Esileht Ajaviite- ja muud jutud Päris üksi?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )

Teema: Päris üksi?

Postitas:
Kägu

Kas on veel inimesi, kellel pole sugulasi ega sõpru, perekonda üldse, lapsi? Kes on päris üksi, nii et pole ei rõõmu ega muret kellegagi jagada?
Ja kui on, siis kuidas teie elu nii läinud on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina päriselt ei klassifitseeru, sest tütar siiski on. Kaugeid sugulasi on Eesti teises otsas, liiga kauged (mõlemas mõttes), et suhelda. Sõbrad/tuttavad olen kaotanud kolimistega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sugulased on, aga suhtleme väga harva. Vanemad on veel elus ja on ka õde, kel oma peret ei ole. Nendega suhtleme tihti, aga tõelist emotsionaalset lähedust ikkagi ei ole, räägime tavaliselt olmest.

Sõbrad kadusid aja jooksul lihtsalt oma elu elama. Said lapsed, abiellusid. Kooliaegsete sõpradega ühendasidki ainult kooliasjad. Töökaaslastega sama.

Introverdi ja väga privaatse inimesena, kes tühjast jutust suurt ei hooli, olengi leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad. Ei usalda kergesti ja enam ei vaevugi oma energiat ja aega teistele raiskama. Elan iseendale.

Arvatavasti peetakse mind lihtsalt igavaks. Olen rohkem kuulaja kui kaasarääkija. Isegi vaiksemate inimeste jaoks olen vist liiga ekstreemne juhus, et pikemalt suhelda. Kes ikka viitsib aastaid urgitseda, et end avaksin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas su elu endal nii on läinud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga veider – teemaalgatus on jumalast konkreetne, aga siis hakkavad vastama käod, kel TEGELIKULT on kõik sugulased olemas, ainult et ei viitsi nendega suhelda. See polnud ju teemaks?

Kas keegi selgitaks mulle, kuidas saab sõprussuhted “ära kolida”? Tänapäevase infotehnoloogia ajal?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Tähesära

Milleks ilmuvad välja lihtsalt tühja kaagatajad (Kägu 21.08.2019 18:23 ja Kägu 21.08.2019 18:30)?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Milleks ilmuvad välja lihtsalt tühja kaagatajad (Kägu 21.08.2019 18:23 ja Kägu 21.08.2019 18:30)?

Ja mida sisukat sina antud teemasse lisasid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sugulaste osas olen ma “päris üksi”, sest neid pole (vanemad surnud, üksiklaps). Lapsi endal ka pole.
No päris eraklikult ma ei ela. Töökaaslased ümbritsevad mind suurema osa päevast ja pakuvad mulle ennast,kui asendusperet 🙂

Aga murede ja rõõmude mõttes olen ma jah suuresti üksildane.
On küll raske, isegi väga vahel..

A Perekool aitab ja nii mõnigi teine foorum, kus saab fookuse endalt mujale suunata 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Milleks ilmuvad välja lihtsalt tühja kaagatajad (Kägu 21.08.2019 18:23 ja Kägu 21.08.2019 18:30)?

Ja mida sisukat sina antud teemasse lisasid?

No just! 😁😁

Lasteaias räägin:
– Ei jookse toas, ei jookse… Mannnnnn!!! Mis ma just ütlesin??
– Ma jooksin Tõnnile ütlema, et ta ei jookseks!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Milleks ilmuvad välja lihtsalt tühja kaagatajad (Kägu 21.08.2019 18:23 ja Kägu 21.08.2019 18:30)?

Ja mida sisukat sina antud teemasse lisasid?

Ma olen märganud, et kõige sisutühjemad kommentaarid on need, kus nõutakse teistelt sisukust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga veider – teemaalgatus on jumalast konkreetne, aga siis hakkavad vastama käod, kel TEGELIKULT on kõik sugulased olemas, ainult et ei viitsi nendega suhelda. See polnud ju teemaks?

Kas keegi selgitaks mulle, kuidas saab sõprussuhted “ära kolida”? Tänapäevase infotehnoloogia ajal?

