Näen, et mees tõesti kahetseb ja siiralt proovib uut võimalust saada.
Põhjuseks lahku minna ei olnud tookord petmine (seda tean kindlalt), vägivald vmt, lihtsalt oli n.ö. abielus oma tööga ja hobidega, ning seega nägi teda kodus väga harva.
Kuidas olete taas järjele saanud, kas vahel tuleb see lahkuminek taas pinnale ka? Jäänud üht osapoolt kriipima?
Olime koos olnud 17a enne kui lahku otsustasin minna. Lapsed loomulikult juba mõjutavad natuke mind, et näe isa nii püüab jne.
On lähikonnas selline paar, kes läksid lahku, kui lapsed suureks said ja pesast n.ö. välja lendasid. Paari aasta pärast otsustasid taas koos elama hakata ja teevad seda edukalt juba üle 10 a.
Kui petmist ei olnud, siis ma annaks küll uue võimaluse:)
Armastad teda?
Kui jah, anna võimalus. Kui ei, siis mõtle asjad hästi läbi. Samas, mis sul kaotada on, kui ei proovi?
Kas mees enam ei tegele hobidega ja läks pensionile?
Kui läksite lahku rahumeelselt, siis suhelge lihtsalt sõpradena, milleks kaks korda sama reha otsa astuda? Kui proovite jälle kokku kolida ja kordub sama, siis enam ilmselt sõprus kõne alla ei tule.
Mina sellist meest tagasi ei võtaks, kellele on kooselu ajal olnud kõik muu tähtsam kui pere. Kokku ei koliks kindlasti, et tal jälle ei tekiks sellist tunnet, et naine on iseenesestmõistetavalt olemas ja muudkui ootab. Kui soovid oma eksmehega jälle niiöelda paar olla ja romantikat teha, siis tee seda ilma kokku kolimata. Muidu kordub sama muster. Alguses ehk pingutab natuke, aga siis läheb vana rada edasi.
Mina suhtlen oma eksmehega sõbrana. Ta on vahepeal juba veel ühest naisest lahku jõudnud minna ja tal on uus naine, keda ta petab kahe armukesega. Uus naine teab aga lepib. Kui see eks peaks mu juurde tulema jutuga, et prooviks uuesti (ta vahepeal juba rääkis, et lapse oleksime võinud ikka koos teha), siis ei mina seda tahaks, mees on patoloogiline mitmenaisepidaja, mulle see ei sobi. Aga samas on tore mees, ma tema peale viha ei pea, korra aastas käib tema minu sünnipäeval, mina tema omal, saame ka ühiste sõprade kaudu kokku, pole probleemi suhtlemisega. Aga uuesti proovida ma ei tahaks. Võib-olla see praegune naine on niisugune, kellele sobib temasugune seelikukütt ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni, ehk on igaühe jaoks kuskil keegi, mõtlen ma. Aga mina see ei ole.
Kui sina ei lepi sellega, et meest pole kodus vaid ta tegeleb muude asjadega, siis ma ei soovita uuesti proovida. Kindlasti on kuskil mõni naine, kellele sobiks selline mees, kindlasti on sinu eksmehel mugav kui tal on sinusugune naine, kes on kodus olemas. Aga sa pead mõtlema ikkagi endale. Ehk leiad ikka sobivama partneri elukaaslase kohale. Eksmees võib paljutki tahta, kui te läksite lahku sinu algatusel, siis on ju selge, et temale selline elu sobis ja sulle mitte. Kui ta ka on pensionil ja vanad hobid miskipärast enam ei kõlba, siis küllap ta varsti endale mõne uue hobi leiab, millega kaasneb kodust eemalolek. Te lihtsalt ei sobi kokku elama, kuigi hästi võite ju läbi saada, kooseluväliselt.
ma tean peresid, kes kokku läinud uuesti ja tean ka neid, kel pole see ikkagi õnnestunud ja teistel jälle on õnnestunud
Te ei läinud lahku reetmise pärast. See on suur asi.
Aga miks sa kaalud kokku minekut? Taha elada oma vana hea mehega, kellega oligi mugav ja turvaline ja vahel ka vahva ja tore? Või kaalud, sest tore eksmees pingutab ja lapsed suruvad takka? Kui oleks väga vastumeelne see kooselu, siis siia teemat teinud ei oleks. Miks teie ei peaks saama olla õnnelikud?
Aga hakake käima! Nagu kunagi vanasti. Käige väljas, seksige, kui isu on. Ja kui vaja kokku kolida, siis lihtsalt kolige.
