Kes oleks parim abiline, kui lapse isa on koguaeg sehkendanud raseduse ajal naistega, lõpuks teise kasuks otsustanud ja tahab veel lapse hooldusõigust ka. Rasedus on lõppjärgus ja mure suur.
Muidugi ta tahab, tahab-tahab… ära usu igat lolli möla! Ka tasuta juristiabi suudab talle koostada päris veenva kirja, mis tema tahtmise-kihku kohe tunduvalt kahandab.
Esiteks muidugi jah see, et ta on litsmees, ei väära ega tee kuidagi olematuks fakti, et ta lapse isa on. Kui te pole abielus, loeb lapse sünni registreerimisel isaduse omaksvõtu avaldus isalt ja kui seda pole, siis tal ametlikult isa polegi. Isaduse tõestamiseks peaks ta minema siis kohtusse kas tänapäeval , seda on ema vastuseisu juures päris raske tõestada (kohtus), kui isa on juba raseduse ajal jalga lasknud, pealegi õigustega kaasnevad plaksti ka kohustused.(Kes siin paukus, “kas dna-testist midagi ei tea”- kas tänapäeval käib sinu meelest see kohtus üldse kuidagi teisiti kui dna testiga, peab ka naabrimutid tunnistama kutsuma nagu vanasti, “käis jah öösiti Malle pool!”? Loomulikult pidasin ma silmas isaduse tõestamise all dna testi! Iga asja peab puust ja punaseks kirjutama, et käod midagigigi aru suudaks saada. )
Miks isa ei peaks lapse hooldusõigust saama?
Mis piirkond? Põhja-, Lõuna-, Ida- või Lääne-Eesti?
Isa võiks nagu pereliige olla. Kui isa pole usaldusväärne ja eelistab oma perele näiteks nii naisi, tööd kui kalleid hobisid, siis mis hooldusõigusest siin jutt. Muidugi ei tohi last ära peita, aga 1 x nädalas aitab ülbele rongaisale küll. Sellisele ei julgegi last anda. Mingi kuri rongaisa vooditibi teeb vb lapsele veel halba.
Jutt või asi!
Sa ei jaksa neid parimaid advokaate kinni maksta, nii et rahune maha.
Esiteks ei jäta keegi isa hooldusõigusest ilma nendel loetletud põhjustel. Teiseks lähed registreerid ennast üksikvanemaks ja pole probleemi.
Olete abielus? Kui ei, siis ei ole kohustust kui ei soovi ( elatist taotleda edaspidi ), siis ei ole põhjust isa nime sünniakti panna. Kui tahab, las läheb kohtusse isadust tõendama…
Hooldusõigus on teil võrdne. Kyll maha rahuneb ja teiste naistega mehkeldamine ei ole ka asi, miks temalt see ära võetaks. Soovitan pöörduda vaidluste korral esiti KOV ametniku poole, kes mõlemaid teid nõustab ja vajadusel suunatakse lepitusse. Tln linnas tasuta. Hooldusõigus ei vordu suhtluskord, aga sellest peaksite alustama.
Beebi puhul oleks tulemus suht selge- laps sinuga, isal kohtumisoigus, algul vähem, hiljem kauem. Oleneb, kas rinnalaps jne
Nimega advokaat võib ka teha kehva tööd muide. Oma praktikas korduvalt nainud seda.
jurist
Kindlasti ära pane isa üldse sünnitunnistusele, registerer üksi, kui te pole abielus, siis see on väga lihtne, sina kinnitad lõpuks kas on lapse isa või ei. Isegi kui ta selle ka vaidlustab, siis selleks kulub aastaid, see meg on vesi sinu veskile. Lastekaitse reeglina ei poolda ka väikelapse pooleks saagimist, väikelaps kuni 3 aastane siis , isale jäävad külastuspäevad, aga kui targalt talitad, saad teda mõned aastad teie elust üldse eemal hoida, nt. kolid ära, ei vasta jne jne. Lasteaia last ka ei hakata 50-50 jagama, liiga koormav, tavatrend on et saab üle nädalavahetuse paar tundi jne. Kindlasti viska tüüp välja, sellisest pole sul lõpptulemusena nagunii mingit kasu, üks suur lisa laps juures, kes oma seksiõigusi ja teenindamist nõuab, ja kui sa keeldud siis hakkab lapse äravõtmise juttudega ähvardama. Lastega elu üksi tunduvalt lihtsam, elan 2 lapsega üksinda ja väga minus, ei mingit täiskasvanud mehe lalisemist.
