Esileht Pereelu ja suhted Pärast lapse sündi suhted sassis

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 50 )

Teema: Pärast lapse sündi suhted sassis

Postitas:
Kägu

Laps on 5 kuune ja mehega ei saa enam absoluutselt läbi. Iga päev mõtlen, et tahaks lihtsalt minema minna, elakski süütundega, et jätan lapse mehele. Mul on raske sünnitusjärgne depressioon ja läbipõlemine, seega on väga raske lapse jonnimistega toime tulla, käin psühhiaatri ja psühholoogi juures regulaarselt, ravimeid võtta ei saa. Mehel tööstress, minu stress ja lapse eest hoolitsemine. IGA pisiasi ajab tülli ja pidevad süüdistused. Nii halb on… Mida teha, kuidas sellest üle saada ja normaalselt suhelda? Minul närv püsti, mehel närv püsti. Koos saame psühholoogile alles sügisel (esialgu siiski eraldi vastuvõtud minu haigusloo raames). Mees süüdistab mind laiskuses, mina teda selles, et ta ei saa mu haigusest aru. Muidu ilma olmeprobleemideta saime normaalselt läbi ja vastastikune tõmme on tegelikult suur. Ma teeks küll kodus rohkem, aga ma lihtsalt ei suuda ennast kokku võtta, koguaeg on nii halb.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõpeta imetamine ja hakka ravimeid võtma. See on lapsele ja perele parem variant kui selline elu ja võimalik lahkuminek.

+37
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpeta imetamine ja hakka ravimeid võtma. See on lapsele ja perele parem variant kui selline elu ja võimalik lahkuminek.

Ongi plaanis seda teha, aga hirm on suur. Olen oma varasemate probleemide pärast palju erinevaid meeleolustabilisaatoreid ja muid rohte võtnud ja alati on väga häirivad kõrvalmõjud platsis. Kahjuks lisaks psüühilistele probleemidele ka palju füüsilisi probleeme ja ülitundlik organism. Võtangi parajasti hoogu, et uute rohtudega katsetama hakata, ei ole väga kerge… Ma tõesti loodan, et ka mees tuleb ikka teraapiasse, sest need probleemid ei ole ainult minu põhjustatud…

+2
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tunnen väga kaasa, kahjuks ei ole sinu olukord haruldane.

Usun, et sinu peamine probleemi põhjustaja on praegu ikkagi liigne koormus. Kas sul ei ole ema või kedagi, kes tuleks sulle ajutiselt appi – soovitavalt siis, kui mees on kodust ära. Või kasvõi palgaline koristaja, kui raha on. Juba see, kui toad lüüakse läikima ja kõik asjad on omal kohal ja pesu pestud-triigitud, tõstab tegelikult uskumatult palju sinu enda tuju ja vähendab ka mehepoolseid süüdistusi laiskuses.

Kardan ka, nagu eelmine, et ilmselt on imetamisest olulisem praegu sind august välja saada. 5 kuud imetamist on juba isegi hästi, selle pärast süümekaid tundma ei pea. Sinu ellujäämine ja, olgem ausad, ka sinu ja mehe suhte säilimine on olulisemad, seda üliväga ka sinu pisikese jaoks.

Just selliste asjade pärast elasidki inimesed vanasti põlvkondade kaupa koos ja aitasid üksteist, lastega ja vanakestga jne. Äsja sünnitanud emalt on tegelikult liiga palju oodata et ta titega üksi hakkama saab. Paljude rahvaste juures palgatakse sünnituse järel mitmeks kuuks keegi, kes ema pealt osa koormust ära võtab, nii et ema saab taastuda.

