Kuidas olla toeks ja pidada sammu teise tunnetega. Nt olete ema või sõbranna. Peate olema oma lapsele või sõbrannale toeks. Rõõmustama ja kurvastama temaga. Nt tekib tal suhe. Tunnete head meelt, kui ta räägib. Tulevad probleemid. Kurvastate temaga. Ta räägib ja teil tekib ka kurbus ja viha selle suhtes, kes talle seda põhjustas. Edasi ta lepib ära. Siis jälle tuleb rõõmustada. Kuigi teie oma põhimõtetega see enam ei sobiks. Avalda seda ei saa, sest teine on ju taas õnnelik. Läheb aeg edasi, harjute. Püüate unustada seda mis sulle räägiti. Kuni uus tüli. Jälle peate elama kaasa ja olema oma inimese poolel. Tema ju ootab tuge. Ta tahab, et oled koos temaga kurb, vihane, või hoopis rõõmus. Kuidas unustada sellisel juhul oma seisukohad ja tunde-mõtted? Kuidas tunda päriselt rõõmu teise üle, kui sisimas oled ikka vihane selle peale, mida su lapsele või sõbrale ta kaaslane tegi?
Esileht › Pereelu ja suhted › Päriselt toeks olemine
Teema: Päriselt toeks olemine
No enamasti tahetakse olla lihtsalt kuulatud. Justnimelt lihtsalt kuulatud, mitte, et hakkad kohe nõu andma, rääkima kuidas sinul samas olukorras on olnud või mida sina tema asemel teeksid. Ei ole vaja hakata mingeid vanu asju meelde tuletama või hoitama vms. Lihtsalt kuula, peegelda veits tagasi ja ole nagu oled.Nõu anda ja soovitusi jagada võiks ainult siis kui teine seda otse sinult küsib.
Kui aga su sõbranna otsesõnu sinult nõuab, et ole nüüd rõõmus, sest mina olen rõõmus ja hakka nüüd nutma sest mina nutan….no ma hakkaks sellist sõbrannat vältima, sest sellised nõudmised pole normaalsed
Nii et sellised soovitused, nagu perekoolis saab lugeda-lahuta, mis sa sellise lontrusega koos elad, jookse!, on üldiselt väga halvad päris elus? Või et kui nad isegi elu ühte lõiku perekoolis sobivad nõuandeks, siis päris elus koosneb elu paljudest lõikudest ja sel juhul on need halvad nõuanded.
Väga imelik teema. Inimene ventileerib lihtsalt, mitte keegi ei nõua, et sina tunneksid täpselt samu emotsioone mis teine inimene. Sina elad oma elu, tema enda oma. Õnn ja kurbus on sinu omad, mitte sa ei pea olema õnnelik või kurb, kui teine inimene seda oma elus tunneb.
Toeks ollakse, kui on mingi raske probleem – lähedase raske haigus, surm. Kui iga tüli pärast vajatakse pidevalt tuge, siis on aeg täiskasvanuks saada. Mehega riidu minek ei ole asi, mis puhul peaksid sõbrannad ja ema olema mõistavad, toetama jne. Võibolla olen egoist, aga ma ise ei räägi oma pere asjadest teistele ja kui aus olla, siis ei viitsi ka teiste omadele kaasa elada.
Te siis ei tunne ise kurbust või rõõmu oma inimeste puhul, kui nad räägivad kuidas neil läheb, et see on imelik teema? Kuulate, peegeldades veidi ja kõik? Nagu psühholoog? Kui aeg saab läbi, tuleb uus klient ja uus kuulamine. Ma ei pea end ise küll kuigi emotsionaalseks inimeseks, aga lähedaste elu läheb korda küll.
Ma ei pea end ise küll kuigi emotsionaalseks inimeseks, aga lähedaste elu läheb korda küll.
See on ju midagi muud, kas läheb korda või ei lähe korda. Muidugi on kurb, kui näiteks oma laps kannatab, mida armuelu elades kindlasti juhtub. Samas on tal ju ka rõõmud, see on elu. Aga pahameelt tunda, et näe, enne oli kurb, nüüd rõõmus ja mina pean seda kuulama, on minu jaoks imelik. Et lausa nõutakse, et ole nüüd kurb, nüüd ole õnnelik, midagi sellist ju pole. Ärgu kuulaku siis, kui seda on inimese arust liiga palju. Minul pole raske oma lapse või sõbranna muresid kuulata ja kaasa elada.