Muidugi ta tahab, tahab tahab… ära usu igat lolli möla! Ka tasuta juristiabi suudab talle koostada päris veenva kirja, mis tema tahtmise-kihku kohe tunduvalt kahandab.
Mis kirja siis see tasuta õigusabi aitab koostada? Kui soovitakse head advokaati, siis tasuta õigusabi ei ole parim pakkumine.
Teiseks – kuni laps ei ole sündinud ja isa nimel, ei ole ka mõtet üldse HÕ teemal muretseda. Jumal teab mis mõtted ja tujud sellel mehel selleks ajaks on. Kui oled normaalne ema (ei oleks narkomaan, alkohoolik, sul on pakkuda lapsele elementaarsed elutingimused) – siis ei hakka üksi kohus beebi emalt HÕ äravõtma.
Jube uss oled TA, laps ei ole sunu oma. See, et mees kehvasti sinusse puutub ei tähenda, et laps talle korda ei lähe.
Jube uss oled TA, laps ei ole sunu oma. See, et mees kehvasti sinusse puutub ei tähenda, et laps talle korda ei lähe.
Väga palju tähendab, kui mees halvasti suhtub oma lapse emasse. See hakkab vägagi last mõjutama tulevikus. Kui mees juba täna ei võta vastutust, siis mis isa ta tulevikus on. Ema on vastutustundlik ja ei pea taluma sellist alandavat käitumist raseduse ajal ega üldse mitte kunagi, sellepärast, et see töll on eostaja, TA ära mitte mingil juhul alle mehe manipulatsioonidele ja muinasjuttudele muutumisest, see mees ei muutu ja tuge sulle sellisest inimesest ei ole, sina oled ainus tugi oma lapsele.
Kui sa lähed ainuhooldusõigust taotlema sellise jutuga, et sul on lits mees ja sebib teiste naistega, siis seda ei peeta küll põhjuseks, miks isal hooldusõigust vähendada.
Hooldusõiguse äravõtmiseks peavad ikka olema päris ekstreemsed põhjused, mees vangis, vägivaldne, lastele ohtlik, hull jne. Lihtsalt naistelembus, kui see midagi erakordselt perversset ei ole, ei anna põhjust mehelt hooldusõigust ära võtta.
Küll aga on õigus nendel Kägudel, et kui sul on soov saada ainuhooldusõigust ja laps on veel sündimata, siis kõige lihtsam on ainuhooldusõigus saada nii, et lapse registreerid ilma isakandeta. Seda saad juhul, kui te ei ole abielus.
Siit edasi tuleb siiski mängu see, et kas sa siiski soovid, et lapse isa osaleks lapse elus, maksaks elatist ja ka suhtleks lapsega, kui ta suuremaks kasvab? Lapse enda huvides siiski oleks ju see, kui tal on isa registreeritud ja ta temaga siiski ka mingi kontakti saab.
Mõtle rahulikult järele, sul praegu emotsioonid üle pea. Kui see mees ei ole vägivaldne olnud ja mingi hull ka ei paista, siis pole eriti mõtet tema naistelembuse tõttu last isakandeta jätta.
Teiseks – kuni laps ei ole sündinud ja isa nimel, ei ole ka mõtet üldse HÕ teemal muretseda. Jumal teab mis mõtted ja tujud sellel mehel selleks ajaks on. Kui oled normaalne ema (ei oleks narkomaan, alkohoolik, sul on pakkuda lapsele elementaarsed elutingimused) – siis ei hakka üksi kohus beebi emalt HÕ äravõtma.