Kui ikka kellegagi pole millestki rääkida, siis ei ole vahet, kas nad on su sugulased või ammused sõbrad. Inimesed muutuvad, kohusetundest ühendust võtta, kui see kellelegi midagi positiivset ei paku, on mingi eriline masohhismi vorm. Teemaalgataja küsis rõõmu ja mure jagamise kohta. Minul selliseid inimesi ei ole, kellega neid jagada.

Ja alati kargavad välja privaatsed introverdid, kelle meelest kõik, kellel on sõbrad ja pere, on tühist juttu ajavad ja pealiskaudsed inimesed. Ainult nemad on nii sügavad, keerulised ja tõelised, et “tühised” inimesed ei suuda nende olemust tabada.

Ma saan aru, et sellist juttu ajaks teismeline emo, kelle on suur maailmavalu, aga täiskasvanu suhtumisega- mina olen nii huvitav, eriline ja deep, et teised ei suuda mind mõista- on küll pigem halekoomiline.

Kahju, et sa sellise asja suutsid minu jutust välja lugeda ja omaette teemaks mõelda. Tühine ja pealiskaudne jutt ei paku midagi positiivset. Sama on kiirtoiduga, saad korraks maitse suhu aga kõhtu see pikalt ei täida. Kui inimesed on erineva iseloomu ja erinevate huvidega, siis ongi ühist kõlapinda väga vähe ja jutt kipubki alati olmedetailidele minema. Ma olengi piisavalt vana, et oma aega sellise jama peale raisata enam ei taha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin selline pikalt. Vanemad ei hoolinud, teisi sugulasi polnud. Koolis kiusati, eakaaslastest sõpru 0 (need, kes olid, kadusid kiusamise tõttu). Kui sain täisealiseks, kolisin üksi elama, aga niimoodi tühja koha pealt tutvusi (või sõprussuhteid) tekitada on raske, enesehinnang veel ka nullis. Mõtted olid ikka väga mustad…
Nüüd aastaid hiljem on mul perekond. Mul oli meeletult õnne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks see ole igaühe personaalne otsus, kas peale lähedaste kaotust jääb ta üksi vōi jätkab/leiab/otsib endale lähedasi kellega rōōmu ja kurbust jagada. Paljuski on ka kolimiste ja teise riiki minemisel sōprade/tuttavate kaotus puhtalt persooni enda käitumise ja suhtumise otsus. Harva, kui jäävatest keegi lōpetab lahkujaga suhtluse nagu ta oleks “reetur” vōi “kalevipoeg”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga veider – teemaalgatus on jumalast konkreetne, aga siis hakkavad vastama käod, kel TEGELIKULT on kõik sugulased olemas, ainult et ei viitsi nendega suhelda. See polnud ju teemaks?

Kas keegi selgitaks mulle, kuidas saab sõprussuhted “ära kolida”? Tänapäevase infotehnoloogia ajal?

Kui ikka kellegagi pole millestki rääkida, siis ei ole vahet, kas nad on su sugulased või ammused sõbrad. Inimesed muutuvad, kohusetundest ühendust võtta, kui see kellelegi midagi positiivset ei paku, on mingi eriline masohhismi vorm. Teemaalgataja küsis rõõmu ja mure jagamise kohta. Minul selliseid inimesi ei ole, kellega neid jagada.

Kommentaar eemaldatud.

Kahju, et sa sellise asja suutsid minu jutust välja lugeda ja omaette teemaks mõelda. Tühine ja pealiskaudne jutt ei paku midagi positiivset. Sama on kiirtoiduga, saad korraks maitse suhu aga kõhtu see pikalt ei täida. Kui inimesed on erineva iseloomu ja erinevate huvidega, siis ongi ühist kõlapinda väga vähe ja jutt kipubki alati olmedetailidele minema. Ma olengi piisavalt vana, et oma aega sellise jama peale raisata enam ei taha.

