Pärimisliin ei puutu küll kuidagi asjasse.
Kuidas ei puutu siis. Mille alusel Antsul peaks olema õigus isa uue elukaaslase varandusele?
Minu jaoks näiteks on suur probleem, et kui mina suren ja minu lapsed pärivad minu osa majast, siis lõpuks jõuab osa majast minu eksi ehk esimese lapse isa valdusesse. Sest alaealise vara eest hoolitseb ju tema vanem. Siis see eks hakkab mu abikaasa käest “oma” osa nõudma majast, millele tal mingit õigust pole. Nii et kui see laps on täiskasvanu, teen testamendi, millega jätan ise oma esimese lapse kõigest ilma. Abikaasa mul kusjuures ei kiida seda mõtet heaks, aga elu on kahjuks nii läinud ja eks koos lapsega on ise oma käitumisega selle põhjustanud.
Kui laps on täiskasvanu, siis pole ju isal tema varaga nagunii pistmist enam, Karistad lihtsalt oma last selle eest, et tegid esimese mehe valikul vea. Kui maja pärast kardad, siis võiks ju midagi muud esimesele lapsele pärandada, mitte kõigest ilma jätta.
Kui see laps täiskasvanuna sureb ja isa elus on ja lapsi pole, siis pärib ju isa tema vara ka. Üsna ebatõenäoline stsenaarium, aga kuna see laps lõi mulle noa selga, siis selline on minu otsus. Mul pole vaja, et mu peres kasvavad lapsed peaksid pärast hakkama oma lapsepõlvekodu jagama poolvennaga, keda nooremad üldse ei tunnegi. Muud vara mul pole ka, aga ei jätaks talle muud ka. See laps on otsustanud minu ja ülejäänutega suhted katkestada ja sillad põletada ja ei ole tal vaja ka minu ja mu abikaasa vara, küll isa talle ka midagi pärandab.
praeguse perekonnaseaduse järgi – kui alanevaid sugulasi (lapsi) pole, siis pärivad ülenevad sugulased ehk kadunukese ema ja isa. kui ema ja isa on surnud, siis pärivad nende elusolevad lapsed ehk kadunukese õed-vennad. ants on oma isa elusolev laps ja päribki oma surnud poolõe/venna vara koos surnu pärisõe/vennaga. seadus ei tee siinkohal vahet pärisvennal ja poolvennal, sest isapoolse pärijana on nad mõlemad võrdsed.
haige seadus, seetõttu ma mõtlengi, et kuidas hoida oma vara oma vereliinile. natuke veider oleks saata laps 18. sünnipäeval notarisse õe/venna nimele testamenti tegema, et ants eemal hoida, aga see on vist ainus variant.
paljud kärgpered on selle läbi mõelnud ja vanemad on teinud testamendi ühistele lastele, aga kui neid ühiseid lapsi on mitu ja kui neist ühega midagi juhtub, siis tuleb mängu poolõde/vend tema pärijana – seda enamasti ette ei mõelda ???? vaadates kasvõi seda, kui palju noori saab liikluses surma või kui paljud põevad raskeid haiguseid, siis tasuks selline variant ka läbi mõelda
Perekonnaseadus on suht haavatav. Ega muidu eraldi elavad lapsed EI tohi halvasti elada, aga kooselavad lapsed peavad leppima sellega, mis esimestest üle jääb. Sellises olukorras on enam kui veider, kui pärandi jagamisel räägitaks meie lastest.
Eelpool toodud seaduse valguses võime me siis järeldada, et kui Antsu ja Antsu emaga midagi juhtub, siis Antsu ema varandus läheb Antsu poolõe/-venna vahel jagamisse.
Ei tea küll mitteüht sellist juhtumit.
Vereliini teema on huvitav. Minul (kärgpere naisena) on testament mulle kuuluva vara kohta tehtud.
Samas olen oma vanemate ainus laps. Minu ühele vanemale kuulub maakoht, mille kunagi suure tõenäosusega pärin.
Testamenti sai sisse kirjutatud, et oma vanematelt tulevikus päritava vara pärandan oma lastele (ehk siis praeguse omaniku lapselastele). Abikaasa jätsin välja, sest muidu päriks tema minu järelt tüki 150 aastat ühe pere omanduses olnud talust. Ja kui ta ei taipa oma juppi õigel ajal mu lastele kinkida, siis päriks selle jupi tema tagant ta laps esimesest abielust (kes seal kohapeal käinudki pole).
