Mulle tundub, et petisest mehele andeks andnud naine peab olema kas väga tugev, et petmisest üle olla, või siis vastupidi, väga nõrk, et ei suuda ilma meheta olla ja elada.
Keskmine naine petmist ei andesta ega õigusta ja alustab uut elu kas siis, kui materiaalne pool nõrk.
Kusjuures mina arvan et kõige hullem ongi selline “laste pärast koos vegeteerimine”. Kui saad ja tahad anda andeks. Tee seda ja asi Ants. Kui ei taha siis mine lahku. Ka jälle asi Ants.
Aga selline imelik vindumine, vihatud inimesega kooselu ei mõju ka nendele lastele hästi
mulle tundub, et mina andsin andeks, kuna mul on väga kõrge enesehinnang. kohutavalt sain haiget, aga kuna ma n.ö ei näe ennast mehe kaudu, mul on ka palju muid funktsioone ja ülesandeid, siis sain üle. oleme pärast seda hästi toime tulnud 12 aastat, rohkem petmisi pole olnud.
“sõbranna” oligi niiöelda selleks,et mulle kohale jõuaks,et klammerdumine on kaaslase lämmatamine.
No näed, mees polegi ju üldse süüdi, hoopis sina olid ja tema kolis armukese juurde ainult selleks, et sina oma vigu mõistaksid:)
Olukorrad on loomulikult erinevad ja mõnest uuest algusest võib tõesti tulla parem (koos)elu kui esimene oli, aga kahjuks minu poolt tsiteeritud kommenteerija puhul ma seda eriti tõenäoliseks ei pea. Sellist juttu räägitakse lambale, aga mitte naisele, kelle usaldust tagasi võita üritatakse.
Jep, see mees on ikka puhta sooda. No kaigast oleks vaja sellisele.
Imestan, et naised jooksevad selliste tolguste järgi. Aga noh, vaadates saadet Rannamaja, siis on näha, et sellised oss-mehed ja lammasnaised on reaalselt olemas.
Mõnel on lihtsalt kindlad põhimõtted elus.
Andesta, aga mina pean ikka VÄGA rumalateks neid, kes midagi lihtsalt seepärast teevad, et see on tema põhimõte. Igas teos ja otsuses peab ikka oma mõte olema, mitte ei saa elus läbi ajada mingi ühe üldise generaalplaaniga. Iga olukord on erinev. Eriti rumal selle juures on nüanss, et nii võid põhimõtte pärast lausa oma elu suurima vea teha ning pärast eluaeg sisimas kahetseda.
Ma ei kahetseks elusees petja maha jätmist.
Kust tead? Palju sa neid maha jätnud oled? Kust sa võtad julguse väita, et sa ei kahetseks iial mehe maha jätmist, kes sind pettis, kuid kahetses, seletas, palus uut võimalust? Oletame, et sinu elu peale seda lahkuminekut pole eriline meelakkumine, uut samaväärselt head suhet ei teki, majanduslikult on raske, lapsed heidavad ette, miks issile võimalust ei antud – ja samal ajal näed, kuidas see mees, kellest loobusid, leiab mõne aja pärast uue naise, on talle truu ning neil läheb hästi. Pakun, et petad ennast, kui endale kinnitad, et ka siis oleksid 100% kindel, et tegid õigesti.
Mina ei jääks ilmaski kokku mehega, kes mind petnud on.
Kohe mitte iialgi? Isegi kui see on su laste isa, hingesugulane, kes mingil üliraskel ja segasel elumomendil, mil võibolla teie vahel ka oli olnud mõningane eemaldumine, peale ühekordset eksimust sinult pisarsilmil siiralt andestust paluks?
Mind näiteks ei häiri üldse mõte sellest, et mu mees mõne teise naisega seksib. Aga asi ei ole ju ainult seksis, ega ju? Seks ei ole ju nagu libedaga kukkumine, et mees läks tänavale, kukkus ja siis tuleb porisena tuppa tagasi riideid vahetama. Selleks, et asi seksini jõuaks, peab olema mingi keemia, situatsioon, moosimine, meeldimine, planeerimine, otsustamine. Ja vot mõte sellele häirib mind küll. Et näiteks sel ajal, kui mina õhtusööki perele teen või lapsi magama panen, tegeleb mu mees mõne teise naise moosimise ja ära rääkimisega, sosistab talle õrnusi, meelitab, õrnutseb ja teeb seda kõike minu seljataga, salaja. Milline armastav inimene teeks nii? Aga kui armastust, ausust ja austust ei ole, siis mis meid üldse enam koos hoiab?
Miks pikalt abikaasat petnud meestele uus võimalus antakse? Kas kellegil on kogemust, jääb see abielu püsima? Kas mees suudab armukesega suhte täielikult ära lõpetada? Mulle kohati tundub, et sellest ei tule midagi välja, kui petmine toimunud ja üks pool väga haiget saanud, samuti lapsed.
Mõne jaoks ei ole seks see, millel suhe põhineb. Petmisi on ju igasugust liiki. Millegipärast peetakse ainult seksuaalset läbikäimist teiste inimestega tõeliseks petmiseks, aga mitte mõne muu asja varjamist või valetamist. Kui kõik muu andestatakse, miks mitte seksimist?
Miks pikalt abikaasat petnud meestele uus võimalus antakse? Kas kellegil on kogemust, jääb see abielu püsima? Kas mees suudab armukesega suhte täielikult ära lõpetada? Mulle kohati tundub, et sellest ei tule midagi välja, kui petmine toimunud ja üks pool väga haiget saanud, samuti lapsed.