Liis Tappo juhtum sobiks siia näiteks, kasvasid vahepeal lahku ja lõpuks hakkasid otsast peale ning suhe sai parem kui varem. Justnimelt hakake kohtamas käima ja rääkige üksteisele oma soovidest ja mõtetest, leidke aega kahekesi olemiseks ja siis….. vaata mis tunded tekivad. Hopsti ja laste pärast ei tasu samast punktist edasi minna, et kolib kohe sisse jms.
Jaa, mina ise läksin u aasta pärast suhtlema hakkamist lahku, sest tundsin, et mees ei viitsi (no tegelt pigem ei suuda) suhelda eiriti (st, RÄÄKIDA, kommunikeeruda, end avada) muus osas oli meil okei, aga see häiris kohutavalt. Ja tüüp teadis täpselt, milles probleem on, ja tegi enda kallal kuu aega tööd (kuigi ma enam lootustki ei andnud tegelikult). Selle aja sees ka tegelikult päris tihti ka nägime ja suhtlesime sõbralikult edasi ja mingil hetkel tundsin, et olen tasse jälle armunud, saime uuesti kokku ja oleme olnud koos 6 aastat 🙂
Samuti üks mu tuttav paar. Nad isegi abiellusid (u 5 aastat tagasi), olles enne seda vaid u aasta koos olnud vms. Siis 3 aastat hiljem läksid lahku, ka naise algatusel, kellele tundus, et tal on päris palju tegemata jäänud suhte tõttu, kuna mees ei viitsinud eriti reisida, aga naine tahtis maailma näha. Läksid lahku, naine läks reisis aastakese, tului tagasi kodumaale ja kolis oma endise mehega kokku 🙂 Nüüd on nad jälle aasta koos olnud ja kui enne tunduski see suhe kuidagi kallutatud ja veits liiga sõltuvuslik, siis nüüd näib kõik olevat tasakaalus ja nad on üliõnnelikud jälle. Lahutatud, aga õnnelikud 🙂
Ehk siis, minu kogemuse järgi on igatahes võimalik, et lahku läinud paar saab uuesti kokku, oluline on aga see, et põhjus, miks eelnevalt lahku mingi, oleks likvideeritud. Seega ei saa see uus suhe olla enam sama, mis oli eelmine, vaid see on juba täiesti uus suhe. Vastasel juhul tekivad ju samad probleemid, mis eelmise suhte lõhki ajasid.
Uhh, hull targutamine oli nüüd, aga kõik on ise järele proovitud!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jaa, mina ise läksin u aasta pärast suhtlema hakkamist lahku, sest tundsin, et mees ei viitsi (no tegelt pigem ei suuda) suhelda eiriti (st, RÄÄKIDA, kommunikeeruda, end avada) muus osas oli meil okei, aga see häiris kohutavalt. Ja tüüp teadis täpselt, milles probleem on, ja tegi enda kallal kuu aega tööd (kuigi ma enam lootustki ei andnud tegelikult). Selle aja sees ka tegelikult päris tihti ka nägime ja suhtlesime sõbralikult edasi ja mingil hetkel tundsin, et olen tasse jälle armunud, saime uuesti kokku ja oleme olnud koos 6 aastat :)[/tsitaat]
Nagu minust kirjutad. Ainukese vahega, et mehega oleme koos 5 aastat, mitte 6.
Mees oli tööga hõivatud ja mulle pööras ääretult vähe tähelepanu. Mõtlesin tookord tõsimeeli teda maha jätta, kuid mees palus kuu aega parandamiseks. Praegu mõtlen, et mul maailma parim mees ja tema maha jätmine oleks olnud suuuuuur viga 🙂
Mina nt ei kujuta ette seda. Mina nt läksin lahku siis alles, kui tõesti enam mitte kuidagitmööda ei osanud ja aru olime saanud, et elavad koos kaks täiesti võõrast inimest. Elavad eraldi tubades.
Enne seda ei minda lahku!
Veel. Ma ei soovita sul kokku kolida. Kui inimene teeb tööd ja tal on hobid, siis mis on selles halba? Soovid omale meest, keda hirmsasti kontrollida? Sa ahistad suure tõenäosusega inimese surnuks. Ja lõpuks olete samas augus, praegu ju ka mees pingutab, aga mida sina teed? Vaatad ülemuslikult kõrgelt – las ussike vingerdab, tule-tule, panen päitsed pähe, ei mingit tööd ja hobi, ehk ainult siis kui ma luban ja mulle sobib, muidu läheme lahku.
No sai pisut äärmulikult küll, aga ikkagi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