Mulle tundub, et vastajad pole väga mõttele pihta saanud. Mina saan aru nii, et kuidas elada oma sõbrannale või lapsele rõõmsalt ja toetavalt nt suhtes kaasa, kui ta on eelnevalt mitmeid kordi jaganud, kuidas see mees on temaga halvasti käitunud ja öelnud. Selle tulemusel on kujunenud sellest mehest halb arvamus ja tunne, et see suhe ja mees mõjuvad lapsele/sõbrannale halvasti. Aga ei saa otse ka midagi sellist öelda ja siis peab justkui kaasa naeratama, et vat kui tore. Aga ise oled mures. Mina sain jutust vähemalt nii aru.
Vat ei oskagi öelda. Ma olen sõbranna puhul seda ise kogenud ja imestanud miks sellise jorsiga koos on, kes selgelt ei hooli ja teda õnnetuks teeb. Aga sageli polegi kasu sellise arvamuse avaldamisest. Ise ka oma isiklikke asju, eriti suhete kohta ei jaga, kuna inimesed jah hakkavad nõu andma ja arvamusi avaldama. Samas eks raske ongi niisama vaikides kuulata ka. Mida siis öelda või kuidas reageerida. Lihtsalt öelda, et ah, et sa siis tundsid niimoodi ja oi kui tore või oi kui kahju.
Kui tegu oleks oma lapsega, kes selles kokku-lahku suhtes elaks, siis mõtleksin, kus olen kasvatamisel teinud vea, et minu laps lepib selliselt käituva kaaslasega, kes ilmselt pole täiesti terve psüühikaga. Püüaksin last kuidagi sellest suhtest välja aidata.
Kui oleks sõbranna, püüaksin teda veenda, et see mees pole ilmselt peast täiesti normaalne ja ta peaks suhte ära lõpetama.
Kuidas olla toeks ja pidada sammu teise tunnetega.
Seda nimetatakse teise /teiste elu elamiseks. Sellega kaasa ei lähe, inimene jääb haigeks kui hakkab teiste elu elama. Toeks olemine on reaalsus ja kahe jalaga maa peale. Rõõmustada võib lapse hea hinna, hakkama saamine elus, võimekus oma probleeme ise lahendada jne. Kui laps on õnnetu ja kurb, siis kurvastama koos ei hakka. Pigem küsimus, kas sa oled mõelnud… Ei jää sellesse kinni, alati tuleb minna sinilindu püüdma, paremat. Tohtult meeldivad lihtsad sõnad ja lihtsad väljaütlemised, otsekohesus. Inimene on tegelikult äärmiselt lihtne, mitte keeruline. Vulgaarsed käivad petmas ja valetamas. Õpeta last vulgaarseid eemale tõukama. Elu on lill!
Mulle tundub, et vastajad pole väga mõttele pihta saanud.
Teist ei kuula ära? Kõik ühepoolselt? Siis sa oled vulgaarne- mõtleja! Puudub oskus kriitilselt mõelda, usud valikuliselt seda, mis sulle endale sobib. Mis tegelikult oli, see jälle ei huvita!
Kui tegu oleks oma lapsega, kes selles kokku-lahku suhtes elaks, siis mõtleksin, kus olen kasvatamisel teinud vea, et minu laps lepib selliselt käituva kaaslasega, kes ilmselt pole täiesti terve psüühikaga. Püüaksin last kuidagi sellest suhtest välja aidata. Kui oleks sõbranna, püüaksin teda veenda, et see mees pole ilmselt peast täiesti normaalne ja ta peaks suhte ära lõpetama.
No otseloomulikult, sinu laps on peast ju terve, aga need teised….Need on segased! Muidugi on sõbranna lahku ajamine elusaavutusi paljudele. Olge sama mõnusad edasi, labasusetipptase!
Teine inimene tahab lihtsalt sõbralikku ja rahumeelset ärakuulamist. Pea noogutamine ja silmside loomine ei võta sul tükki küljest.
