Miks peaks inimene oma pärisvanemaid niimoodi taga otsima? On ju täiesti ükskõik, kelle laps sa oled. Mis inimesel puudu jääb elus?
https://kroonika.delfi.ee/news/mitmesugust/mees-kes-jaeti-30-aastat-tagasi-beebina-lennujaama-tualettruumi-leidis-lopuks-oma-paris-vanemad?id=86179969&com=1
Ei kujuta ette. Jäeti 10-kuusena wc-sse, miks peaks üldse tahtma SELLISEID vanemaid üles otsida? Ja mis vanemad üldse, ta oli ju lapsendatud ja need inimesed kasvatasid teda kui oma last.
Teil vist empaatiaga kehvad lood? Inimesed üldjuhutudel vajavad vastuseid selle kohta miks asjad on nii läinud. Mõni ei suuda suhetki lõpetada ilma kõike läbi nämmutamata. Ja te nüüd imestate, miks inimene uurib enda tekkelugu?
Teil vist empaatiaga kehvad lood? Inimesed üldjuhutudel vajavad vastuseid selle kohta miks asjad on nii läinud. Mõni ei suuda suhetki lõpetada ilma kõike läbi nämmutamata. Ja te nüüd imestate, miks inimene uurib enda tekkelugu?
Imestan jah.
Mis selle vastusega nüüd peale hakata on? Teda sünnitanud naine on surnud ja teda eostanud mees ei teadnudki tema olemasolust. Lugu leidis lahenduse?
Minu arvates on tema pere suhtes (teda kasvatanud pere ju on tema pere) solvav hakata otsima mingeid niinimetatud pärisvanemaid. No mis vanem see on, kes oma lapse peldikusse maha jätab?
Miks peaks inimene oma pärisvanemaid niimoodi taga otsima? On ju täiesti ükskõik, kelle laps sa oled. Mis inimesel puudu jääb elus?
Kui saaksid teada, et sinu vanemad pole sinu vanemad, oleks sul ükskõik? Ja vereliin kahjuks töötab. Üks osa omadusi liiguvad läbi geneetilise liini pidi ja näiteks on väga oluline teada, kes on su vanemad, et oma lapsed ei satuks lähisugulastega abiellu. MIs teeksid kui saaksid teada, et su laps näiteks abiellub endast tunduvalt vanema kaaslasega, kes osutub sinu vennaks või õeks. Või abielluvad su venna või õe lapsega. Tead ikka millised lapsed tulevad sellistest suhetest? Või tahaksid sa teada, et su kaaslane hetkel on su veresugulane üsna lähedalt või on sellest ka ükskõik ?
Tegelikult ikka on küll vahe, kelle laps Sa oled, aga need, kes ei ole kasvanud kasuvanematega ja selle otsismise üle imestavad, ei mõista seda nagunii.
Iga inimene tahab teada, kust ta pärineb, millised on tema juured, kes on esivanemad. See on geenides. Tahad teada saada enda “tekkelugu”.
Tahaks näha, mis nägu oli Sinu pärisvanem, tahad teada, kelle jooned oled pärinud. Kas neil, kes siin imestavad teadatahtmise üle, ei ole tõesti mitte kunagi olnud huvi selle vastu, kes näiteks tema vaarisa oli?
Ka tahavad inimesed teada, miks asjad läksid nii nagu nad läksid.
No ja selline teadsaamine välistab ka sugulusabielud.
Selle asemel, et hukka mõista võiks püüda mõista.
Oma vanemate põhjal saavad palju küsimused vastuse, miks sa näiteks selline oled. Nende tausta uurides, milline oli nende lapsepõlv jne, miks nad su hülgasid,… Kui inimene need teemad enda jaoks saab läbi töötada, on tal lihtsam edasi minna.
On teaduslikult tõestatud, et laps vajab ainult armastust, mitte mingeid pärisvanemaid. Vanemate sugu pole oluline.
Vajamine ja teada tahtmine on täiesti erinevad asjad.
Armastust vaja ta nagunii, aga kui laps saab teada, et ta on adopteeritud – siis on temal õigus saada teada, kas on tema bioloogilised vanemad. Kasuvanemana ma küll nüüd solvunud ei oleks, kui laps tahaks teada, kes on ta ema ja isa.
