Lootusetu tunne on. Pisarad vaheldumisi meeleheitega.
Olen 30.ndate keskel, eelmisel nädalal lõppes mu 3 aastat kestnud kooselu. Üritasime luua peret, aga mittemidagi sellest välja ei tulnud, oli omavahelisi erimeelsusi ja peale selle mul meditsiiniline näidustus, mistõttu laste saamine on raskendatud. Raseduse katkemine jms. Nüüd siis istungi ihuüksinda oma korteris, ei meest, ei lapsi, lootust ka eriti enam mitte. Kus ma vea olen teinud, et elu nii läinud on, eks ma aiman, aga vigade paranduseks kahjuks tundub hilja olevat.
Ma ei teagi mis ma selle jutuga öelda soovisin, tahtsin vist lihtsalt pisutki leevendust.
Ja vast siis seda, et hinnake seda mis teil on, et ei juhtuks nii, nagu minuga – olnu väärtust taipasin alles sellest ilma jäädes.
Teema: Päris üksi
Laste saamine on ennemgi suhteid proovile pannud.
eks sul tuleb nyyd mingi aeg iseendale pühenduda ja suvel siis avatud silmadega ringi vaadata.
kui laste saamine nagunii vajab ka meditsiinilist tuge, siis tegelikult on sul aeg küll, et laps kasvõi yksinda kunagi saada.
Endal mul yhed tuttavad läksid lahku kui olid aastaid last saada yritanud. Kahe aasta pärast oli mõlemal laps olemas uue kaaslasega.
Mul tuttav sakslanna sai esimese lapse alle s36-aastaselt. Ütles, et enne polnud seda õiget kohanud. Siis tuli välja ka, et ta ei saagi loomulikul teel. Õnneks läks seal maal see kunstviljastamine vms kiiresti. Teine laps oli ime ja tuli kohe otsa, loomulikul teel.
Mõni sõbranna ikka on. Mees pole elu mõte. Käi palju ringi, eriti kohtades, mis sind ennast huvitavad.
Suhte purunemine on nii värske, küll üle saad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul tuttav sakslanna sai esimese lapse alle s36-aastaselt. Ütles, et enne polnud seda õiget kohanud. Siis tuli välja ka, et ta ei saagi loomulikul teel. Õnneks läks seal maal see kunstviljastamine vms kiiresti. Teine laps oli ime ja tuli kohe otsa, loomulikul teel.
Mõni sõbranna ikka on. Mees pole elu mõte. Käi palju ringi, eriti kohtades, mis sind ennast huvitavad.
Suhte purunemine on nii värske, küll üle saad.[/tsitaat]Lahja lohutus.
Nüüd otsi omale mees,kelle seeme on hea idanemisvõimega ja mida tõestavad olemasolevad lapsed.
[small]yxikmees kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nüüd otsi omale mees,kelle seeme on hea idanemisvõimega ja mida tõestavad olemasolevad lapsed.[/tsitaat]Mis kasu on sellisest, kes ennast ise oksa poob? Sitapea, mitte mees.
Kas IVFga võtab lapsesaamine tõesti aastaid? Mis sa ajad, see mõjub ikka küll juba esimesel aastal.
Meestel on selles suhtes lihtsam, pole sihukest stressi, et kell kukub ja enam lapsi ei saa.
Alati on ka see varuvariant, et teed mõne üksikema õnnelikuks ja lapsendad tolle tite ära.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Muidugi pole lapsel vaja minu depressiivsust kogeda, see oleks küll viimane, mida ma sooviks.
Kui minu laps üldse tuleks, siis eelnevalt tuleb minul iseendaga kuidagi uuesti rahu teha, mineviku valusad kogemused seljatada ja neist õppida – mida ma ka terapeudi abiga püüan praegu saavutada, tegeleme aktiivselt sellega. Jah, ma olen oma elus kogenud mitmeid suuri kaotusi ja eks need on minusse oma jälje jätnud. Loodan, et tulen sellest kõigest välja. Ma siiski sooviksin oma last/lapsi, mitte vabatahtlikuks.[/tsitaat]Terapeudid, jooga, eatlovepray ja coelho. Jäta see jama maha, see on täielik turnout.
Mõtlen, mida mina selles olukorras teeks?
Ilmselt koormaks ennast tööga täiega ära. Otsiks mingi keelekoolituse (hispaania, jaapan) ajatäiteks. Või sukeldumise või näiteks surfing – vastu suvehooaega hea võimalus ka surfarite seltskonnas viibida. Ära karda minna üksinda kohvikusse, kinno või teatrisse. Või mine tantsukursustele või trenni.
No ja ühtlasi võtaks aasta-poolteist nö uue mehe leidmise aega. Kui ei leia kedagi, siis … mina mõtleks kunstliku viljastuse peale. Minu puhul lapsendamine ei tuleks kõne alla, olen kord selline.