Kui otsustad ravimite kasuks, siis neid saab kirjutada ka perearst. Samuti on võimalik, et perearst saaks sulle saata mingi õendushoolduse abilise, aga selles ma pole kindel.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

seega on väga raske lapse jonnimistega toime tulla,

Esiteks, palun, pressi oma depressioonis ja muidu sassis keemiaga ajusse kohale üks kindel teadmine: 5-kuused lapsed EI JONNI. Mitte üheski olukorras, ühelgi hetkel, päeval ega öösel, kui sinu laps nutab, EI OLE SEE JONN. 5-kuune ei ole kognitiivselt veel nii kaugele arenenud, et suudaks jonnida. Tead ju küll, miks beebid nutavad: tühi kõht, täis mähe, väsimus, gaasid, lähedusevajadus, ülestimuleeritus, palav, külm jms. Mitte ükski neist asjadest pole jonn vaid normaalne inimlik vajadus.
Kui sul on raske nutuga toime tulla, siis ehk lohutab sind minu selline kogemus: mul on sügavalt enneaegne laps, kes veetis oma elu esimesed kuud inkubaatoris. Mingil hetkel hakkas ta seal koledasti kisama. Mind ajas see sõna otseses mõttes hulluks, nägin last mõned tunnid päevas, ta oli seal kastis ja kriisatas nagu kräunuv kass. Nii kui midagi temaga toimus, nt mähkmevahetus või mis iganes, oli kisa lahti. Minu lapse sünnikaal oli suht seal ellujäämisskaala alumise otsa lähedal, tal oli operatsioon, sepsis ja sada muud häda. Ja siis ütles mulle üks arst: teie peate olema väga õnnelik, et teie laps kisab, see tähendab, et ta reageerib ja suhtleb ümbritsevaga. Paljud enneaegsed muutuvad depressiivseks ja ei reageeri üldse stimulatsioonidele, vaat siis on asi nadi.
Nii et võta lapse nuttu kui suhtlust, ta on aktiivne ja väljendab ennast nii nagu oskab, annab sulle oma vajadustest märku, mitte ei jonni. Ja see on nii hoolimata sellest, mis parasjagu sinu vaimse tervisega toimub.

P.S. Minu meelest on sul täielikult õigus mehe peale vihane olla. Süüdistada oms 5-kuuse beebi depressioonidiagnoosiga ema laiskuses on ikka tase…

+44
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

5-kuune laps ei jonni!

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju mees lapse ning koduse majapidamisega tegeleb?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks, palun, pressi oma depressioonis ja muidu sassis keemiaga ajusse kohale üks kindel teadmine: 5-kuused lapsed EI JONNI. Mitte üheski olukorras, ühelgi hetkel, päeval ega öösel, kui sinu laps nutab, EI OLE SEE JONN.

Jah, olen sellest täiesti teadlik, sõnastasin valesti, mõtlesin lapse nuttu. Ma saan ratsionaalselt kõigest 100% aru, aga lapse nutt lihtsalt tekitab vihareaktsiooni ja siis peab mees üle võtma. Muidu saan lapsega 100% hakkama ja hädas ei ole tema eest hoolitsemisega, välja arvatud siis kui ärevusest aju “halvatud” on.

Kas sul ei ole ema või kedagi, kes tuleks sulle ajutiselt appi – soovitavalt siis, kui mees on kodust ära.

Õnneks saamegi lubada endale lapsehoidjat mehe töö ajal, sisuliselt ma lapsega üksi olen väga harva.

Kui palju mees lapse ning koduse majapidamisega tegeleb?

VÄGA palju, mees on tõsiselt hea isa oma lapsele, tegeleb temaga rohkem kui mina, sest ma olen depressioonis. Muidugi igasugu lapse tarvete muretsemised jms niiöelda “asjaajamise” ja arstide teema on minu õlul.

Ma ei tea, mida teha, teraapias käin, rohtude peale kavatsen ka minna (enda psühhiaater hetkel puhkusel). Ülimalt kahju on, et mees ei mõista minu vaimse tervise probleeme… Ehk on kellelgi teisel mingeid mõtteid? Mitu pead on ikka mitu pead…

+1
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ülimalt kahju on, et mees ei mõista minu vaimse tervise probleeme… Ehk on kellelgi teisel mingeid mõtteid?

See, mida eelnevalt kirjeldasid – et mees võtab lapse eest hoolitsemise üle, kui ta nutab ja et teil on hoidja –  räägib ju selle eest, et ta vägagi saab aru, et sul on vaimse tervise probleemid. Ehk sa lihtsalt ületähtsustad tema väsimuse hetki, kui ta lihtsalt ka enam ei jaksa kõige eest hoolitseda.

