Teema: Päranduse jagamine

Maamaja lorule pojale. Väärtuslikum maja ja raha vanemale pojale. Kahe inimese hoolduskulud on kokku väga suur finants-kohustus. Inimene, kes ise suudab teenida miinimumilaadset palka oma ajuga, ei hakka elus välja käima sadu eurosid iga kuu vanemate hooldusele. Tal on ka teistsugune arusaamine kohustuste täitmisest. Praegu on ka väga hilja inimest ümber õpetada ja katsetada, kas ta saaks hakkama või mitte.

Vanemate hoolduskohustus on siiski lastel võrdne ja ei ole seotud sellega, kes mida päranduseks saab (sest hooldust on vaja enne surma ja kasvõi 1 päev surma enne võib oma vara kelleleiganes pärandada).
Vanemate säästudest VÕIB jätkuda nende hoolduseks, võib ka mitte jätkuda, eks see oleneb kõik tervisest,vaevalt et sealt siis pärandada midagi jääks, aga rahaasjad usaldaks vanemale lapsele. Paistab, et asjade korraldamine (hooldajad, koduhooldus, hooldekodukulud jne- põhiliselt siis maksmine, mitte ise hooldamine) on siiski mõistlikum jätta vanemale pojale koos suurema pärandiosaga, seega linnamaja jne jääks talle. Iseasi, kas ta sinna elama tuleks, kui elukoht on olemas jne (ehk tulevad varsti lapselapsed ülikooli vms). Nooremale vennale jääks vähem vara ja ka vähem kohustusi, sest arvata on, et ta poleks vanande haigete vanemate hooldamisega nii hoolas, kuigi elab kohapeal.

Alustaks sellest, et müüks kinnisvara maha – milleks suur maja kahele põdurale vanainimesele. Kui jõud ei käi üle maja hooldamisest, siis mugavam on elada kaasaegses korteris (liftiga). Pikaajalist kodu on võibolla raske käest ära anda, aga ikkagi on kõigile parem, kui seda teevad vanemad ise, mitte pärijad.

Ja veel … pärandi saajal ei ole mingeid kohustusi, sest pärand jagatakse ju peale inimese surma. Kuni surmani võib testamenti igal hetkel muuta. Ehk siis päranduse saamist saab siduda hoolduskohustusega ainult tagantjärgi: saab see, kes vanadekodu arved kinni maksis.

#3449192:

Mina ei teeks nende asemel hetkel midagi.

Kui tekib hooldusvajadus, siis müüvad maja maha ja maksavad oma hoolduse eest ise. Kui varast puudu jääb, siis niikuinii pojad peavad maksma ja pärandust ei saa kumbki. Kui üle jääb, eks siis pojad jagavad omavahel või teevad mingil hetkel hiljem testamendi, kui üks poeg ikka on palju rohkem aidanud.

Oluline on teha vastastikune testament, et pojad oleksid pärijad alles siis, kui mõlemad vanemad surnud on. Muidu võivad tõesti probleemid tekkida.

Sinu plaanis pole arvestatud sellega, et päris tihti kaob koos aastatega kahjuks ka vanade mõistus, et nii selgelt asju korraldada.

Mina ei ole veel näinud vanainimest, kes teab öelda, et vot täna on see päev, kui ma enam ise hakkama ei saa, palun mu aiaga eramaja maha müüa, et saaksin mõnele mäele korterikarpi või hooldekodusse minna. Ikka soovitakse surmani oma kodus olla, isegi kui katus sõidab, unustatakse gaas lahti, küünal põlema, kukutakse.

Mina jagaksin võrdselt. Võrdselt pojad on nad niikuinii ja see, kas ja kui palju keegi on otsustanud peret luua, pole ju kellegi teise kiita ega laita.

#3449268:

Väljamõeldud muinasjutt kahest vennast üks tark, töökas ja rikas ja teine loll, laisk ja vaene.

Ja ära unusta, et Loll-Ivan on veel hea südamega ka!

Minu ema ütles, et kui me peaks hakkama tema alu ajal tema ja isa vara üle vaidlema -müüvad isaga kogu vara maja ja raha jagatakse laste vahel ära. Muidugi on see nali, aga eks see pärandi teema on paras peavalu.
Mina müüks selle maja ära ja ostaks väikse korteri, kus oleks mugav elada. Järgijäänud raha kasutaks enda ja mehe ülalpidamiseks. Lastele annaks valida – kes tahab korterit, kes maamaja. Kui rahast puudus tuleb – müüksin ka maamaja maha.

#3449456:

Mina teeks ka 50/50.

Hoolduskohustus on seaduse järgi 50/50 niikuinii ja pärast surma jagagu ja valitsegu nagu jaksavad. Mina ja mees oleme siis surnud niikuinii. Ei ole vaja, et ma me eluajal lapsed kisklema läheks ja meiegi selles solvumises osaleme.

