Teema: Päriselt toeks olemine

Päriselt toeks olemine tähendab enamasti lihtsalt kuulamist, kohal olemist  ja mitte hinnnagute ja lahenduste andmist.

Kui iga päev räägiks, mis olukord on, siis ehk polekski nii hull. Ma oleks kursis, ka et suhe liigub sinna poole. Minule tuleb aga info kui suhe on juba karil. Väliselt ei osanud kahtlustada. Tundus kõik hästi. Ma olen nagu oma mõtetes nii asjade käigus maas, et tuleb kui välk selgest taevast. Siis neil toimuvad uued arengud. Mina ikka tean et kõik on halvasti. Kuni sinnanani, et nüüd on kõik hästi. Ja ma olen jälle mõtetega maas ja ei suudagi kohe head meelt tunda, nagu peaks.

#4189169:

Sa vist oled tõesti harjunud, et pead teadma oma lapse elust kõike ja kohe 🙂 Aga laps on nüüd suur ja loomas oma peret. Nüüd jõuavadki lapsega seotud asjad sinuni mitte kohe, vaid viibega.

Või ei jõua üldse, kui sa teise peast alla ei roni ja tema elu “kaasaelamist” ei lõpeta. Selline kaasaelamine on haiglaslik, lapsest peab teatud vanuses oskama lahti lasta ja sõbranna elab oma elu ise. Sinul on oma elu, kuidas sa ise elad, samal sekundil kannad kõik sugulastele ja sõpradele ette, mis toimus, kus ja kuidas? Ei kujuta ette, kuidas see sinu moodi toeks olemine peaks välja nägema, normaalne see ei ole. Kui sa ei tea või saad hiljem teada, no siis pole sul vaja niipalju ja kiiresti teada.

#4188296:

Kuidas olla toeks ja pidada sammu teise tunnetega. Nt olete ema või sõbranna. Peate olema oma lapsele või sõbrannale toeks. Rõõmustama ja kurvastama temaga. Nt tekib tal suhe. Tunnete head meelt, kui ta räägib. Tulevad probleemid. Kurvastate temaga. Ta räägib ja teil tekib ka kurbus ja viha selle suhtes, kes talle seda põhjustas. Edasi ta lepib ära. Siis jälle tuleb rõõmustada. Kuigi teie oma põhimõtetega see enam ei sobiks. Avalda seda ei saa, sest teine on ju taas õnnelik. Läheb aeg edasi, harjute. Püüate unustada seda mis sulle räägiti. Kuni uus tüli. Jälle peate elama kaasa ja olema oma inimese poolel. Tema ju ootab tuge. Ta tahab, et oled koos temaga kurb, vihane, või hoopis rõõmus. Kuidas unustada sellisel juhul oma seisukohad ja tunde-mõtted? Kuidas tunda päriselt rõõmu teise üle, kui sisimas oled ikka vihane selle peale, mida su lapsele või sõbrale ta kaaslane tegi?

Loomulikult olen vihane, kui keegi minu lapsele peavalu valmistaks. Tunnen nii, nagu oleks mind ennast kiusatud ja see ajab nii tigedaks, et hakkan kohe seda asja ise lahendama, kui sellest kuulen. Teen sellele inimesele kohe puust ja punaseks selgeks, et minu laps ei ole tema mängukann! Olen ka muidu iseloomult helikoptervanem ja haistan juba kaugelt, kui minu lapsega peaks midagi olema teisiti kui tavaliselt. Siis ärkab minus emalõvi ja emalõvi ei mängi neid mänge.

#4190984:

#4190882:

Loomulikult olen vihane, kui keegi minu lapsele peavalu valmistaks. Tunnen nii, nagu oleks mind ennast kiusatud ja see ajab nii tigedaks, et hakkan kohe seda asja ise lahendama, kui sellest kuulen. Teen sellele inimesele kohe puust ja punaseks selgeks, et minu laps ei ole tema mängukann! Olen ka muidu iseloomult helikoptervanem ja haistan juba kaugelt, kui minu lapsega peaks midagi olema teisiti kui tavaliselt. Siis ärkab minus emalõvi ja emalõvi ei mängi neid mänge.

