Esileht Pereelu ja suhted Pärisvanemate otsimine

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: Pärisvanemate otsimine

Postitas:
Tõutäkk

Kommentaar eemaldatud

Perekool.ee kasutamistingimused
4. Foorumis on keelatud algatada ja kirjutada järgnevatel teemadel:
4.1 isiklikud solvangud isiku nime/tuntud hüüdnime kasutades (mittesoovitavad on igasugused mõtteavaldused kaasfoorumlaste isikuomaduste kohta);
4.4 arutada teise inimese ja tema lähedaste isikliku elu, esitades spekulatiivseid oletusi tema isiku kohta, mis võivad inimest solvata või kahjustada tema mainet ja head nime;

Perekooli moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga kuidas sulle tundub, kas lapsendatud, olgugi armastatud laps, ei saa teadmisega oma pärisvanematest kaasa paraja portsu ebakindlust ja tulevikuhirmu?

See, mis mulle tundub, ei ole kindlasti määrav – mina ju ei ole lapsendatud ja kasvatan samuti oma bioloogilist last. Ma ei arva, et suudan nii keerulist asja täielikult läbi teise, teistsuguse saatusega inimese silmade vaadata.
Teoreetiliselt võttes on ebakindlus ja tulevikuhirm, mida tunneb oma bioloogiliste vanemate kohta mitte midagi teadev lapsendatud laps ja laps, kes teab, et tema bioloogilised vanemad on/olid alkohoolikud või narkomaanid, kindlasti erinev – aga eksisteerib nii ühel kui teisel juhul (et kas ma olen neilt midagi koledat pärinud). Kui ei tea üldse midagi, siis võib ju kujutleda, et nad olid rikkad ja ilusad ja toredad, aga said mingis õnnetuses surma ja/või imik läks mingitel segastel asjaoludel kaotsi. Siiski, täiskasvanud inimene küll enam selliseid helesiniseid unistusi tõsiselt ei võta, vaid oletab pigem, et ju nad olid alkohoolikud või narkomaanid vmt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Moderaatorid, kustutage ometi see konfidentsiaalsete isikuandmetega positus siit. Kas see on normaalne, et selline info on siin foorumis üleval?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii kurb tegelikult. Ehkki pole last südame all kandnud, kannad teda südames, hoolid, hoiad, armastad. Ja ometigi hoiab laps bioloogilise ema poole, kes temast külma südamega loobus ning tema muredele ja rõõmudele kunagi kaasa pole elanud.

Ole normaalne, ükski naine ei anna oma last külma südamega ära. Vbl narkarid annavad, aga ma ei oleks isegi selles kindel. Nimelt on ära andmise taga enamasti soov tagada lapsele parem elu, kui ema ise saab pakkuda ja see näitab väga palju inimese kohta. Kui ei hooliks, kasvataks ise, nähtud neid joodikute perekondi küll ja veel, kus kasvamisest saavad lapsed trauma kogu eluks. Kui lapsest poleks sooja ega külma, oleks tehtud abort või sünnitusel leitud viis lapse elu lõpetada.

Oh ja kuidas veel annavad, ära ole nii kindel. Ei ole maailm nii päikeseline kui tahaks. Tööga seotult näen selliseid kes märkavad oma rasedust siis kui enam aborti teha ei saa ja sünnitusel pole see nii lihtne. Ei ole emageeni kõigile kaasa antud, ei ole. Joodikutega sama teema, hoitakse neid oma juures lapsi raha pärast, saab joomiseks sissetulekut. Lastest on sügavalt savi.

