Teema: Peaga vastu seina

#4191509:

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Mida sa siis mehelt ootad, et ta ei paneks üldse tähele, mida laps tegi või ja ei ütleks mitte midagi, või et ta kiidaks, et tubli laps, nii peabki või mis on sinu ootused mehele? Mida ta võiks teisiti teha, et sina ka rahule jääks ja ei näägutaks? Sina ju näägutad meest pikalt-laialt messengeris, miks siis mees ei või näägutada? Sa ju saad aru küll, et osa sellest lapsega näägutamisest on ka sulle adresseeritud.

Miks peab õnnetuse puhul üldse kedagi näägutama või karjuma? Mingi suur mees karjub lapse peale, kui piim läheb maha. Ikka juhtub, tooge lapp ja kuivatage ära.

Võib-olla on teil selline suhe, nagu mul ja üldse me perel, ka mu mehel, on mu ämmaga. Ta on viisakas, suurepärane enesekehtestaja. Ta ei tõsta kunagi häält ja selgitab kõike. Kahjuks pole mina nii hea väitleja. Ma pigem põgeneks, kui ta hakkab millestki rääkima. Sest peale seda vestlust ei saa jääda mulle oma arvamust. Kui ma olin noorem emana, siis mõtlesin ka et äkki nii saab oma lastele ka asju rääkida. Rahulikult, kindlalt, pikalt. Ei saanud. Neile mõjus see samamoodi, kui mulle. Aga nad polnud nii viisakad mu suhtes. Mu üks laps pani käed kõrvadele selle rääkimise peale. Mõtled küll, et on hea, kui kodus räägitakse kõigest lõpuni. Aga kuidas siis rääkida nii, et teisele ei tunduks see halb? Või anda edasi oma arvamust, kui teine ei arva sama, nii et teine ei tahaks ära joosta.

#4191523:

#4191518:

#4191513:

#4191509:

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Mida sa siis mehelt ootad, et ta ei paneks üldse tähele, mida laps tegi või ja ei ütleks mitte midagi, või et ta kiidaks, et tubli laps, nii peabki või mis on sinu ootused mehele? Mida ta võiks teisiti teha, et sina ka rahule jääks ja ei näägutaks? Sina ju näägutad meest pikalt-laialt messengeris, miks siis mees ei või näägutada? Sa ju saad aru küll, et osa sellest lapsega näägutamisest on ka sulle adresseeritud.

Miks peab õnnetuse puhul üldse kedagi näägutama või karjuma? Mingi suur mees karjub lapse peale, kui piim läheb maha. Ikka juhtub, tooge lapp ja kuivatage ära.

Ma ei loe välja, et mees karjub. Miks sa…tähendab pigem küsimuse esitamist lapsele. Miks sa seda tegid, kas meie teeme nii- ei tundu eriline karjumine küll. Miks on küsisõna. Kas meie teeme nii? See on eeskuju andmine-meie nii ei tee, miks sina teed. Kas on siis laps pidanud ka küsimusele vastama, miks see pidevalt juhtub?

Ja sa ei saa aru, kui LOLLID on sellised küsimused? Huvitav.

Küsimused on lollid? Ahsoo. Ei teadnudki. Mina ootaks lapse käest vastuse ära ja sealt vaataks edasi.

Rääkima peab, aga kõiki asju ei pea arutama. Arutama peab väga tõsiseid, raskeid probleeme nagu näiteks kolimine teise riiki või lapsendamine.

#4191285:

Meil on ka hetkel küllaltki palju reaalseid lahendamata muresid ja kui mees poole jutu pealt minema kõnniks, st ei soovi osaleda lahenduse leidmisel, siis kõnniks ise vist varsti minema.