Mu ühel pereliikmel on jällegi sihuke kehv komme, alati hakata teise inimese murele kangesti vastu vaidlema. Ilmselt on eesmärk seda muret pisendada, üritada justkui näidata, et asi polegi hull vms. Ent paraku see nii ei toimi. Nt tulen õhtul koju ja räägin talle, kuidas toidupoes juhtus olema väga tige müüja, kes karjus mu peale ilma põhjuseta ja pärast avastasin, et ta oli ka raha tagasi andnud valesti, ta enda kasuks siis. Ehk siis lisaks pettis.
Ja siis see pereliige hakkab mu jutus kahtlema, ikka et, ei-ei, ilmselt ikka sina ise olid nii- ja naasugune, sa ju ei tervitanud teda, no vot! Mina vastu, et tervitasin küll. Aga tema ikka jätkab, et ju siis vaatasid seda müüjat kuidagi “paha pilguga”, mina jälle üritan talle selgitada, et ei vaadanud mingi pilguga, ladusin vaid kaupa letile. Tema aga hakkab kohe sellest kinni, et näe, miks sa siis müüjale otsa ei vaadanud, miks sa ikka siis ei teinud nii ja ei teinud naa, ja miks sa siis ikka ei lugenud raha kohe kassa juures üle ja miks sa ei võtnud ühendust juhatajaga ja üleüldse, kui müüja varastaski sult raha, siis eks müüja vaeseke tahab ju ka elada, sa peadki teda toetama. Ja nii ma muudkui selgitan ja selgitan temale, ja tema muudkui vaidleb ja vaidleb. Lõpuks olen lihtsalt tüdinud ja väsinud sellest arusaamatust kemplemisest.
Samamoodi, kui hakkan rääkima mingist toredast sündmusest, siis oskab tema sellegi oma vaidlustavate küsimustega mittetoredaks keerata ja lõpuks mõtlen, et ei olnud see nii tore sündmus ju tegelikult midagi!
Minu eesmärk on lihtsalt ventileerida, rääkida oma päevasündmustest – mis mind rõõmustasid, mis pahandasid jne. Kuulaja poolt mõistlikul ja arukal määral täpsustamist ja võimaliku teise aspekti väljatoomist oodata on normaalne. Aga selle pereliikme puhul ületab see igasuguse arukuse piiri ja muutub lihtsalt tülinorimiseks mitte millegi pärast. Ja siis ta veel kurdab, et miks ma temale “ei pihi”, miks ma viimasel ajal kogu aeg vaikivat ja salatsevat. Sellest, et rääkimise puhul sõltub 50% ka kuulajast, ta ei taha aru saada.
No otseloomulikult, sinu laps on peast ju terve, aga need teised….Need on segased! Muidugi on sõbranna lahku ajamine elusaavutusi paljudele. Olge sama mõnusad edasi, labasusetipptase!
Kui inimene ise oma väärtust teab, ei leia ta end kunagi selliste tülitseda tahtvate jorsside seltskonnast, sest tema latt on palju- palju kõrgemal. Kuna IGA kaaslane on peegeldus meist endist, peaks vaatama, mis on endas valesti ja seda tervendama, midagi endas muutma. Kui sulle ikka labiilsed tüliotsijad-ära leppida tahtvad manipleerijad satuvad, äkki paranda endas see osa ära, mis selliseid sinu juurde tõmbab.
Kirjutan veel, et raskeks teeb minu jaoks asja veel see, et minuni jõuab ju info ka viivitusega. Inimene ise elab oma elu. See tema elu on muutuses. Kuu tagasi oli suures tülis. Nuttis. Kuu hiljem sai probleemid lahenduse, nad olid tülitsenud, leppinud. Ja otsustasid koos edasi minna ja lapse saada. Mis emotsiooniga seda uut infot vastu võtta? Sest minu jaoks on see kuu kestnud ka nagu kriisi läbielamine. Mitte küll nii tugevalt, kui isiklikult seda läbi elades, aga ikkagi. uskumatus, pettumus, viha, kaotus, leppimine. Ja siis ühe hetkega kustuta see ära ja soovi õnne?
Läheb aeg edasi, harjute. Püüate unustada seda mis sulle räägiti. Kuni uus tüli. Jälle peate elama kaasa ja olema oma inimese poolel. Tema ju ootab tuge. Ta tahab, et oled koos temaga kurb, vihane, või hoopis rõõmus. Kuidas unustada sellisel juhul oma seisukohad ja tunde-mõtted? Kuidas tunda päriselt rõõmu teise üle, kui sisimas oled ikka vihane selle peale, mida su lapsele või sõbrale ta kaaslane tegi?
