Kui sain diagnoosi, siis olin 31a ja endokrinoloog dr Kerge ütles, et kuna mul suguvõsas palju II diabeeti, siis selleks, et pikendada oma elu, tuleb mul koheselt hakata võtma metformiini ja tegelema toitumisega. Nutsin kõvasti, aga ostsin rohud välja ja hakkasin asjaga tegelema. Alustasin dieediga samuti koheselt. Esimese 2 nädalat olid kõige raskemad. Kuna dieeditamine seni absoluutselt õnnestunud ei olnud, trenniinimene ei ole, siis leiutasin endale ise sobiva dieedi ja elustiili. Ja see oli järgmine: absoluutne süsivesikuvaba toitumine, toiduportsion maksimaalselt kahe iseenda käelaba suurune, pärast kl 19 õhtul ei söö mitte midagi. Harva lubasin peopesa suuruse portsu süsivesikuid nagu kartul, riis, kaer aga mitte kunagi nisu, sai, makaron vms õudus. Liikusin autoga, päevas umbes 1500 sammu, ei mingit sporti ega trenni, aga võtsin ühe aastaga alla 20kg. Ilma näljata ja ilma naljata. Ei kaalunud ühtki portsu, võtsin käelabade suuruse väikese taldriku, millest veerandi lubasin endale mõnikord riisi, harva kartulit. Ülejäänud salat, liha. Peale selle oli lubatud kõik rasvane. Peekon, 30% hapukoor, taluvõi, ungari pekk, kohvikoor, vahukoor (vahustatult ilma suhkruta!) jne. Ei mingit magustoitu, sh mesi, stevia vms. Harjusin täielikult ära sellise eluga. Suuremat maiasmokka polnud olemas kui mina, aga ainult nulltolerants aitaski. Vahepalaks sihvkad, pähklid, igasugu puuviljad. Ma ei jälginud, et toit oleks vitamiinirikas jne. Sõin tunde järgi. Täna seda, homme teist. Jookide mõttes harjusin meeta teega, ei joonud alkoholi enam, aga see-eest vett jõin palju, sh Värskat. Üllatas, et harjusin elustiiliga ja hakkasin aru saama, mis on nälg ja nälja kustutamine, aga mis on stressisöömine emotsioonist. Varem põhiliselt pugisin kõike, mis ette sattus ja ülesöömine oli igapäevane. Veel üks reegel oli: nii kui tunned, et kõht on täis, kohe tuleb lõpetada söömine. Isegi, kui taldrik veel toitu täis, oled sõbrannal külas või maksid kohvikus salati eest hingehinda. Et kaal langeb, hakkasin märkama u 3 kuu möödudes. Enne ei olnud eriti aru saada, et midagi oleks muutunud. Ma pole olnud kunagi suur enda kaaluja, seega kaalusin end esimest korda selle dieedi ajal, kui olin kaotanud 6kg. Olen 172cm pikk ja kaalusin alustades 72kg. Minu mees, kes oli ka pontsakaks XL kutiks saanud, otsustas minuga koos dieeditada. Ta võttis alla samuti 20kg. Tuju oli oli lõpuks hea, juuksed läikisid, näljatunne polnud probleem (see vastik iha toidu vastu, et tahaks midagi süüa pidevalt). Ei puhitust, valusaid gaase, kõhukinnisust ega midagi. 52kg kaaludes olin suurus S, ükski nahavolt ei jäänud kaalulangusest rippuma, isegi kõht tõmbas kõik kenasti tagasi. PCOS põhilised häirivad tunnused nagu hiigelsuur “raseda kõht”, karvakasv näos, kella kolmene tappev väsimus päeval – kõik kadus. Kahjuks juhtus elus ootamatuid õnnetuid sündmusi ja olin sunnitud enda vaimse tervise päästmiseks hakkama ravimeid tarvitama, mille kõrvaltoimeks on kaalutõus. Nüüd olen võtnud juurde piisavalt palju, et kanda taas suurust XL ja olengi alguses tagasi. Ja minu mees on samuti kaalu tagasi saanud. Teame, et see on meie enda süü. Nüüd tegeleme uuesti tahtemuskli kasvatamisega oleme viimased kuu aega dieeditanud. Hetkel läheb kõik hästi ja näen, et mul on juba võimalik enda kõhuvolti võdistada, nii et paar kilo on vast alla läinud. Muideks, magusaisu leevendamiseks aitab hästi puuviljanätsu nätsutamine 10min. Seal on igast jubedad suhkruasendajad sees, aga väikseks abiks. Täna leidsin rimist näiteks jäätisemaitselise Jenkki. Ilgelt magus. Hakkan ära harjuma vaikselt eluga ilma suhkru ja süsivesikutega. Igaks juhuks mainin, et seda diieti proovida ainult omal vastutusel. Diiedi puhul on oluline vahet teha näljal ja toiduihal. Nälgas olla ei tohi!
Tüüpiline jo-jotaja. Tõestuseks see, et mees kasvas ka taas suureks tagasi. Mitte ravimid polnud süüdi, vaid pöördusid jälle vanade toidukoguste juurde tagasi. Lisaks see, et liiga vähe süsivesikuid toidus pole tervislik viis kaalu langetada.