Teema: Pärast lapse sündi suhted sassis

Mitte keegi ei tea ette, kas tal tuleb sünnitusjärgne depressioon või mitte ja isegi mu raviarst, kelle juures olen käinud aastaid, julgustas mind siiski last saama, mitte üle mõtlema, ju ma siis ikkagi olen piisavalt adekvaatne inimene. Ja minu arst on väga karm ja otsekohene. Minu tutvusringkonnas on naine, kellel polnud varasemalt vaimse tervisega probleeme, kuid pärast sünnitust ei tahtnud oma last nähagi, langes nii sügavasse depressiooni, kõigi jaoks oli see suur šokk. Nendele õelatele eeldustele ja koledatele sõnadele ma siinkohal vastama ei hakka. Lihtsalt tahan öelda, et ükski inimene pole ideaalne (sh ka minu mees ei ole mingi ingel) ja oma psüühiliste probleemide mitte tunnistamine pole kindlasti asi, milles mind süüdistada saaks, absoluutselt vastupidi.

Suur tänu vastajatele, kes võtsid vaevaks nii pikalt kirjutada, annate mulle jõudu edasi tegutseda. Selline anonüümne väljaelamine on ka omamoodi vabastav, peaks mainima. Ravimeid olen võtnud erinevaid ja pikalt, vahepeal olnud ka pikk periood ilma ravimiteta, mil tundsin end kõige paremini, sest oli aega ainult iseendaga tegeleda.

Imetamine ongi juba lõpusirgel, saan ravimeid võtma hakata.

Ma olen nüüd segaduses. Mis piimapudel? Sa ju kirjutasid, et ei saa rohtusid võtta, kõik järeldasid, imetamise pärast. Kui laps sööb hoopis pudelipiima, miks sa siis end ravida ei saa?

Ja ausalt, ma ei taha õelutseda, aga mida sa siis ise oma beebiga üldse koos teed? Laps sööb pudelist, päeval on lapsehoidja, õhtul tegeleb mees. Nutt ajab vihale, aga samas beebist eemal olla ei suuda? Sa ju oledki eemal, sinu last hoiavad teised, isegi imetamise kaudu pole lähedust.

Ma soovitan mehega läbi saamiseks selliseid nippe:

-tõuse püsti ja pese see kuradi pudel puhtaks ükskord.

-kui beebi nutma hakkab, siis vihastamise asemel vaata järgi, mis tal viga on ja tee ise vastavad tegevused, et nutt lõpeks. See annab sulle positiivse kogemuse, mina saan oma last aidata ja minu tegude tulemusena jääb nutt järgi. Polegi enam vaja vihastada iga kord, kui nuttu kuuled.

– kui mees koju tuleb ja lapsehoidja ära läheb, siis nt ülepäeviti, tegele ise beebiga, mees las ka puhkab pärast tööd paar tundi.

– võta endale üks päev, kus sa saad selle 8 tundi ise oma tite kantseldatud ja keegi ei tee sinu eest asju ära. Nagu ikka emad enamasti. Näed, et saad hakkama, jälle positiivne kogemus ja saad ka lapsega lähedasemaks. Mees näeb, et sa oled ikka ka tegus ja asine, kui vaja on.

Ja mine pese see pudel nüüd puhtaks.

P. S. See on tavalise inimese nõu, mina ei tea, kas see aitab või ei.

Ma ikka ei saa, see on nii haige kommentaar ja ma siiski vastan sellele. Esiteks, väga paljud lapsed on erinevatel põhjustel nii rinnapiima kui ka rinnapiimaasendaja peal, ehk siis segatoidul. Teiseks, kustkohast sa võtad, et ma ei tegele üldse oma lapsega ja ei ole temaga lähedane? Mida selline rõveduste eeldamine annab sulle? Kustkohast sa võtad, et ma ei anna mehele vaba aega? Ma saan aru, et öeldakse karmilt, aga sa lihtsalt tuimalt kujutad mingeid vastikuid asju ette ja omistad mulle. Õudne inimene. Need üksikud korrad, kui ma lapse nuttu ei talu, mind küll nüüd halvaks emaks ei tee.

#3804166:

Olgu siis nii. Sinu vastuseid lugedes on muidugi üsna selge, miks sa mehega tülitsed. Aga sul on ka klapid silmadel ja kõrvadel praegu, ju siis depressioonist. Küsid küll nõu, kuidas õnnelikumat pereelu elada, aga vastuseid ei näe ega kuule, ükski nõu ei kõlba, soovitajad saavad tuuseldada. Õudne inimene kustutab siis oma nii haige kommentaari ära, et sind mitte rohkem ärritada.