Minu meelest sa segad mitu asja kokku. Ma saan küll olla õnnelik oma sõbranna üle, kui temast kiirgab täielikku õnne ja ta mulle õhinal midagi räägib. See, et ma usun, et mu sõbranna on tõeliselt õnnelik, ei tähenda, et ma ise kaotaksin umbusu tema mehe suhtes.
Tundub, et su sõbranna on selline äärmusest äärmusesse inimene, väga emotsionaalne. Kui on hästi, siis on kõik hästi, kui on halvasti, siis on kõik halvast. See ei tähenda, et sina peaksid olema samasugune. Võibolla sa oma sõbrannale just seetõttu meeldidki, et oled rohkem kahe jalaga maa peal.
elan kaasa küll, kui sõbranna teab õnnelikult, et on rase või laps abiellub sisse, elan kaasa ka siis, kui rasedus katkeb või lapse lahutab. Aga nagu TA kirjeldab, et kui on riius – siis ela kaasa ja kui lepib -ela kaasa, siis küll ütleks, et elage parem lahus.
Kirjutan veel, et raskeks teeb minu jaoks asja veel see, et minuni jõuab ju info ka viivitusega. Inimene ise elab oma elu. See tema elu on muutuses. Kuu tagasi oli suures tülis. Nuttis. Kuu hiljem sai probleemid lahenduse, nad olid tülitsenud, leppinud. Ja otsustasid koos edasi minna ja lapse saada. Mis emotsiooniga seda uut infot vastu võtta? Sest minu jaoks on see kuu kestnud ka nagu kriisi läbielamine. Mitte küll nii tugevalt, kui isiklikult seda läbi elades, aga ikkagi. uskumatus, pettumus, viha, kaotus, leppimine. Ja siis ühe hetkega kustuta see ära ja soovi õnne?
Teretulemast, sinust hakkab saama täiskasvanud inimene. Hakkad mõistma, et igal inimesel on oma elu elada, nutu ja naeruga. Igaüks saab ise oma õnne- ja õppetunnid. Ikka tülitsetakse ja lepitakse. Kui nii jõuliselt teise elu elada, siis äkki peaks juba teraapia peale mõtlema, emotsioonide vabastamine.
No otseloomulikult, sinu laps on peast ju terve, aga need teised….Need on segased! Muidugi on sõbranna lahku ajamine elusaavutusi paljudele. Olge sama mõnusad edasi, labasusetipptase!
Kui inimene ise oma väärtust teab, ei leia ta end kunagi selliste tülitseda tahtvate jorsside seltskonnast, sest tema latt on palju- palju kõrgemal. Kuna IGA kaaslane on peegeldus meist endist, peaks vaatama, mis on endas valesti ja seda tervendama, midagi endas muutma. Kui sulle ikka labiilsed tüliotsijad-ära leppida tahtvad manipleerijad satuvad, äkki paranda endas see osa ära, mis selliseid sinu juurde tõmbab.
Mulle on ka sattunud mitu sellist tüüpi. Pea kõik mehed on tegelikult hiljem välja ilmunud ja üritanud uuesti suhteid soojendada, kuigi on ise pikalt saatnud. Labiilsus on ka kindlasti olnud märksõna ning konfliktsus ja see, et sellistega polegi võimalik tülisid normaalselt lahendada. Tahaks ka endas tervendada ja leida seda, mis selliseid minu poole tõmbab, sest ma tõesti päris ausalt ei tea. Ma ise ei ole selline labiilne ega iga tüli peale paukuja/sulguja/pikalt saatja. Ei taha mingeid kokku-lahku mänge mängida. Suhete lõpetamise soovist räägiks alles siis, kui olen ratsionaalselt läbi kaalunud ja oma otsuses kindel ning ei ilmu siis pärast ka tagasi. Seetõttu ei saa aru, miks sellised inimesed mu teele pidevalt satuvad, kui ma ise selline pole. Üks muutus eriti naeruväärseks, sest see muutus lausa mustriks, kuidas ta kuu aega umbes suhtles, siis vihastas, saatis pikalt ja mõne kuu pärast jälle välja ilmus. Igakord leidis mus sada viga ja mis kõik valesti, aga paar kuud hiljem jälle jutt, kuidas kogu aeg mõelnud, igatsenud ja mus ikka palju head. Viimased korrad olin nii tüdinud ja ei võtnud jutulegi, aga seda hullemaks muutus. Lõpuks lausa anus, et saadaks ta otse pikalt või paneks bloki peale. Sellega muutus eriti naeruväärseks mu jaoks ja kaotasin täitsa austuse. Nüüd jälle viskas mulle ise bloki peale, kuna mainisin mingeid tegusid, mida ta kunagi teinud on ja sõimas selle peale mind labaseks, kuna meenutan minevikku. Naljakas. Ise loodaks, et see nüüd viimane kord tema poolt ja blokk jääb peale, enam ei ahista, aga kindel olla ei saa.
