Kuidas olete kogenud seda hetke, kui pea lõikus? Minu jaoks oli tuhude periood täiesti talutav, aga enne viimast pressi hoiatas äe, et järgmine hetk võib “pisut” valus olla. Kuna pressisin valuhoogude ajal, siis see hetk kui lapse pea lõikus oli nii pööraselt valus, et ma lihtsalt toore jõuga ilma järgmist pressi ära ootamata pressisin ta välja. Kui kogu eelneva sünnituse ajal ma eriti mingit häält ei teinud, siis selle viimase pressi ajal röökisin nagu metslane. Vabisesin sellest äkilisest valushokist ja nutsin kui laps mulle sülle anti, kuigi kõige rõõmsam hetk oli ju käes ja valu möödas.Kusjuures esimese lapsega sellist asja ei mäleta, pressisin küll väga pikalt, aga seda lõikumise lõhkitõmbamise tunnet ei olnud. Millised on teie kogemused selle hetkega?
Teema: Pea lõikumine
Esimese lapsega ei saanud arugi. Sünnitus oli pikem, aga valutum. Just sündis teine laps ja sünnitus oli küll lühem, aga valusam. Karjusin ikka päris kõvasti kui pea välja hakkas tulema- nii krdi valus oli😂 aga see valu oli unustatud kui laps rinnale pandi. Siiani ei saanud aru mida on sünnitusel röökida, aga nüüd sain ise aru, et iga laps tuleb erinevalt ning iga naise keha reageerib erinevalt
Sõnastus “lõikumine” on küll eksitav. Aga teist last sünnitades tundsin küll seda hetke, kui pea välja libises (just nimelt libises, kui enne olid pressid, oli sel ajal jõhker valu, siis see “plumps” kui tundsin, et nüüd venisin ja nüüd tuli pea, oli kuidagi selgelt eristuv ja see hetk ei olnud valu). Enda jaoks oli see väga kummaline kogemus, sest esimest last sünnitades olin valust ja rebenditest ja igasugu rohtudest (sünnitegevus peatus vahepeal, laps jäi halvasti sünnitusteedesse kinni ja anti mingeid rohtusid) poolsegane, ei mäleta suurt midagi peale selle, et oli lihtsalt meeletu ja lõppematu valu. Teise lapse sünnil aga eristusid erinevad sünnituse etapid selgelt, kõik oli lihtsam ja kiirem ja tunnetasin seda kõike.
Ma ka ei saa aru-osad ütlevad, et sünnitus oli valus küll, aga no mitte nüüd niiiii ka. Ma pole elus sees sellist jubedat valu tundnud. Ja näiteks hetk enne seda, kui teise lapsega pressid hakkasid oli ikka üle mõistuse. Mul mõlemad lapsed suured ka -üks üle nelja kilo ja teine mõned grammid alla 5kg. Ja ei olnud ainult pea lõikumine valus-kõik väga ühtlaselt! 🙂
Nüüd kolmas lapse mõne aja pärast sündimas ja ma tean, et saan hakkama, aga kuna need eelmised kogemused oli niiiiiiiiiiiiiii valusad, siis tunnen ennast üsna ärevalt.
Õnneks oli null valu presside ajal, sest sain epiduraali. Seega oli see väljutusfaas positiivne kogemus.
Esinesega jäi pea täpselt lapse kulmude kohale kinni kuni järgmise pressini, see oli ainus kord kui ma ämmakale ütlesin, et aiai nüüd on küll valus, aga ei midagi hullu, et röökima oleks pidanud.
Teise lapse pea oli 4,5 cm väiksem, et ta sündis lihtsalt ühe ropsuga, ei tundnud üldse midagi.
… jäi pea täpselt lapse kulmude kohale kinni kuni …
Teil on väga huvitav nägemisvõime. Või olid lapsel suured kulmud, et “täpselt lapse kulmude kohale”?
Tean, sest ämmakas ütles ja lapsel oli pärast kulmude juures mitu päeva rant näha.
… jäi pea täpselt lapse kulmude kohale kinni kuni …
Teil on väga huvitav nägemisvõime. Või olid lapsel suured kulmud, et “täpselt lapse kulmude kohale”?
