamise perioode ette tulnud. Ta pole elus eriti edasipüüdlik. Kindlasti pole tegemist joodikuga, kuid joob õhtuti mõnikord õlut, ennast täiendada ei viitsi. Elab vanemate juures, oma elukohta pole, varanduslik seis halb, samas on hea südamega.

Õde tuli minu juurde nõu küsima, et kellele ta mis asjad peaks jätma. Pojad omavahel läbi ei saa nii et kõigi asjade pooleks jätmine tooks kaasa tülid. Lisaks peab arvestama sellega, et õe ja ta mehe tervis on halb ning tulevikus on neid võib-olla vaja hooldada. Minu teada peaks päranduse saaja selle eest vastutama. Samuti kardan, et nende eest hoolitsemine võib minu peale jääda, kui ta poegadega tülli läheb.

Mida teie teeksite niisuguses olukorras? Mis oleks õiglane ja aus lahendus?

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Maamaja lorule pojale. Väärtuslikum maja ja raha vanemale pojale. Kahe inimese hoolduskulud on kokku väga suur finants-kohustus. Inimene, kes ise suudab teenida miinimumilaadset palka oma ajuga, ei hakka elus välja käima sadu eurosid iga kuu vanemate hooldusele. Tal on ka teistsugune arusaamine kohustuste täitmisest. Praegu on ka väga hilja inimest ümber õpetada ja katsetada, kas ta saaks hakkama või mitte.

+21
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

. Minu teada peaks päranduse saaja selle eest vastutama.

Seaduse järgi peavad vastutama mõlemad lapsed, ükskõik kas saavad päranduse või mitte. Moraalselt on jah õigem, et vastutab see, kes pärib, eriti, kui on ikka midagi asjalikku ka pärida. Kohtus see ei pidavat aga midagi lugema. Tegelikult, kui inimene on nt vanadekodus aga ei saa arveid makstud, oleks õigem ju üldse ta vara maha müüa ja selle rahaga teda siis ülal pidada. Kellele pärandada- mina sellesse küll ei sekkuks, jätaks ikka tema otsustada, seda veel vaja, et pettunud osapool minu õuele pärast naaksuma tuleb. Kindlasti aga hoiataks, et oma vara ei tasu enne surma ära kinkida, vaid ikka tuleb pärandada alles.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemate hoolduskohustus on siiski lastel võrdne ja ei ole seotud sellega, kes mida päranduseks saab (sest hooldust on vaja enne surma ja kasvõi 1 päev surma enne võib oma vara kelleleiganes pärandada).
Vanemate säästudest VÕIB jätkuda nende hoolduseks, võib ka mitte jätkuda, eks see oleneb kõik tervisest,vaevalt et sealt siis pärandada midagi jääks, aga rahaasjad usaldaks vanemale lapsele. Paistab, et asjade korraldamine (hooldajad, koduhooldus, hooldekodukulud jne- põhiliselt siis maksmine, mitte ise hooldamine) on siiski mõistlikum jätta vanemale pojale koos suurema pärandiosaga, seega linnamaja jne jääks talle. Iseasi, kas ta sinna elama tuleks, kui elukoht on olemas jne (ehk tulevad varsti lapselapsed ülikooli vms). Nooremale vennale jääks vähem vara ja ka vähem kohustusi, sest arvata on, et ta poleks vanande haigete vanemate hooldamisega nii hoolas, kuigi elab kohapeal.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õde tuli minu juurde nõu küsima, et kellele ta mis asjad peaks jätma.

Kas ta ühtlasi ka palus, et sa avalikus foorumis suhteliselt täpsete detailidega tema pereasju kirjeldaks?