Nii et sellised soovitused, nagu perekoolis saab lugeda-lahuta, mis sa sellise lontrusega koos elad, jookse!, on üldiselt väga halvad päris elus?
On halvad, sest elu näitab, et seda ei võeta nagunii kuulda ja sellisest sõbrast/emast/… hoitakse eemale, ning pärast tõelise häda korral ollaksegi üksi. Parem siis olla kõrval, hoida oma negatiivne arvamus enamjaolt endale ja olla toeks, kui vaja on. Igaühel on oma elu elada ja oma ämbrid kolistada, ei kuulata. Noored arvavd, et mis vanad ka armastusest teavad, unustavad täiesti ära, et need vanad ka kunagi noored ja tulised olid 🙂
Kui inimene ise oma väärtust teab, ei leia ta end kunagi selliste tülitseda tahtvate jorsside seltskonnast, sest tema latt on palju- palju kõrgemal. Kuna IGA kaaslane on peegeldus meist endist, peaks vaatama, mis on endas valesti ja seda tervendama, midagi endas muutma.
Mis esoteeriline plära… Sa reaalselt elu oled näinud ja natukenegi kogenud?
Kirjutan veel, et raskeks teeb minu jaoks asja veel see, et minuni jõuab ju info ka viivitusega. Inimene ise elab oma elu. See tema elu on muutuses. Kuu tagasi oli suures tülis. Nuttis. Kuu hiljem sai probleemid lahenduse, nad olid tülitsenud, leppinud. Ja otsustasid koos edasi minna ja lapse saada. Mis emotsiooniga seda uut infot vastu võtta? Sest minu jaoks on see kuu kestnud ka nagu kriisi läbielamine. Mitte küll nii tugevalt, kui isiklikult seda läbi elades, aga ikkagi. uskumatus, pettumus, viha, kaotus, leppimine. Ja siis ühe hetkega kustuta see ära ja soovi õnne?
Kui inimene ise suudab seda, miks sina ei peaks suutma, sina oled ju kaugem kõrvalseisja?! Kui tema sai tülitsetud, lepitud (ja pärast võib vabalt selguda, et ikka sai valesti ja laps ka tulekul jnejne), sina emotsioonitsed siis vähemalt sama hullusti kui asjaosalised ise? Ela oma elu, mitte teiste elu, nii võib ju hulluks minna.
Kirjutan veel, et raskeks teeb minu jaoks asja veel see, et minuni jõuab ju info ka viivitusega. Inimene ise elab oma elu. See tema elu on muutuses. Kuu tagasi oli suures tülis. Nuttis. Kuu hiljem sai probleemid lahenduse, nad olid tülitsenud, leppinud. Ja otsustasid koos edasi minna ja lapse saada. Mis emotsiooniga seda uut infot vastu võtta? Sest minu jaoks on see kuu kestnud ka nagu kriisi läbielamine. Mitte küll nii tugevalt, kui isiklikult seda läbi elades, aga ikkagi. uskumatus, pettumus, viha, kaotus, leppimine. Ja siis ühe hetkega kustuta see ära ja soovi õnne?
Last ei tasu sellises suhtes küll saada! Laps ainult võimendab olemasolevaid probleeme suhtes. Kui pole just plaanis üksikemaks hakata, omades selleks kõiki võimalusi, majanduslikku kindlustatust ja isiklikku tugivõrgustikku.
Kui inimene ise oma väärtust teab, ei leia ta end kunagi selliste tülitseda tahtvate jorsside seltskonnast, sest tema latt on palju- palju kõrgemal. Kuna IGA kaaslane on peegeldus meist endist, peaks vaatama, mis on endas valesti ja seda tervendama, midagi endas muutma.