Please wait...
Postitas:
Tõutäkk

Kommentaar eemaldatud

Perekool.ee kasutamistingimused

4. Foorumis on keelatud algatada ja kirjutada järgnevatel teemadel:

4.1 isiklikud solvangud isiku nime/tuntud hüüdnime kasutades (mittesoovitavad on igasugused mõtteavaldused kaasfoorumlaste isikuomaduste kohta);

4.4 arutada teise inimese ja tema lähedaste isikliku elu, esitades spekulatiivseid oletusi tema isiku kohta, mis võivad inimest solvata või kahjustada tema mainet ja head nime;

Perekooli moderaator

Miks minu postituse kustutasite? Ma panin täisnime põhjusega, kui Ruta-Triin Varik saab kunagi teada oma sünnijärgse nime ja seda guugeldab, siis ehk jõuab minuni, kui võimaliku bioloogilise isani.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegelikult ikka on küll vahe, kelle laps Sa oled, aga need, kes ei ole kasvanud kasuvanematega ja selle otsismise üle imestavad, ei mõista seda nagunii.

Iga inimene tahab teada, kust ta pärineb, millised on tema juured, kes on esivanemad. See on geenides. Tahad teada saada enda “tekkelugu”.

Tahaks näha, mis nägu oli Sinu pärisvanem, tahad teada, kelle jooned oled pärinud. Kas neil, kes siin imestavad teadatahtmise üle, ei ole tõesti mitte kunagi olnud huvi selle vastu, kes näiteks tema vaarisa oli?

Ka tahavad inimesed teada, miks asjad läksid nii nagu nad läksid.

No ja selline teadsaamine välistab ka sugulusabielud.

Selle asemel, et hukka mõista võiks püüda mõista.

Samamoodi ei saa ka mittemõistjaid siin empaativõimetuteks ja ei tea kelleks kutsuda. Millist “tekkelugu” või infot geenide kohta ootab inimene, kes jäeti imikuna nagu kasutatud salvrätt wc-sse vedelema? Vanemad olid madala intelligentsiga ühiskonna põhjakiht, kes rasestumisvastastest vahenditest midagi ei tea; vääks jäeti saatuse hooleks, et ise järgmisele peole edasi minna. Kas see juba ei anna “tekkeloost” nagu natuke aimu? Ma ei suuda eladeski ette kujutada, et sellised lood enda taustast peaks inimesele mingi rahutunde andma või aitama edasi elada. Mul on kahju ka adoptiivvanematest, kes on armastanud kedagi nagu oma last ja viimane siis läheb ja tahab teda hüljanud inimesi oma ellu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen nendes teemades alati soovitanud lugeda seda veebilehte
https://anonymousus.org/stories/
(uuemad lood on eespool, tuleb minna järjest eelmistele lehtedele, et vanemaid lugusid näha.

Kuna ka minul, nagu enamikul, ei ole eemaga isiklikku kokkupuudet, siis olen sealt saanud teada väga palju sellist, mida ise välja ei mõtleks. Muu hulgas on oluliselt muutunud minu enne nii naiivsed arvamused adopteerimisest, sugurakudoonorlusest, laste saamisest spermapanga abil, üksikemade ja homode lastehankimisest jne.

Ega sellise info jagamise üle muidugi beebitootmise tööstus eriti õnnelik pole. Seda ja teisi sellesarnaseid lehti on nende poolt päris jõhkralt taga kiusatud.

Lugege, kui soovite oma silmaringi avardada, seni naiivseid uskumusi õgvendada ja muu hulgas ka teemaalgatuses püstitatud küsimusele vastust saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks minu postituse kustutasite? Ma panin täisnime põhjusega, kui /—/ saab kunagi teada oma sünnijärgse nime ja seda guugeldab, siis ehk jõuab minuni, kui võimaliku bioloogilise isani.

Sa oled tõesti haige natuke peast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult ikka on küll vahe, kelle laps Sa oled, aga need, kes ei ole kasvanud kasuvanematega ja selle otsismise üle imestavad, ei mõista seda nagunii.

Iga inimene tahab teada, kust ta pärineb, millised on tema juured, kes on esivanemad. See on geenides. Tahad teada saada enda “tekkelugu”.