Mõne jaoks ei ole seks see, millel suhe põhineb. Petmisi on ju igasugust liiki. Millegipärast peetakse ainult seksuaalset läbikäimist teiste inimestega tõeliseks petmiseks, aga mitte mõne muu asja varjamist või valetamist. Kui kõik muu andestatakse, miks mitte seksimist?
Kust sa võtad, et kõik muu andestatakse?
Miks pikalt abikaasat petnud meestele uus võimalus antakse? Kas kellegil on kogemust, jääb see abielu püsima? Kas mees suudab armukesega suhte täielikult ära lõpetada? Mulle kohati tundub, et sellest ei tule midagi välja, kui petmine toimunud ja üks pool väga haiget saanud, samuti lapsed.
Mõne jaoks ei ole seks see, millel suhe põhineb. Petmisi on ju igasugust liiki. Millegipärast peetakse ainult seksuaalset läbikäimist teiste inimestega tõeliseks petmiseks, aga mitte mõne muu asja varjamist või valetamist. Kui kõik muu andestatakse, miks mitte seksimist?
Kust sa võtad, et kõik muu andestatakse?
Mnjaa, sa väidad, et kui mees naist sõprade kuuldes taga räägib, naise üle naerab, räägib edasi detaile nende ühisest elust, mille edasi rääkimine naisele teadaolevalt ei meeldi (näiteks võrdleb praeguse naisega seksimist eelmiste pruutide omaga) – siis on tavapärane, et see mees jäetakse teada saamisel päevapealt maha?
Minu arust on need väga ilged reetmised.
Ja mis siis veel saab, kui sood teistpidi keerame … naised oma meestest sõbrannadega rääkimas, lahutuste % peaks tõusma 90 ligi.
Miks pikalt abikaasat petnud meestele uus võimalus antakse? Kas kellegil on kogemust, jääb see abielu püsima? Kas mees suudab armukesega suhte täielikult ära lõpetada? Mulle kohati tundub, et sellest ei tule midagi välja, kui petmine toimunud ja üks pool väga haiget saanud, samuti lapsed.
Tean ka vastupidist juhust, kus naisel on armuke ja juba aastaid ja mees lepib sellega, käivad isegi selle armukese ja perekonnaga piknikel. Ju siis mõnele sobib. Peamine, et inimene ise teaks, mida ta talub ja mida mitte.
Miks pikalt abikaasat petnud meestele uus võimalus antakse? Kas kellegil on kogemust, jääb see abielu püsima? Kas mees suudab armukesega suhte täielikult ära lõpetada? Mulle kohati tundub, et sellest ei tule midagi välja, kui petmine toimunud ja üks pool väga haiget saanud, samuti lapsed.
Mõne jaoks ei ole seks see, millel suhe põhineb. Petmisi on ju igasugust liiki. Millegipärast peetakse ainult seksuaalset läbikäimist teiste inimestega tõeliseks petmiseks, aga mitte mõne muu asja varjamist või valetamist. Kui kõik muu andestatakse, miks mitte seksimist?
Kust sa võtad, et kõik muu andestatakse?
Mnjaa, sa väidad, et kui mees naist sõprade kuuldes taga räägib, naise üle naerab, räägib edasi detaile nende ühisest elust, mille edasi rääkimine naisele teadaolevalt ei meeldi (näiteks võrdleb praeguse naisega seksimist eelmiste pruutide omaga) – siis on tavapärane, et see mees jäetakse teada saamisel päevapealt maha?
Minu arust on need väga ilged reetmised.
Ja mis siis veel saab, kui sood teistpidi keerame … naised oma meestest sõbrannadega rääkimas, lahutuste % peaks tõusma 90 ligi.
Väidan jah, sest mina sellise mehega enam koos ei elaks. Selge ju, et selline mees mind ei austa ega armasta.
Puudub ka tutvusringkonnas kogemus selliste meeste/naistega, kes oma kaaslast kõigi kuuldes klatšiks ja naeruvääristaks.
Kust tead? Palju sa neid maha jätnud oled? Kust sa võtad julguse väita, et sa ei kahetseks iial mehe maha jätmist, kes sind pettis, kuid kahetses, seletas, palus uut võimalust? Oletame, et sinu elu peale seda lahkuminekut pole eriline meelakkumine, uut samaväärselt head suhet ei teki, majanduslikult on raske, lapsed heidavad ette, miks issile võimalust ei antud – ja samal ajal näed, kuidas see mees, kellest loobusid, leiab mõne aja pärast uue naise, on talle truu ning neil läheb hästi. Pakun, et petad ennast, kui endale kinnitad, et ka siis oleksid 100% kindel, et tegid õigesti.
NB! Ma ei ole see kägu, kellega sa vaidled, vaid üks teine.
Sina oled üks selline imelik autoritaarne inimene, kes topib teistele oma mõtteid ja väärtushinnanguid ja elufilosoofiat pähe. Tuled oma põhimõtte ja arusaamisega ja lajatad selle teisitimõtlejale otse keset silmnägu. On see sinu arvates õige ja põhjendatud?
