Küsimus 35+ naistele, kes kordi IVF katsetanud ja seejärel doonormunarakku kasutanud: millal/kuidas/pärast mitmendat katset jõudsite otsusele kasutada doonormunarakku? Kellel kodus doonori lapsed, kuidas olete rahul oma otsusega ning milline on te side lapsega?
Olen ise kaks ebaõnnestunud katset üle elanud. Kolmas tuleb peagi. Kui ka see ebaõnnestub, siis…oleks vaja mõelda ka alternatiividele.
Jään ootama siirast ja avatud tagasisidet.
Aitäh!
Mina ei ole doonorit kasutanud, aga tahtsin igaks juhuks täpsustada, et kas arst on öelnud, et probleem on munarakkude kvaliteedis?
Ise ütlen, et kaks katset on vara veel meelt heitma hakata, kuigi tean, kui valus see pettumine on. Minu arst soovitas omal ajal alustades mõelda nii, et tõenäosus ühest katsest õnnestuda on sama, mis täiesti tervel paaril ühes kuus rasestuda. Ühesõnaga mitte ülisuur. Kaht katset võiks siis sisuliselt võtta nagu kaht kuud omal jõul katsetamist.
Aga kindlasti vastavad sulle siin ka ses teemas oluliselt kogenenumad.
mulle ütles arst, et 3-4 täisringi tuleks oma rakkudega teha, enne kui kaaluda doonorrakku.
Mina Sind ilmselt kuigi palju ei aita kuna doonormunarakk tuli mängu tänu minu vanusele. Olen 45 , aga veel eelmine aasta ütles arst peale teist ebaõnnestunud katset, et tema ikka prooviks veel enda materjaliga kuna munarakke tekib palju jne.
Aga proovitakse ju 7 korda, 13 olen kuulnud enne kui keegi õnnestus. Kõik on individuaalne siiski. Minul lihtsalt ei ole aega enam jamada. Kaks last endal olemas ennem ja doonormunarakk loob sellele õnnele haruldase lisaväärtuse.
Isegi ilma igasuguse munarakukvaliteedimure ja vanuseta kulus 5 korda enne positiivset tulemust. Seda otsustab ikka arst ja eelnenud ivfi tulemuste järgi- kuidas keha stimuleerimisele allus, palju on munarakureserv ja kuidas viljastuvad-arenevad-pesastuvad jne. Ja lisaks on ikka suur vahe, kas sa oled 35 või 41, näiteks.
