Aasta tagasi maamulda läinud elukaaslane pärandas mulle oma maja (meie kodu), jättes pärandist välja oma veel alaealise tütre. Põhjuseid ma siinkohal ei lahka, niipalju vaid ütlen, et see otsus oli kaalutletud ja täiesti aktsepteeritav.
Lisan ka, et nii nagu kõik lapsed ei armasta oma pealtnäha normaalseid vanemaid, ei ole ka vastupidisel suunal alati kõik nii selge.
Ka mainin, et minupoolset pressingut pole olnud – kõik tuli mehe initsiatiivil.
Olgu, otsus oli tal niisugune ja testamendis kirjas. Seda, et ta varsti minemas on, sain teada paraku liiga hilja.
Minu mure ja stress on aga sellesama maja pärast. Mõni aasta veel alaealise lapse ema lihtsalt sööb mul ajud välja ja tervise rikki, sest loomulikult ta ei lepi, et tema laps (ja ta ise) majast ilma jäid. Ta helistab, õiendab, karjub, siis nutab ja trikitab ikka liiga tihti.
Tema tahab otsuse vaidlustada, mina olevat väljapressija, laps jääb nüüd kodutuks jne. No kujutate ette küll.
Ma olen lihtsalt nii väsinud ja tüdinenud sellest tsirkusest, et tõesti tuleb vahel loobumise tunne.
Sõbranna soovitas maja neile müüa. Jah, aga ma tean, et neil pole selleks raha. Ja ega nad ju osta taha! Mina peaks suuremeelselt enda loodud ja ehitatud kodu loovutama, sest mul pidi “moraalne kohustus” olema.
Nüüd ta helistas jälle, et laps läheb sügisest siia kutsekasse õppima – elama hakkab teadagi kus. Ma isegi ei tea, kas läheb kooli või mitte, sest ma ei julge enam midagi tõsiselt võtta. Allun niisiis suurepäraselt juba vaimsele manipuleerimisele. Veidi veel, ja kõnnin vist ise minema ning jätan ennast kodutuks.
On kellelgi häid ideid, kuidas sellest terrotist pääseda? Mida süüa või mõelda, et vastu pidada? Tütrega olen proovinud rääkida, aga minuga on ta väga kõrk ja üleolev. Ometi pole mina talle kõigevähematki teinud. Samasuguse suhtumisega oli ta ka isasse, kui isa lüpsilehmana kasutades järjekordset rahasüsti ei saanud. Isa haigusest teadnud ka tema koos emaga – see ei seganud aga kuidagi kiidelda teiste ees, kuidas peale minekut tüdruk “nooreks majaomanikuks” saab. Seda on valus kirjutadagi, paraku nii oli.
Mida teha? Püüda rahu nimel nendega suhteid siluda? Kardan, et nende ainuke rahu ongi seesama maja.