+15
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alustaks sellest, et müüks kinnisvara maha – milleks suur maja kahele põdurale vanainimesele. Kui jõud ei käi üle maja hooldamisest, siis mugavam on elada kaasaegses korteris (liftiga). Pikaajalist kodu on võibolla raske käest ära anda, aga ikkagi on kõigile parem, kui seda teevad vanemad ise, mitte pärijad.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Midagi ei teeks esialgu. Enneaegsed otsused ei pruugi olla alati õiged ja võivad tekitada hiljem kahetsust. Saan aru, et laisal pojal pole perekonda. Siis peale selle surma pärib teine vend ka tema vara. Vara virgale pojale jättes ei pruugi ta ikka vanemate eest hoolitseda. Pealegi surevad paljud inimesed oma kodus. Kokkuvõttes võib olla laisast pojast rohkem kasu ja su õde koos mehega võivad kauem selle tõttu omas kodus elada. Arvan, et tegu on järjekordse liba teemaga. Pakun, et reaalsuses räägiks vanemad asja läbi oma poegadega. Praegu jääb mulje, et suhted virga pojaga ei ole eriti head, et neid päranduse lubamisega peab parandama.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja veel … pärandi saajal ei ole mingeid kohustusi, sest pärand jagatakse ju peale inimese surma. Kuni surmani võib testamenti igal hetkel muuta. Ehk siis päranduse saamist saab siduda hoolduskohustusega ainult tagantjärgi: saab see, kes vanadekodu arved kinni maksis.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei teeks nende asemel hetkel midagi.
Kui tekib hooldusvajadus, siis müüvad maja maha ja maksavad oma hoolduse eest ise. Kui varast puudu jääb, siis niikuinii pojad peavad maksma ja pärandust ei saa kumbki. Kui üle jääb, eks siis pojad jagavad omavahel või teevad mingil hetkel hiljem testamendi, kui üks poeg ikka on palju rohkem aidanud.
Oluline on teha vastastikune testament, et pojad oleksid pärijad alles siis, kui mõlemad vanemad surnud on. Muidu võivad tõesti probleemid tekkida.

+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei teeks nende asemel hetkel midagi.

Kui tekib hooldusvajadus, siis müüvad maja maha ja maksavad oma hoolduse eest ise. Kui varast puudu jääb, siis niikuinii pojad peavad maksma ja pärandust ei saa kumbki. Kui üle jääb, eks siis pojad jagavad omavahel või teevad mingil hetkel hiljem testamendi, kui üks poeg ikka on palju rohkem aidanud.

Oluline on teha vastastikune testament, et pojad oleksid pärijad alles siis, kui mõlemad vanemad surnud on. Muidu võivad tõesti probleemid tekkida.

Sinu plaanis pole arvestatud sellega, et päris tihti kaob koos aastatega kahjuks ka vanade mõistus, et nii selgelt asju korraldada.

Mina ei ole veel näinud vanainimest, kes teab öelda, et vot täna on see päev, kui ma enam ise hakkama ei saa, palun mu aiaga eramaja maha müüa, et saaksin mõnele mäele korterikarpi või hooldekodusse minna. Ikka soovitakse surmani oma kodus olla, isegi kui katus sõidab, unustatakse gaas lahti, küünal põlema, kukutakse.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Õde tuli minu juurde nõu küsima, et kellele ta mis asjad peaks jätma.

Kas ta ühtlasi ka palus, et sa avalikus foorumis suhteliselt täpsete detailidega tema pereasju kirjeldaks?

Väljamõeldud muinasjutt kahest vennast üks tark, töökas ja rikas ja teine loll, laisk ja vaene.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jagaksin võrdselt. Võrdselt pojad on nad niikuinii ja see, kas ja kui palju keegi on otsustanud peret luua, pole ju kellegi teise kiita ega laita.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ta ühtlasi ka palus, et sa avalikus foorumis suhteliselt täpsete detailidega tema pereasju kirjeldaks?

Ole nüüd, raudselt on mitmed detailid moonutatud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väljamõeldud muinasjutt kahest vennast üks tark, töökas ja rikas ja teine loll, laisk ja vaene.

Ja ära unusta, et Loll-Ivan on veel hea südamega ka!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õde tuli minu juurde nõu küsima, et kellele ta mis asjad peaks jätma.

Kas ta ühtlasi ka palus, et sa avalikus foorumis suhteliselt täpsete detailidega tema pereasju kirjeldaks?

Nii pole vajadust üldse öeldagi. Väga paljud inimesed tõesti moonutavad kogu luguenne ,kui selle kasvõi siis kirja panevad. Nii et sa ei pea selle küsimuse üle end vaevama ega etteheiteid tegema. Kuna inimene, kes selle loo kirjutas, võib hoopis ise olla ükskõk kes nendest osapooltest.
Fookus olgu ikka teemas, mitte kes selle tegi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema ütles, et kui me peaks hakkama tema alu ajal tema ja isa vara üle vaidlema -müüvad isaga kogu vara maja ja raha jagatakse laste vahel ära. Muidugi on see nali, aga eks see pärandi teema on paras peavalu.
Mina müüks selle maja ära ja ostaks väikse korteri, kus oleks mugav elada. Järgijäänud raha kasutaks enda ja mehe ülalpidamiseks. Lastele annaks valida – kes tahab korterit, kes maamaja. Kui rahast puudus tuleb – müüksin ka maamaja maha.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina teeks ka 50/50.
Hoolduskohustus on seaduse järgi 50/50 niikuinii ja pärast surma jagagu ja valitsegu nagu jaksavad. Mina ja mees oleme siis surnud niikuinii. Ei ole vaja, et ma me eluajal lapsed kisklema läheks ja meiegi selles solvumises osaleme.