Notar lasi selle punkti (ilma aadresside ja muude täpsustusteta) testamenti sisse panna (kuigi reaalselt pole see vara ju hetkel minu).
niimoodi võivadki nii mõnedki marid või jürid avastada, et nende emale kuulunud pärandvara tuleb ühel hetkel võhivõõra antsuga, kellega sul on ühised isapoolsed geenid, kuid ei mingit suhtlust iialgi olnud, jagada.
Kuidas need mari ja jüri peavad seda ema kinnisvara siis antsuga jagama, kui too ants ei saa endale midagi enne kui mari ja jüri surnud on? Ja kui neil lapsi ka ei ole, mida siis üldse taga nutta, et issandjumal äkki nüüd mingi poolvend pärib selle kinnisvara?
Tehku testament ja pärandagu see maja ükskõik kellele, kui nii õudne vastumeelsus on selle suhtes, et äkki mingi poolvend saab selle maja endale pärast nende surma…
Minu jaoks näiteks on suur probleem, et kui mina suren ja minu lapsed pärivad minu osa majast, siis lõpuks jõuab osa majast minu eksi ehk esimese lapse isa valdusesse. Sest alaealise vara eest hoolitseb ju tema vanem. Siis see eks hakkab mu abikaasa käest “oma” osa nõudma majast, millele tal mingit õigust pole. Nii et kui see laps on täiskasvanu, teen testamendi, millega jätan ise oma esimese lapse kõigest ilma. Abikaasa mul kusjuures ei kiida seda mõtet heaks, aga elu on kahjuks nii läinud ja eks koos lapsega on ise oma käitumisega selle põhjustanud.
Kärgperenduse puhul peavad varaasjad paraku piinlikult paigas olema.
Mina tegin testamendi oma kahe vanema lapse kasuks, märgitud nimeliselt. Testament tehtud mehe lapse pärast, puudub igasugune huvi, et ta mingitki nurka pidi mu kinnisvarast midagi saaks. Mulle piisab sellestki, et mees tema kasvatamisse igakuiselt raha panustab ja meie oma pere sellevõrra viletsamalt läbi peab ajama. Meil on ühine, alaealine laps, ja teda testamendis märgitud ei ole. Taas põhjuseks mehe (alaealine) laps varasemast, soovin igal moel välistada, et tema mu kinnisvarale ligi saaks. Ehk kui ma peaks surema ajal kui ühine laps alaealine, oleks minu esimesest abielust täiskasvanud lastel kohustus väiksele tema sundosa välja maksta. Julm, aga mis parata.
Ja kui noorim saab 18 ja samal päeval sa trammi all oma otsa leiad, on su pesamuna paljas kui püksinööp. Ja seda sinu hirmu tõttu, et ta sureb ilma järglasteta, abikaasata ja testamendita ning poolvend pärib 1/6 sinu kinnisvarast. Jäägu või oma laps kõigest ilma, peaasi, et võõras mingil juhul midagi ei saaks. Isegi kui sinu surres on noorim alaealine, saab ta sundosana vaid poole sellest, mis ta seaduse järgi pärimise korral saaks.
niimoodi võivadki nii mõnedki marid või jürid avastada, et nende emale kuulunud pärandvara tuleb ühel hetkel võhivõõra antsuga, kellega sul on ühised isapoolsed geenid, kuid ei mingit suhtlust iialgi olnud, jagada.
Kuidas need mari ja jüri peavad seda ema kinnisvara siis antsuga jagama, kui too ants ei saa endale midagi enne kui mari ja jüri surnud on? Ja kui neil lapsi ka ei ole, mida siis üldse taga nutta, et issandjumal äkki nüüd mingi poolvend pärib selle kinnisvara?
Tehku testament ja pärandagu see maja ükskõik kellele, kui nii õudne vastumeelsus on selle suhtes, et äkki mingi poolvend saab selle maja endale pärast nende surma…
Minu jaoks näiteks on suur probleem, et kui mina suren ja minu lapsed pärivad minu osa majast, siis lõpuks jõuab osa majast minu eksi ehk esimese lapse isa valdusesse. Sest alaealise vara eest hoolitseb ju tema vanem. Siis see eks hakkab mu abikaasa käest “oma” osa nõudma majast, millele tal mingit õigust pole. Nii et kui see laps on täiskasvanu, teen testamendi, millega jätan ise oma esimese lapse kõigest ilma. Abikaasa mul kusjuures ei kiida seda mõtet heaks, aga elu on kahjuks nii läinud ja eks koos lapsega on ise oma käitumisega selle põhjustanud.