Ka mina jätaksin petja päevapealt. Ka siis, kui oleks raske. Jah, olen kindel, et ei kahetseks, roomaku, roos hambus, kahetsegu, nutku, olgu truu või pangu ennast põlema. Minul nimelt on selline loomus, et kui mu armastatu mind reedaks, siis mu armastus ja austus tema vastu kustuvad. Ma ei saagi sinna midagi ise nii väga teha, see lihtsalt juhtub. Sinu maailmas muidugi sellist asja ei juhtu, sa armastaksid ja austaksid värdjat-petjat edasi, sinu armastus kestaks ja võimaldaks mehega edasi koos olla. Nii et vaata, inimesed on erinevad. Ei ole nii, et on vaid kaks varianti: sinu tõde ja teisititegutsejate vale.
Ja muide – maha jäetakse tõesti ka mitte seksi ega petmise pärast, ka mitte ainult mehe-naise suhteprobleemide pärast (no et räägib teistele naisest halvasti jne). Mina konkreetselt jätsin oma täiesti truu ja muidu igati hea mehe maha seetõttu (sisuliselt nädala jooksul pärast sündmust), kui ta lõi mu teismelist poega kõhtu (ei ole tema poeg). Löök kusjuures ei olnud tugev. Sel lahkuminekul ei olnud midagi pistmist naise-mehe suhtega või petmisega. Maailma on lai ja mitmekesine, ära käi silmaklappidega.
Kust tead? Palju sa neid maha jätnud oled? Kust sa võtad julguse väita, et sa ei kahetseks iial mehe maha jätmist, kes sind pettis, kuid kahetses, seletas, palus uut võimalust? Oletame, et sinu elu peale seda lahkuminekut pole eriline meelakkumine, uut samaväärselt head suhet ei teki, majanduslikult on raske, lapsed heidavad ette, miks issile võimalust ei antud – ja samal ajal näed, kuidas see mees, kellest loobusid, leiab mõne aja pärast uue naise, on talle truu ning neil läheb hästi. Pakun, et petad ennast, kui endale kinnitad, et ka siis oleksid 100% kindel, et tegid õigesti.
PS! Ma ei ole see kägu, kellega sa vaidled, vaid üks teine.
Sina oled üks selline imelik autoritaarne inimene, kes topib teistele oma mõtteid ja väärtushinnanguid ja elufilosoofiat pähe. Tuled oma põhimõtte ja arusaamisega ja lajatad selle teisitimõtlejale otse keset silmnägu. On see sinu arvates õige ja põhjendatud?
Ka mina jätaksin petja päevapealt. Ka siis, kui oleks raske. Jah, olen kindel, et ei kahetseks, roomaku, roos hambus, kahetsegu, nutku, olgu truu või pangu ennast põlema. Minul nimelt on seline loomus, et kui mu armastatu mind reedaks, siis mu armastus ja austus tema vastu kustuvad. Ma ei saagi sinna midagi ise nii väga teha, see lihtsalt juhtub. Sinu maailmas muidugi sellist asja ei juhtu, sa armastaksid ja austaksid värdjat-petjat edasi, sinu armastus kestaks ja võimaldaks mehega edasi koos olla. Nii et vaata, inimesed on erinevad. Ei ole nii, et on vaid kaks varianti: sinu tõde ja teisititegutsejate vale.
Ja muide – maha jäetakse tõesti ka mitte seksi ega petmise pärast, ka mitte ainult mehe-naise suhteprobleemide pärast (no et räägib teistele naisest halvasti jne). Mina konkreetselt jätsin oma täiesti truu ja muidu igati hea mehe maha seetõttu (sisuliselt nädala jooksul pärast sündmust), kui ta lõi mu teismelist poega kõhtu (ei ole tema poeg). Löök kusjuures ei olnud tugev. Sel lahkuminekul ei olnud midagi pistmist naise-mehe suhtega või petmisega. Maailma on lai ja mitmekesine, ära käi silmaklappidega.
Ma olen sinuga täiesti nõus. Isegi su esimeses lõigus pöördumine oleks nagu minu kirjutatud. Aga mina tunnen iga korraga, kui inimese enda elust välja lõikan, et mind mõistetakse hukka. Jah, mul ongi vähe sõpru, neid on tulnud ja läinud, mõned isegi pikaks ajaks paigale jäänud, aga ma ei suuda andestada. Peaaegu alati on kommenteerijaid, et tuleb andestada, endal hakkab kergem jne, aga minu poolt ei mõisteta, et andestamine ei tähenda, et edasi pean suhtlema. Ma lükkan reetjad ja mulle halba soovivad/tegevad inimesed enda elust välja, enam ei suhtle (vaid viisakusväljendid), ei otsi kontakti, ei räägi ka taga…
Sina oled üks selline imelik autoritaarne inimene, kes topib teistele oma mõtteid ja väärtushinnanguid ja elufilosoofiat pähe. Tuled oma põhimõtte ja arusaamisega ja lajatad selle teisitimõtlejale otse keset silmnägu. On see sinu arvates õige ja põhjendatud?
Ka mina jätaksin petja päevapealt. Ka siis, kui oleks raske.
Vale. Minu väite taga ei ole mingeid väärtushinnanguid, ammugi filosoofiat, puhas loogika ja praktiline mõtlemine. On fakt, et mitte keegi mitte kunagi ei saa ette teada, kuidas ta end mingis olukorras tunneks, eriti kui ta pole sellises olukorras olnud. Olen nõus, et on võimalik teada, kuidas sa käitud (“ma tean, et ma jätaks ta maha”), kuid väide, et “ma tean, et ma ei kahetseks” on absurd kuubis. Ja enamasti ei tea inimesed siiski ka seda, kuidas nad käituvad mõnes olukorras. Elukogemuse baasilt ütlen, taas ei mingeid siduvaid filosoofiaid ega põhimõtteid.