Tahaks näha, mis nägu oli Sinu pärisvanem, tahad teada, kelle jooned oled pärinud. Kas neil, kes siin imestavad teadatahtmise üle, ei ole tõesti mitte kunagi olnud huvi selle vastu, kes näiteks tema vaarisa oli?

Ka tahavad inimesed teada, miks asjad läksid nii nagu nad läksid.

No ja selline teadsaamine välistab ka sugulusabielud.

Selle asemel, et hukka mõista võiks püüda mõista.

Samamoodi ei saa ka mittemõistjaid siin empaativõimetuteks ja ei tea kelleks kutsuda. Millist “tekkelugu” või infot geenide kohta ootab inimene, kes jäeti imikuna nagu kasutatud salvrätt wc-sse vedelema? Vanemad olid madala intelligentsiga ühiskonna põhjakiht, kes rasestumisvastastest vahenditest midagi ei tea; vääks jäeti saatuse hooleks, et ise järgmisele peole edasi minna. Kas see juba ei anna “tekkeloost” nagu natuke aimu? Ma ei suuda eladeski ette kujutada, et sellised lood enda taustast peaks inimesele mingi rahutunde andma või aitama edasi elada. Mul on kahju ka adoptiivvanematest, kes on armastanud kedagi nagu oma last ja viimane siis läheb ja tahab teda hüljanud inimesi oma ellu.

Pean empaatiavõimetuteks inimesi, kes arvavad, et vanemate lahku minnes on normaalne solgutada lapsi ühest kohast teise. Et lapsel oleks justkui kaks kodu ja kaks armastavat perekonda. See on ilus ettekujutus, kuhu taha end ära peita, reaalsus on sageli teine- oled kahes kohas külaline, ei taha sind ei ema uus mees ega isa uus naine. Ühele ees ja teisele veel enam.
Laps ei vaja niivõrd oma nn pärisvanemaid, vaid armastust. Mina suutsin peale vanemate lahutust kasuisa nii omaks võtta, et peangi teda oma isaks. Isa või ema ei ole see, kes valmis teeb, vaid see, kes kasvatab, armastab ja on igapäevaselt olemas. Seda enam imestan, et laps, kel oli eeldus saada ühiskonna põhjakihiks (no kui sind ikka wc-st leitakse, ei saa päritolu midagi erilist ju olla), aga kasvas armastavas perekonnas, otsis üles nn pärisvanemad. Solvav nagu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult ikka on küll vahe, kelle laps Sa oled, aga need, kes ei ole kasvanud kasuvanematega ja selle otsismise üle imestavad, ei mõista seda nagunii.

Iga inimene tahab teada, kust ta pärineb, millised on tema juured, kes on esivanemad. See on geenides. Tahad teada saada enda “tekkelugu”.

Tahaks näha, mis nägu oli Sinu pärisvanem, tahad teada, kelle jooned oled pärinud. Kas neil, kes siin imestavad teadatahtmise üle, ei ole tõesti mitte kunagi olnud huvi selle vastu, kes näiteks tema vaarisa oli?

Ka tahavad inimesed teada, miks asjad läksid nii nagu nad läksid.

No ja selline teadsaamine välistab ka sugulusabielud.

Selle asemel, et hukka mõista võiks püüda mõista.

Samamoodi ei saa ka mittemõistjaid siin empaativõimetuteks ja ei tea kelleks kutsuda. Millist “tekkelugu” või infot geenide kohta ootab inimene, kes jäeti imikuna nagu kasutatud salvrätt wc-sse vedelema? Vanemad olid madala intelligentsiga ühiskonna põhjakiht, kes rasestumisvastastest vahenditest midagi ei tea; vääks jäeti saatuse hooleks, et ise järgmisele peole edasi minna. Kas see juba ei anna “tekkeloost” nagu natuke aimu? Ma ei suuda eladeski ette kujutada, et sellised lood enda taustast peaks inimesele mingi rahutunde andma või aitama edasi elada. Mul on kahju ka adoptiivvanematest, kes on armastanud kedagi nagu oma last ja viimane siis läheb ja tahab teda hüljanud inimesi oma ellu.