Vabandust, aga selle pika kommentaari peale ütleks, et räägid palju, aga ei ütle midagi.
Ags eks igale oma, seda muidugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei kategoriseeriks ennast täiesti üksikuks, aga väga üksi olen küll. Sugulastega keda tean, ei suhtle. Ülejäänudest pole õrna aimugi – tean et neid on, aga vanemate pärast ei tekkinud kunagi võimalust isegi tutvuda. Minu vanemad olid väga eraklikud ja traumade pärast mida neist üks mulle tekitas, ei suhtle enam nendega. Aeg ajal hoian kursis nende käekäiguga, siiski oma veri ja süda sunnib, aga mõistus teab et saan kõrvetada ja hoian teadlikult eemale. Sõpru on kaks, üks elab euroopas, umbes mõne kuu tagant suhtleme ja enamasti meenutame lapsepõlve ja vanu vempe, kord aastas kohtume. Teine elab teisel mandril ja pole enam 3 aastat suuremat juttu puhunud, kui sünnipäevadel/tähtpäevadel õnnitlemine. On kursakaaslased, saad nendega läbi vaid koolis, kogu suhtlus käib vaid kooli kohta, sama lugu ka töökaaslastega. Mingil hetkel sain töökaaslastega ka tihedamalt läbi, seni kuni mind sügavalt solvati ja lõikasin ise suhtluse läbi, ma ei vaja enda ümber valelikke ja ebasiiraid inimesi. Ja nii ma tiksun, oma murede ja rõõmudega. Käin kord kuus psühholoogi juures, saan oma hingevalud ära kurdetud ja elu läheb vanas rütmis edasi üksi. Saan hakkama, aga teinekord on väga kurb üksik hunt olla. Tahaks väga oma perekonda,inimene siiski karjaloom, aga hinges kardan, et olen niivõrd kaua omaette olnud, et hakkan teist poolt lämmatama ning ei anna talle oma aega. Kergelt surnud ring on tekkinud, mis seal ikka 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ikka kellegagi pole millestki rääkida, siis ei ole vahet, kas nad on su sugulased või ammused sõbrad. Inimesed muutuvad, kohusetundest ühendust võtta, kui see kellelegi midagi positiivset ei paku, on mingi eriline masohhismi vorm. Teemaalgataja küsis rõõmu ja mure jagamise kohta. Minul selliseid inimesi ei ole, kellega neid jagada.

Suhtlemine on kahepoolne asi. Ma ei tea, mis probleem teil peres on, aga selle esimese kirjelduse järgi pakuks, et mittejagamine ja on suuresti ka su enda otsuse taga kinni:

Sugulased on, aga suhtleme väga harva. Vanemad on veel elus ja on ka õde, kel oma peret ei ole. Nendega suhtleme tihti, aga tõelist emotsionaalset lähedust ikkagi ei ole, räägime tavaliselt olmest

Kas sa arvad, et lähedasemad pered klapivad ideaalselt 100% üksteisega? Sidet hoitakse, mitte see pole iseenesest.
Sul on sugulased, sul on vanemad ja õde, kellega sa suhtled TIHTI. Ka suhtlemine tavalistel teemadel vähendab üksindustunnet.
Teemaalgatajal ei ole KEDAGI, saad aru?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sul on sugulased, sul on vanemad ja õde, kellega sa suhtled TIHTI. Ka suhtlemine tavalistel teemadel vähendab üksindustunnet.
Teemaalgatajal ei ole KEDAGI, saad aru?

Suhtlemine EI vähenda üksindustunnet, kui suhtlemisteemad on “ilus ilm täna, teen õhtusöögiks heeringakastet”. Sellest ei saagi enne aru, kui seda ise kogenud ei ole. Ei peagi olema 100% klappi. Siin foorumis postitamine ei vähenda samuti üksindustunnet, sest toimub samasugune suhtlus, üks räägib ühest, teine teisest asjast, see ei ole mingi soe ja rõõmus kontakt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Suhtlemine EI vähenda üksindustunnet, kui suhtlemisteemad on “ilus ilm täna, teen õhtusöögiks heeringakastet”. Sellest ei saagi enne aru, kui seda ise kogenud ei ole. Ei peagi olema 100% klappi. Siin foorumis postitamine ei vähenda samuti üksindustunnet, sest toimub samasugune suhtlus, üks räägib ühest, teine teisest asjast, see ei ole mingi soe ja rõõmus kontakt.