Justnimelt sellist teksti suudab koostada iga juuraüliõpilane ja vormistada vähe ametlikumalt, sellest on esialgu täiesti küllalt, laps pole veel sündinudki, rohkem pole midagi veel tõestada ega nõuda. Hooldusõiguse saamiseks peab tõestama, et see mees üldse isa on (arvatavasti abielus nad nagunii pole). Lapse sünni aktile on juurde vaja sel juhul isaduse omaksvõtu avaldust mehelt nt. Mitteabielus olevana saab ema lapse ainult “oma nimele” kirjutada ometi iga kell ja selle muutmiseks peab minema mees kohtusse isadust tõestama, millega kaasneb ka elatise maksmise kohustus jms.
Kui sünniakti isa mitte panna, siis selle saab igal ajal sinna kanda isa avalduse alusel ja ema nõusolekul. Tänapäeval pole isegi mingit “sünnitunnistuse uuesti trükkimist” (vanasti anti uus sünnitunnistus, seda kui sellist pole enam 10+aastat).
Hooldusõiguse saamiseks peab tõestama, et see mees üldse isa on
Nagu sa ka ise kirjutad, siis ei pea tõestama mehe isadust, kui mees selle isaduse ise omaks võtab. Kui mees ütleb, et tema ei ole isa, mingile paberile tema alla ei kirjuta, alles siis tuleks mängu tõestamine (kui ema soovib lapsele isakannet ja mees end vabatahtlikult isaks ei tunnista)
Aga praegu, veel sündimata lapse puhul, näiteks võib mingi suvaline mees ka sinna avaldusele kirjutada, et võtab isaduse omaks ja keegi ei palu tal tõestada, et justnimelt tema päriselt on selle lapse isa. (juhul, kui TA ei ole abielus).
Muidugi kui mingi suvaline mees selle lapse isaduse omaks võtaks, siis sellega kaasneksid ka kõik kohustused. Ja kui see õige isa hakkaks selle peale ise DNA testi nõudma, siis see õigus on tal olemas.
Viimasele – kui naine isa sünnitunnistusele ei märgi, siis ei saa mingi suvaline mees tulla ja öelda, et on selle lapse isa ja palun märkige mind. Ema peab ka ikka nõus olema või on olemas DNA test.
Muidugi ta tahab, tahab-tahab… ära usu igat lolli möla! Ka tasuta juristiabi suudab talle koostada päris veenva kirja, mis tema tahtmise-kihku kohe tunduvalt kahandab.
Esiteks muidugi jah see, et ta on litsmees, ei väära ega tee kuidagi olematuks fakti, et ta lapse isa on. Kui te pole abielus, loeb lapse sünni registreerimisel isaduse omaksvõtu avaldus isalt ja kui seda pole, siis tal ametlikult isa polegi. Isaduse tõestamiseks peaks ta minema siis kohtusse, seda on ema vastuseisu juures päris raske tõestada (kohtus), kui isa on juba raseduse ajal jalga lasknud, pealegi õigustega kaasnevad plaksti ka kohustused.
Sa pole DNA testist midagi kuulnud? Kas arvad, et ainult naised saavad isaduse tuvastamiseks seda nõuda? See käib ikka mõlemitpidi.
Aga selles osas on õigus, mehe suhe naistega ei muuda tema hooldusõigust. Hooldusõigus on alpsevanemal olemas alates sünnist. St niipea, kui ta isaks on märgitud – ükskõik kas siis omaksvõtuga või kohtus tuvastatud, kaasneb sellega ka hooldusõigus. Ja otsustusõigus.
See, millest teemaalgataja ilmselt räägib, on lapse määratud elukoht, et kumma vanema juures peaks laps elama. Lapse esimesel eluaastal on imetamine väga tugev argument. Ja igasugune RPA-on-sama-hea-jutt ei päde – tasub vaid WHO soovitused lahti lüüa. Küll aga lapse teisel eluaastal on selle vabanduse taha raske põgeneda, kui isa tahab, et elukoht oleks võrdselt jagatud. Siin siiski tuleb arvestada ka logistiliste küsimustega – kui laps ei käi veel lasteaias, kuidas isa lapse eest hoolitseb, kui ainult üks saab LHP-l olla; kui laps käib juba lasteaias, aga ema-isa elavad erinevates linnades, kuidas siis teine vanem viib last nt 50 km kaugusele lasteaeda jne. Selliseid argumente saab elukoha vaidluses arvesse võtta no ja lapse teine vanem ise peaks ka nägema, kas see elukoha võrdne jagamine üldse toimiks või on see ainult peas hea mõte.