Mina konkreetselt jätsin oma täiesti truu ja muidu igati hea mehe maha seetõttu (sisuliselt nädala jooksul pärast sündmust), kui ta lõi mu teismelist poega kõhtu (ei ole tema poeg).
Löömise puhul maha jätmine on loogiline, see on puhas enesekaitse.
Ometi ma aga ei usu, et sa ainult nõrga löögi pärast ta maha jätsid. Ju oli ikka muud käärimist juba ennegi olnud. Või oli nii, et tulid koju, täis armastust mehe vastu, silmad säramas – aga poeg ütles, et mees lõi – ja kohe jätsid mehe maha? Ei ole loogiline. Ja mis ei ole loogiline, sellel on kas mõni nüanss, mida ei mainita – või seda ei olnudki.
Löömise puhul maha jätmine on loogiline, see on puhas enesekaitse.
Ometi ma aga ei usu, et sa ainult nõrga löögi pärast ta maha jätsid. Ju oli ikka muud käärimist juba ennegi olnud. Või oli nii, et tulid koju, täis armastust mehe vastu, silmad säramas – aga poeg ütles, et mees lõi – ja kohe jätsid mehe maha? Ei ole loogiline. Ja mis ei ole loogiline, sellel on kas mõni nüanss, mida ei mainita – või seda ei olnudki.
Mul on puhas rõõm lugeda, kuidas sa minu elust ja minust rohkem tead kui ma ise. Lase aga samas vaimus edasi.
Arvan,et petmise olukorrad on erinevad,et miks ja mismoodi peteti, kas lapsed on väiksed või suured jne.
Mina olen just olukorras,kes hakkab vist “vana suppi üles soendama”.
Kooselu 14 aastat, lapsed 7 ja 3, rahaliselt mehest sõltuv ei ole, käin tööl ja saan iseseisvalt hakkama…
Mees on tegelikult algusest peale olnud suht flirtiva iseloomuga,et see on meie koosellu toonud piisavalt tülisid ja erimeelsusi,aga ometi olengi mina see olnud kes läbi sõrmede vaadanud,sest ma olen ise selline,kes ei vaheta kaaslast nagu sokke (et kui saab mustaks viskan minema,mitte ei pese puhtaks). Jah, tunnistan,et mina olengi 14 aastat olnud see “musta soki pesija” ja sellega muutunud liiga klammerduvaks, mis nüüdseks on mehel üle visanud ja hakkas kõrvalt “sõbrannasid” otsima. Kena,humoorikas mees on nii mõnelegi ihaldatav olnud ja kui paari “sõbrannaga” oskas ta piire tõmmata,siis viimase “sõbrannaga”(suhtlust umbes aasta, kooselu 4-5 kuud) seda ei osanud või ei tahtnud,sest minu enesekehtestamine oli nõrk ja klammerdumine tugev. Sellega ma tõukasin mehe nii eemale,et ta läkski. Minu jaoks oli see shokk. Eemaldusin täielikult,ei ühtegi kirja,helistamist, selgituse soovimist.
Lastega jäi ta suhtlema igapäevaselt (videokõned,niisama helistamised) ja ka mulle helistas iga päev,sest tema tahtis minuga normaalselt läbi saada. Olin segaduses,et kui lõpp siis lõpp milleks veel alandada mingite helistamistega ja niisama “ilmast” rääkimisega… aga siiski ma vastasin ta kõnedele,tegin niiöelda head nägu, kuigi õhtuti nutsin patja ja ei mõistnud,kuidas nii küll läks, olin justkui leinas,et olengi üksi ei saa enam öelda armastan, kallistada, intiimsust,lähedust (see periood oligi oma 2 kuud).Kuna ta mulle ikkagi iga päev helistas,siis suurema shoki möödumisel soovisin siiski selgitusi saada,mis on tema eesmärk jne. Nii jõudsingi arusaamisele,et minu unistus ja lootus vananeda ühe ja ainsa inimese kõrval,muutis mind liiga klammerduvaks ja tegin sellega rohkem kahju kui kasu. 4-5 kuud üksi,koos lastega elamist, on näidanud,et saan iseseisvalt väga hästi hakkama ja ei vajakski enda kõrvale kedagi…aga läheduse puudumisest tunnen puudust, kuid ma olen mälestuste inimene ja ei suuda ja taha hetkelisi kooselu mälestusi kellegi teisega jagada või uusi tekitada.
Kuskil kuu aega tagasi käis mees kodus,soovis lapsi näha ja üritas siis minuga olla lähedane,kaisutada jne. Ja ma ei tea kust mul nüüd see kõlks ära käis,aga ütlesin,et jah,kuigi ma tunnen just oma mehega seksimisest puudust ja mulle meeldib ka kaisutada ja kallistada,siis minu poolt on hetkel vale sellega kaasa minna ja aidata kaasa teise naise petmist.