Bioloogiliste vanemate teadmine ja suhtlusvõimalus nendega on oluline.
Laps vajab hoolivat ja armastavat perekonda.
Siis tuleb tükk tühja maad.
Ja siis vajab ta veel igasuguseid asju ja tingimusi: tervislikku toitu, võimalust mängida ja õppida, teadmist oma esivanemate kohta, sõpru jne jne.
Lapsendatud laps loomulikult mõtleb sellest, millised on tema bioloogilised vanemad ja miks nad ta hülgasid. Ja vastuse saamine, isegi kui vastus pole ilus, aitab täita mingisuguse tühimiku.
Feministeerium ei nõustu. Laps vajab ainult armastust.
Räägi juba ära siis südamelt, mida sa tegelikult öelda tahad, sul on mingi eriline okas kuskil?
Oi kui tore. Olen sellest noormehest dokumentaali näinud ja nii tahaks ta lugu rohkem teada, eks mõne aja möödudes ehk valgustab rohkem.
Ma olen youtubis palju selliseid lugusid vaadanud/kuulanud ja väga põnev on. Võibolla peaks teemaalgataja sama tegema, avaks simaringi ehk natuke.
Teemaalgataja võibolla lihtsalt provotseerib siin.
Aga muidu, kui endal mingisugune kogemus puudub (nt lapsendatud olemine), siis selle asemel et silmi suureks ajada: mispärast selline inimene peaks ometi niimoodi tundma ja selliseid asju tegema??? võiks kas või selleteemalisi raamatuid lugeda või filme vaadata. Nt “Lõvi” , väga hea film. Just praegu on “Grey anatoomia” uutes osades vastav teema: tänu geenitehnoloogia arengule on imikuna hüljatud tüdruk (praeguseks nii kolmekümnendates eluaastates) saanud teada, kes ta ema on, ja otsustanud temaga kohtuda. Just et omaenda isiksuse ja elus tehtud valikute osas taustainfot koguda. Võibolla ka lootes, et leiab sealt kuidagi lõpuks kodusoojust ja peresuhteid, mis tal eluaeg puudu on olnud. Ja tulemuseks saanud sealt hoopis niisuguse depressiooni, mille ees tema lähedased käsi ringutavad.
Grey Anatoomia on hea näide, et tegelikult ei pruugigi see tõde su elu paremaks teha. Julm on teada, et oled sündinud vägistamise tagajärjel nagu siis selles seriaalis, mis tegelikult lõhub inimest.Eks on ju teada, et nii lihtsalt lapsi ära ei anta- juhusuhe, majanduslik- ja sotsiaalne ebaküpsus jne.
Armastust vaja ta nagunii, aga kui laps saab teada, et ta on adopteeritud – siis on temal õigus saada teada, kas on tema bioloogilised vanemad. Kasuvanemana ma küll nüüd solvunud ei oleks, kui laps tahaks teada, kes on ta ema ja isa.
Aga nt spermadoonorite lastel ei ole seda õigust ju.
Kui lapsel on armastav pere ümber, siis see soov saada teada, kes on ta sünnipere, ei ole suurem soovist olemas olla.
Spermadoonori laps ei ole mu meelest päris samas olukorras adopteeritud lapsega, sest spermadoonorlus pole LAPSE loovutamine, selle taga pole, erinevalt lapsest loobumisest, erilisi tundeid, sügavaid ja valusaid põhjuseid jne, laps ei pea kunagi tundma, et oli keegi, kes konkreetselt teda ei tahtnud. Adopteerimise puhul on.
Aga kuigi seda hülgamisvalu ei saa keegi lapse hingest ära kustutada, saab seda armastusega kompenseerida ja saab last tema otsingutes toetada. Peaaegu igaühel meist on mingi valu ja traagika, lapsendatud lapsel võib selleks olla päritolupere puudutav, aga see ei tähenda, et lapsendatud laps eelistaks üldse sündimata olla või end hüljanud peres kasvada, ta tahab lihtsalt eneses parema selguse saavutamiseks teada ka oma päritolupere kohta.
Teemaalgataja võibolla lihtsalt provotseerib siin.