Aga rääkides konkreetselt hooldusõigusest – selle äravõtmiseks peab olema ikka midagi enamat, kui litsmees. Nagu näiteks lapse peksmine.
Kes oleks parim abiline, kui lapse isa on koguaeg sehkendanud raseduse ajal naistega, lõpuks teise kasuks otsustanud ja tahab veel lapse hooldusõigust ka. Rasedus on lõppjärgus ja mure suur.
need asjaolud ei ole ükski alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. usun, et selliste väidetega avalduse esitamisel võidakse üldse keelduda avalduse menetlusse võtmisest.
hooldusõiguse küsimuses on oluline: 1) millised vaidlused on lapsevanematel lapse hooldusõiguse üle, 2) miks vanemad ei saa vaidlusküsimustes kokku leppida, 3) milline on lapse huvi selles, et tema elu üle otsustab üks vanem, üldine eeldus on, et lapse huvides on, kui tema asju otsustavad kaks vanemat.
Kes oleks parim abiline, kui lapse isa on koguaeg sehkendanud raseduse ajal naistega, lõpuks teise kasuks otsustanud ja tahab veel lapse hooldusõigust ka. Rasedus on lõppjärgus ja mure suur.
need asjaolud ei ole ükski alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. usun, et selliste väidetega avalduse esitamisel võidakse üldse keelduda avalduse menetlusse võtmisest.
hooldusõiguse küsimuses on oluline: 1) millised vaidlused on lapsevanematel lapse hooldusõiguse üle, 2) miks vanemad ei saa vaidlusküsimustes kokku leppida, 3) milline on lapse huvi selles, et tema elu üle otsustab üks vanem, üldine eeldus on, et lapse huvides on, kui tema asju otsustavad kaks vanemat.
See on otsustusõigus, mitte hooldusõigus. Need on erinevad asjad! Hooldusõigus on puhtalt seotud lapsevanema mõjuga lapsele. Otsustusõigus on see, mille üle vaieldakse, kui mingil põhjusel enamus asjades ei saa vanemad kokkuleppele, nt hakkab üks vanem absurdseid asju tahtma. Näiteks kõik elavad Tartus, aga üks vanematest tahab, et laps peab GAGis õppima 😀 Okei, see äärmuslik näide, aga ka näiteks, kui üks vanematest ei anna mitte kunagi nõusolekut mitte millekski, mistõttu näiteks ei saa laps kunagi osaleda kooliekskursioonidel, trennides, last kasvatav vanem ei saa käia koos oma lapsega välisreisidel, sest teine vanem on keelu peale pannud jne jne Aga kui lapse ja lahuselava vanema suhted on korras, siis hooldusõigust ära ei võeta, määratakse vaid otsustusõigus.
kui naine isa sünnitunnistusele ei märgi, siis ei saa mingi suvaline mees tulla ja öelda, et on selle lapse isa ja palun märkige mind. Ema peab ka ikka nõus olema
Jah, no seda muidugi, et ema peab nõus olema, suvaline mees saab ennast isaks tunnistada ema nõusolekul, AGA see mees ega ema ei pea hakkama TÕESTAMA, et see mees päriselt ka on lapse bioloogiline isa.
Naine aga ei saa ise mitte kedagi kuskile isaks märkida, niisugust asja nagu sünnitunnistus, ei ole olemas, kuhu seda märkida. Samamoodi nagu suvaline mees ei saa ema nõusolekuta ennast isaks tunnistada. Isegi nime ei saa ema kuskile omal algatusel ja ilma tolle nime omanikuta märkida.