Mees oli üllatunud,sest 14 aastat olen ju mina kõigega nõustunud. Nüüd ei ole me kuu aega kohtunud ja mehe jutt on minuga vesteldes muutunud taas flirtivaks nagu siis kui me tutvusime. Korra päevas kõned on tihedamaks muutunud. Tal tuleb puhkus ja tuleb laste juurde. Küsisin taas,et mis on ta eesmärk ja mis “sõbranna” sellest arvab? Siis andiski mõista,et tema on ise üles kasvanud mitme isaga ja oma lastele ta seda ei soovi ja “sõbranna” oligi niiöelda selleks,et mulle kohale jõuaks,et klammerdumine on kaaslase lämmatamine.
Minu otsus nüüdseks ongi see,et mitte mina ei ole see kes ihaldab, vaid mina pean olema ihaldatav.
Hetkel minu olukorras siis just lapsed on need,kelle pärast tasub “vana suppi soendada”.
Ma arvan, et uus sõbranna ei taha enam su meest. Ole ettevaatlik, tundud olevat selline lohutusauhind. Pigem su mees on suhteklammerduja, kes ei oska ilma olla. Sina saad üksi hakkama.
Mina ei jääks ilmaski kokku mehega, kes mind petnud on.
Sa ei tea seda ette. Nii öelduna kõlab see naiivsest suust.
Nii palju oleneb sellest, kuidas sa sellest teada saad, kas see oli tõesti ainus kord. Isegi sellest, kes see naine oli. Kui palju ta ise mures on. Ja nii edasi.
Löömise puhul maha jätmine on loogiline, see on puhas enesekaitse.
Ometi ma aga ei usu, et sa ainult nõrga löögi pärast ta maha jätsid. Ju oli ikka muud käärimist juba ennegi olnud. Või oli nii, et tulid koju, täis armastust mehe vastu, silmad säramas – aga poeg ütles, et mees lõi – ja kohe jätsid mehe maha? Ei ole loogiline. Ja mis ei ole loogiline, sellel on kas mõni nüanss, mida ei mainita – või seda ei olnudki.
Mul on puhas rõõm lugeda, kuidas sa minu elust ja minust rohkem tead kui ma ise. Lase aga samas vaimus edasi.
No aga ma ju küsisin, et kuidas oli – miks sa seepeale nina vingu tõmbad ja iroonitsed? Küsin siis ilma kunstiliste liialdusteta – kas enne seda löömise episoodi oli teie suhtega kõik hästi ja väga hästi? Kui ei olnud, siis ei jätnud sa ju lihtsalt löömise pärast meest maha, löömine oli lihtsalt viimaseks piisaks. Samamoodi saan igati aru, miks vilets mees, kes petmisega vahele jääb, maha jäetakse – see on viimaseks piisaks. Kuid siit ei pea järeldama, et samamoodi peaks ilmtingimata maha jätma muidu ülihea mehe ja isa, kelle kõrvalsuhe ootamatult välja ilmub. Inimene on enamat, kui tema üks tegu.
Mina ei jääks ilmaski kokku mehega, kes mind petnud on.
Sa ei tea seda ette. Nii öelduna kõlab see naiivsest suust.
Nii palju oleneb sellest, kuidas sa sellest teada saad, kas see oli tõesti ainus kord. Isegi sellest, kes see naine oli. Kui palju ta ise mures on. Ja nii edasi.
Täpselt.
Sa ei tea seda ette. Nii öelduna kõlab see naiivsest suust.
Nii palju oleneb sellest, kuidas sa sellest teada saad, kas see oli tõesti ainus kord. Isegi sellest, kes see naine oli. Kui palju ta ise mures on. Ja nii edasi.
Sinu puhul oleneb. Teise naise puhul ei olene. Pole ju raske aru saada?
Sa ei tea seda ette. Nii öelduna kõlab see naiivsest suust.
Nii palju oleneb sellest, kuidas sa sellest teada saad, kas see oli tõesti ainus kord. Isegi sellest, kes see naine oli. Kui palju ta ise mures on. Ja nii edasi.
Sinu puhul oleneb. Teise naise puhul ei olene. Pole ju raske aru saada?
See ei muutu, et ta ei tea seda ette.
Loomulikult võibolla ta jätab petnud mehe maha igal juhul. Aga ta ei saa seda ette väita. Nii lihtne see ongi. Mina tema asemel ei loobiks selliseid väiteid kosmosesse 🙂 sest…noh, kui sa küsid, sulle ka proovikivi antakse. 🙂
Mina saan öelda enda ja mõne tuttava pealt seda, et me absoluutselt kõik eranditeta mõtlesime noorena, et ei andestaks kunagi. Kui see aga meist mitmega juhtus…siis kõik OLENES.
Sina oled üks selline imelik autoritaarne inimene, kes topib teistele oma mõtteid ja väärtushinnanguid ja elufilosoofiat pähe. Tuled oma põhimõtte ja arusaamisega ja lajatad selle teisitimõtlejale otse keset silmnägu. On see sinu arvates õige ja põhjendatud?
Ka mina jätaksin petja päevapealt. Ka siis, kui oleks raske.
Vale. Minu väite taga ei ole mingeid väärtushinnanguid, ammugi filosoofiat, puhas loogika ja praktiline mõtlemine. On fakt, et mitte keegi mitte kunagi ei saa ette teada, kuidas ta end mingis olukorras tunneks, eriti kui ta pole sellises olukorras olnud. Olen nõus, et on võimalik teada, kuidas sa käitud (“ma tean, et ma jätaks ta maha”), kuid väide, et “ma tean, et ma ei kahetseks” on absurd kuubis. Ja enamasti ei tea inimesed siiski ka seda, kuidas nad käituvad mõnes olukorras. Elukogemuse baasilt ütlen, taas ei mingeid siduvaid filosoofiaid ega põhimõtteid.