Pean empaatiavõimetuteks inimesi, kes arvavad, et vanemate lahku minnes on normaalne solgutada lapsi ühest kohast teise. Et lapsel oleks justkui kaks kodu ja kaks armastavat perekonda. See on ilus ettekujutus, kuhu taha end ära peita, reaalsus on sageli teine- oled kahes kohas külaline, ei taha sind ei ema uus mees ega isa uus naine. Ühele ees ja teisele veel enam.

Laps ei vaja niivõrd oma nn pärisvanemaid, vaid armastust. Mina suutsin peale vanemate lahutust kasuisa nii omaks võtta, et peangi teda oma isaks. Isa või ema ei ole see, kes valmis teeb, vaid see, kes kasvatab, armastab ja on igapäevaselt olemas. Seda enam imestan, et laps, kel oli eeldus saada ühiskonna põhjakihiks (no kui sind ikka wc-st leitakse, ei saa päritolu midagi erilist ju olla), aga kasvas armastavas perekonnas, otsis üles nn pärisvanemad. Solvav nagu.

Ei ole see nii traagiline midagi, alati ei lähe halvasti. Minu esimese lapsega läks kahjuks nii, aga tal on nii armastav kasuema kui kasuisa ning ka pärisvanemad. Pole ta kusagil üleliigne, kõike saab just topelt. Kind

Please wait...
Postitas:
Kägu

Isa või ema ei ole see, kes valmis teeb, vaid see, kes kasvatab, armastab ja on igapäevaselt olemas. Seda enam imestan, et laps, kel oli eeldus saada ühiskonna põhjakihiks (no kui sind ikka wc-st leitakse, ei saa päritolu midagi erilist ju olla), aga kasvas armastavas perekonnas, otsis üles nn pärisvanemad. Solvav nagu.

Mina jälle imestan, et kuidas saab suhtuda nii, et kui laps tahab otsa vaadata oma pärisvanemale – siis on see teda ülekasvatanud kasuvanematele jube solvav. Appikene, ega siis biloogilise vanema ülevaatamine (milline ta välja näeb, milline inimene on) lapse poolt ei tähenda, et kiindumus teda üleskasvatanud kasuvanemasse kaoks nagu peoga pühitult! Lapsepõlvemälestused on sellel lapsel ju ikka mällu vajutatud sellisena, nagu nad on – kasuvanematega.

Mis põhjustab pärisvanemate otsimist? Inimlik uudishimu, reeglina. Laps ikka tahab selle, kellest ta bioloogiliselt pärineb, üle vaadata – muidu, mine tea, sureb veel ära. Mis edasi saab? Halvemal juhul inimene tekitab võõristust. Paremal jääb suhe nagu sugulasega – sugulasega, kellega sa ei ole koos kasvanud, aga tunned mingit sidet, et näe, veresugulane ikka.

Minul pärisvanemate otsimisega kogemusi ei ole – küll aga nägin ma vanaisa alles gümnaasiumiealisena. Ja mäletan, et kuigi oli muidugi suur uudishimu (“Ohoo, milline ta siis on?”), ta tundus ikka võõra inimesena – tema olek, jutt, üldse kõik. Ei saanud seda võrrelda näit. vanaemaga, kes ei olnud bioloogiline vanaema tegelikult, aga kes oli meid, lapsi, juba beebist peale hoidnud, kellega koos me olime maal suvesid veetnud jne. Nii ei tõesti, ei tee bioloogiline mittesugulus inimest võõraks ega bioloogiline sugulus kohe omaks – see ei käi nii. Kujutan ette, et pärisvanematega kohtujatel on midagi sarnast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tark inimene tahab üldjuhul alati teada, millised on tema juured ja geenid. Tänapäeval on geenide järgi võimalik nt teada saada, millistele pärilikele haigustele sul on eelsoodumus. Ei ole ju nii keeruline, et ise selle peale mitte tulla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arvates täesti arusaadav, et inimest huvitab tema geneetiline päritolu ka. Mina uurin kirikuraamatutest nii kaugele kui saab, kus ja kuidas mu esivanemad elasid. Raske seletada, miks see minu jaoks nii põnev tundub. Tean ka neid, kes ütlevad, et neid see üldse ei koti, kes tema kaugemad esinvanemad olid.

