Teema: Peaaegu täiskasvanud laps ja lastehaigla

#3983658:

#3983642:

#3983587:

#3983446:

Anoreksiat ravib üldse psühhiaater mitte endokrinoloog.

Kui hormoonid on sassis (päevad on ära jäänud), siis on see ka endokrinoloogi teema.

Ärajäänud päevad on ju tagajärg, mitte põhjus. Sellist tagajärge ei saa ilma põhjuse kõrvaldamiseta ravida.

Ma ju pole öelnudki, et me põhiprobleemiga tegeleda ei kavatse. Küsimus oligi, et kas nüüd võib ikka veel samasse asutusse pöörduda või peab juba täiskasvanute arste otsima. Meil on päris pikk vahe sisse jäänud. Ja kui viimati lahkusime, siis vaimse tervise õde mainis, et varsti peate täiskasvanute poolele edasi liikuma.

Jah, loomulikult. Minu remark oli pigem selle kohta, et sa just endokrinoloogi juurde soovid saada.

Minu enda kogemus täiskasvanuks saanud alaealise ja psüühikahäirete raviga on selline, et kuni 19 a saamiseni oli oma arsti juures ja edasi soovitas oma raviarst, kes temaga juba mitu aastat tegelenud oli, täiskasvanute arsti ja terapeuti, kes sobida võiksid. Aga seda rääkima, et varsti enam laste ravile spetsialiseerunud arsti juures käia ei saa, hakati rääkima juba siis, kui laps 17 sai ????

#3983796:

#3983658:

Meil on päris pikk vahe sisse jäänud.

Kas ses osas ei peaks sa mitte peeglisse vaatama, mitte siin jaurama ja tigetsema? Mingi koroona siin küll süüdi ei saa olla (nagu eespool mainisid, et koroona ajal tuli pikk paus sisse), ambulatoorne töö on ka 2020-2022 kogu aeg olemas olnud ja toiminud.

No issand, TA ju mainis, et sellepärast on pikk vahe sisse jäänud, et said haigusega enamvähem hästi hakkama… Nüüd siis tagasilangus vaikselt toikumas. Mis peeglisse vaatamist sa siin soovitad!?

#3983805:

Rumal, aga enesekindel!

Natuke rumal on see teemaalgataja jah, aga ega laps sellest süüdi pole. Alguses jaurab siin pikalt, et lastehaiglast mingit abi ei saanud, rumalad seal kõik koos, aga täiskasvanute endokrinoloogid veel poole hullemad. Siis tuleb välja, et lapsel hoopis anoreksia, mille ravimist peaks üldse psühhiaatri juurest alustama, tema vajadusel suunab endokrinoloogi juurde, kuigi endokrinoloogil pole ravis üldsegi põhiroll. Kahju, kui laps ema pärast ei saa adekvaatset ravi.

#3983809:

Alguses jaurab siin pikalt, et lastehaiglast mingit abi ei saanud, rumalad seal kõik koos, aga täiskasvanute endokrinoloogid veel poole hullemad. Siis tuleb välja, et lapsel hoopis anoreksia, mille ravimist peaks üldse psühhiaatri juurest alustama, tema vajadusel suunab endokrinoloogi juurde

Ei ole kunagi niimoodi arvanud, et lastehaiglas on nõrgad arstid ja sealt abi ei saa. Lihtsalt, diagnoos on selline, et tulemus on kaheldav. Et mitte öelda eluaegse järelvalega, mitte lõplikult väljaravitav.

Muidugi pöördun psühhiaatri poole. Ja juba ennetavalt uurisin ka endokrinoloogi kohta, sest selle arsti järelvalve all on ta ka varasemalt olnud. Psühhiaatriks on meil Kalvo, kes vist ei ole eriti… Arvan, et temaga suhtlemisel pean ise survestama ja suunama, kuhu peab laps veel edasi liikuma.

Dr Einbergi juures oleme käinud ja hindan teda väga.

#3983884:

Psühhiaatriks on meil Kalvo, kes vist ei ole eriti… Arvan, et temaga suhtlemisel pean ise survestama ja suunama, kuhu peab laps veel edasi liikuma.

Jälle teed ju arsti maha ja sina siin jälle suunad ja kamandad, kuigi laps on praktiliselt täiskasvanu. Muidugi on sellise haigusega tõenäoline, et probleemid ei kao, nagu kõigi vaimsete probleemidega, aga sinu suhtumine on ka kummaline. Et seda ei saa niimoodi nipsust välja ravida, ei tähenda, et su last oleks halvasti ravitud või abi poleks saanud, nagu sa siin mitu korda oled ennast väljendanud. Ja kui sa lapse kuuldes ennast niimoodi väljendad, teed arste maha, siis teed sellega lapse ravile ainult kahju.

#3983884:

Psühhiaatriks on meil Kalvo, kes vist ei ole eriti… Arvan, et temaga suhtlemisel pean ise survestama ja suunama, kuhu peab laps veel edasi liikuma.

Tundud olema väga konfliktne ja ebameeldiv patsient.