Igasugused argimured ei vaja mingit arutamist peale selle, et ära tuleb jagada muret tekitavad asjad lahendamiseks. Näiteks, mis siin argipäeviti ikka ARUTADA. Piisav on öelda mehele, kes ei taha ise asju korraldada ega viitsi ka vastutada, et “Kallis, ma siis viin tütre hambaarstile, sa palun siis käi poes ja osta piima, kana, kõrvitsat ja haamer. Õhtul on sul vaja suvilabussi akendel vahetada sääsevõrdud, ma ostan need päeval ära. Päeva jooksul sa helista ehk minu emale, tal täna sünnipäev. Ma päeva jooksul valin siis välja paketireisi ja saadan sulle paar tükki, mkillest vali. Võin ka ise otsustada”.

Mida on iga asja üle arutada? “Kallis, kas tahad kapsast? Või teen peeti? Räägime, palun! Või hautatud kaalikat, mida sa eelistaks? Palun-palun ütle, kas pigem lähme lõunatama Noasse või Dostojevskysse? Aita otsustada? Muide, kas see jalamatt meeldib sulle või peaks sinise võtma? Räägi, palun! Ja kas kui su tädi Maie tuleb, kas paneme ta istuma siis…või sinna? Mis arvad, kas minna Kaubamajja laupäeval või kolmapäeval? Kas ma muidu teen sulle mune keedetuna või praetuna? Miks sa ei ütle? Miks sa ei taha üldse midagi arutada? Kas panen juba suvised kardinad? Kas ma peaksin ostma selle või selle mantli? Aga mis me lapsega teeme, tal tarvis hammas välja tõmmata, aga kuidas? Mis kliinikus, mis sa arvad? Aga mis sa arvad, kas kohaliku tuimestusega? Arutame, kas meesarst või naisarst oleks parem? Ja vaata seda kappi, arutame, kas mitte need vaasid sealt panna sellesse kappi siin?”

#4191494:

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Kusjuures, messenger on väga hea soovitus. Minu mehega on võimalik näost-näkku arutleda praktilisi probleeme. No et kuhu auto remonti viia, millal killustikku tellida või kes ja mis järjekorras lapsed õhtul peale korjab.

Aga kui tahan teada anda, et mehe mingi käitumine solvas mind. Või tunnen, et saan viimasel ajal liiga vähe tähelepanu. Või arvan, et lapsega peaks tulevikus analoogses olukorras teisiti käituma, siis ma KIRJUTAN mehele messengeri. Ja töötab. Sest kirjutades raske teist poolelt sõnalt katkestada ja juttu mujale viia. Ja lisaks sunnib kirjutamine mind ennast probleemi selgelt sõnastama ja mitte jutuga laiali valguma.

#4191518:

Miks sa…tähendab pigem küsimuse esitamist lapsele. Miks sa seda tegid, kas meie teeme nii- ei tundu eriline karjumine küll. Miks on küsisõna. Kas meie teeme nii? See on eeskuju andmine-meie nii ei tee, miks sina teed. Kas on siis laps pidanud ka küsimusele vastama, miks see pidevalt juhtub?

Mul oli selline miksitaja ema, kes tänitas täpselt samamoodi. No miks sa oled selline.. Ma lapsena seisisn kõrvad ludus ja ei oskanud midagi vastu öelda, peale hädise “ma enam ei tee” vms. Ise omaette imestasin, et MIDA ta vastu ootab saada selle peale, tõemeeli ei saa aru, miks juhtus? ÕNNETUS oli. Ei karistata õnnetuse eest, isegi täiskasvanuid mitte suuremate õnnetuste eest kui näkane piimaklaas. Aga arusaadav, tsiteeritu on samasugune miks.näägutaja, kes ei saagi au saama, kui vastik see kuulata ja mõttetu on. Mina oma lastele sellist kräunumist ei korralda, vaid sellises olukorras õpetan leidma lahendusi- püüab olla ettevaatlikum ja kui on küllalt suur, siis koristab ise- mitte ei nääguta tagantjärele, millest pole mitte midagi abi.

