Teema: Päranduse üle kalkejad

No minulähisugulane elas koos pensionäridest vanematega mitme toalise korteris, kuid oli viinaviga ja peast pisut kohtlane. Tööl ka ei käinud, sisuliselt elas nende kulul. No kui asi pärimiseks läks siis nõudis ka et tema ” hoolitses” ju. Teine pärija siis lõi käega et ei viitsi jamada selle hulluga, müüja ka ei tahtnud. Siis poole aasta või isegi rohkem tuli välja et suur nõudja ei maksa kommunaale ja korter läheb sisuliselt juba sundmüüki. Lõpuks nõustus müüma ja müügirahast ostis väiksema korteri. Mis te arvate mis nüüd jälle ongi juba sundmüügis. Pärast muidugi levitab jutte et näe mina hooldasin ja nüüd sain vastu pükse. Nii et alati kui tagamaid ei tea on raske teada kes see tõekuulutaja on

Meie peres jagati vara juba elu ajal ära, et siis igaüks teab ja investeerib oma varasse. Vanemad võivad seda vara surmani kasutada, seega ei ole mingit vaidlust ega kemplust. Kõik räägiti läbi ja lepiti kokku, kes mida saab ja tahab. Lihtne.

Ise plaanin ka nii teha,  kaks last on – leppigu kokku, kes tahab maakodu, kes linna oma. Peale minu või abikaasa surma tehku, mis tahavad.

#3850606:

#3850421:

Meie peres jagati vara juba elu ajal ära, et siis igaüks teab ja investeerib oma varasse. Vanemad võivad seda vara surmani kasutada, seega ei ole mingit vaidlust ega kemplust. Kõik räägiti läbi ja lepiti kokku, kes mida saab ja tahab. Lihtne.

Ise plaanin ka nii teha, kaks last on – leppigu kokku, kes tahab maakodu, kes linna oma. Peale minu või abikaasa surma tehku, mis tahavad.

Ideaalses maailmas võib see töötada, aga kui vanemad on teinud maja nt poja nimele ja loodavad seal elu lõpuni sees elada, kuid poeg sureb enne vanemaid ning maja pärib poja alaealine laps, kelle emast on poeg lahus, siis peavad need vanemad kahjuks välja kolima, kuigi olid kõik kenasti ära planeerinud. Selliseid olukordi kahjuks juhtub iga päev.

Eluaegne kasutusõigus reguleerib seda.

Aga kui ema ühele pojale annab suure vanavanemate maja tasuta ja teine peab pisikeses laenukorteris elama, siis see on ju ebaõiglane. Isegi kui asi pole rahas siis “laps” tunnetab ikka, et teda armastatakse vähem. Meie juhtumis siis see, kes maja sai oli alati suurem manipuleerija, väljapressija, egoistlikum.  Ema kartis, et kui maja ie saa siis temaga ei suhelda (maja saadi aga ikka ei suhelda). Kes jälle rõõmsamad, abivalmivad, järeleandmikumad, need jäeti ilma.  Ja nüüd polegi aastaid juba ema ja vendade vahel suhtemist.

Kaugelt vaadatesa tundub muidugi, et te teate kelle on õigus aga inimese sisse ei näe ja intriigid on aastaid pisiasjadega kerinud.

Minu meelest on õiglane, et maja jääb sellele, kes seal sees koos vanematega elab. On siis vaja hooldada või mitte. Ka kooselu vanematega pole mingi meelakkumine. Ja see on ju selle seeselava inimese KODU.

Aga pooldan igati, et inimesed tehku testament ja rääkigu asjad enne oma surma kõigiga läbi. Meie vanaema jagas kõik talle kallid (mälestus)esemed juba oma eluajal laiali ja sätestas testamendis, et temaga kooselavale lapsele jääb maja. Kõik teadsid seda aastaid ja see oli ka vist ainus põhjus, miks meie suguvõsas sellest ühtki tülipoegagi ei tõusnud (muidu üsna kraaklejad meil…).

#3852520:

#3852199:

Et siis parasiit, kes pole omale suutnud ise kodu luua, vaid on oma pesakonna vanemate tagatoas üles kasvatanud, peaks preemiaks veel selle maja päranduseks saama. Veidi mägra maja mentaliteet pole v?

Samal ajal pere teised lapsed ei saa lapsepõlvekodu külastada, kuna pole ruumigi, kui seal elab sees kaks peret.