Jah, on küll arusaadav, aga point on selles, et sinu mure ei ole inimeste puudumine, kellega suhelda. Sul on vähemalt mingi ring olemas ja võimalik endaga tööd teha, kui rohkem suhelda tahad (paraku jah, suhtlemine ei ole ainult kuulamine). Aga tundub, et sulle sobibki pigem see vähene suhtlemine? Sul ikkagi ON oma inimesed olemas, kuskil, kellega saad rääkida kui vaja.
Teine asi on, kui seda esimest ringi ei olegi üldse (nagu teemaalgatajal). Uute inimestega on ikka raskem läbikäimist luua kui nendega, kes sind sünnist saati tunnevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen oma elus meelega teinud valiku, et ma ei suhtle ei enda ema ega ka vanaemaga, sest see energia on lihtsalt toksiline. Iga kord vastasin telefonile hirmuga, et mis probleem siis nüüd on. Igavene manipuleerimine, pidevat oli tühjadest asjadest draamasid vaja jne. Parim otsus minu elus, ausalt.

See-eest on mul aga palju lähedasi sõpru tekkinud ja need suhted on mu jaoks palju lähedasemad, kui mu enda sugulastega olid. Minu arust ei tasu nii väga rõhku panna, et kes sulle vere poolest keegi on, vaid millised inimesed on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen. Olen lastekodust ja pole aimugi, kes olid/on mu vanemad. Ema vist oli venelane. Ema jättis lihtsalt sünnitusmajja. Isa oli ilmselt välismaalane, sest olen et mitte öelda tõmmu, siis kergesti päevituv.
Suhteid on olnud, aga pole mulle sobinud, seega pole ka perekonda. 2 sõpra on, aga elavad välismaal ja minu jaoks leiavad aega vähe. Töö iseloomu tõttu inimestega eriti kokku ei puutu, ka kolleegidega pole isiklikul pinnal kontakti.
Mured-rõõmud jagan peamiselt iseendaga. Mulle meeldib reisimas käia, sinna läheb kogu mu raha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Introverdi ja väga privaatse inimesena, kes tühjast jutust suurt ei hooli, olengi leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad. Ei usalda kergesti ja enam ei vaevugi oma energiat ja aega teistele raiskama. Elan iseendale.
Arvatavasti peetakse mind lihtsalt igavaks. Olen rohkem kuulaja kui kaasarääkija. Isegi vaiksemate inimeste jaoks olen vist liiga ekstreemne juhus, et pikemalt suhelda. Kes ikka viitsib aastaid urgitseda, et end avaksin.

Mul on üks tuttav, kes räägib midagi sarnast. Minu meelest on tema häda hoopis see, et teda ei huvita teised inimesed. Ta ootab kedagi, kes urgitseks tema kallal, aga teda ennast ei huvita keegi kunagi piisavalt palju, et ise lähisuhte tekkimisse panustada. Nii ta muudkui solvub inimeste pealiskaudsuse peale ja liigub üksi edasi, saamata aru, et small talki aetakse tihti ebamugavusest ja selle taga võib peituda sügav ja huvitav inimene. Mulle endale tundub, et kui ta saaks endast üle ja leiaks teise endasarnase introverdi, kellega elu olulisi asju jagada, oleks ta palju õnnelikum. Anna andeks, kui see nüüd sinu kohta ikkagi ei käi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sul ikkagi ON oma inimesed olemas, kuskil, kellega saad rääkida kui vaja.
Teine asi on, kui seda esimest ringi ei olegi üldse (nagu teemaalgatajal). Uute inimestega on ikka raskem läbikäimist luua kui nendega, kes sind sünnist saati tunnevad.

Sugulased ei ole alati oma inimesed, selles minu jutu mõte seisnebki. Jah, teavad sünnist saati, aga vajadusel nendega rääkida ikkagi ei saa. Veresidemetele rõhumine, et läheme ja räägime ei toimi kui sisuliselt ongi tegemist võõraste inimestega. Arvan, et isegi teemaalgataja ei oleks selle üle õnnelik, kui oleks mingi esimene ring olemas aga ikkagi ei suhelda omavahel. Üksi oleme me ju mõlemad.