Sul on minuga täpselt sama olukord. Mees jättis mind ka maha kui olin 30 a ja seda siis peale oma lapse haigust ja surma… Lootusetus oli nii suur – ei last enam, ei meest kellega uuesti last saada. Olin hullumise äärel, ei lootnud enam midagi. Siis algas lõbustuste ja prassimise aeg, kõik tundus nii lootusetu. Aga ikkagi tuli mõne aasta pärast peale ulaelu minu ellu uus ja vaba mees ning 41 a sain jälle armsa lapsukese emaks:)
Seega õnn võib tulla sealt kust ei oska oodatagi aga kui saatus tahab võid ka üksikuks jäädagi….
Ära muretse pikema tuleviku pärast. Lahkuminek on veel nii värske. Elu toob sulle veel palju head! Ja peetumine ei tähenda midagi. Ka loomulikul teel rasestunutel on peetumisi, aga elu läheb edasi ja saavad ikka lapsi ja mitu. Sa jäid ju rasedaks! See on hea märk! Elu toob sulle veel palju head.
Jah doonorlus kui ka lapsendamine oleks ka teemad aga mitte kohe nüüd kus su hing väga haige on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Suht masendav olukord on küll jah. Ilmselt kasutaks ka töösse matmist, aga mul on õnneks või kahjuks selline töö, mis mind kellast kellani ei seo ja mattumist ka ei võimalda, kõik sai rahulikuks korraldatud kui pereloomine käsil oli. Paraku aga siis tulemuseta. Praegu ei suuda kodust välja ka minna, et uute inimestega suhelda, sporti teha või mõni hobi leida vms. Suudan ainult paari lähedasega lävida. Kuna öösiti und ka enam ei saa, lappasin öösel reisipakkumisi, ehk teeks paar nädalat võõras keskkonnas head, annaks mõnegi uue impulsi? Selline elu siis jah, ise ka peaaegu ei usu, et sellisesse situatsiooni olen jõudnud. Lapsendamisest.. usun, et suudaksin, küsimus muidugi, kas mulle kui üksikule inimesele, kel ka väikene lähedaste ring, üldse võimaldatakse.[/tsitaat]
lapsendamine ei ole hea mõte. laps, kel endal tõenäoliselt hulgaliselt traumaatilisi kogemusi, ei peaks hakkama sinu hingehaavade ravijaks.
lapsendades peaksid keskenduma sellele, mida sinul on lapsele pakkuda, mitte sellele, kuidas laps sind sinu hädades aitab.
minu soovitus, otsi oma ema üles.
Minu olukord oli umbes sarnane, olin ainult veel mõned aastad sinust vanem. Läksin lahku mehest, kellega olin palju aastaid koos elanud ja ühiseid lapsi tahtnud, ainus võimalus lapsi saada oli minu jaoks IVF.
Võtsin selle ette, kuna vanuse poolest ei olnud seda enam kuhugi lükata. Kasutasin doonorspermat ja rasestusin esimese katsega, sain poja.
Aasta pärast poja sündi tegin teise ringi, embrüotega, mis olid eelmisest korrast külma jäänud. Rasestusin ka kohe, sündis tütar. Nii et mu lapsed on bioloogiliselt õde ja vend.
Nüüd olen kahe lapse ema. Majanduslikult kindlustatud, saan olla kodus lastega kuni tütar saab 3-aastaseks.
Kindlasti ei ole selline variant ideaalne, kaugel sellest. Aga kanda ja sünnitada oma laps/lapsed, hoolitseda nende eest, armastada neid – see on suurim õnn ühe naise elus.
Võta praegu aeg maha. Pane ennast IVF-i järjekorda, loobuda saad sellest alati.
Aasta pärast võivad olukorrad olla juba hoopis teistsugused. Mina tegin hullupööra tööd kõige raskematel aegadel, see aitas mind välja sellest august. Kusjuures, üllataval kombel see hullupöörane töötegemine tõi mulle üksiti ka päris kõrge emapalga, nii täitsa möödaminnes nagu 🙂
Edu Sulle!
mis nendes lastes nüüd siis nii head on, et hambad ristis kindlasti saada tuleks? ma saan aru, et vanasti aitasid tööd teha ja vanana hoolitseda, aga tänapäeval ei tohiks ju enam selles asi olla
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võib võtta aastaid muidugi, mul esimene katse nt. lõppes peetumisega. Mõnel ei õnnestu rasedust üldse saavutadagi. Ja nagu öeldud, keegi ei garanteeri, et see ka aasatega õnnestub. Muidugi on ka neid õnnelikke, kes IVF abil ka kiiremini rasestuvad, mõned lausa esimesest katsest. Individuaalne.[/tsitaat]
Meie näiteks, ja lausa topelt. Mees 42a ja mina 39a. Probleem oli mehes.
Kui oled trenniskäija, mine trenni. Kohe täna-homme. Ära jää koju passiivselt istuma. Sunni ennast kodust välja minema. Peale trenni on tunne 100 korda parem. Järele proovitud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