Ära tabasid. Provotseerin tõesti. Mind huvitab antropoloogia ja perekoolis on sageli tänuväärset materjali väikeseks uurimuseks. Feministeerium räägib nii kuldselt iseendale vastu, et lust vaadata. Muidugi on ka sellisele käitumisele selgitus ammugi olemas, aga mul on nagu väike lootus, et äkki nende hulgas leidub mõni ärksam, kes deduktsiooni alusel ise oma mõttekiiksudest aru saab.
Kui sul on selle Feministeeriumiga mingi kana kitkuda, miks siis otse seal ei diskuteeri, vaid Perekoolis kirjutad? Portaalid läksid sassi kogemata?
Feministeerium räägib nii kuldselt iseendale vastu, et lust vaadata. Muidugi on ka sellisele käitumisele selgitus ammugi olemas, aga mul on nagu väike lootus, et äkki nende hulgas leidub mõni ärksam, kes deduktsiooni alusel ise oma mõttekiiksudest aru saab.
Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis räägib iseendale vastu: laps vajab ainult armastust, ükskõik kas päris- või kasuvanematelt || laps vajab informatsiooni, kes on tema bioloogilised vanemad. Mu arust siin mingit vastuolu ei ole. Pühapäeva hommikul telekas rääkisid kaks lapsendatud tüdrukut ja nende kasuema. Tüdrukud juba suureks saanuna oskasid ilmselgelt hinnata kõike head, mis nad kasuemalt saanud on. Ütlesid, et ei taha praegu oma bioloogilise emaga suhelda, võibolla kunagi tulevikus. Aga nad teadsid oma päritolu. Teadmatuse korral oleks neil ilmselt palju raskem, kogu aeg kripeldab midagi, et kuidas ja miks see kõik võis olla. Sellegipoolest, ka selle kripelduse teeb oluliselt kergemini talutavaks, kui last ümbritseb armastus. Siiras ja kindel armastus, tõepoolest ükskõik mis soost vanematelt. “Lõvi” filmis, mis põhineb tõestisündinud lool, oli just nii, et laps ei teadnud oma päritolust (rohkem kui häguseid mälestusi varasest lapsepõlvest) ja mingis vanuses ta ei suutnud selle teadmatusega jätkata. Tema kasuvanemad toetasid teda ta otsingutes. Samal ajal pere teine adopteeritud laps oli juba eelnevast eluetapist niivõrd katki, et ta täiskasvanuna oma elu päris korda ei saanudki. Ometi tema kasupere jäi teda toetama ja armastama. Armastus ei tulene (üksnes) mingitest veresidemetest, ja armastus ikkagi on lapse jaoks kõige tähtsam.
Aga kuidas sulle tundub, kas lapsendatud, olgugi armastatud laps, ei saa teadmisega oma pärisvanematest kaasa paraja portsu ebakindlust ja tulevikuhirmu?
Kõike võib olla. Sellel on nii miinuseid kui plusse. Nagu paljudel asjaoludel elus.
Olen pisikesena lapsendatud ja kasvanud väga armastavas ja harmoonilises peres. Minu kasuvanemad solvusid, kui soovisin otsida oma pärisvanemaid. Takistusi nad siiski ei teinud. Suhtlen praeguseks nii pärisvanemate kui kasuvanematega ning see on mulle hingerahu toonud. Kasuvanemad on elus paremini hakkama saanud ja pakkunud mulle armastavat kodu. Hoolimata sellest, et mu pärisvanemad seda ei suutnud, on nad mulle kallid. Aastate jooksul on kasuvanemad ka vist leppinud ja mõistnud (vähemasti ei näita nad enam vastupidist välja), miks mul oli vaja leida oma pärisema ja pärisisa. See täitis mingi tühimiku minus. Mõte sugulusabieludest ei tulnud mulle pähegi, otsisin pärisvanemad üles ikka sellepärast, et nad on mind loonud ja olen osa neist. Nendeta mind poleks olemas.
Huvitaval kombel mõtlen emadepäeval esimesena oma pärisemale – vereside on lihtsalt niivõrd tugev -, aga kasuemale ma seda muidugi ei ütle. Kohtusin täna mõlematega.