+32
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees käib tööl, hoolitseb suuremalt jaolt imiku, majapidamise ja oma haige naise eest… See olukord lihtsalt karjub depressioon ja läbipõlemine. Teemaalgataja, ma saan aru, et vaimse tervise probleemid on tõsised ja keerulised aga astu samm tagasi ja mõtle ka oma mehe vaimsele tervisele. Kui ta su haigust ei mõistaks, siis ta ei rabaks ja ei võimaldaks sulle keskkonda, mis su ravi toetab. Vihahoos öeldakse vahel tõesti mõtlematult asju, näiteks teise laisk olemises süüdistamine aga ei saa su mehele pahaks panna, et tal ka närv krussi läheb vahel.

Head nõu anda ei oska, jätka raviga ja ole nii enda kui ka mehe suhtes leplik ja andestav, teil on väga raske olukord aga usun, et sellest on võimalik välja tulla. Päev korraga.

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma näengi, et tema vihahood ja julmad ütlemised on sellest põhjustatud, et tal on ka närv püsti kõigest… Ja kahjuks olen mina selline inimene, kellele teevad sõnad väga haiget. Eriti kui ma ise depressioonis, kurnatud ja läbi põlenud olen (see vist jäi enne mainimata). Ma tõesti teen nii palju, kui ma suudan ja kui ma ei suuda, siis ma tõesti ei saa isegi seda piimapudelit ära pesta, olen nagu halvatud ja siis tulebki sõim. Une toetamiseks ma juba võtan rohte, et öösiti üleval ei passiks ja need teevad hommikul mind eriti uimaseks ja pahuraks.

Aitäh vastuste eest.

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina oma elukogemuse pealt ütlen siiski nii palju, et ükski beebi ega laps, kes on terve ei viioma ema sellisesse seisu nagu sina kirjeldad. Mulle tundub, et su kõrval on kas stressis mees või ei hoia ega toeta ta sind. Depressiooni langevad inimesed, kes elavad vaenulikus keskkonnas. Kui võimalik, proovi korra koos lapsega mehest nädal eemal olla ja vaata, kuidas sa end siis tunned. Kohe ju lahku minema ei pea, aga proovi. Su kirjeldus on nagu minu esimesest abielust mil ma ühel hetkel taipasin, kui palju mu mees mind põlgas ja vihkas ning kui haigeks see mind vaimselt tegi. Lapsega eraldi minnes sain alles end tagasi ja lapsega tegelemine oli rõõm. Jõudu!

+2
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina oma elukogemuse pealt ütlen siiski nii palju, et ükski beebi ega laps, kes on terve ei viioma ema sellisesse seisu nagu sina kirjeldad. Mulle tundub, et su kõrval on kas stressis mees või ei hoia ega toeta ta sind. Depressiooni langevad inimesed, kes elavad vaenulikus keskkonnas. Kui võimalik, proovi korra koos lapsega mehest nädal eemal olla ja vaata, kuidas sa end siis tunned. Kohe ju lahku minema ei pea, aga proovi. Su kirjeldus on nagu minu esimesest abielust mil ma ühel hetkel taipasin, kui palju mu mees mind põlgas ja vihkas ning kui haigeks see mind vaimselt tegi. Lapsega eraldi minnes sain alles end tagasi ja lapsega tegelemine oli rõõm. Jõudu!

Ma tahaks iga päev minema minna, sest õhkkond ei ole minu tervenemist toetav. Küll aga ei saaks ma last kaasa võtta, sest ma tõesti ei talu hetkel tema nuttu, isa seevastu on lapsega olles vana rahu ise ja hoolitseb tema eest väga hästi. Samas ma ei tea, kas ma elaksin üle selle, et oma lapsest eemal olen, ei usu… Vahest on tõesti tunne, et mees vihkab… kas mind või minu haigust. Olen varem ka depressioonis olnud, aga järele mõeldes algasid need mured küll aastaid tagasi selle mehega suhte alustamisega samal ajal.