Kärgperenduse puhul peavad varaasjad paraku piinlikult paigas olema.
Mina tegin testamendi oma kahe vanema lapse kasuks, märgitud nimeliselt. Testament tehtud mehe lapse pärast, puudub igasugune huvi, et ta mingitki nurka pidi mu kinnisvarast midagi saaks. Mulle piisab sellestki, et mees tema kasvatamisse igakuiselt raha panustab ja meie oma pere sellevõrra viletsamalt läbi peab ajama. Meil on ühine, alaealine laps, ja teda testamendis märgitud ei ole. Taas põhjuseks mehe (alaealine) laps varasemast, soovin igal moel välistada, et tema mu kinnisvarale ligi saaks. Ehk kui ma peaks surema ajal kui ühine laps alaealine, oleks minu esimesest abielust täiskasvanud lastel kohustus väiksele tema sundosa välja maksta. Julm, aga mis parata.
Ja kui noorim saab 18 ja samal päeval sa trammi all oma otsa leiad, on su pesamuna paljas kui püksinööp. Ja seda sinu hirmu tõttu, et ta sureb ilma järglasteta, abikaasata ja testamendita ning poolvend pärib 1/6 sinu kinnisvarast. Jäägu või oma laps kõigest ilma, peaasi, et võõras mingil juhul midagi ei saaks. Isegi kui sinu surres on noorim alaealine, saab ta sundosana vaid poole sellest, mis ta seaduse järgi pärimise korral saaks.
Jah, sa oled täiesti õigesti aru saanud- oma laps jääb teadlikult kõigest ilma, peaasi, et võõras laps mingil juhul midagi ei saaks. OMA laps pärib isapoolse vara, õigemini küll pool sellest, teine pool kuuluks mehe lapsele eelmisest kooselust (mind kui abikaasat on minu palvel testamendist välja jäetud). Ka see isapoolse vara pärimine on halb juhtum- isa varaks on tema vanematelt päritud korter (mida üürib välja). Isa surma korral pärides saaks sellest nende kahe kaasomand, mis ei ole hea asi, seda enam, et need kaks üksteist üldse ei tunnegi.
Sundosa näol aga on tegemist nõudega ja ükski nõue ei saa kehtida igavesti, vaid aegub. Hooldajana saaks minu abikaasa nõuda pärandist välja jäetud alaealisele lapsele sundosa kolme aasta jooksul minu surmast teadasaamisega. Koostatud testamendid on meie omavaheline kokkulepe ja on ebatõenäoline, et ta sundosa taotlema hakkaks.
OMA laps pärib isapoolse vara, õigemini küll pool sellest, teine pool kuuluks mehe lapsele eelmisest kooselust (mind kui abikaasat on minu palvel testamendist välja jäetud). Ka see isapoolse vara pärimine on halb juhtum- isa varaks on tema vanematelt päritud korter (mida üürib välja). Isa surma korral pärides saaks sellest nende kahe kaasomand, mis ei ole hea asi, seda enam, et need kaks üksteist üldse ei tunnegi.
Isa saab ju teha testamendi, kus jätab ühe lapse välja või pärandab kõik oma vara ühele lapsele, kes on kohustatud teatud % varast teisele kompenseerima.
Mõtle vähem sellele, mis saab sinu majast, kui sina oled juba 30 aastat surnud…
Kas tõesti on nii suur vimm mehe lapse vastu, et vaja muretseda, kuidas toimub peale sinu surma sinu laste vara pärimine? See on nende vara ja ise vaadaku, kellele pärandavad. Tõenäoliselt müûvad maha…
Vara- ja rahaasjad peavad olema paigas, siis ei tule ka halbu üllatusi.
Näide elust. Mees ja naine abielluvad. Varasuhteks lahusvara. Enne abiellumist teeb naine ära testamendi, mees ei ole pärija. Põhjuseks mehe laps varasemast. Kinnisvara, kus elatakse, kuulub naisele.
Väga loogiline asjade käik. Kui naine ei teeks testamenti, päriks tema vara mees. Mehe pärija oleks tema laps. Miks peaks mehe laps pärima naise vara?