#3983949:

#3983884:

Psühhiaatriks on meil Kalvo, kes vist ei ole eriti… Arvan, et temaga suhtlemisel pean ise survestama ja suunama, kuhu peab laps veel edasi liikuma.

Tundud olema väga konfliktne ja ebameeldiv patsient.

Huvitav, miks?

#3983004:

#3982997:

õib küll, aga ise nüüd räägid, et sealt abi pole saanud ja sinna enam minna ei taha. Sinu jutt on laialivalguv, mina pole mingit diagnoosi sinu lapsele pakkunud. Sina siin heietad niipidi ja naapidi, ükski variant ei sobi.

Toimivat lahendust pole seni saanud. Samas tean, et täiskasvanud inimeste endokrinoloogi juurest on veel vähem abi loota.

Seega, püüaks veel laste alal abi saada, kus tõesti püütakse rohkem abi anda.

Eesti täiskasvanute endokrinoloogia valdkond on tipptasemel ja väga armsad inimlikud arstid. Kui oled nii saamatu ja negatiivselt meelestatud, siis ei saagi midagi

Konserveeri oma imetabane laps 3-aastaseks ja probleemi pole.

Pseudoprobleem.

Täiskasvanute ravi on paremal tasemel ja rohkemate valikutega ju.

#3983032:

#3983008:

#3983004:

Samas tean, et täiskasvanud inimeste endokrinoloogi juurest on veel vähem abi loota.

Mille alusel sa seda nii kindlalt väidad? Äkki sul endal on eelarvamused, et kuskilt abi ei saa ja keegi midagi ei oska. Mina käin ka endokrinoloogi juures ja loomulikult saan sealt ka abi. Kohe täitsa mitme endokrinoloogi juures olen käinud ja kõik on osanud ravida.

Mille alusel? Mul on kaks raske puudega last. Esimene on eluaegse diagnoosiga, kes peab oma elu lõpuni olema endokrinoloogi järelvalve all. Ja mul on võrdlus sellega, mis on lapseeas ja mis on täiskasvanueas. Kahjuks ei ole täiskasvanute endokrinoloogia samal tasemel kui täiskasvanute oma.

ära palun rohkem paljune. Psühholoogilist abi vajad niikuinii. Kuri oled ja ründad kõiki.

Lastehaigla teenus lõppeb lapse 18. sünnipäeval.

#3983880:

#3983796:

Kas ses osas ei peaks sa mitte peeglisse vaatama, mitte siin jaurama ja tigetsema? Mingi koroona siin küll süüdi ei saa olla (nagu eespool mainisid, et koroona ajal tuli pikk paus sisse), ambulatoorne töö on ka 2020-2022 kogu aeg olemas olnud ja toiminud.

TA olen. Tegelikult ei ole nii! Me käisime üks kord kuus vaimse tervise keskuse õe vastuvõtul. Ja täpselt nii oligi, et õde oli pikalt haige. Ja siis, kui järgmine kord soovisime aega panna, oli jälle haige. Kuna vahepeal tundus, et asi on kontrolli all, siis ma ise jätsin ka mõned kuud vahele ja kohe uut aega ei registreerinud.

Mida tähendab siinkohal peeglisse vaatamine? Pigem on halvad olukorrad kokku langenud. Nüüd on jälle vajadus, aga ei ole kindel, kas võib samasse kohta pöörduda. Siinsest teemast sain aru, et võib veel lastehaiglasse pöörduda.

Kurat võta toru kätte ja helista. Milleks teematada Perekoolis, kus kõik arvavad???

Ma arvan, et mõnelegi jääb arusaamatuks – lastepsühhiaater ei sobi/meeldi, aga tahaks ikka teda tagasi? Üks asi, mida ma täitsa soovitaks kaaluda, kui oludega sobib-meespsühhiaater. Meestel on kohati vähememotsionaalne maailmavaade. TA-ärge lähtuge vanusest, katsuge leida inimesed, kellega koostöö sujuks ja sobiks. Sealt ei tule üldjuhul head tulemust, kui mõlemad põrnitsevad üksteist altkulmu.

#3984110:

Kuule, rahune maha teemaalgataja ja tule oma tsüklist välja. Ma 48 ja ikka olen anorektik. Alates 16. So? Ega seda probleemi välja ei ravigi. Sama nagu alkoholism. Ei ravi välja. Vastik vinguv ja terroriseeriv ema oleks tõesti veel viimane piisk. Sa lihtsalt oled eos niiii närviline ja negativistlik. Ma ei saa su paanikast aru. Ma ka ei soo nagu keskmine inimene. Kolm tervet last ja perekond. Teinekord ei söögi päevade viisi. Lase olla. Lõpuks soob paar ampsu ja veel paar ampsu. Leiab seltskonna, tuleb iseenesest see kuigivõrd tervenemine. Ükski spetsialist sinu last terveks ei tee, fakt.

Sul on lihtsalt söömishäire. Anoreksia on siiski tõsine haigus, mida peab ravima. Ja, kui päevad on juba ära jäänud, siis need ei pruugigi taastuda. Ja mingist laste saamisest ei saa siis enam juttugi olla.