Kui mul oleks lapsendatud laps, siis ma igati toetaks tema otsinguid. Eks lapsendatud laps saab isegi mingis vanuses aru, et midagi head sealt tema äraandmise loost välja ei kooru. Umbes nagu seebikates, et miljonäri proua müstilise segaduse hetkel kaotas beebi ära, kelle agulitädi üles korjas ja oma hütti viis. Las ta saab teada, mis juhtus ja millised on tema vereliini sugulased. Mina küll ei kardaks, et biloogiliste vanemate leidmisega saab ühtlasi otsa tema armastus kasuvanemate vastu ja rohkem neid näha ei taha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna ka minul, nagu enamikul, ei ole eemaga isiklikku kokkupuudet, siis olen sealt saanud teada väga palju sellist, mida ise välja ei mõtleks. Muu hulgas on oluliselt muutunud minu enne nii naiivsed arvamused adopteerimisest, sugurakudoonorlusest, laste saamisest spermapanga abil, üksikemade ja homode lastehankimisest jne

Minul on see teadmine kuidagi intuitiivselt alati olemas olnud – et inimene ei rahuldu nii öelda “õhus” seismisega, ta vajab millegipärast juuri. Hea, kui see on ka kuskil kirjas. See on hoop kõigile inimkaubitsejaile, kes homodele lapsi vahendavad ja sünnitavad. Sellepärast ka ei levitata.

Ega sellise info jagamise üle muidugi beebitootmise tööstus eriti õnnelik pole. Seda ja teisi sellesarnaseid lehti on nende poolt päris jõhkralt taga kiusatud.
Lugege, kui soovite oma silmaringi avardada, seni naiivseid uskumusi õgvendada ja muu hulgas ka teemaalgatuses püstitatud küsimusele vastust saada.

Aga õõvastav on mõelda, et selliste naiivsete lollide kisa kostab praegu üle mõistuse ja pärisarmastuse häälest. Ma ei arva, et see alatiseks nii jääb, aga kui paljude laste elud saavad selle lolluse ruulimise ajajärgul igaveseks rikutud, nende psüühika traumeeritud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates täesti arusaadav, et inimest huvitab tema geneetiline päritolu ka. Mina uurin kirikuraamatutest nii kaugele kui saab, kus ja kuidas mu esivanemad elasid. Raske seletada, miks see minu jaoks nii põnev tundub. Tean ka neid, kes ütlevad, et neid see üldse ei koti, kes tema kaugemad esinvanemad olid.

Kui mul oleks lapsendatud laps, siis ma igati toetaks tema otsinguid. Eks lapsendatud laps saab isegi mingis vanuses aru, et midagi head sealt tema äraandmise loost välja ei kooru. Umbes nagu seebikates, et miljonäri proua müstilise segaduse hetkel kaotas beebi ära, kelle agulitädi üles korjas ja oma hütti viis. Las ta saab teada, mis juhtus ja millised on tema vereliini sugulased. Mina küll ei kardaks, et biloogiliste vanemate leidmisega saab ühtlasi otsa tema armastus kasuvanemate vastu ja rohkem neid näha ei taha.

Ka mina ei mõista kasuvanemate hirmu selles osas. Kui nad on olnud head vanemad ehk armastanud tõesti ja armastavad jätkuvalt, siis nad ei solvu. Solvumus on märk, et nad tegelikult ei armasta, vaid ootavad tänulikkust.
Mulle on üks isa, kes lapsendas oma naise lapse, nelja silma all tunnistanud, et tal pole selle lapsendatud lapse vastu iial sellist tunnet, mis oma bioloogilise lapse vastu. Mul oli seda küll paha kuulata, aga ma mõistsin teda. Ja mul oli ääretult kahju lapsendatud lapsest, kes pidas teda siiralt omaenda isaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On teaduslikult tõestatud, et laps vajab ainult armastust, mitte mingeid pärisvanemaid. Vanemate sugu pole oluline.