Kui ei suuda lastel/ lastelastel mitte vahet teha, siis piirdu ühe lapsega.

Päris üllatav, et oma vend/õde, onu-/tädilapsed on automaatselt kõik parasiidid,  kui juhtuvad vanematega koos elama. Ma ei tea ühetegi sellist. Küll tean, et olude sunnil (vanemate enda ja maja ülalpidamise tõttu ) on nii sätitud ja noorem laps või ilma pereta (juba tekkinud oma koduta) laps pigem just  seetõttu, et kui olukorra vajadus nõudis sellist elukorralduse muutust, siis neil ei olenud veel või nii paikapidavat elu mujal ja kaugemal (maja, laste koolid, töökoht) ja kellel see ümberkorralduse tegemine lihtsam.

Mu vanemad panustavad ka praegu päris palju mu venna pere maakodusse. Nüüd saan selliseid suhtumisi lugedes aru, miks ema mult  just viimsel nägemisel üle küsis, et kas mind häirib see panus või “pärandus”   vennale või äkki hakkan ka nõudma omale seal tulevikus kodu (sest minu vanemate panus ja peaks võrdselt olema) või  hakkan  rahaliselt ümber arvestama ja samasugust pärandust rahaliselt neilt nõudma.  Loomulikult mitte.  Tegelikult on meie jaoks see vastasikune abistamine ja toredus. Venna pere poolt on siis vastutasuks sel hetkel teenus, et  vanemad pole üksi, neil on seltskond ja tegevus , mis neile selles vanuses on väga vajalik  ja turgutav jne.

Ja selle lapsevõlve kodu kõigile lastele/lastelastele võrdselt nö lapsepõlve kodu külastamise hoismiseks (võrdselt jaotatuna) tavaliselt lõppeb sellega, et ühed peavad seda peopaigaks ja sajavad sisse oma äranägemise järgi , teistele jäävad ainult kulutused jne. Kui  veel esimesee põlvkonna lapsed (õed, vennad) ehk veel saavad sellise majandusega hakkama, siis nö lisanduvad naised/mehed, lapselapsed oma elukaaslastega suudavad kindlasti tülli pöörata kasutuse ja kulude jaotuses.  Minu ema loobus oma vanematekodust oma vennapoja kasuks (ehk siis meie onupoja), sest ta oli sel hetkel ainuke, kes sobis maale elama  ja kel sel hetkel vanust oli, et võiks juba omaette elada, aga samas elukohta veel polnud (teised lapselapsed olid kas liialt noored või juba kuskil kanda kinnitanud). Ja loogiline, et majal võiks olla nö üks (inimene või lähipere) omanik, kes siis jooksavalt seal ka majandab. See ei tähenda, et teised seda lapsepõlevekodu külastada ei saaks.

Üks laps elab mugavalt vanemate juures, teine aga maksab 30 aastat oma kodulaenu? Ja kui vanemad surevad, saabki maja sellele, kes ei ole pidanud midagi endale vara soetamiseks tegema. Kui vanematega kooselu ei ole mee lakkumine, siis tulebki endale oma kodu luua.

#3847994:

Minu suguvõsas pole mingit raha, kõik ühtemoodi vaesed.

Meil kakeldakse, kuhu surnuaeda matta või mis püsililled istutada. Kohe niimoodi, et mõni ei räägi sugulastega 15 aastat.

Meil ka üsna nii. Kord lubas vanaisa oma korteri mulle jätta (keegi teine seda ei tahtnud), aga kui ta suri, ilmus välja ta lihane poeg, kellest polnud varem aimugi. Muidugi polnud testamenti ka tehtud. Minu isa kõige suurem hirm on see, et äkki mõni laps tahab temalt midagi. Ta ise on teinud hord lapsi erinevate naistega ja elanud missiooniga, et maa tuleb täita lastega, aga kuidas need lapsed üles kasvavad, pole tema asi ega mure. Vanaema vist kujutab ette, et elab häärberis. Kord lubab ühele jätta, siis teisele jne sellised igasugused imelikud jutud. Neid jutte ammu ei kuula enam ja ei lase neid ka rääkida enam. Tegelikkuses on pisike korter ja kohas, kuhu keegi kolida ei soovi ja keegi ei tahagi seda korterit. Sellega kaasneks rohkem kulusid kui tulusid. Ema poolt on testamendid tehtud ja sellega kakluseid kunagi tulevikus tulla ei saa.