Kui kiskuma peavad, tehku omavahel.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina teeks ka 50/50.

Hoolduskohustus on seaduse järgi 50/50 niikuinii ja pärast surma jagagu ja valitsegu nagu jaksavad. Mina ja mees oleme siis surnud niikuinii. Ei ole vaja, et ma me eluajal lapsed kisklema läheks ja meiegi selles solvumises osaleme.

Kui kiskuma peavad, tehku omavahel.

Ilus ja õiglane, aga kes enne vanemate surma nende hooldekodude arved maksab? Kas see miinimumpalgaline, kes vanemate majas elab?

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu teada peaks päranduse saaja selle eest vastutama.

Ei pea. Pärandi saaja saab pärandi kätte PÄRAST pärandaja surma. Hoolsuskohustus on selleks ajaks ju loogiliselt võttes lõppenud seoses eeldatava hooldatava surmaga.

Samuti kardan, et nende eest hoolitsemine võib minu peale jääda, kui ta poegadega tülli läheb.

Ei jää. Lapsed on kohustatud oma vanemaid hooldama, juhul kui vanemad pole enam ise võimelised ennast ülal pidama. See tähendab, et kui vanematel on vara, mida realiseerida, siis esimeses järjekorras müüakse see nende hooldamise kulude katteks maha ja alles siis, kui ka see raha otsas, minnakse laste käest küsima. Sina ei ole kohustust oma õde ülal pidama.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et vanainimesed tahaksid niikaua kui võimalik oma kodus edasi elada.
Sellises olukorras ma ei teekski testamenti või teeks, aga jätaks selle sisu saladuseks.
Midagi peaksid saama mõlemad pojad. See, et üks on edukas, ei tee teist vähem väärtuslikuks inimeseks.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina teeks ka 50/50.

Hoolduskohustus on seaduse järgi 50/50 niikuinii ja pärast surma jagagu ja valitsegu nagu jaksavad. Mina ja mees oleme siis surnud niikuinii. Ei ole vaja, et ma me eluajal lapsed kisklema läheks ja meiegi selles solvumises osaleme.

Kui kiskuma peavad, tehku omavahel.

Ilus ja õiglane, aga kes enne vanemate surma nende hooldekodude arved maksab? Kas see miinimumpalgaline, kes vanemate majas elab?

Selleks on kinnisvara. Kui tuleb vanadekodusse minna, siis kas a) müüvad vanemad ise maha või b) kui pojad hakkama ei saa või vanematel mõistus kadunud, realiseerib selle kohalik omavalitsus.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sinu plaanis pole arvestatud sellega, et päris tihti kaob koos aastatega kahjuks ka vanade mõistus, et nii selgelt asju korraldada.

Kõike ei ole niikuinii võimalik nii korraldada, et igas olukorras kõik võimalused arvestatud ja lahendatud oleksid.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas ta ühtlasi ka palus, et sa avalikus foorumis suhteliselt täpsete detailidega tema pereasju kirjeldaks?

Ega jah, Tartus ongi ainult üks kahe pojaga pere, tundsin kohe ära. Vanem poeg ja minu mees käivad koos korvpalli mängimas.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jagaks 50/50 – mõlemad pojad on omad lapsed, mis see edukus loeb. Kui tõesti on teema, et inimesed vaja hooldekodusse panna, siis tuleksmaja müüa, ilmselt osta kodus elavale pojale mingi elamine ja ülejäänust maksta hooldekodu eest. Kuigi tegelikult tekib küsimus, et kuidas see maja kahel viletsa tervisega vanainimesel ikka heas seisus on, kui majas elav poeg on hunnik häda ja õnnetust? Ja kas on kindel, et sellest pojast vanematele hooldajat ei saaks?