Mees sureb ja tema pangaarvel on 2 000 eurot. Samal ajal on naise pangaarvel 10 000 eurot. Kui varasuhteks oleks ühisvara ja mehel testament tegemata, oleksid pärijad abikaasa ja laps varasemast. Pool antud summast kuulub nagunii naisele, pool mehele: (10 000 + 2 000)/2= a´ 6 000. Mehe osa läheks jagamisele naise ja lapse vahel: 6 000/2= 3 000. Ehk siis naine peaks oma pangaarvel olevast rahast andma ära mehe lapsele 1 000 eurot.
no aga minu vara pärandamine on midagi muud, kui mina laste vara pärandamine. Küsimuse all ei ole ju, kuidas minu vara päritakse, vaid mis saab minu laste varast, kui mina olen surnud ja mu lapsed ka surevad…selleks ajaks jõuab võibolla seaduski 3 korda muutuda 😀 Puhas vimm teemaalagataja poolt, et jumala eest isegi 100 aasta pärast ei läheks midagi “valele liinile”
PS meil on ka kärgpere ja testamendiga asjad paigas, aga oma laste eest ma küll ei hakka (ega saagi) otsustada, kas nad teevad tulevikus testamendi või mitte.
OMA laps pärib isapoolse vara, õigemini küll pool sellest, teine pool kuuluks mehe lapsele eelmisest kooselust (mind kui abikaasat on minu palvel testamendist välja jäetud). Ka see isapoolse vara pärimine on halb juhtum- isa varaks on tema vanematelt päritud korter (mida üürib välja). Isa surma korral pärides saaks sellest nende kahe kaasomand, mis ei ole hea asi, seda enam, et need kaks üksteist üldse ei tunnegi.
Isa saab ju teha testamendi, kus jätab ühe lapse välja või pärandab kõik oma vara ühele lapsele, kes on kohustatud teatud % varast teisele kompenseerima.
ei saa sellist testamenti teha. Sa ei saa panna testamendiga pärijale mingit uut suvalist kohustust.
niimoodi võivadki nii mõnedki marid või jürid avastada, et nende emale kuulunud pärandvara tuleb ühel hetkel võhivõõra antsuga, kellega sul on ühised isapoolsed geenid, kuid ei mingit suhtlust iialgi olnud, jagada.
Kuidas need mari ja jüri peavad seda ema kinnisvara siis antsuga jagama, kui too ants ei saa endale midagi enne kui mari ja jüri surnud on? Ja kui neil lapsi ka ei ole, mida siis üldse taga nutta, et issandjumal äkki nüüd mingi poolvend pärib selle kinnisvara?
Tehku testament ja pärandagu see maja ükskõik kellele, kui nii õudne vastumeelsus on selle suhtes, et äkki mingi poolvend saab selle maja endale pärast nende surma…
Minu jaoks näiteks on suur probleem, et kui mina suren ja minu lapsed pärivad minu osa majast, siis lõpuks jõuab osa majast minu eksi ehk esimese lapse isa valdusesse. Sest alaealise vara eest hoolitseb ju tema vanem. Siis see eks hakkab mu abikaasa käest “oma” osa nõudma majast, millele tal mingit õigust pole. Nii et kui see laps on täiskasvanu, teen testamendi, millega jätan ise oma esimese lapse kõigest ilma. Abikaasa mul kusjuures ei kiida seda mõtet heaks, aga elu on kahjuks nii läinud ja eks koos lapsega on ise oma käitumisega selle põhjustanud.
Kärgperenduse puhul peavad varaasjad paraku piinlikult paigas olema.
Mina tegin testamendi oma kahe vanema lapse kasuks, märgitud nimeliselt. Testament tehtud mehe lapse pärast, puudub igasugune huvi, et ta mingitki nurka pidi mu kinnisvarast midagi saaks. Mulle piisab sellestki, et mees tema kasvatamisse igakuiselt raha panustab ja meie oma pere sellevõrra viletsamalt läbi peab ajama. Meil on ühine, alaealine laps, ja teda testamendis märgitud ei ole. Taas põhjuseks mehe (alaealine) laps varasemast, soovin igal moel välistada, et tema mu kinnisvarale ligi saaks. Ehk kui ma peaks surema ajal kui ühine laps alaealine, oleks minu esimesest abielust täiskasvanud lastel kohustus väiksele tema sundosa välja maksta. Julm, aga mis parata.