Lisan veel, et keegi valesti aru ei saaks – ma ei ole mingi leebe naine, ma olengi raske iseloomuga ja võin halva enesetunde korral nähvata. Ma tegelen enda probleemidega väga aktiivselt, käin psühhiaatri ja psühholoogi juures.

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma näengi, et tema vihahood ja julmad ütlemised on sellest põhjustatud, et tal on ka närv püsti kõigest… Ja kahjuks olen mina selline inimene, kellele teevad sõnad väga haiget. Eriti kui ma ise depressioonis, kurnatud ja läbi põlenud olen (see vist jäi enne mainimata). Ma tõesti teen nii palju, kui ma suudan ja kui ma ei suuda, siis ma tõesti ei saa isegi seda piimapudelit ära pesta, olen nagu halvatud ja siis tulebki sõim. Une toetamiseks ma juba võtan rohte, et öösiti üleval ei passiks ja need teevad hommikul mind eriti uimaseks ja pahuraks.

Aitäh vastuste eest.

Ise aastatepikkust ülirasket depressiooni põdenuna ütlen nüüd küll, et see on tibujutt sul.

Millest sa kurnatud ja läbipõlenud oled, kui mehe tööl olles tegeleb imikuga hoidja ja muul ajal mees??? Võid ju kogu aeg logeleda ja puhata.

Sul on ju igakülgne abi ja tugi, millest enamik naisi ja emasid võivad vaid unistada.

Ühe piimapudeli pesemisega saab hakkama ikka ka eluohtlikus depressioonis, ära tee ennast ohvriks siin.

Sul on väga tubli ja topeltkoormusega rügav mees, peaksid hoopis tema toetamisele ja vaimsele tervisele mõtlema.

 

 

 

+16
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, mida teha, teraapias käin, rohtude peale kavatsen ka minna (enda psühhiaater hetkel puhkusel).

Jama jutt.

Psühh kliiniku õde vaatB su raviskeemi üle ja pikendab su retseptid paari minutiga.

 

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

pereliikme depressioon viib ka teise sellesse. Minul on tütrel depressioon. Kõike mida teen või ütlen, tundub talle vale. Meil on nii rõõmutu elu. Meest see ei häiri. Ta on vaimselt tugevam. Aga mina pole. Tuleks või ükski naeratus tütrelt, oleks hea. Ma olen ka rõõmutu ja väsinud sellest. Depressioon on nagu vaime nakkushaigus. Kõik ei haigestu. Aga nõrgemad küll.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma näengi, et tema vihahood ja julmad ütlemised on sellest põhjustatud, et tal on ka närv püsti kõigest… Ja kahjuks olen mina selline inimene, kellele teevad sõnad väga haiget. Eriti kui ma ise depressioonis, kurnatud ja läbi põlenud olen (see vist jäi enne mainimata). Ma tõesti teen nii palju, kui ma suudan ja kui ma ei suuda, siis ma tõesti ei saa isegi seda piimapudelit ära pesta, olen nagu halvatud ja siis tulebki sõim. Une toetamiseks ma juba võtan rohte, et öösiti üleval ei passiks ja need teevad hommikul mind eriti uimaseks ja pahuraks.

Aitäh vastuste eest.

Ise aastatepikkust ülirasket depressiooni põdenuna ütlen nüüd küll, et see on tibujutt sul.

Millest sa kurnatud ja läbipõlenud oled, kui mehe tööl olles tegeleb imikuga hoidja ja muul ajal mees??? Võid ju kogu aeg logeleda ja puhata.

Sul on ju igakülgne abi ja tugi, millest enamik naisi ja emasid võivad vaid unistada.

Ühe piimapudeli pesemisega saab hakkama ikka ka eluohtlikus depressioonis, ära tee ennast ohvriks siin.

Sul on väga tubli ja topeltkoormusega rügav mees, peaksid hoopis tema toetamisele ja vaimsele tervisele mõtlema.