Nii kurb tegelikult. Ehkki pole last südame all kandnud, kannad teda südames, hoolid, hoiad, armastad. Ja ometigi hoiab laps bioloogilise ema poole, kes temast külma südamega loobus ning tema muredele ja rõõmudele kunagi kaasa pole elanud.
.
Nii kurb tegelikult. Ehkki pole last südame all kandnud, kannad teda südames, hoolid, hoiad, armastad. Ja ometigi hoiab laps bioloogilise ema poole, kes temast külma südamega loobus ning tema muredele ja rõõmudele kunagi kaasa pole elanud.
Ole normaalne, ükski naine ei anna oma last külma südamega ära. Vbl narkarid annavad, aga ma ei oleks isegi selles kindel. Nimelt on ära andmise taga enamasti soov tagada lapsele parem elu, kui ema ise saab pakkuda ja see näitab väga palju inimese kohta. Kui ei hooliks, kasvataks ise, nähtud neid joodikute perekondi küll ja veel, kus kasvamisest saavad lapsed trauma kogu eluks. Kui lapsest poleks sooja ega külma, oleks tehtud abort või sünnitusel leitud viis lapse elu lõpetada.
Olen pisikesena lapsendatud ja kasvanud väga armastavas ja harmoonilises peres. Minu kasuvanemad solvusid, kui soovisin otsida oma pärisvanemaid. Takistusi nad siiski ei teinud. Suhtlen praeguseks nii pärisvanemate kui kasuvanematega ning see on mulle hingerahu toonud. Kasuvanemad on elus paremini hakkama saanud ja pakkunud mulle armastavat kodu. Hoolimata sellest, et mu pärisvanemad seda ei suutnud, on nad mulle kallid. Aastate jooksul on kasuvanemad ka vist leppinud ja mõistnud (vähemasti ei näita nad enam vastupidist välja), miks mul oli vaja leida oma pärisema ja pärisisa. See täitis mingi tühimiku minus. Mõte sugulusabieludest ei tulnud mulle pähegi, otsisin pärisvanemad üles ikka sellepärast, et nad on mind loonud ja olen osa neist. Nendeta mind poleks olemas.
Huvitaval kombel mõtlen emadepäeval esimesena oma pärisemale – vereside on lihtsalt niivõrd tugev -, aga kasuemale ma seda muidugi ei ütle. Kohtusin täna mõlematega.
Nii kurb tegelikult. Ehkki pole last südame all kandnud, kannad teda südames, hoolid, hoiad, armastad. Ja ometigi hoiab laps bioloogilise ema poole, kes temast külma südamega loobus ning tema muredele ja rõõmudele kunagi kaasa pole elanud.
Ei, sa ei tea, et sünniema lapse “külma südamega” hülgas, pole tundnud muresid ja süümepiinu. Sa ei tea, mis oli selle loobumisotsuse taga.
Sa ei tea, kuhu inimene on peale toonast otsust edasi arenenud.
Ja lapsendatud lapse seisukohast on ideaalne variant, et ta suudab teha rahu mõlema oma poolega.
Loodan kogu südamest, et minu lapsendatud laps peab ka täiskasvanuna mind jätkuvalt oma PÄRISemaks, nagu ta seda praegu teeb, kuigi teab, et on lapsendatud. Aga mul oleks väga hea meel ja ma tean, et see tähendaks talle palju, kui ta saaks kunagi suuremana kontakti ka oma sünniperega ja minu võimalik armukadedus on sealjuures kümnendajärguline teema.
Ma ei tea suuremat osa oma suguvõsa ehk põlvnemist. Jumala lihtne on elada, ei mingeid taake või arvamust “no kõik ta suguvõsas on sellise iseloomuga”. Oled sa ise ja kõik.
Armastust vaja ta nagunii, aga kui laps saab teada, et ta on adopteeritud – siis on temal õigus saada teada, kas on tema bioloogilised vanemad. Kasuvanemana ma küll nüüd solvunud ei oleks, kui laps tahaks teada, kes on ta ema ja isa.
Aga nt spermadoonorite lastel ei ole seda õigust ju.
See praktika on muutumas, vähemalt Ühendkuningriigis ja USAs.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