Mina konkreetselt jätsin oma täiesti truu ja muidu igati hea mehe maha seetõttu (sisuliselt nädala jooksul pärast sündmust), kui ta lõi mu teismelist poega kõhtu (ei ole tema poeg).
Löömise puhul maha jätmine on loogiline, see on puhas enesekaitse.
Ometi ma aga ei usu, et sa ainult nõrga löögi pärast ta maha jätsid. Ju oli ikka muud käärimist juba ennegi olnud. Või oli nii, et tulid koju, täis armastust mehe vastu, silmad säramas – aga poeg ütles, et mees lõi – ja kohe jätsid mehe maha? Ei ole loogiline. Ja mis ei ole loogiline, sellel on kas mõni nüanss, mida ei mainita – või seda ei olnudki.
Oh, see kägu siin, kes ajab suht seosetut juttu ja räägib loogikast. Vahepeal oli kuskile kadunud, oli kuidagi rahulikum.
Oh, see kägu siin, kes ajab suht seosetut juttu ja räägib loogikast. Vahepeal oli kuskile kadunud, oli kuidagi rahulikum.
Ehk siis sul on rahulik olla, kui loogikast ei räägita. Arusaadav.
Kahjuks mina pole siiski kuhugi kadunud olnud. Ju pole vajadust olnud loogikast sulle rääkida.
Kahjuks mina pole siiski kuhugi kadunud olnud
Onju?
Arvan,et petmise olukorrad on erinevad,et miks ja mismoodi peteti, kas lapsed on väiksed või suured jne.
Mina olen just olukorras,kes hakkab vist “vana suppi üles soendama”.
Kooselu 14 aastat, lapsed 7 ja 3, rahaliselt mehest sõltuv ei ole, käin tööl ja saan iseseisvalt hakkama…
Mees on tegelikult algusest peale olnud suht flirtiva iseloomuga,et see on meie koosellu toonud piisavalt tülisid ja erimeelsusi,aga ometi olengi mina see olnud kes läbi sõrmede vaadanud,sest ma olen ise selline,kes ei vaheta kaaslast nagu sokke (et kui saab mustaks viskan minema,mitte ei pese puhtaks). Jah, tunnistan,et mina olengi 14 aastat olnud see “musta soki pesija” ja sellega muutunud liiga klammerduvaks, mis nüüdseks on mehel üle visanud ja hakkas kõrvalt “sõbrannasid” otsima. Kena,humoorikas mees on nii mõnelegi ihaldatav olnud ja kui paari “sõbrannaga” oskas ta piire tõmmata,siis viimase “sõbrannaga”(suhtlust umbes aasta, kooselu 4-5 kuud) seda ei osanud või ei tahtnud,sest minu enesekehtestamine oli nõrk ja klammerdumine tugev. Sellega ma tõukasin mehe nii eemale,et ta läkski. Minu jaoks oli see shokk. Eemaldusin täielikult,ei ühtegi kirja,helistamist, selgituse soovimist.
Lastega jäi ta suhtlema igapäevaselt (videokõned,niisama helistamised) ja ka mulle helistas iga päev,sest tema tahtis minuga normaalselt läbi saada. Olin segaduses,et kui lõpp siis lõpp milleks veel alandada mingite helistamistega ja niisama “ilmast” rääkimisega… aga siiski ma vastasin ta kõnedele,tegin niiöelda head nägu, kuigi õhtuti nutsin patja ja ei mõistnud,kuidas nii küll läks, olin justkui leinas,et olengi üksi ei saa enam öelda armastan, kallistada, intiimsust,lähedust (see periood oligi oma 2 kuud).Kuna ta mulle ikkagi iga päev helistas,siis suurema shoki möödumisel soovisin siiski selgitusi saada,mis on tema eesmärk jne. Nii jõudsingi arusaamisele,et minu unistus ja lootus vananeda ühe ja ainsa inimese kõrval,muutis mind liiga klammerduvaks ja tegin sellega rohkem kahju kui kasu. 4-5 kuud üksi,koos lastega elamist, on näidanud,et saan iseseisvalt väga hästi hakkama ja ei vajakski enda kõrvale kedagi…aga läheduse puudumisest tunnen puudust, kuid ma olen mälestuste inimene ja ei suuda ja taha hetkelisi kooselu mälestusi kellegi teisega jagada või uusi tekitada.
Kuskil kuu aega tagasi käis mees kodus,soovis lapsi näha ja üritas siis minuga olla lähedane,kaisutada jne. Ja ma ei tea kust mul nüüd see kõlks ära käis,aga ütlesin,et jah,kuigi ma tunnen just oma mehega seksimisest puudust ja mulle meeldib ka kaisutada ja kallistada,siis minu poolt on hetkel vale sellega kaasa minna ja aidata kaasa teise naise petmist.
Mees oli üllatunud,sest 14 aastat olen ju mina kõigega nõustunud. Nüüd ei ole me kuu aega kohtunud ja mehe jutt on minuga vesteldes muutunud taas flirtivaks nagu siis kui me tutvusime. Korra päevas kõned on tihedamaks muutunud. Tal tuleb puhkus ja tuleb laste juurde. Küsisin taas,et mis on ta eesmärk ja mis “sõbranna” sellest arvab? Siis andiski mõista,et tema on ise üles kasvanud mitme isaga ja oma lastele ta seda ei soovi ja “sõbranna” oligi niiöelda selleks,et mulle kohale jõuaks,et klammerdumine on kaaslase lämmatamine.