Ja kui noorim saab 18 ja samal päeval sa trammi all oma otsa leiad, on su pesamuna paljas kui püksinööp. Ja seda sinu hirmu tõttu, et ta sureb ilma järglasteta, abikaasata ja testamendita ning poolvend pärib 1/6 sinu kinnisvarast. Jäägu või oma laps kõigest ilma, peaasi, et võõras mingil juhul midagi ei saaks. Isegi kui sinu surres on noorim alaealine, saab ta sundosana vaid poole sellest, mis ta seaduse järgi pärimise korral saaks.
Jah, sa oled täiesti õigesti aru saanud- oma laps jääb teadlikult kõigest ilma, peaasi, et võõras laps mingil juhul midagi ei saaks. OMA laps pärib isapoolse vara, õigemini küll pool sellest, teine pool kuuluks mehe lapsele eelmisest kooselust (mind kui abikaasat on minu palvel testamendist välja jäetud). Ka see isapoolse vara pärimine on halb juhtum- isa varaks on tema vanematelt päritud korter (mida üürib välja). Isa surma korral pärides saaks sellest nende kahe kaasomand, mis ei ole hea asi, seda enam, et need kaks üksteist üldse ei tunnegi.
Sundosa näol aga on tegemist nõudega ja ükski nõue ei saa kehtida igavesti, vaid aegub. Hooldajana saaks minu abikaasa nõuda pärandist välja jäetud alaealisele lapsele sundosa kolme aasta jooksul minu surmast teadasaamisega. Koostatud testamendid on meie omavaheline kokkulepe ja on ebatõenäoline, et ta sundosa taotlema hakkaks.
Sa muidugi tead, et testamendis ei pea nimetama pärijate nimesid vaid sa võid oma testamendi muuta ja teha pärijaks kõik sinu bioloogilised lapsed, nimesid nimetamata. Niimoodi ei teki ohtu, et vaja tulevikus laste lisandudes testamenti muuta (pealgi, sundosa on väiksem kui seadusjärgne pärimine ning pärijatel võib tekkida rasksui sundosa väljamaksmisega, nt kui pärandiks on kinnisvara, aga ei õnnestu selle realiseerimine või elatakse seal sees ja seetõttu ei soovita realiseerida).
kui nüüd ühega vanematest lastest midagi juhtub ja tal veel lapsi pole, siis on mehe 1. laps koheselt su vara pärija, mitte ei jagune su surnud lapse vara vaid sinu 2 teise lapse vahel – kolmandiku sellest saab mehe esimene laps
Kas sa selgitaksid lähemalt, miskaudu mehe esimese abielu lapsed naise esimese abielu laste pärijad on?
Juhul, kui naine varem sureb, kui mees – siis mees pärib naise järgi ja tema lapsed juba oma isa järgi.
Meil on tehtud vastastikune testament, seega kui üks meist sureb, pärib teine. Samas on isa kinnisvara meie ühiste laste nimel. Mul ei ole kahju mehe 1st abielust lastele jätta, aga kui mehega midagi peaks juhtuma – siis tükeldatakse vara ära.
Pärimisliin ei puutu küll kuidagi asjasse.
Kuidas ei puutu siis. Mille alusel Antsul peaks olema õigus isa uue elukaaslase varandusele?
On küll ja see on väga kurb, et seadus seda lubab.
Kui näiteks kinnisvara on Antsu isa uue abikaasa omand ja Antsu isa abikaasa sureb, siis poole pärandvarast e sellest kinnisvarast pärivad Antsu isa abikaasa bioloogilised lapsed, Ants ei saa midagi, aga Antsu isa kui abikaasa pärib ju poole varast. Mingi hetk lahkub meie hulgast ka Antsu isa ja Antsu isa vara pärib ju Ants. Antsu isa vara ei päri enam, varem surnud abikaasa lapsed. Sedasi rändabki täiesti võõrstesse kätesse võõras vara. Antsul ei tohiks olla mingitki õigust isa abikaasa varale. Ants pärigu ikka oma ema ja isa vara.
ei saa sellist testamenti teha. Sa ei saa panna testamendiga pärijale mingit uut suvalist kohustust.
ma nüüd pead ei anna, aga kas annak just selle mõttega ja sellisteks puhkudeks ei ole?
Isa saab ju teha testamendi, kus jätab ühe lapse välja või pärandab kõik oma vara ühele lapsele, kes on kohustatud teatud % varast teisele kompenseerima.
ei saa sellist testamenti teha. Sa ei saa panna testamendiga pärijale mingit uut suvalist kohustust.