Ma ei kujuta ette, kui jõle see oleks, kui ma täiskasvanuna midagi nt maha pillan (koosolekul pastaka või kodus veeklaasi libedast käest vms) ja siis hakkab keegi teine täiskasvanu (nt ülemus, kolleeg või abikaasa) õpetliku häälega targutama: “No miks sa, Marikene, nüüd selle pastaka/klaasi maha pillasid, kas mina pillan asju maha?! Ei pilla! Miks sina siis seda teed? MIKS? Miks on vaja nii kohmakas olla? Kas oli hea tunne asju maha pillata?!”

Täiesti haige suhtlemisviis.
Loomulikult tuleb lastega rääkida, ka miks-küsimusi esitada, kui nad teadlikult ja tahtlikult midagi ebasobivat teevad, aga igatahes on jabur sellisel moel peedistada õnnetuste/ettevaatamatuse puhul. Pigem siis juba, kui laps on tõesti pidevalt hooletu, teha kokkulepe, et kuna ünnetusi juhtub, siis teeme nii, et joome piima ainult köögis, ei lähe klaasiga diivanile vms. Siis oleks sellest RÄÄKIMISEST midagi praktiliselt kasu ka ja äkki annaks lapsele motivatsiooni hoolsam olla.

#4191502:

#4191494:

Mjah.

Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.

Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”

Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.

Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.

Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.

Oleneb lapse vanusest. Tahtsin öelda seda, et isa on samasugune lapsevanem kui emagi ja ole parem rõõmus, et sul on nii hea mees, kes üldse viitsib lapsega tänitada. Osad isad ei viitsi isegi tegeleda lastega, millegi õpetamisest rääkimata. Loomulikult ei õnnestu last kasvatada kui sina pidevalt õpetad meest, kuidas lapsega peab rääkima. Samas on lapsele just kasulik, kui sa ei sekkuks nii palju. Isa tahab ju sama asja, mis sina-et piim jääks tassi. Mõlema meetodid selle saavutamiseks on õiged.

Ma ei näe põhjust halva kohtlemise eest tänulik olla. Palun kujuta ette, et sul juhtub töö juures äpardus ja ülemus tuiskab silmapilk kohale Ning kukub saagima: miks sa nii tegid? Kas sa üldse ette ei vaata? Mina ei tee nii! Pille ei tee nii! Kadri ei tee nii! Miks sina nii tegid? Kas nüüd sai parem või?

Ja seda pikalt, paljude kordustega ja kõva häälega, andmata sulle sekundit ka aega neile küsimustele vastata või ära ootamata, milline lahendus sinul olukorra klaarimiseks oleks, ammugi seda lahendust ise välja pakkumata.

Olin 15 ja suhteliselt hästi füüsiliselt arenenud. Hirmsasti tahtsin noor daam olla, joonistasin printsesse ja uistasin printsidest.
Sõbranna elas kõrvalmajas, väikesed mõne korteriga majad, palju umbes sama vanu lapsi ja noori. Käisin sõbranna juurde üle umbes 1.55 kõrge aia 🙂 väravast ei viitsinud. Mitu korda ütles ema ja isa, et tead sa ikka, et kui sa suveseelikus seal edasi-tagasi ronid, siis aluspüksid vaatavad mitme korteri aknasse. Ei huvitanud, sai kiiremini. Pikk lugu lühidalt, rääkisin vanematele, et tahan ka selliseid kingi kui Tiinal ja kleite kui Riinal, kes on ilusad tüdrukud. Ja tahan patsid maha lõigata ja kena sätitud soengut nagu neil ja sõrmust ka tahaks.

Kuiva häälega ütles isa, et paned selle ilusa lühikese kalli kleidi selga, need kõpskingad jalga ja ronid ikka kaksiratsi üle aedade nagu Mowgli nii et terve kvartal teab, mis värvi trussik sul seepäev jalas on ja kui lõhki su küünarnukid aia otsast mahapudenemisest on. Sõrmus jääb koos sõrmega aialipi külge kinni ja ilus soeng – seda ei märka keegi enne kui sa ise käitud nagu ilus tüdruk.
Kas Tiina ja Riina, kelle moodi sa tahad olla, ka kõlguvad soengus, kingades ja kleidis aedadel, või äkki nemad kõnnivad tipa-tapa väravast väravani nagu noored daamid?