Minu otsus nüüdseks ongi see,et mitte mina ei ole see kes ihaldab, vaid mina pean olema ihaldatav.
Hetkel minu olukorras siis just lapsed on need,kelle pärast tasub “vana suppi soendada”.
Ütleme ausalt, sul on hea mees, tegeleb lastega ja pole ka sinust lahti öelnud. Jah, su mees on litsmees ja ta pole sulle kunagi truu. Natuke on ja siis peab ka teistele naistele saba liputama, mis ta sinna parata saab kui ta selline on.
Aga sina oled ennast imelikuks mõelnud, usud mingisse klammerdumisse, kuigi tegelik põhjus on selles, et sa pole uut ja paremat meest leidnud ja sisimas sa ei tahagi, sest mees suhtleb ju sinuga igapäevaselt.
Ma pakun, et sul on mingi EGO probleem. Minumeelest elus häid suhteid kusagilt poeriiulist võtta ei ole. Kui valid üksinduse, siis jäädki üksikuks, juhul kui sa pole 20 aastane.
Lepi siis mis sul on ja pole mõtet kõike üle dramatiseerida.
Arvan,et petmise olukorrad on erinevad,et miks ja mismoodi peteti, kas lapsed on väiksed või suured jne.
Mina olen just olukorras,kes hakkab vist “vana suppi üles soendama”.
Kooselu 14 aastat, lapsed 7 ja 3, rahaliselt mehest sõltuv ei ole, käin tööl ja saan iseseisvalt hakkama…
Mees on tegelikult algusest peale olnud suht flirtiva iseloomuga,et see on meie koosellu toonud piisavalt tülisid ja erimeelsusi,aga ometi olengi mina see olnud kes läbi sõrmede vaadanud,sest ma olen ise selline,kes ei vaheta kaaslast nagu sokke (et kui saab mustaks viskan minema,mitte ei pese puhtaks). Jah, tunnistan,et mina olengi 14 aastat olnud see “musta soki pesija” ja sellega muutunud liiga klammerduvaks, mis nüüdseks on mehel üle visanud ja hakkas kõrvalt “sõbrannasid” otsima. Kena,humoorikas mees on nii mõnelegi ihaldatav olnud ja kui paari “sõbrannaga” oskas ta piire tõmmata,siis viimase “sõbrannaga”(suhtlust umbes aasta, kooselu 4-5 kuud) seda ei osanud või ei tahtnud,sest minu enesekehtestamine oli nõrk ja klammerdumine tugev. Sellega ma tõukasin mehe nii eemale,et ta läkski. Minu jaoks oli see shokk. Eemaldusin täielikult,ei ühtegi kirja,helistamist, selgituse soovimist.
Lastega jäi ta suhtlema igapäevaselt (videokõned,niisama helistamised) ja ka mulle helistas iga päev,sest tema tahtis minuga normaalselt läbi saada. Olin segaduses,et kui lõpp siis lõpp milleks veel alandada mingite helistamistega ja niisama “ilmast” rääkimisega… aga siiski ma vastasin ta kõnedele,tegin niiöelda head nägu, kuigi õhtuti nutsin patja ja ei mõistnud,kuidas nii küll läks, olin justkui leinas,et olengi üksi ei saa enam öelda armastan, kallistada, intiimsust,lähedust (see periood oligi oma 2 kuud).Kuna ta mulle ikkagi iga päev helistas,siis suurema shoki möödumisel soovisin siiski selgitusi saada,mis on tema eesmärk jne. Nii jõudsingi arusaamisele,et minu unistus ja lootus vananeda ühe ja ainsa inimese kõrval,muutis mind liiga klammerduvaks ja tegin sellega rohkem kahju kui kasu. 4-5 kuud üksi,koos lastega elamist, on näidanud,et saan iseseisvalt väga hästi hakkama ja ei vajakski enda kõrvale kedagi…aga läheduse puudumisest tunnen puudust, kuid ma olen mälestuste inimene ja ei suuda ja taha hetkelisi kooselu mälestusi kellegi teisega jagada või uusi tekitada.
Kuskil kuu aega tagasi käis mees kodus,soovis lapsi näha ja üritas siis minuga olla lähedane,kaisutada jne. Ja ma ei tea kust mul nüüd see kõlks ära käis,aga ütlesin,et jah,kuigi ma tunnen just oma mehega seksimisest puudust ja mulle meeldib ka kaisutada ja kallistada,siis minu poolt on hetkel vale sellega kaasa minna ja aidata kaasa teise naise petmist.
Mees oli üllatunud,sest 14 aastat olen ju mina kõigega nõustunud. Nüüd ei ole me kuu aega kohtunud ja mehe jutt on minuga vesteldes muutunud taas flirtivaks nagu siis kui me tutvusime. Korra päevas kõned on tihedamaks muutunud. Tal tuleb puhkus ja tuleb laste juurde. Küsisin taas,et mis on ta eesmärk ja mis “sõbranna” sellest arvab? Siis andiski mõista,et tema on ise üles kasvanud mitme isaga ja oma lastele ta seda ei soovi ja “sõbranna” oligi niiöelda selleks,et mulle kohale jõuaks,et klammerdumine on kaaslase lämmatamine.