Mul on üks tuttav, kes räägib midagi sarnast. Minu meelest on tema häda hoopis see, et teda ei huvita teised inimesed. Ta ootab kedagi, kes urgitseks tema kallal, aga teda ennast ei huvita keegi kunagi piisavalt palju, et ise lähisuhte tekkimisse panustada. Nii ta muudkui solvub inimeste pealiskaudsuse peale ja liigub üksi edasi, saamata aru, et small talki aetakse tihti ebamugavusest ja selle taga võib peituda sügav ja huvitav inimene. Mulle endale tundub, et kui ta saaks endast üle ja leiaks teise endasarnase introverdi, kellega elu olulisi asju jagada, oleks ta palju õnnelikum. Anna andeks, kui see nüüd sinu kohta ikkagi ei käi.

Mind huvitavad küll teised inimesed. Aga ma tõesti ei lähe nende elu pisidetailidesse surkima. Kas peaksin? Kas see on siis piisavalt palju huvitumine? Räägivad siis, kui tahavad. Ju siis ei taheta, äkki arvataksegi, et mind üldse ei huvita. Ma võin täiesti edukalt small talki ajada aga aastast-aastasse ma seda tõesti enam teha ei viitsi. Kui meil ei teki ühiseid pikemaid jututeemasid, siis me lihtsalt ei ole need omainimesed ja milleks üldse edasi suhelda? Et äkki ikka tekivad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu sõbranna on ükskilaps, vanemad surnud, ka onusid-tädisid ei ole. On vaid poeg, kes on täisealine. Ütleb, et tunnen ikkagi puudust, et ei ole ühtegi sugulast, eriti jõulude ajal. Ei asenda sõbrannad seda, kui töö juures ikka räägitakse kuhu keegi sõidab, kingituste ostmine, söögikraami varumine jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sugulased ei ole alati oma inimesed, selles minu jutu mõte seisnebki. Jah, teavad sünnist saati, aga vajadusel nendega rääkida ikkagi ei saa. Veresidemetele rõhumine, et läheme ja räägime ei toimi kui sisuliselt ongi tegemist võõraste inimestega. Arvan, et isegi teemaalgataja ei oleks selle üle õnnelik, kui oleks mingi esimene ring olemas aga ikkagi ei suhelda omavahel. Üksi oleme me ju mõlemad.

Me räägime ikka veidi mööda teineteisest. Mina ei tahtnud tegelikult rõhuda veresidemele, vaid sinu enda viitele suhtluse sagedusele (mis oli lausa “tihti”). Rääkimata sellest, et sul on kellegagi pühi veeta, keegi soovib sulle sünnipäevaks õnne jne… Sinu probleem ei ole ikkagi (jällegi) sinu olemasolevates suhtluspartnerites, vaid… nende omas.
Ütle palun, mis takistab sul oma vanemate, õega lähemalt suhtlemast, miks sa ei saa nendega rääkida tõisemalt kui small talk?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sul on sugulased, sul on vanemad ja õde, kellega sa suhtled TIHTI. Ka suhtlemine tavalistel teemadel vähendab üksindustunnet.

Teemaalgatajal ei ole KEDAGI, saad aru?

Suhtlemine EI vähenda üksindustunnet, kui suhtlemisteemad on “ilus ilm täna, teen õhtusöögiks heeringakastet”. Sellest ei saagi enne aru, kui seda ise kogenud ei ole. Ei peagi olema 100% klappi. Siin foorumis postitamine ei vähenda samuti üksindustunnet, sest toimub samasugune suhtlus, üks räägib ühest, teine teisest asjast, see ei ole mingi soe ja rõõmus kontakt.

Nägin hiljuti sellist ulmefilmi, kus tüdruku kasvatas (külmutatud embrüost) üles robot, teisi inimesi enam Maa peal polnud. Robot haris, õpetas ja treenis teda (võitluskunstid) ja iga nende vestlus oli kantud vajadusest edastada olulist infot ja teadmisi.
Kujutan ette, et selle tüdruku jaoks oleks teise inimese istumine tema steriilse ja tasakaalustatult kaetud söögilaua taha ning jutt laadis “ilus ilm täna, teen õhtusöögiks heeringakastet” olnud täielik eksootika ja inimlikult soe asi.
https://www.forumcinemas.ee/event/302124/title/tehisema/

Ükskord varem nägin filmi mehest, kes elas Kuul, ihuüksi.
https://www.imdb.com/title/tt1182345/?ref_=fn_al_tt_1
Ma arvan, et ka talle oleks heeringategemise jutt päris meeldinud.