Kust sa seda võtad? Muidugi saab. Mina just sellise pärandi sain, pärandi väärtusest pidin kahele pärijale kummalegi 10% rahas maksma. Et kuidas see mingi suvaline kohustus on, kui 80% sellest varast jääb ju endale? Sa vist loobuks või? 🙂
Vereliini teema on huvitav. Minul (kärgpere naisena) on testament mulle kuuluva vara kohta tehtud.
Samas olen oma vanemate ainus laps. Minu ühele vanemale kuulub maakoht, mille kunagi suure tõenäosusega pärin.
Testamenti sai sisse kirjutatud, et oma vanematelt tulevikus päritava vara pärandan oma lastele (ehk siis praeguse omaniku lapselastele). Abikaasa jätsin välja, sest muidu päriks tema minu järelt tüki 150 aastat ühe pere omanduses olnud talust. Ja kui ta ei taipa oma juppi õigel ajal mu lastele kinkida, siis päriks selle jupi tema tagant ta laps esimesest abielust (kes seal kohapeal käinudki pole).
Notar lasi selle punkti (ilma aadresside ja muude täpsustusteta) testamenti sisse panna (kuigi reaalselt pole see vara ju hetkel minu).
jah, aga kui juhtub nt must stsenaariumi järgi avarii, kus peale vanemate talu pärimist saate surma sina ning mees ja veidi hiljem sureb üks lastest, siis 1/4 su vanemate talust kuulub kohe mehe esimesele lapsele, sest talu pärivad sinu surma korral lapsed 50:50. kui üks lastest sureb lastetuna, siis läheb tema 50% võrdselt jagamisele tema ellujäänud õe/venna ja mehe esimese lapse vahel…
kuidas seda vältida?
Sina ei saagi otsustada igavesti, mis sinu varaga toimub. Pärast sinu surma on see su laste vara ning nemad otsustavad, kas teevad testamendi või sobib neile seadusejärgne pärimine.
Sina ei saagi otsustada igavesti, mis sinu varaga toimub. Pärast sinu surma on see su laste vara ning nemad otsustavad, kas teevad testamendi või sobib neile seadusejärgne pärimine.
Hullem veel, su lapsed võivad su surmajärgselt otsustada, et kingivad päritud vara su mehe lapsele või mingile muule vihavaenlasele.
Mu mees müüs vanaema poolt talle kingitud vara sellele naabrile, kellele vanaema mingil juhul müüa lubada ei tahtnud, ja seda veel vanaema enda eluajal. Aga keegi teine ei olnud valmis ostma, ja nii see kinnisvara lagunes mitu aastat…
kui ema ja isa on surnud, siis pärivad nende elusolevad lapsed ehk kadunukese õed-vennad.
Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased (lapsed ja nende järglased).
Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole.
Kui Kati on pärandaja, siis liigub tema varandus vereliini pidi. Varandus pendeldab Kati sugulaste vahel.
Kuna Antsu isal ei olnud midagi pärandada, siis ei ole ka Antsul midagi saada!
niimoodi võivadki nii mõnedki marid või jürid avastada, et nende emale kuulunud pärandvara tuleb ühel hetkel võhivõõra antsuga, kellega sul on ühised isapoolsed geenid, kuid ei mingit suhtlust iialgi olnud, jagada.
Kuidas need mari ja jüri peavad seda ema kinnisvara siis antsuga jagama, kui too ants ei saa endale midagi enne kui mari ja jüri surnud on? Ja kui neil lapsi ka ei ole, mida siis üldse taga nutta, et issandjumal äkki nüüd mingi poolvend pärib selle kinnisvara?
Tehku testament ja pärandagu see maja ükskõik kellele, kui nii õudne vastumeelsus on selle suhtes, et äkki mingi poolvend saab selle maja endale pärast nende surma…
Minu jaoks näiteks on suur probleem, et kui mina suren ja minu lapsed pärivad minu osa majast, siis lõpuks jõuab osa majast minu eksi ehk esimese lapse isa valdusesse. Sest alaealise vara eest hoolitseb ju tema vanem. Siis see eks hakkab mu abikaasa käest “oma” osa nõudma majast, millele tal mingit õigust pole. Nii et kui see laps on täiskasvanu, teen testamendi, millega jätan ise oma esimese lapse kõigest ilma. Abikaasa mul kusjuures ei kiida seda mõtet heaks, aga elu on kahjuks nii läinud ja eks koos lapsega on ise oma käitumisega selle põhjustanud.