Minu otsus nüüdseks ongi see,et mitte mina ei ole see kes ihaldab, vaid mina pean olema ihaldatav.
Hetkel minu olukorras siis just lapsed on need,kelle pärast tasub “vana suppi soendada”.
Ütleme ausalt, sul on hea mees, tegeleb lastega ja pole ka sinust lahti öelnud. Jah, su mees on litsmees ja ta pole sulle kunagi truu. Natuke on ja siis peab ka teistele naistele saba liputama, mis ta sinna parata saab kui ta selline on.
Aga sina oled ennast imelikuks mõelnud, usud mingisse klammerdumisse, kuigi tegelik põhjus on selles, et sa pole uut ja paremat meest leidnud ja sisimas sa ei tahagi, sest mees suhtleb ju sinuga igapäevaselt.
Ma pakun, et sul on mingi EGO probleem. Minumeelest elus häid suhteid kusagilt poeriiulist võtta ei ole. Kui valid üksinduse, siis jäädki üksikuks, juhul kui sa pole 20 aastane.
Lepi siis mis sul on ja pole mõtet kõike üle dramatiseerida.
Hmm, et naisel ongi ainult kaks valikut – litsmees või üksindus? On ikka mõttemaailm. Muide, peale “egolaksu” võib petetav saada palju tõsisemaid haiguseid. Mida pole võimalik välja ravida. Ei mõtle sellised ringitõmbajad ei kaaslase tunnetele, ammugi siis tervisele – kondoom on ju nõrkadele.
On fakt, et mitte keegi mitte kunagi ei saa ette teada, kuidas ta end mingis olukorras tunneks, eriti kui ta pole sellises olukorras olnud.
Just. Never say never kehtib ka siin.
Hmm, et naisel ongi ainult kaks valikut – litsmees või üksindus?
No idealismil ei paista sul otsa ega äärt 😀 . Reaalsuses tõesti ei vedele 35+ vanuses toredaid mehi lihtsalt maas, mine ja võta. Eks mõnel ka veab ning leiab tõesti parema suhte, kuid suurem osa siiski jääb kas üldse üksikuks (ei, ma ei väida, et see halb variant on – kui oled inimene, keda üksindus ei piina ja kes üksi hakkama saab), ajab ülejäänud elu lühikeste suhtesutsakatega läbi või leiab veel halvema variandi kui see esimene, maha jäetud mees oligi.
Mina saan öelda enda ja mõne tuttava pealt seda, et me absoluutselt kõik eranditeta mõtlesime noorena, et ei andestaks kunagi. Kui see aga meist mitmega juhtus…siis kõik OLENES.
Mina mõtlesin noorena, et kui mees mind petab, siis on lugu kohe läbi. Abiellusime. Saime neli last, kes on nüüd juba täiskasvanud. Elasime pika kooselu. Ja kui ühel päeval selgus, et mees on vasakule pannud (ei pidanud armukest, vaid oli juhuseks), siis lõpetasin suhte. Nüüd olen temast 2 aastat lahus. Ja ei ole mitte kordagi oma otsust kahetsenud.
Ei ole vaja öelda, et ju siis oli muidu kehv mees. Ei olnud! Tubli, keskmine Eesti mees. Ma ei ole just ülearu nõudlik naine, aga truudus on üks vähestest asjadest, mida kaaslaselt ilmtingimata ootan. Ja seda teadis ka mees. Seda arusaamatum on tema tegu.
Tema soovib mind siiani tagasi, aga mina tunnen, et nagu noaga oleks kõik tunded lõigatud. Jah, armastasin teda enne väga!
Nii, et ei mõtle-tunne-käitu kõik naised ühtemoodi. Nagu keegi eespool ütles. Igal ühel meist on oma valulävi.
Mina saan öelda enda ja mõne tuttava pealt seda, et me absoluutselt kõik eranditeta mõtlesime noorena, et ei andestaks kunagi. Kui see aga meist mitmega juhtus…siis kõik OLENES.
Mina mõtlesin noorena, et kui mees mind petab, siis on lugu kohe läbi. Abiellusime. Saime neli last, kes on nüüd juba täiskasvanud. Elasime pika kooselu. Ja kui ühel päeval selgus, et mees on vasakule pannud (ei pidanud armukest, vaid oli juhuseks), siis lõpetasin suhte. Nüüd olen temast 2 aastat lahus. Ja ei ole mitte kordagi oma otsust kahetsenud.
Ei ole vaja öelda, et ju siis oli muidu kehv mees. Ei olnud! Tubli, keskmine Eesti mees. Ma ei ole just ülearu nõudlik naine, aga truudus on üks vähestest asjadest, mida kaaslaselt ilmtingimata ootan. Ja seda teadis ka mees. Seda arusaamatum on tema tegu.
Tema soovib mind siiani tagasi, aga mina tunnen, et nagu noaga oleks kõik tunded lõigatud. Jah, armastasin teda enne väga!
Nii, et ei mõtle-tunne-käitu kõik naised ühtemoodi. Nagu keegi eespool ütles. Igal ühel meist on oma valulävi.
Juhuseksi pärast mees välja visata on ikka eriti loll tegu. Ma ei saa aru, miks see seks nii tähtis on just. No ronis korra rumalast peast kellegi voodisse, mis see siis tegi sulle. Ilmselt põdes pärast ise ka kõvasti. Mingid pseudoprobleemid tekitatakse endale.