“Marslane” on samalaadne, ma arvan, peategelasel poleks midagi selle vastu olnud, kui oleks olnud kellegagi mõmiseda kartulikasvatuse teemadel midagi täiesti rutiinset.

https://www.imdb.com/title/tt3659388/?ref_=nv_sr_1?ref_=nv_sr_1

Täitsa soovitan, vaata neid filme.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul justkui peaks olema kõik turvavõrgustik olemas, aga tegelikkuses mul kellegagi oma muresid arutada ei ole. Olen inimestest kuidagi võõrdunud, introvert olen olnud kogu elu nagunii. Ma kas ei oska ennast avada, või ei oska suhteid luua, või olen lihtsalt ebameeldiv inimene. Ilmselt mind iseloomustavad kõik need põhjused ühekorraga, aga lõpptulemusena olen nagu üksik hunt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütle palun, mis takistab sul oma vanemate, õega lähemalt suhtlemast, miks sa ei saa nendega rääkida tõisemalt kui small talk?

Sest me oleme väga erinevad inimesed. Me ei olegi kunagi millestki muust rääkinud. Ei rääkinud minu vanemad oma vanematega millestki muust kui olmest, ei oska nad ka nüüd millestki muust rääkida. Sa ei lähe ju inimeste juurde rääkima oma mõtetest, unistustest, ideedest, kui sa tead, et see neid ei huvita, nad ei samastu, nad ei toeta ega mõista üldse, miks on sellist suhtlemist vaja.

Väga tore, kui sina saad kõikide inimestega lähedalt suhelda, aga saa palun ka aru, et teistel ei pruugi nii hästi olla isegi siis, kui on olemas perekond ja sugulased.

Täitsa soovitan, vaata neid filme.

Olen neid näinud. Kui sa mulle korduvalt kurdaksid, et kõht on tühi ning ma ütleksin sulle iga kord, et söö kommi, siis kas sul oleks selle üle hea meel ja kõht korralikult täis? Samamoodi nagu kommid ei täida korralikult tühja kõhtu, ei leevenda tühi suhtlus üksindustunnet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma sõelusin mõttes läbi kõik oma elu jooksul kohatud inimesed ja ei leidnud ühtegi sellist, kellel kohe mitte kedagi ei ole. no mõni väga vana inimene ehk, kellel lähedased lihtsalt surnud juba.
kõigil üksikutel on keegi, aga ei suhelda sellega, misiganes põhjusel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui inimesed on erineva iseloomu ja erinevate huvidega, siis ongi ühist kõlapinda väga vähe ja jutt kipubki alati olmedetailidele minema. Ma olengi piisavalt vana, et oma aega sellise jama peale raisata enam ei taha.

Ma võin täiesti edukalt small talki ajada aga aastast-aastasse ma seda tõesti enam teha ei viitsi. Kui meil ei teki ühiseid pikemaid jututeemasid, siis me lihtsalt ei ole need omainimesed ja milleks üldse edasi suhelda? Et äkki ikka tekivad?

Ma arvan, et ma mõistan sind. Mulle tundub, et sul lihtsalt pole vedanud, et oled sattunud suhtlema pealiskaudsete inimestega. Ära loobu, anna inimestele võimalus ja usalda enda kõhutunnet, siis leiad ka need “oma inimesed”, kellega on mõnus maailma asju arutada. Võibolla peaksid teistsuguse seltskonnaga lävima?
Ma absoluutselt vihkan igasugust small-talki ja mingit mõttetut olmejuttu (mis mu mees/lapsed tegid, kes kellega käib ja kes kelle sugulane on, kui nõme on mu ülemus/töökaaslane ja kui valesti kõik tööl on korraldatud, kui kasvatamatud on tänapäeva lapsed jne), aga olen siiski leidnud need oma inimesed, kellega vahel harva(!) on hea rääkida. Sa tunned nad ära, kui neid kohtad.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Päris üksi?