Naine peab lapse sünni registreerima ja kui tal ei ole isa nõusolekut, siis ta ei saa sinna mitte mingit nime kirjagi panna. Küll aga saaks see naine mingi oma sõbraga kokku leppida, et näe, sina hakka isaks ja siis see mees võib öelda, et hakkan jah. sellisel juhul ei pea midagi kuskil tõestama, seda ma tahtsin öelda. Siis peab tõestama bioloogiline isa, kui talle see olukord ei sobi. Ja kui naine tahab, et bioloogiline isa oleks registreeritud, aga isa pole nõus, siis saab naine samamoodi nõuda DNA testi, et isadus tuvastataks. Siis peab olema mingi seos ette näidata, a la naaber tõendab, et jah see mees elas selle naisega koos. Päris iga võõra inimese käest ei saa ka isaduse tuvastamist küsima hakata.
Kui aga bioloogiline isa oma isadust tunnistab, siis hiljem see lapsendamine enam nii lihtsalt ei käi, siis on juba vaja ka bioloogilise isa nõusolekut.
See on otsustusõigus, mitte hooldusõigus. Need on erinevad asjad! Hooldusõigus on puhtalt seotud lapsevanema mõjuga lapsele. Otsustusõigus on see, mille üle vaieldakse, kui mingil põhjusel enamus asjades ei saa vanemad kokkuleppele, nt hakkab üks vanem absurdseid asju tahtma. Näiteks kõik elavad Tartus, aga üks vanematest tahab, et laps peab GAGis õppima ???? Okei, see äärmuslik näide, aga ka näiteks, kui üks vanematest ei anna mitte kunagi nõusolekut mitte millekski, mistõttu näiteks ei saa laps kunagi osaleda kooliekskursioonidel, trennides, last kasvatav vanem ei saa käia koos oma lapsega välisreisidel, sest teine vanem on keelu peale pannud jne jne Aga kui lapse ja lahuselava vanema suhted on korras, siis hooldusõigust ära ei võeta, määratakse vaid otsustusõigus.
palun ei ole vaja sellist jama avalikku foorumisse kirjutada. paljud lugejad võivad uskuma jääda.
teemaalgataja räägib ja mina räägin ühise hooldusõiguse LÕPETAMISEST ja teisele vanemale üleandmisest.
see millest teie räägite, on hoopis muu asi, see on hooldusõiguse ÄRAVÕTMINE. seal on hoopis muud alused, see on äärmiselt erandlik meede, eelkõige lapsevanem peab lapsele ohtlik olema. hooldusõiguse äravõtmisega läheb lapsevanema kanne lapse sünniaktis nö tühjaks, ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja teisele vanemale üleandmisega midagi sellist ei juhtu.
teemaalgataja räägib ja mina räägin ühise hooldusõiguse LÕPETAMISEST ja teisele vanemale üleandmisest.
Mehel ei saa olla mingit hooldusõigust, kui laps ei ole veel sündinudki. Loe teemaalgatust uuesti, naine ei ole veel sünnitanud. Ja siin räägitaksegi seda, et kui naine lapse ilma isakandeta registreerib, siis automaatselt on naisel ainuhooldusõigus.
Praegu ei saagi keegi midagi piirata või ära võtta, enne peab laps ilmavalgust nägema ja isakanne samuti tehtud saama. Kuni pole isakannet, pole mehel ka mingeid õigusi (ega kohustusi).
Hetkel pole vaja ei advolaati ega kedagi teist.
Laps sünnib. Registreerite sünni. Kas ema üksi (sel juhul on tal loomulikult ainuhooldusõigus) või tuleb isa kaasa ja kinnitab isaduse. Kõik õigused ja kohustused tekivad siis isal kohe sellest hetkest. Sel juhul on (seda ka küsitakse) isaduse kinnitamisel võimalik kokku leppida, kas ema ainuhooldusõigus või jagatud hooldusõigus Kui isa ei tule isadust kinnitama on võimalik esitada hagi nõudes isaduse tuvastamist. Kui isadus tuvastatud, saab taas kokku leppida, kas hooldusõigus on emal või jagatud.
Perekonnaseadus
§ 117
(2) Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest.
On küllalt juhuseid, kui hoolimata isa vabatahtlikust isaduse kinnitamisest on ta mõistlikult jätnud emale ainuhooldusõiguse, sest nende elukorraldus on selline (n elukohad eri riikides või juba lõppenud kooselu ja teineteisest kaugel asumine), et nagunii hakkab otseselt (lapse isiku- ja vara-)hooldusega tegelema ema.
