Teema: Peaga vastu seina

Helista sõbrannale ja ventileeri palju kulub. Küllap oled sõnaohter “probleemilahendaja”, kes vajab asja ülerääkimist, mehele seda pole vaja. Mehele esita paarilauseline:

a) probleem

b) lahendus või küsi lahendust.

#4191082:

Olin suhtes avatum pool, kes rääkis oma mõtetest ja tunnetest. Mees aga ei talu tõsisemaid vestlusi ja eelistab toast lahkuda, kui mingisugune asi vajab lahendamist.

Lõpuks need lahendamata mured kuhjuvad minusse ja hetkel juba selline tunne, et öökima ajab. Oleme koos olnud 8a kui keegi arvab, et värske paari probleem.

Kuidas jõuda sinnamaani, et teine osapool oleks osavõtlik? Või ongi see selline natuur, kes räägib asjadest mis on ilusad ja toredad ja kui mure või probleem tekib, siis astub olukorrast välja? Nagu ma olen aru saanud, siis kooselu ikkagi põhineb suuresti teineteise ärakuulamises.

Aga mina istun oma tunnetega üksi ja klaas hakkab juba täis saama.

Sa oled manipuleeriv ja mõistan meest miks ta ei taha sinuga “avatud” olla. Mis tunnete mured sul siis on mida mees peab sinuga lahkama? Sul ei ole mehe vastu tundeid või tahad et mees midagi teeks või tahad mehest kujundada nutupatja, koguaeg räägid talle mida sa arvad sõbrannast, töökaaslasest, vanematest jne ja siis mees peab sind kuulama kuulama ja takka kiitma? Mees on mees, mees ei ole mingi süljetops.

#4191088:

Siin alajaotuses on üks teema “Suhtest eemaldumise viisid”. Seal üks naine kurdab ühele mehele, kes on tema sõber muresid. Äkki sul on ka mõni meessoost sõber, kellele oma muresid kurta ja siis head või halba nõu saada?

Naistel on mingi emarefleks, nad korjavad üles halavaid ja sentimentaalseid mehi keda siis hoida siis nagu last. Aga meestel selline refleks puudub, miks peaks mees kuulama mingi naisi jutustamisi? Mis see mehele annab?

#4191117:

Tundub, et sina oled tundetu kala, kes laseb end elumere lainetel lihtsalt kanda. Ei imesta, et inimesed siit normaalset tagasisidet ei saa. Kui sulle sobib, et sind ei kuulata siis palju õnne. Või teine variant on, et oled domineeriv ja kriiskav naine, kelle hääle hertsidest hakkab igal mehel kõrvadest sitavett voolama. Teema algatajal soovitan aga kuskil rahulikus keskkonnas mehega maha istuda ja enda mõtetest julgelt rääkida. Ära lase end vaigistada.

Mõeldud Kägu 14:11

No mis mured need kogu aeg vajavad lahendamist? Lapsel on vähk, aga mees ei viitsi hsiglas olla? Muud hullu nagu mulle pähe ei tule.

Otsi omale hea pereterapeut ja hakka tema juures oma muresid kurtma. Üksi. Küll siis saad endas selgust kas ja mis üldse mehega koos tegelemist vajab. Vbl saad ka juhiseid, kuidas rääkida nii, et kuulataks.

Too näide, mida ei taha mees arutada? Väga suur vahe on, kas tahad pidevalt ventileerida, halada, arutada teie suhet, minevikusündmusi, käiad ja käiad või siis mees ei soovi lüüa kaasa perele olulistes otsustustes. Näiteks on erivajadusega laps, tuleb arutada, kuidas teda aidata, mis kooli panna vms, mees ei soovi osaleda. Või näiteks teeme remonti ja mees ei osale jne, jne. Kõik inimesed ei ole head kuulajad ja ei soovi arutada ja arutada asju, mida nagunii muuta ei saa, et mis juhtus ja kuidas juhtus. Minul on ka mees, kes soovib meie suhet pidevalt arutada, kes ütles seda, kes toda. Mina ei viitsi seda teha. Minu arust on meil suht hästi kõik, mis sellest arutada kogu aeg.

#4191340:

#4191309:

Too näide, mida ei taha mees arutada? Väga suur vahe on, kas tahad pidevalt ventileerida, halada, arutada teie suhet, minevikusündmusi, käiad ja käiad või siis mees ei soovi lüüa kaasa perele olulistes otsustustes. Näiteks on erivajadusega laps, tuleb arutada, kuidas teda aidata, mis kooli panna vms, mees ei soovi osaleda. Või näiteks teeme remonti ja mees ei osale jne, jne. Kõik inimesed ei ole head kuulajad ja ei soovi arutada ja arutada asju, mida nagunii muuta ei saa, et mis juhtus ja kuidas juhtus. Minul on ka mees, kes soovib meie suhet pidevalt arutada, kes ütles seda, kes toda. Mina ei viitsi seda teha. Minu arust on meil suht hästi kõik, mis sellest arutada kogu aeg.