Sinu tekst näitab, et sa ei mõista tegelikult psüühilisi probleeme ning samuti teed sa palju järeldusi, mis tegelikult paika ei pea. Sa ei tea ju, mis eelnes lapsehoidja võtmisele.

+3
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, mida teha, teraapias käin, rohtude peale kavatsen ka minna (enda psühhiaater hetkel puhkusel).

Jama jutt.

Psühh kliiniku õde vaatB su raviskeemi üle ja pikendab su retseptid paari minutiga.

Nii lihtne see pole, vaja uus raviskeem välja mõelda ja seda saab ainult raviarst teha, kelle juurde mul on juba ammu aeg kirjas.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

pereliikme depressioon viib ka teise sellesse. Minul on tütrel depressioon. Kõike mida teen või ütlen, tundub talle vale. Meil on nii rõõmutu elu. Meest see ei häiri. Ta on vaimselt tugevam. Aga mina pole. Tuleks või ükski naeratus tütrelt, oleks hea. Ma olen ka rõõmutu ja väsinud sellest. Depressioon on nagu vaime nakkushaigus. Kõik ei haigestu. Aga nõrgemad küll.

Ma näen seda ka ise ja selle pärast ma lisaks professionaalidele ootan tavaliste inimeste arvamust…

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ammu on olemas antidepressandid, mida saab võtta nii raseduse kui imetamise ajal. Võib-olla aitaks arsti vahetamine siinkohal?

Kuna minu depressioon on tingitud viljatusest, siis võtan kogu aeg ravimeid, mis ei mõjuta kuidagi meie IVFi-katsetusi ega takista rasestumist ega ole vastunäidustatud raseduse ajal.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saan aru, et need vaimsed probleemid olid sul enne juba? Miks siis ometi õnnetu laps siia ilma tuua?! Mees tegeleb, hoidja on, aga ikka hakkama ei saa. Kurat, mees peaks lapsega ise nelja tuule poole jooksma.

Sa pole depressioonis, vaid sul vaimupuue.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ammu on olemas antidepressandid, mida saab võtta nii raseduse kui imetamise ajal. Võib-olla aitaks arsti vahetamine siinkohal?

Kuna minu depressioon on tingitud viljatusest, siis võtan kogu aeg ravimeid, mis ei mõjuta kuidagi meie IVFi-katsetusi ega takista rasestumist ega ole vastunäidustatud raseduse ajal.

Jah, ma võtsingi pmst seda ainsat, mida imetamise ajal võib võtta, aga kõrvaltoimed olid jubedad (mitte need nn kohanemise omad, need kannatasin ära ja läksid üle). Mul on paljud antidepressandid vastunäidustatud teiste diagnooside pärast. Nagu ma ütlesin, ravi osaga ma aktiivselt tegelen ja kogu haiguslugu ma siin ümber jutustama ei hakka.

Ehk kellelgi omast kogemusest nippe, kuidas mehega paremini läbi saada?

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saan aru, et need vaimsed probleemid olid sul enne juba? Miks siis ometi õnnetu laps siia ilma tuua?! Mees tegeleb, hoidja on, aga ikka hakkama ei saa. Kurat, mees peaks lapsega ise nelja tuule poole jooksma.

Sa pole depressioonis, vaid sul vaimupuue.

Minu diagnoosid pole olnud elu takistavad, olen elus kõik saavutanud, mida olen tahtnud. Sünnitusjärgne depressioon on tõsine asi ja väga levinud, väga inetu on niimoodi sellest rääkida. Palun ära võta vaimse tervise teemal sõna, sa ei mõista seda.

+1
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saan aru, et need vaimsed probleemid olid sul enne juba? Miks siis ometi õnnetu laps siia ilma tuua?! Mees tegeleb, hoidja on, aga ikka hakkama ei saa. Kurat, mees peaks lapsega ise nelja tuule poole jooksma.

Sa pole depressioonis, vaid sul vaimupuue.

Olen ka halb inimene ja küsin seda sama. Kui on juba varasemalt probleemid nii vaimse- kui füüsilise tervisega, siis miks oh miks oli seda last vaja? Need ajad peaks pöördumatult möödas olema kui arvati, et igal naisel PEAB laps olema muidu pole piisavalt naine.