NB! ema ainuhooldusõigus ei ole kuidagi seotud sellega, et isal puuduks siis võimalus last külastada, temaga aega veeta jne jne, samuti on tal kõik isadusest tulenevad kohustused.Lapsel on seaduslik õigus suhelda mõlema vanemaga. Ka vanemal, kellele ei kuulu lapse hooldusõigus, on õigus lapsega suhelda. Vanema suhtlusõigust lapsega võib piirata ainult kohus.
Tasuks endale selgeks teha, mis see hooldusõigus on:
https://www.siseministeerium.ee/et/Hooldus-%C3%B5igus
Ma ütleks, et see mees ei ole üldse loll. Ta tahabki, et tema nime sünnitunnistusel ei figureeriks, seega pole tal ka lapse ülalpidamiskohustust. Hirmutab ühesõnaga. Samas kui ta ei tule koos sinuga lapse sündi registreerima, siis saad selle mehe juriidiliselt lapse isaks ainult kohtu kaudu.
kui naine isa sünnitunnistusele ei märgi, siis ei saa mingi suvaline mees tulla ja öelda, et on selle lapse isa ja palun märkige mind. Ema peab ka ikka nõus olema
Jah, no seda muidugi, et ema peab nõus olema, suvaline mees saab ennast isaks tunnistada ema nõusolekul, AGA see mees ega ema ei pea hakkama TÕESTAMA, et see mees päriselt ka on lapse bioloogiline isa.
Naine aga ei saa ise mitte kedagi kuskile isaks märkida, niisugust asja nagu sünnitunnistus, ei ole olemas, kuhu seda märkida. Samamoodi nagu suvaline mees ei saa ema nõusolekuta ennast isaks tunnistada. Isegi nime ei saa ema kuskile omal algatusel ja ilma tolle nime omanikuta märkida.
Naine peab lapse sünni registreerima ja kui tal ei ole isa nõusolekut, siis ta ei saa sinna mitte mingit nime kirjagi panna. Küll aga saaks see naine mingi oma sõbraga kokku leppida, et näe, sina hakka isaks ja siis see mees võib öelda, et hakkan jah. sellisel juhul ei pea midagi kuskil tõestama, seda ma tahtsin öelda. Siis peab tõestama bioloogiline isa, kui talle see olukord ei sobi. Ja kui naine tahab, et bioloogiline isa oleks registreeritud, aga isa pole nõus, siis saab naine samamoodi nõuda DNA testi, et isadus tuvastataks. Siis peab olema mingi seos ette näidata, a la naaber tõendab, et jah see mees elas selle naisega koos. Päris iga võõra inimese käest ei saa ka isaduse tuvastamist küsima hakata.
Kui aga bioloogiline isa oma isadust tunnistab, siis hiljem see lapsendamine enam nii lihtsalt ei käi, siis on juba vaja ka bioloogilise isa nõusolekut.
See sõber peaks siis küll täitsa pooletoobine olema, kui ennast võõra lapse isaks laseb vormistada kõigi kaasnevate kohustustega. Ega isadus ei ole abielu, et tahan, abiellnud, enam ei taha, lahutan.
See sõber peaks siis küll täitsa pooletoobine olema, kui ennast võõra lapse isaks laseb vormistada kõigi kaasnevate kohustustega. Ega isadus ei ole abielu, et tahan, abiellnud, enam ei taha, lahutan.
No seda küll, seepärast ma ka rõhutasin, et sellise teoga kaasnevad ka kõik isakohustused.
Aga kui naine soovib, et lapse bioloogiline isa andmetes siiski kajastuks ja mees vabatahtlikult isadust omaks ei võta, siis see protseduur, et anda korraga sisse nii isaduse tuvastamise kui elatise hagi, ei ole keeruline ja see on tasuta. Vanasti pidi naine dna-kohtuliku ekspertiisi eest maksma, nüüd enam ei pea. (naine peab maksma vaid siis, kui mees ei osutu testi alusel isaks, varem pidi ette tasuma).