Kui kiskuma peavad, tehku omavahel.

Ilus ja õiglane, aga kes enne vanemate surma nende hooldekodude arved maksab? Kas see miinimumpalgaline, kes vanemate majas elab?

Mina arvan, et vanainimesed tahaksid niikaua kui võimalik oma kodus edasi elada.
Sellises olukorras ma ei teekski testamenti või teeks, aga jätaks selle sisu saladuseks.
Midagi peaksid saama mõlemad pojad. See, et üks on edukas, ei tee teist vähem väärtuslikuks inimeseks.

#3449195:

Sinu plaanis pole arvestatud sellega, et päris tihti kaob koos aastatega kahjuks ka vanade mõistus, et nii selgelt asju korraldada.

Kõike ei ole niikuinii võimalik nii korraldada, et igas olukorras kõik võimalused arvestatud ja lahendatud oleksid.

Jagaks 50/50 – mõlemad pojad on omad lapsed, mis see edukus loeb. Kui tõesti on teema, et inimesed vaja hooldekodusse panna, siis tuleksmaja müüa, ilmselt osta kodus elavale pojale mingi elamine ja ülejäänust maksta hooldekodu eest. Kuigi tegelikult tekib küsimus, et kuidas see maja kahel viletsa tervisega vanainimesel ikka heas seisus on, kui majas elav poeg on hunnik häda ja õnnetust? Ja kas on kindel, et sellest pojast vanematele hooldajat ei saaks?

Kõige parem on mitte midagi teha. Kui peab nad hooldekodusse panema, makstakse algul säästude eest pangaarvel ja samal ajal võib näiteks selle kehva majaköksi müüki panna. Kui säästud otsas, siis maksta selle majaköksi müügi rahast. Kui peaksid õde ja ta mees nii kaua elama, et ka kehvema maja müügi raha otsas, tuleb müüa see maja, kus nad praegu elavad, ja selle müügist edasi maksta. Aga vaevalt asi nii kaugele läheb. Mis pärast nende surma alles, läheb niikuinii vendade vahel jagamisele, kuna vennad pärivad võrdselt, kui testamenti pole tehtud.
Tõenäoliselt pole ju küsimus selles, et üks vendadest võtaks vanemad enda hooldada? Paneks nad oma tagatuppa elama ja hooldaks neid surmani? Sellist asja vist ükski tänapäeva inimene oma vaenmate heaks enam ei tee.

#3449813:

Millest see madalapalgaline loru maja üleval hakkab pidama? Kui näiteks on vaja katust vahetada või uus katel osta? Mis ta teeb üksi olles?

Maha müüa, müügist saadud raha kulutada nagu soovi on ja kui jääb midagi üle, siis pärandub.

Mingu või kahekesi koos vanad pansionisse.

Hoolduskohustuse veeretamine usina kaela on nagu ta maksaks ludri eest pangalaenu, et see saaks liiga suures majas elada.

Samas kui see väheteeniv on mingil üllal töökohal nagu kiirabi või päästeamet, siis oleksin leebem.

Igati nõus sinuga. Kohustusi tuleb ikka jagada vastavalt võimetele ja tegudele, mitte vastavalt sünnistaatusele ja suust tulevale soojale õhule. Küll ja küll nähtud täiskasvanud tütreid ja poegi, kes vanainimeselt mõned kuud enne surma tuhandetes laenu küsivad (ikka ausa lubadusega see tagasi maksta), kontosid tühjendavad, kõige odavamasse vanadekodusse panevad (et pärand võimalikult suur tuleks), ja kodu maha müüvad enne, kui inimenegi külmaks jõuab minna.

Miinimumpalgaline vaatab ju elu enda mätta otsast, otsib ikka kõige odavamat. Odavalt aga kvaliteetset teenust ei saa. Kui maksimaalne kokkuhoid on ema-isa eesmärk, siis see on jah nende otsus.

Selles teemas on üks päris suur jama veel üsna reaalne – üks vanainimestest vajab hooldekodu ja teine soovib oma kodus edasi elada, ehk kahed arved vajavad maksmist. Kui vähemalt üks vanadest on selge mõistuse juures, ei ole ka kodu mahamüümine midagi nii lihtne nagu eespool väidetakse. Ka inimese teovõimetuks tunnistamine on üks parajalt pikk protsess, aga tasumist vajavad arved tulevad ju igakuiselt.

Mina pakuks juurde ka sama variandi, kogu vara mahamüümine ja koos kõige parimasse vanadekodusse kolimine. Selle peale, arvan, ärkab miinimumpalgaline ema-isa kodus elav poeg kiirelt ja hakkab vastutööd tema, sest ta peab ju siis oma jalad päriselt kõhu alt välja võtma ja loobuma vanemate vara peale hamba ihumisest või siis hakkama vanemate hooldajaks.