Kärgperenduse puhul peavad varaasjad paraku piinlikult paigas olema.
Mina tegin testamendi oma kahe vanema lapse kasuks, märgitud nimeliselt. Testament tehtud mehe lapse pärast, puudub igasugune huvi, et ta mingitki nurka pidi mu kinnisvarast midagi saaks. Mulle piisab sellestki, et mees tema kasvatamisse igakuiselt raha panustab ja meie oma pere sellevõrra viletsamalt läbi peab ajama. Meil on ühine, alaealine laps, ja teda testamendis märgitud ei ole. Taas põhjuseks mehe (alaealine) laps varasemast, soovin igal moel välistada, et tema mu kinnisvarale ligi saaks. Ehk kui ma peaks surema ajal kui ühine laps alaealine, oleks minu esimesest abielust täiskasvanud lastel kohustus väiksele tema sundosa välja maksta. Julm, aga mis parata.
Ja kui noorim saab 18 ja samal päeval sa trammi all oma otsa leiad, on su pesamuna paljas kui püksinööp. Ja seda sinu hirmu tõttu, et ta sureb ilma järglasteta, abikaasata ja testamendita ning poolvend pärib 1/6 sinu kinnisvarast. Jäägu või oma laps kõigest ilma, peaasi, et võõras mingil juhul midagi ei saaks. Isegi kui sinu surres on noorim alaealine, saab ta sundosana vaid poole sellest, mis ta seaduse järgi pärimise korral saaks.
Jah, sa oled täiesti õigesti aru saanud- oma laps jääb teadlikult kõigest ilma, peaasi, et võõras laps mingil juhul midagi ei saaks. OMA laps pärib isapoolse vara, õigemini küll pool sellest, teine pool kuuluks mehe lapsele eelmisest kooselust (mind kui abikaasat on minu palvel testamendist välja jäetud). Ka see isapoolse vara pärimine on halb juhtum- isa varaks on tema vanematelt päritud korter (mida üürib välja). Isa surma korral pärides saaks sellest nende kahe kaasomand, mis ei ole hea asi, seda enam, et need kaks üksteist üldse ei tunnegi.
Sundosa näol aga on tegemist nõudega ja ükski nõue ei saa kehtida igavesti, vaid aegub. Hooldajana saaks minu abikaasa nõuda pärandist välja jäetud alaealisele lapsele sundosa kolme aasta jooksul minu surmast teadasaamisega. Koostatud testamendid on meie omavaheline kokkulepe ja on ebatõenäoline, et ta sundosa taotlema hakkaks.
Sa muidugi tead, et testamendis ei pea nimetama pärijate nimesid vaid sa võid oma testamendi muuta ja teha pärijaks kõik sinu bioloogilised lapsed, nimesid nimetamata. Niimoodi ei teki ohtu, et vaja tulevikus laste lisandudes testamenti muuta (pealgi, sundosa on väiksem kui seadusjärgne pärimine ning pärijatel võib tekkida rasksui sundosa väljamaksmisega, nt kui pärandiks on kinnisvara, aga ei õnnestu selle realiseerimine või elatakse seal sees ja seetõttu ei soovita realiseerida).
Loomulikult ma tean ja selle tõttu ongi sees lapsed nimeliselt- pärivad kaks vanimat ehk MINU lapsed. MEIE laps on jäetud teadlikult välja, et ei tekiks tulevikus mingitki võimalust, et MEHE laps võiks vereliini pidi minu vara pärijate ringi sattuda. MEIE ja MEHE laps pärivad mehe vara, milleks siis on tema vanemate poolt pärandina saadud korter. Kuna meil on omavahelised kokkulepped, kes mida ja kuidas pärivad, ei ole ka sundosa väljamõistmise ohtu. Kui ka oleks, maksavad minu lapsed osast, mida tal oleks olnud õigus pärida, poole välja.
Pärimisliin ei puutu küll kuidagi asjasse.
Kuidas ei puutu siis. Mille alusel Antsul peaks olema õigus isa uue elukaaslase varandusele?
On küll ja see on väga kurb, et seadus seda lubab.