Just, rääkimisel ja rääkimisel on vahe sees. Nt minul on olnud partner, kes kogu aeg rääkis probleemidest. Nii kui miski hea teema jutuks võtsin, tema ikka viis jutu negatiivsele ja hala hakkas peale. Ja kogu aeg ühed sa samad teemad, mis kestsid tunde ja tunde. Tema pidas loengut, mina pidin siis kuulama, siis veel soovis, et mina peegeldaks seda juttu. No kuna loengud olid nii pikad, siis tõesti ei osanud seda sõna sõnalt tagasi peegeldada, seega pidas ta kordusloengu. Ikka ja jälle kestsid need väga pikalt. Muuseas, mina olen naine, tema siis oli mees. Hetkel tunneb mulle, et ta lihtsalt emotsionaalselt peedistas mind, see oli klassikaline emotsionaalne vägivald.

Ja samas, mul on olnud ka partner, kes oli väga hea kuulaja. Alati kuulas, küsis täiendavaid küsimusi jne, kuid ega sellest rääkimisest ka tolku ei olnud, sest mina rääkisin (max 10 minutit) selle pärast, et ma oleks soovinud muutust, kuid tegelikult mina rääkisin ja tema kuulas, olukord oli jätkuvalt olemas. Tõde on see, et suhtes peavad muutust soovima mõlemad.

Seega ongi nii, et kui tunned, et ise oskad rääkida, kuid kellegiga nagu polegi rääkida ja tulemust ei ole, siis “Kohvrid ukse taha” ja leia partner, kes on parem suhtleja. Me võime siin rääkida, et muudad ennast, siis muutub teine ka jne. Tead, mõnikord ongi see muutus selline, et enam ei püüa ja püüad kellegi teisega.

Kui ajuvaba see on, et kohe, kui ei meeldi see ja teine, tuleb kohvrid ukse taha panna. Inimesed on erinevad ja tuleb arvestada teiste eripäradega, eriti veel siis, kui on lapsed ja muidu elu ikka normaalne. Ei pea see elu olema kogu aeg nagu roosa pilv ja lõppematu kellegi parema otsimine. Inimestel on liiga palju vaba aega ja hea elu, et ainult mõtlevad enda ellu probleeme juurde. Kui mees on selline, kes ei taha arutada, no lepi sellega, vaevalt nad nüüd selline on, et päriselt tähtsatest asjadest ei taha rääkida. Lihtsalt mingi pidev seletamine mingitel tühistel teemadel ei meeldi enamusele meestest.

Helista sõbrannale ja ventileeri palju kulub. Küllap oled sõnaohter “probleemilahendaja”, kes vajab asja ülerääkimist, mehele seda pole vaja. Mehele esita paarilauseline:

a) probleem

b) lahendus või küsi lahendust.

Minul näiteks pole sõbrannasid üldse. On vaid tuttavad.

#4191082:

Olin suhtes avatum pool, kes rääkis oma mõtetest ja tunnetest. Mees aga ei talu tõsisemaid vestlusi ja eelistab toast lahkuda, kui mingisugune asi vajab lahendamist.

Lõpuks need lahendamata mured kuhjuvad minusse ja hetkel juba selline tunne, et öökima ajab. Oleme koos olnud 8a kui keegi arvab, et värske paari probleem.

Kuidas jõuda sinnamaani, et teine osapool oleks osavõtlik? Või ongi see selline natuur, kes räägib asjadest mis on ilusad ja toredad ja kui mure või probleem tekib, siis astub olukorrast välja? Nagu ma olen aru saanud, siis kooselu ikkagi põhineb suuresti teineteise ärakuulamises.

Aga mina istun oma tunnetega üksi ja klaas hakkab juba täis saama.

Kui vana sa oled?

Inimest ei muudagi, enamik mehi on sellised.

Harju ja lepi või mine lahku.

#4191360:

#4191340:

#4191309:

Too näide, mida ei taha mees arutada? Väga suur vahe on, kas tahad pidevalt ventileerida, halada, arutada teie suhet, minevikusündmusi, käiad ja käiad või siis mees ei soovi lüüa kaasa perele olulistes otsustustes. Näiteks on erivajadusega laps, tuleb arutada, kuidas teda aidata, mis kooli panna vms, mees ei soovi osaleda. Või näiteks teeme remonti ja mees ei osale jne, jne. Kõik inimesed ei ole head kuulajad ja ei soovi arutada ja arutada asju, mida nagunii muuta ei saa, et mis juhtus ja kuidas juhtus. Minul on ka mees, kes soovib meie suhet pidevalt arutada, kes ütles seda, kes toda. Mina ei viitsi seda teha. Minu arust on meil suht hästi kõik, mis sellest arutada kogu aeg.