Pane uuringute lingid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga õõvastav on mõelda, et selliste naiivsete lollide kisa kostab praegu üle mõistuse ja pärisarmastuse häälest. Ma ei arva, et see alatiseks nii jääb, aga kui paljude laste elud saavad selle lolluse ruulimise ajajärgul igaveseks rikutud, nende psüühika traumeeritud.

Millest sa õigupoolest räägid? Mis mõtet on rääkida siin mingitest müstilistest uuringutest, kui sa nende uuringute sisu ei avalda, et teised ka kaasa saaks rääkida?
Mis pistmist on pärisvanemate otsimise soovil ja kasuvanemate armastusel?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates täesti arusaadav, et inimest huvitab tema geneetiline päritolu ka. Mina uurin kirikuraamatutest nii kaugele kui saab, kus ja kuidas mu esivanemad elasid. Raske seletada, miks see minu jaoks nii põnev tundub. Tean ka neid, kes ütlevad, et neid see üldse ei koti, kes tema kaugemad esinvanemad olid.

Kui mul oleks lapsendatud laps, siis ma igati toetaks tema otsinguid. Eks lapsendatud laps saab isegi mingis vanuses aru, et midagi head sealt tema äraandmise loost välja ei kooru. Umbes nagu seebikates, et miljonäri proua müstilise segaduse hetkel kaotas beebi ära, kelle agulitädi üles korjas ja oma hütti viis. Las ta saab teada, mis juhtus ja millised on tema vereliini sugulased. Mina küll ei kardaks, et biloogiliste vanemate leidmisega saab ühtlasi otsa tema armastus kasuvanemate vastu ja rohkem neid näha ei taha.

Ka mina ei mõista kasuvanemate hirmu selles osas. Kui nad on olnud head vanemad ehk armastanud tõesti ja armastavad jätkuvalt, siis nad ei solvu. Solvumus on märk, et nad tegelikult ei armasta, vaid ootavad tänulikkust.

Mulle on üks isa, kes lapsendas oma naise lapse, nelja silma all tunnistanud, et tal pole selle lapsendatud lapse vastu iial sellist tunnet, mis oma bioloogilise lapse vastu. Mul oli seda küll paha kuulata, aga ma mõistsin teda. Ja mul oli ääretult kahju lapsendatud lapsest, kes pidas teda siiralt omaenda isaks.

Huvitav, miks siis isad oma bioloogilisi lapsi massiliselt maha jätavad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga õõvastav on mõelda, et selliste naiivsete lollide kisa kostab praegu üle mõistuse ja pärisarmastuse häälest. Ma ei arva, et see alatiseks nii jääb, aga kui paljude laste elud saavad selle lolluse ruulimise ajajärgul igaveseks rikutud, nende psüühika traumeeritud.

Millest sa õigupoolest räägid? Mis mõtet on rääkida siin mingitest müstilistest uuringutest, kui sa nende uuringute sisu ei avalda, et teised ka kaasa saaks rääkida?

Mis pistmist on pärisvanemate otsimise soovil ja kasuvanemate armastusel?

Neid uuringuid avaldatakse, aga teie neid ei loe, ja kui loete, siis läheb lahti kisa, et allikas pole usaldusväärne. See kõik on ju käidud tee.

Viimasest küsimusest ei saagi aru – mida sa õieti küsisid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitav, miks siis isad oma bioloogilisi lapsi massiliselt maha jätavad?

Tõenäoliselt selle pärast, et nende side lapsega on ikkagi nõrgem kui emal. Ei austa selliseid mehi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis pistmist on pärisvanemate otsimise soovil ja kasuvanemate armastusel?