Umb kulmude kõrguselt on pea kõige laiem ja tavaliselt siis jääbki korraks nö kinni, press lõpeb, et järgmisega pea täielikult väljuks.
Esimese lapsega mäletan väga selgelt seda põletavat valu, kui ka press just siis lõppes ja ootasime järgmist. Jõudsin veel mehele kurta, et nii krdi valus on, nagu keegi põletaks ja kõik vist rebenes (ei rebenenud midagi).
Teisega nagu ei mäletagi. Siis ma vöfa ei tundnud presse ja pidin nö toore jüuga kaasa pressima, keha ise ei teinud tööd. Vb seetõttu ei mäletagi, kuna rohkem mäletan seda pingutust presside ajal.
Kolmandaga ka mäletan rohkem hoopis supertugevaid presse. Pressid olid nii tugevad, et ma ei suutnud ise kaasa pressid, ainult rögisesin-mõmisesin padja sisse iga pressi ajal võimisiganes veidraid hääli ma tegin 😀 Aga mälestust sellest hullult põletavast valust nagu esimesega, ei ole.
Viimase lapsega sai press täpselt siis läbi, kui lapse pea oli poolenisti väljas. Oli valus ja mina ei suutnud küll end lõdvaks lasta, nagu ämmaemand soovitas. Ei saanudki aru, kas pressisin niisama edasi või tuli uus press kohe peale, aga ämmaemanda sõnavõtt jäi lühikeseks ja hetk hiljem oligi laps juba käes.
Väga ei mäleta seda lõikumise hetke, sest pressid kestsid umbes 5h. Lapse pea pidevalt oli nagu peaaegu välja tulemas aga samas läks tagasi. Tean, et ämmakas ütles juba presside algul, et nüüd võib kipitada, aga ma ei tundnud midagi.
Mul olid 12 tundi hullud valud, polnud üldse midagi sellist, et algul nõrgad ja vaheaegadega, kõik see 12 tundi oligi ainult üks VALU. Ja siis korraga kadusid valud ära, hakkas jube paha ja tundus et lööb kõhu lahti. Mind aidati sünnituslauale, mingitest pressidest ma ei tea midagi, ma lihtsalt hoidsin hinge kinni ja pressisin suvaliselt. Korraks oli kibe tunne kuskil all, ja ma käratasin ämmakale et mis ta seal venitab- ämmakas naeris, et lapse pea venitas, tema hakkab alles nüüd last välja tirima, et kui ma pressi tunnen ,et siis pingutagu natuke veel. Ei tundnud ma ühtegi pressi, lihtsalt ajasin end käetugede najale poolistuli ja laps oligi käes. Sünnituslaual olin vaid 4 minutit enne lapse sünndi ja sealt pole mul küll ühtegi valu meeles.
Kusjuures minul ühel hetkel lõppesid lihtsalt tuhud ära ja ma oleks hea meelega koju ära läinud, sest äkki oli nii hea olla. Aga siis pidi ikka pressima hakkama. Ja no. Minu keha ei aitanud mind absoluutselt. Julm on ikka küll last välja punnitada toore jõuga kui mitte mingid pressimist keha ise ei tee.
Ämmakas näitas parasjagu näpuga seal all mingit punkti, et “näe suru siia” ja ma karjusin vastu “Ära tiri!!!” Ei saanud ka aru, et lapse pea tuleb.
Esimene sündis epiduraaliga (kõhuvalu jäi, aga alt ei tundnud midagi).
Tuhud olid kohutavalt valusad, aga pressid ja pea lõikumine mitte.
Mina ise presside ajal kaasa ei pressinud, kõik neli last sündisid enam-vähem ise. Kartsin silmade pärast ja rebendeid. Pea lõikumise hetk oli küll kõige valusam hetk, aga karjuma ei ajanud, natuke mõmisen tavaliselt sellel hetkel. Üritasin sünnituste ajal lihtsalt ennast lõdvaks lasta, hingata ja lasta kehal teha seda, mis ta tahab ja valusid nii positiivseks enda jaoks mõtestada kui võimalik. Paistab, et toimis.