Just, rääkimisel ja rääkimisel on vahe sees. Nt minul on olnud partner, kes kogu aeg rääkis probleemidest. Nii kui miski hea teema jutuks võtsin, tema ikka viis jutu negatiivsele ja hala hakkas peale. Ja kogu aeg ühed sa samad teemad, mis kestsid tunde ja tunde. Tema pidas loengut, mina pidin siis kuulama, siis veel soovis, et mina peegeldaks seda juttu. No kuna loengud olid nii pikad, siis tõesti ei osanud seda sõna sõnalt tagasi peegeldada, seega pidas ta kordusloengu. Ikka ja jälle kestsid need väga pikalt. Muuseas, mina olen naine, tema siis oli mees. Hetkel tunneb mulle, et ta lihtsalt emotsionaalselt peedistas mind, see oli klassikaline emotsionaalne vägivald.

Ja samas, mul on olnud ka partner, kes oli väga hea kuulaja. Alati kuulas, küsis täiendavaid küsimusi jne, kuid ega sellest rääkimisest ka tolku ei olnud, sest mina rääkisin (max 10 minutit) selle pärast, et ma oleks soovinud muutust, kuid tegelikult mina rääkisin ja tema kuulas, olukord oli jätkuvalt olemas. Tõde on see, et suhtes peavad muutust soovima mõlemad.

Seega ongi nii, et kui tunned, et ise oskad rääkida, kuid kellegiga nagu polegi rääkida ja tulemust ei ole, siis “Kohvrid ukse taha” ja leia partner, kes on parem suhtleja. Me võime siin rääkida, et muudad ennast, siis muutub teine ka jne. Tead, mõnikord ongi see muutus selline, et enam ei püüa ja püüad kellegi teisega.

Kui ajuvaba see on, et kohe, kui ei meeldi see ja teine, tuleb kohvrid ukse taha panna. Inimesed on erinevad ja tuleb arvestada teiste eripäradega, eriti veel siis, kui on lapsed ja muidu elu ikka normaalne. Ei pea see elu olema kogu aeg nagu roosa pilv ja lõppematu kellegi parema otsimine. Inimestel on liiga palju vaba aega ja hea elu, et ainult mõtlevad enda ellu probleeme juurde. Kui mees on selline, kes ei taha arutada, no lepi sellega, vaevalt nad nüüd selline on, et päriselt tähtsatest asjadest ei taha rääkida. Lihtsalt mingi pidev seletamine mingitel tühistel teemadel ei meeldi enamusele meestest.

Aga mina kirjeldasingi mõnemal juhul pikaajalist protsessi. Usu, ma ei ole miski kohe suhtest välja tormaja. Küll olen aru saanud, et mingeid düsfunktsionaalseid suhtlemismustreid olen liiga pikalt kannatanud. Naised ongi üldjuhul need rohkem suhtlejad ja suhtes püüdjad, kuid mina olen nüüd ka selgeks saanud, et mees peab ka aru saama, et kui kaks inimest ei oska suhtes asju korda saada, siis mina astun suhtest välja.

Mjah.
Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Oleneb lapse vanusest.  Tahtsin öelda seda, et isa on samasugune lapsevanem kui emagi ja ole parem rõõmus, et sul on nii hea mees, kes üldse viitsib lapsega tänitada. Osad isad ei viitsi isegi tegeleda lastega, millegi õpetamisest rääkimata. Loomulikult ei õnnestu last kasvatada kui sina pidevalt õpetad meest, kuidas lapsega peab rääkima. Samas on lapsele just kasulik, kui sa ei sekkuks nii palju. Isa tahab ju sama asja, mis sina-et piim jääks tassi. Mõlema meetodid selle saavutamiseks on õiged.

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Mida sa siis mehelt ootad, et ta ei paneks üldse tähele, mida laps tegi või ja ei ütleks mitte midagi, või et ta kiidaks, et tubli laps, nii peabki või mis on sinu ootused mehele? Mida ta võiks teisiti teha, et sina ka rahule jääks ja ei näägutaks? Sina ju näägutad meest pikalt-laialt messengeris, miks siis mees ei või näägutada? Sa ju saad aru küll, et osa sellest lapsega näägutamisest on ka sulle adresseeritud.

#4191503:

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Miks sa ei anna siis kolakat? Miks sa last ei kaitse? See on ju kohutav.

Mille eest ta last kaitsma peaks, kas selle eest, et laps ajab asju ümber?