Kui näiteks kinnisvara on Antsu isa uue abikaasa omand ja Antsu isa abikaasa sureb, siis poole pärandvarast e sellest kinnisvarast pärivad Antsu isa abikaasa bioloogilised lapsed, Ants ei saa midagi, aga Antsu isa kui abikaasa pärib ju poole varast. Mingi hetk lahkub meie hulgast ka Antsu isa ja Antsu isa vara pärib ju Ants. Antsu isa vara ei päri enam, varem surnud abikaasa lapsed. Sedasi rändabki täiesti võõrstesse kätesse võõras vara. Antsul ei tohiks olla mingitki õigust isa abikaasa varale. Ants pärigu ikka oma ema ja isa vara.
Selle mittevältimiseks tulebki teha testament ja Antsu isa pärijate ringist välja jätta. Kui ta on invaliid, näiteks, siis oleks tal õigus aga seaduse järgi pärida. Sellise asja vältimiseks peaks naine oma eluajal juba vara laste nimele ümber kirjutama, mis aga on ka libe tee.
Kui Kati on pärandaja, siis liigub tema varandus vereliini pidi. Varandus pendeldab Kati sugulaste vahel.
Kuna Antsu isal ei olnud midagi pärandada, siis ei ole ka Antsul midagi saada!
Dziisas noh, Ants pärib seetõttu, et tema isa on surnud, kelle asemele astuvad pärijatena lapsed, kellest üks on Ants.
Ei pärita ainult vereliini pidi – abikaasa ei ole seotud vereliiniga.
Dziisas noh, Ants pärib seetõttu, et tema isa on surnud, kelle asemele astuvad pärijatena lapsed, kellest üks on Ants.
Pärijateks küll lapsed, aga mitte Ants, sest ta ei olnud Kati laps.
Teemaalgatus: “matil ja katil on 2 last – mari ja jüri. matil on aga ka eelmise naisega 1 laps – ants.
matil kinnisvara pole, katil on. kui kati sureb, pärivad vara testamendi järgi tema lapsed mari ja jüri, mati ei saa midagi.
kui nüüd peaks mari või jüri lastetuna peale oma vanemaid surema, kas siis katilt saadud kinnisvara jm isikliku vara pärijaks on ka poolvend ants?”
Antsu isal ei olnud pennigi. Oli paljas nagu püksinööp. Ants ei ole isa naisele Katile mittekeegi. Kati pärandas oma varanduse oma lastele, kui Kati ja lastega midagi juhtub on pärijateks tema vanemad või Kati sugulased.
ants ongi pärandaja (surnud mari või jüri) vanema (isa Mati) üks elusolev laps, seega Kati vara pärija olukorras, kus isa Mati on surnud ja tema asemele asuvad alanejad sugulased
Katil oli vara.
Matil ei olnud midagi.
Perel siis ei olnud ühisvara.
Maril ja Jüril olid Kati ja Mati geenid.
Antsul on Mati ja proua X geenid. Õigust isa uue naise Kati varale ei ole, kuna puuduvad põlvnemissuhted.
Kui Matil oleks ka midagi olnud, siis räägiksime teist juttu. Kuid tal ei olnud midagi.
Antsu isal ei olnud pennigi. Oli paljas nagu püksinööp. Ants ei ole isa naisele Katile mittekeegi. Kati pärandas oma varanduse oma lastele, kui Kati ja lastega midagi juhtub on pärijateks tema vanemad või Kati sugulased.
Kuidas sa, inimene aru ei saa? Kui Kati laps sureb lastetuna, siis on pärijateks Kati ja Mati. Aga kuna vanemad on surnud, siis nende järeltulijad, kelleks on ka Ants, sest Mati oli isa ja Ants on Mati poeg. Mis siin keerulist on?
Kuidas sa, inimene aru ei saa? Kui Kati laps sureb lastetuna, siis on pärijateks Kati ja Mati. Aga kuna vanemad on surnud, siis nende järeltulijad, kelleks on ka Ants, sest Mati oli isa ja Ants on Mati poeg. Mis siin keerulist on?
Uksen näen ainult küünejälgi, muidu on vaikus.
Riik tuleb Kati varanduse realiseerimisel lõpuks appi (sugulusliinid ei ole lõpmatud), aga Antsul ei ole siin midagi tahta.
Uksen näen ainult küünejälgi, muidu on vaikus.
Riik tuleb Kati varanduse realiseerimisel lõpuks appi (sugulusliinid ei ole lõpmatud), aga Antsul ei ole siin midagi tahta.
Ehk sa väidad, et Ants ei ole Mati laps? Sinu väidetud sugulusside ei huvita kedagi. Saab Ants ja kui ilmuks välja ka Mati sohilapsi, saaks ka need.