Minu koolipõlves oli klassis juhtum, kus üks teismeline kutt arvas endast hästi palju, käperdas endast palju nooremaid tütarlapsi ja kui nood talle ei ütlesid, siis hakkas neid peksma. Vähemalt ühe tüdruku ema läks ja rääkis selle poisi emaga, palus, et too vestleks pisut oma noormehega. Ent too võttis täpselt sellise hoiaku nagu sina kirjeldad. Ikka et tema on “lõviema” ja tema kaitsvat oma pojukeseraasukest. Süüdistas alati tüdrukuid, kui tema poeg neid käperdanud ja peksnud oli. Et tüdrukud ise olevat pojut kuidagi provotseerinud, ehkki need tüdrukud olid temast poole väiksemad.

Jättis tähelepanuta kõik arvukad signaalid, mis tema poja vägivaldsuse ja empaatiapuuduse osas tulid, kujutledes, et tema on ju “lõviema” ja ei pea oma lapse kasvatamisega üldse tegelema. Tulemus: nüüd istub see poju juba aastaid vanglas, isikuvastaste kuritegude pärast. Oleks see emmeke õigel ajal signaale tähele pannud ja oma lapse kasvatamisega pisutki tegelenud, oleks v-o saanud veel midagi päästa. Paraku alati oma vägivallatsejast pojale õiguse andes keeras ta tegelikult tolle tulevase elu kõige rohkem pekki.

Ära utreeri. Jutt on siin teemas sellest, et minnakse tülli ja siis jälle lepitakse. Mina emana hakkaks küll huvi tundma täiskasvanud lapse suhte vastu, kui pidevalt minnakse tülli ja lahku ja siis lepitakse ära.  See sinu näide käperdamisest ei päde siin teemas üldse, mõtle midagi paremat välja.

#4191045:

#4190988:

Mina emana hakkaks küll huvi tundma täiskasvanud lapse suhte vastu, kui pidevalt minnakse tülli ja lahku ja siis lepitakse ära.

AGA täiskavanud inimese õpetamisega oled sa, emme, juba vähe hiljaks jäänud. Sa tead isegi, et noored vanemaid ei kuula ja olenevalt emme iseloomust on need märkused konstruktiivse kriitika, halisemise ja mürgiste noolte vormis noore pihta, siis ammugi mitte. Jah, kui midagi on väga valesti, siis enam rääkimisega ei olegi midagi teha ja tuleb oma laps nt vägivaldsest suhtest/sõltuvusest jms tõsisest juhust vahendeid valimata ära päästa kuidagi. Aga praegu me räägime mingitest suhte pisistülidest jme, millele kangesti kaasa elada tahetakse.

#4190879:

Oma last muidugi toetan, jälgin tema tegemisi eemalt ja mure korral aitan. Laps on minu jaoks kõige tähtsam ja lähedasem inimene terves maailmas. Isegi siis, kui ta on täiskasvanu.

Oojaa, just selline ema on mu ühel sõbral, “maailma parimal pojakesel”. Tulemus on see, et poeg ei räägi oma elust emale mitte ühtegi murettekitavamat asja, et emme ei muretseks, valetab suus sisse, aga heade kavatsustega. Käis ühel pisioperatsioonil ema eest salaja, emale rääkis et läheb puhkama ja ööbis taastumise ajal sõbra juures. Ema endiselt räägib kõigile, kuidas ta on pojaga niiiii lähedane. Kanaemad peaksid teadma, millal emmetsemisega tagasi tõmmata, hiljemalt siis, kui laps on juba täiskasvanu.

Nojaa ja ikka on ta sinu sõber. Pole ju häda midagi tal, kui sulle sobib temaga suhelda.