Mis esoteeriline plära… Sa reaalselt elu oled näinud ja natukenegi kogenud?
Sa ise oled esoteeriline oma reaalse elu pläraga.
Kui inimene ise oma väärtust teab, ei leia ta end kunagi selliste tülitseda tahtvate jorsside seltskonnast, sest tema latt on palju- palju kõrgemal. Kuna IGA kaaslane on peegeldus meist endist, peaks vaatama, mis on endas valesti ja seda tervendama, midagi endas muutma.
Mis esoteeriline plära… Sa reaalselt elu oled näinud ja natukenegi kogenud?
Olen küll, seetõttu ütlengi sõbrannale, et oi kui kahju sinust, et jorsi valisid, aga vaata peeglisse, kes tegi-ise tegid.
Aga ei saa otse ka midagi sellist öelda ja siis peab justkui kaasa naeratama, et vat kui tore. Aga ise oled mures.
Ei saa omale lähedasele inimesele midagi sellist öelda? Peab kaasa naeratama? Misasja?
Olen küll, seetõttu ütlengi sõbrannale, et oi kui kahju sinust, et jorsi valisid, aga vaata peeglisse, kes tegi-ise tegid.
Ja sina ise langetad alati vaid õigeid valikuid ning kõik su elus on superkorras?
Kuidas olla toeks ja pidada sammu teise tunnetega. Nt olete ema või sõbranna. Peate olema oma lapsele või sõbrannale toeks. Rõõmustama ja kurvastama temaga. Nt tekib tal suhe. Tunnete head meelt, kui ta räägib. Tulevad probleemid. Kurvastate temaga. Ta räägib ja teil tekib ka kurbus ja viha selle suhtes, kes talle seda põhjustas. Edasi ta lepib ära. Siis jälle tuleb rõõmustada. Kuigi teie oma põhimõtetega see enam ei sobiks. Avalda seda ei saa, sest teine on ju taas õnnelik. Läheb aeg edasi, harjute. Püüate unustada seda mis sulle räägiti. Kuni uus tüli. Jälle peate elama kaasa ja olema oma inimese poolel. Tema ju ootab tuge. Ta tahab, et oled koos temaga kurb, vihane, või hoopis rõõmus. Kuidas unustada sellisel juhul oma seisukohad ja tunde-mõtted? Kuidas tunda päriselt rõõmu teise üle, kui sisimas oled ikka vihane selle peale, mida su lapsele või sõbrale ta kaaslane tegi?
Noo kaasaelamine küll teise toetamine pole. Täiskasvanud inimene ei aja toetust, ta vajab seltskonda ja ärakuulamist. Aga ärakuulamine ei tähenda ju ometi, et pead nõus olema kõigega. See on lapsik suhtumine, et see toetab, kes mitte kunagi oma arvamust välja ei ütle. Minu jaoks on selline inimene, kes mulle koguaeg noogutab, reetur. Justnimelt reetur, kui ta ei hoiata mind minu tehtud vigade eest. Mis õigus on teisel inimesel, kes tahab mind toetada, jätta tõde väljaütlemata? Mis toetus see on, kui teine inimene noogutab mulle tagant järgi, et mine jah ja kuku kuristikku, ma toetan sind. Nii et vähemalt küsi küsimusi, kui tõesti näed, et teine on minemas otseteed kuristikku. Või tahad teise õnnetuses olla ka kaasosaline ? Toe pakkumisel tuleb ikka endale selgeks teha, mis selle sisu on. Kui sõber räägib kuritegude sooritamisest, kas siis tugi tähendab, et noogutad aga takka ? Kui sõber joob ja tahab autorooli minna joogisena, siis mis siin tugi on? Et annad veel viimase pitsi ja kiidad, et kui mõistlik otsus ?
Ja sina ise langetad alati vaid õigeid valikuid ning kõik su elus on superkorras?
Miks sind häirib kui tema oma sõbrannale nii ütleb? Miks sõbrannat peaks häirima sõbranna mõttekäik. Küsimus ei ole õiges valikus. Sõber avaldab oma arvamust jäädes neutraalseks, ise tegid, ise vastutad. Sõbranna saab ju ise otsustada, kas jatkab seda suhet või mitte. Kuidas sina saaksid sõbrannale üldse nõu anda, kui sa ei ole päevagi tema elu elanud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Päriselt toeks olemine