#3804349:

Saage aru, TAl ei ole depressioon, vaid tähelepanupuudus. Ah, ka see on vaimne häire. On teatud sort inimesi, kellele meeldib olla ohver, otsib kõikjaö kaastunnet, kurdab alati, kui raske on, isegi kui tegelikult pole. Just see on TA häda. Lugege kõiki tema postitusi. Ei ole mingit naeratavat depressiooni. TA on hoopis tige kõigi peale, kes talle kaasa ei tunne, kes ei ohi, et mees peab veel rohkem tegema. See ei ole sünnitusjärgne depressioon. See on ohvrimentaliteet, pidev kaastunde lunimine, et õigustada ennast, miks ta midagi tegema ei pea ja miks mees peab veel rohkem tegema. Aga mis siis saab, kui mees ka lõpuks depressioonis olukorra tõttu? Kes siis teeb? Mis naeratav depressioon? Käib ja sõiaämam kõiki, kes soovitavad tal endaga tegeleda, mitte meest muuta.

#3804211:

Need üksikud korrad, kui ma lapse nuttu ei talu, Alguses ju kirjutad, et üldse lapse nuttu ei kannata. Nüüd siis järsku vaid harvad korrad… Milles siis üldse probleem. Ma teema alguses sai gi aru, et ainuke suur häiriv faktor ongi see, et sa absoluutselt lapse nuttu(algises kirjutasid jonni) ei talu.

No mis vastused need küll on, mida siis nii väga kuulda peaks võtma? Need on täiesti meelevaldsed tõlgendused minu tekstist. Mitte kordagi pole ma maininud, et ma üldse lapse nuttu ei talu, alguses sõnastasin jah nutu valesti jonnimiseks. Sa oled ilmselgelt lugenud neid negatiivseid tõlgendusi minu jutust, umbes, et ainult mees tegeleb õhtuti lapsega ja lapsehoidja siinoleku ajal ma logelen ja vedelen. On ka majapidamine ju ometi, millest ma väga aktiivselt osa võtan, just neil hetkedel kui ma lapse nuttu ei talu. Ja need “halvatuse” momendid on tõesti harvad nagu ma ka esialgses kommentaaris mainisin. Siin on väga asjalikud vastused, millega ma 100% nõus olen, negatiivselt olen reageerinud ainult parastavatele, süüdistavatele vms kommentaaridele. Inimene, kes on olenemata väga raskest lapsepõlvest, kus oli pidev vägivald ja ahistamine, omandanud mitu kõrgharidust cum laude ja töötanud vägagi juhtivatel kohtadel, ei saa olla laisk. Läbipõlenud inimene tõesti ei suuda eriti midagi teha, sest ta ajul sisuliselt puudub nn kaitsekiht, mis väliste ärritajate tõsisust reguleerib (psühhiaater seletas selgemalt, aga ma ei mäleta täpselt).

Siinkohal tänan jälle neid toetavaid vastajaid, teist on tõesti väga palju abi olnud ja kuidagi nagu imeväel on viimased paar päeva mehega läbisaamine olnud väga hea. Väga raske on inimest kiita, kes sind sõimab pidevalt, aga pean hambad ristis seda siiski tegema. Rinnaga toitmise jätsin järele, vajadusel seon rinnad kinni, kuigi praegu mingeid valusid ei ole. Saan võtta xanaxit senikaua kuni raviskeemi peale saan. Mul on lisaks antidepressantidele ka meeleolustabilisaatoreid vaja ja see on vähe keerulisem teema, kuidas need omavahel toimima saada.

Füüsiliste probleemide poole pealt on mul mitmed pärilikud asjad, mis pole väga tõsised, ei saa öelda, et ma paduhaigena otsustasin lapse saada. Laps on igati  rõõsa ja õnnelik, see annab väga palju jõudu. Vaadates neid negatiivseid kommentaare ja miinuseid, on selge, et väga suur osa inimesi pole teadlik psüühiliste probleemide tõsidusest ja peavadki selliseid inimesi lihtsalt laiskadeks ja saamatuteks. See on väga kurb tegelikult.

Veelkord tänu toetavate kommentaaride autoritele.

#3804470:

Siin on nii palju vasturääkivusi, et peame taas ühiselt tõdema – läksime kellegi kirjandusliku katsetuse õnge.

Mis vasturääkivused minu jutus siis on? Too need siis palun tsitaatidena välja.