Ei taha TA osatada, olukord on niigi sitt ja mingit helget ja õndsat tulevikku siin näha on samahea kui võimatu. Aga sellistest teemadest peaks palju rohkem avalikult rääkima. Me kõik teame, et mida põlvkond edasi seda rohkem on ärevikke, depressiivseid jne. Laps ei ravi!  Tänapäeval on olemas kõik võimalused nii meestele kui naistele, et laste saamisest hoiduda.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga kuidas tuleb enda depressiooni suhtuda? Kas nagu austusega või ignoreerides? Nagu suhtutakse erinevalt muusse haigusesse. Mõni väga arvestab oma haigusega, teine ignoreerib, ei tee välja.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ehk kellelgi omast kogemusest nippe, kuidas mehega paremini läbi saada?

Siin on juba nippe jagatud. Arvesta et tema on ka kõigest inimene ja tema võimetel on ka piirid. Ära ole isekas, lihtne on oma haiguse külge kinni jääda aga õpi ka elu väljaspool oma diagnoosi nägema. Kannatan kroonilise depressiooni all, nii et julgen sulle neid karme sõnu öelda. Sa pead hakkama oma meest märkama, tema panust ja pingutust ja seda, et ka temal on raske. Ole leplik enda vastu, sa oled haige, aga see ei saa olla vabanduseks isekusele. Sama leplik pead sa olema ka oma kaaslase vastu, kellel on topeltkoorem kanda. Alusta näiteks sellest, et räägi temaga. Ütle talle, et oled tänulik ja märkad ta pingutusi ja sa annad endast parima, et paraneda ja panustada. Ja siis vaadake koos sealt edasi. Tõenäoliselt tunneb mees ennast väga üksi ja segaduses, aita teda ja suhtle temaga.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ehk kellelgi omast kogemusest nippe, kuidas mehega paremini läbi saada?

Kui sul on diagnoositud dedpressioon, siis mingeid muid nippe polegi, kui et sa pead iseennast korda saama. Tegelema oma depressiooniga, võtma ravimeid. Kui vaja, tuleb tõesti selles seisus imetamine lõpetada ja tarvitada neid antidepressante, mis siis ei tekita nii palju kõrvaltoimeid.

Hetkel jääb natuke mulje, et sa tahad, et lahendus tuleks kuskilt väljaspoolt ja tundub, et oled ka teekonna väga alguses. Ma olin enne tabletiravi ja teraapiaga alustamist selles seisus, et minul on ikka raske, mina olen nagu ohver, kui mees mu peale vahel ärritus, sest ma oma depressioonis käitusin tema jaoks arusaamatult. Tegelikult oli mees kohutavalt kannatlik ja võttis enda kanda tohutu koormuse, aga see jõudis mulle kohale alles siis, kui tänu ravile minu ajukeemia ka jälle paika hakkas loksuma. Siis sain aru, kui haruldaselt vähe ta tegelikult endast välja läks, arvestades, kui palju kõigest, mis muidu oli jagatud vastutus ja kohustused, järsku ainult tema peale langes.

Kui pikalt sa aega oled andnud ravimitele enne, kui oled otsustanud, et need sulle kõrvaltoimete tõttu ei sobi?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma näen seda ka ise ja selle pärast ma lisaks professionaalidele ootan tavaliste inimeste arvamust…

Ehk kellelgi omast kogemusest nippe, kuidas mehega paremini läbi saada?

Tunnista endale, et sul on vaimseid probleeme. Milleks tekitada endale segadust “tavaliste inimeste” arvamuse küsimisega? Sa pead oma probleemid kontrolli alla saama, siis saad ette võtta neid “nippe” jm asju. Midagi ei aita enne kui sa end käsile võtad ja ravi saad.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen nüüd segaduses. Mis piimapudel? Sa ju kirjutasid, et ei saa rohtusid võtta, kõik järeldasid, imetamise pärast. Kui laps sööb hoopis pudelipiima, miks sa siis end ravida ei saa?