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õiglane oleks jagada 50/50. Ega lapsed pole süüdi ja ei saa valida endale andekust, iseloomu ja elus vedamist. Vanemad peaksid lapsi kohtlema võrdselt. Mitte, et nt vanemale lapsele tehakse majast 2/3, sest tema lõi endale varem pere ja sai viinalembelise elukaaslase, kuhu tal muidu minna oleks ja teine leppigu vähemaga.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige parem on mitte midagi teha. Kui peab nad hooldekodusse panema, makstakse algul säästude eest pangaarvel ja samal ajal võib näiteks selle kehva majaköksi müüki panna. Kui säästud otsas, siis maksta selle majaköksi müügi rahast. Kui peaksid õde ja ta mees nii kaua elama, et ka kehvema maja müügi raha otsas, tuleb müüa see maja, kus nad praegu elavad, ja selle müügist edasi maksta. Aga vaevalt asi nii kaugele läheb. Mis pärast nende surma alles, läheb niikuinii vendade vahel jagamisele, kuna vennad pärivad võrdselt, kui testamenti pole tehtud.
Tõenäoliselt pole ju küsimus selles, et üks vendadest võtaks vanemad enda hooldada? Paneks nad oma tagatuppa elama ja hooldaks neid surmani? Sellist asja vist ükski tänapäeva inimene oma vaenmate heaks enam ei tee.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millest see madalapalgaline loru maja üleval hakkab pidama? Kui näiteks on vaja katust vahetada või uus katel osta? Mis ta teeb üksi olles?
Maha müüa, müügist saadud raha kulutada nagu soovi on ja kui jääb midagi üle, siis pärandub.
Mingu või kahekesi koos vanad pansionisse.

Hoolduskohustuse veeretamine usina kaela on nagu ta maksaks ludri eest pangalaenu, et see saaks liiga suures majas elada.
Samas kui see väheteeniv on mingil üllal töökohal nagu kiirabi või päästeamet, siis oleksin leebem.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millest see madalapalgaline loru maja üleval hakkab pidama? Kui näiteks on vaja katust vahetada või uus katel osta? Mis ta teeb üksi olles?

Maha müüa, müügist saadud raha kulutada nagu soovi on ja kui jääb midagi üle, siis pärandub.

Mingu või kahekesi koos vanad pansionisse.

Hoolduskohustuse veeretamine usina kaela on nagu ta maksaks ludri eest pangalaenu, et see saaks liiga suures majas elada.

Samas kui see väheteeniv on mingil üllal töökohal nagu kiirabi või päästeamet, siis oleksin leebem.

Igati nõus sinuga. Kohustusi tuleb ikka jagada vastavalt võimetele ja tegudele, mitte vastavalt sünnistaatusele ja suust tulevale soojale õhule. Küll ja küll nähtud täiskasvanud tütreid ja poegi, kes vanainimeselt mõned kuud enne surma tuhandetes laenu küsivad (ikka ausa lubadusega see tagasi maksta), kontosid tühjendavad, kõige odavamasse vanadekodusse panevad (et pärand võimalikult suur tuleks), ja kodu maha müüvad enne, kui inimenegi külmaks jõuab minna.

Miinimumpalgaline vaatab ju elu enda mätta otsast, otsib ikka kõige odavamat. Odavalt aga kvaliteetset teenust ei saa. Kui maksimaalne kokkuhoid on ema-isa eesmärk, siis see on jah nende otsus.

Selles teemas on üks päris suur jama veel üsna reaalne – üks vanainimestest vajab hooldekodu ja teine soovib oma kodus edasi elada, ehk kahed arved vajavad maksmist. Kui vähemalt üks vanadest on selge mõistuse juures, ei ole ka kodu mahamüümine midagi nii lihtne nagu eespool väidetakse. Ka inimese teovõimetuks tunnistamine on üks parajalt pikk protsess, aga tasumist vajavad arved tulevad ju igakuiselt.

Mina pakuks juurde ka sama variandi, kogu vara mahamüümine ja koos kõige parimasse vanadekodusse kolimine. Selle peale, arvan, ärkab miinimumpalgaline ema-isa kodus elav poeg kiirelt ja hakkab vastutööd tema, sest ta peab ju siis oma jalad päriselt kõhu alt välja võtma ja loobuma vanemate vara peale hamba ihumisest või siis hakkama vanemate hooldajaks.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selles teemas on üks päris suur jama veel üsna reaalne – üks vanainimestest vajab hooldekodu ja teine soovib oma kodus edasi elada, ehk kahed arved vajavad maksmist. Kui vähemalt üks vanadest on selge mõistuse juures, ei ole ka kodu mahamüümine midagi nii lihtne nagu eespool väidetakse. Ka inimese teovõimetuks tunnistamine on üks parajalt pikk protsess, aga tasumist vajavad arved tulevad ju igakuiselt.

Kas esmajoones ei ole sellises olukorras ülalpidamiskohustus siiski abikaasal? Ja kui ta aru ei saa, et pole normaalne kästa lastel kinni maksta teise vanema hooldekodu ja tema luksuslik suur elamine, siis kas ta ikka ON selge mõistuse juures?

0
0
Please wait...

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )


Esileht Pereelu ja suhted Päranduse jagamine