See Patarei on siiski üsna jube koht, kui süüvida sellesse ajalukku ja muuseumiosa atmosfääri. Kõik oleneb inimesest, ka lapsed on väga erinevad. Mõned lapsed, eriti poisid, on sellistes kohtades pigem põnevil. Isegi see, kui näidatakse, et “siin ruumis poodi surma mõistetud inimesi” [sellesse konkreetsesse ruumi küll praegu vist ei viida, see on seal osas, kus on nüüd mingid sisemised lammutustööd pooleli] on neile pigem selline korraks võib-olla ehmatav, aga ikkagi rohkem uudishimu tekitav teema. Pärast saab sõpradele rääkida, kui ägedas kohas nad käisid.
Aga kui on väga tundliku lapsega tegemist, kes samas juba sellises vanuses, et saab piisavalt aru, siis ma pigem ei läheks sinna. Eks oleneb lapse senisest elukogemusest ja meediatarbimisest suuresti ka — mõni on juba varateismelisena vaadanud igasugu põnevusfilme, kus tegevus toimub vanglas, neile võib olla huvitav näha ka päris vanglat ja see ei ole liiga šokeeriv. Samas mõnele lapsele, kes selliste teemadega ei ole kokku puutunud, võib see paik ikkagi väga halvasti mõjuda. Mul ühel lähisugulasel on näiteks 11-aastane väga emotsionaalne ja empaatiline tütar, kes ei suuda vaadata isegi lastefilmides vägivaldsemaid või pingelisemaid kohti, kus peategelast ähvarab mingi oht ja kes võib ka raamatutesse niimoodi emotsionaalselt sisse elada, et mõne koha peal lihtsalt lahinal nutab jne. Temaga ma kohe kindlasti sinna muuseumiossa ei läheks. Niisama siseõues ja lähialal jalutada ikka võib, iseenesest on see ikkagi põnev paik ja seal õues ei ole enam väga rusuv meeleolu: vangide jalutusaiad on ära koristatud jne. Paraku muuseumiosas ei suuda mõni täiskasvanugi pikalt olla, tean daami, kes seal lihtsalt minestas.