Ja ausalt, ma ei taha õelutseda, aga mida sa siis ise oma beebiga üldse koos teed? Laps sööb pudelist, päeval on lapsehoidja, õhtul tegeleb mees. Nutt ajab vihale, aga samas beebist eemal olla ei suuda? Sa ju oledki eemal, sinu last hoiavad teised, isegi imetamise kaudu pole lähedust.

Ma soovitan mehega läbi saamiseks selliseid nippe:

-tõuse püsti ja pese see kuradi pudel puhtaks ükskord.

-kui beebi nutma hakkab, siis vihastamise asemel vaata järgi, mis tal viga on ja tee ise vastavad tegevused, et nutt lõpeks. See annab sulle positiivse kogemuse, mina saan oma last aidata ja minu tegude tulemusena jääb nutt järgi. Polegi enam vaja vihastada iga kord, kui nuttu kuuled.

– kui mees koju tuleb ja lapsehoidja ära läheb, siis nt ülepäeviti, tegele ise beebiga, mees las ka puhkab pärast tööd paar tundi.

– võta endale üks päev, kus sa saad selle 8 tundi ise oma tite kantseldatud ja keegi ei tee sinu eest asju ära. Nagu ikka emad enamasti. Näed, et saad hakkama, jälle positiivne kogemus ja saad ka lapsega lähedasemaks. Mees näeb, et sa oled ikka ka tegus ja asine, kui vaja on.

Ja mine pese see pudel nüüd puhtaks.

Muidu kui inimesel on päriselt depressioon, siis see sinu jutt ei aita teda kuidagi.

Ma ei jaksanud söömist lõpetades isegi musti nõusid laua tagant kraanikaussi viia. Füüsiliselt lihtsalt jõudu polnud. Depressioonis inimese keha läheb säästurežiimile, saab aru, et jõudu on vähe ja hoiab kokku sealt, kust vähegi saab. Seepärast ei saa depressioonipõdejad ka tihti end voodist välja aetud, kuigi neil peale tohutu väsimuse ühtki muud füüsilist sümptomit nagu polegi. Depressioon ajab ajukeemia paigast ära ja sedasi saab keha infot, et nüüd on vaja ressurssi kokku hoida, kust vähegi saab, sest energiat pole. Ja sellepärast muutuvadki depressioonis inimesele igapäevased tegevused nagu enda eest hoolitsemine, koristamine, lastega tegelemine jm ülejõukäivaks. Mõnele muutub ületamatuks ka see, et saaks hommikul voodist välja. Kui depressioonis pole olnud, siis ei kujutagi ilmselt ette, kuidas see on. Mina kahjuks kujutan.

Sinu postitus seega ei aita seda inimest mitte kuidagi. Küll aga aitab see, kui endale aru anda, et ma olengi haige ja ainult mina saangi ennast aidata: kui ma tahan terveks saada, siis ma pean vajadusel katsetama erinevaid ravimeid ja võib-olla ka, et erinevaid psühholooge ja psühhiaatreid. Kõik ei pruugi kohe esimesel katsel sobida. Aga tundub, et teemaalgataja ei ole selleni veel jõudnud, et abi saab ka sel hetkel esmajoones olla vaid iseendast, sest kõik algab sellest, et endale tunnistada: mul on nüüd selline haigus nagu depressioon ja see vajab ravi. See peab praegu saama prioriteediks, kui mees näeb, et sa probleemiga tegeled, aitab see ka ilmselt juba suhteid parandada.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõike kommentaare ei jõudnud läbi lugeda, aga mille krd pärast sa selle lapse sünnitasid, kui sul varasemalt vaimsed probleemid. Ei taha kurjustada, aga tõesti ei mõista sind.. mul on ka olnud elus väga raskeid probleeme, aga laste nimel olen suutnud ennast kokku võtta, sest nende heaolu on mulle kõige tähtsam. Kui sind ajab lapse nutt juba närvi, siis see on ikka kaugel normaalsusest.

+4
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 50 )


Esileht Pereelu ja suhted Pärast lapse sündi suhted sassis