Viimasest küsimusest ei saagi aru – mida sa õieti küsisid?

Sa vastandad pärisvanemate otsimise ja kasuvanemate “päris”armastuse. Vihjad, et kui lapsendatud laps soovib teada oma pärisvanemaid, tähendaks see, et tal on kasuvanemate juures “päris”armastusest puudu olnud. Ei ole ju. Mis pistmist nendel kahel sinu arvates üldse on, miks sa neid vastandad sedasi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tark inimene tahab üldjuhul alati teada, millised on tema juured ja geenid. Tänapäeval on geenide järgi võimalik nt teada saada, millistele pärilikele haigustele sul on eelsoodumus. Ei ole ju nii keeruline, et ise selle peale mitte tulla.

Selleks tehakse geenitest. Inimestele otsavaatamisest ei piisa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis pistmist on pärisvanemate otsimise soovil ja kasuvanemate armastusel?

Viimasest küsimusest ei saagi aru – mida sa õieti küsisid?

Sa vastandad pärisvanemate otsimise ja kasuvanemate “päris”armastuse. Vihjad, et kui lapsendatud laps soovib teada oma pärisvanemaid, tähendaks see, et tal on kasuvanemate juures “päris”armastusest puudu olnud. Ei ole ju. Mis pistmist nendel kahel sinu arvates üldse on, miks sa neid vastandad sedasi?

Sa said muidugi valesti aru. Ma ütlesin, et kui kasuvanemad päriselt armastavad last, siis nad ei solvu, kui laps tahab pärisvanematest teada.
Nüüd vaatasin, et ma ütlesin seda täiesti selgelt, mitte segaselt. Oleks ma teadnud, et sinu näol on tegu nii rumala käoga, siis poleks hakanud trükimusta kulutamagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tark inimene tahab üldjuhul alati teada, millised on tema juured ja geenid. Tänapäeval on geenide järgi võimalik nt teada saada, millistele pärilikele haigustele sul on eelsoodumus. Ei ole ju nii keeruline, et ise selle peale mitte tulla.

Selleks tehakse geenitest. Inimestele otsavaatamisest ei piisa.

Sa võid ju väita mida tahad aga kui inimestel on see sisemine tung oma päritolu kohta teada saada siis mida need siinsed targutused ja vastupidi väitjad aitavad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei midagi. Aga inimesed pigem ei taha teada päritolu kohta, vaid vaadata iseenda tulevikku. Milliseks nad vananedes muutuvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks minu postituse kustutasite? Ma panin täisnime põhjusega, kui /—/ saab kunagi teada oma sünnijärgse nime ja seda guugeldab, siis ehk jõuab minuni, kui võimaliku bioloogilise isani.

Sa oled tõesti haige natuke peast.

eriti haige on see, et kui seda nime guugeldada, siis esimese vastena tuleb see täku postitus “üks väidetav tütar…”, mis on küll perekoolist kustutatud, aga guuglis alles 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei midagi. Aga inimesed pigem ei taha teada päritolu kohta, vaid vaadata iseenda tulevikku. Milliseks nad vananedes muutuvad.

Kust selline statistika pärineb? Sa oma peast/veendumustest/huvipuudusest? Et sina ei tunne huvi või kogemus puudub siis arvad, et see ongi tõde?

Youtube on täis geenitestide videosid ja pereliikmete leidmisest. Lisaks family tree ja long lost family saated (populaarsemad) ja neid saateid on veel. Geenitehnoloogia, testid, põlvnemine ja päritolu on ikka väga populaarne ja kuum teema. Isegi lemmikloomadele tehakse geeniteste.
Enne geeniteste oli populaarne sugupuude kaardistamine, geenitestid on sellest järgmine tase.
Ilmselgelt loobid oma ‘tõdesid’ täiesti tühjast kohast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Pereelu ja suhted Pärisvanemate otsimine