Minu meelest oli väga asjakohane märkus. Solvuda küll ei osanud.

#4192209:

Jah, viimases kahes on täitsa asjakohased küsimused, mitte lihtlabane näägutamine.

Me ei tea ju seda. Äkki see laps ajas iga söögi ajal midagi ümber ja juba selgelt arusaadavalt mitte peenmotoorika häire tõttu vaid seepärast, et vahtis ringi, keerutas toolil, vehkis kätega.

Küll nähtud neid lapsi, kes kord kuus koolitrepist alla kukuvad pluss kord kuus kuskile ukse vahele jäävad pluss kord nädalas oma salli ära kaotavad pluss kord päevas koolis peaga vastu seina jooksevad. Ja mitte seepärast, et seal oleks libe või sallil oleks jalad all, vaid seepärast, et jooksevad selg ees või vahivad kuskile kuklasse samal ajal ning asjad lendavad sinna kuhu käed käivad. Proovi sellisega rääkida, 100 korda võid. Võid käia psühholooge ja arste mööda, öeldakse et kõik korras, natuke tuulepea. Lõpuks ütled lapsele ikka, et vaata nüüd, Oliverikene, kas sa oled näinud teisi lapsi sokkides talvel lumega koolist koju jooksmas? Ei ole? Miks sina siis seda teed, meeldib pärast uuest kooli saabaste järgi joosta. Kuidas see sinuga juhtub, et just sina oled see, kes alati trepist alla kukub, kas Markol on mingi teine trepp või on asi äkki selles, et tema vaatab, kuhu ta jookseb? Ja kodututele kingid neid salle või mis sinuga on? Ning mis värk sul sellega on, et sa kord nädalas minimaalselt oma kuuma supi söögivahetunnis kellelegi sülle valad? Käed on makaronid või sa lihtsalt ei hooli?

#4192227:

Küll nähtud neid lapsi, kes kord kuus koolitrepist alla kukuvad pluss kord kuus kuskile ukse vahele jäävad pluss kord nädalas oma salli ära kaotavad pluss kord päevas koolis peaga vastu seina jooksevad. Ja mitte seepärast, et seal oleks libe või sallil oleks jalad all, vaid seepärast, et jooksevad selg ees või vahivad kuskile kuklasse samal ajal ning asjad lendavad sinna kuhu käed käivad. Proovi sellisega rääkida, 100 korda võid. Võid käia psühholooge ja arste mööda, öeldakse et kõik korras, natuke tuulepea. Lõpuks ütled lapsele ikka, et vaata nüüd, Oliverikene, kas sa oled näinud teisi lapsi sokkides talvel lumega koolist koju jooksmas?

Ja miks sa arvad, et selline nääks-nääks su Oliverikesele olukorra kuidagi paremini selgeks teeb?

Nagu ma juba ammu enne kirjutasin – mina lahendan asja nii, et laps oma oskuste ja võimiste piires likvideerib enda tehtud pahanduse ise, mina juhendan, aga olen sinna juurde sõbralik. Oleksin tänulik, kui ka mees sama meetodit kasutaks, ent ta miskipärast ei suuda. Tema meelest on õige tavapärasest oluliselt valjema häälega retoorilisi küsimusi ja absurdseid näiteid korrutada ning korrutada. Ja sellest meetodist ta alati ALUSTAB.

#4192041:

Juba enne vanemate lahkumist jooksis ta mööda restorani ja tõmbas äkkpööördel tühje toole pikali. Pärast lihtsalt läks võõra laua juurde ja võttis seal istuvalt lapselt mänguasja. Jooksin järele nagu jõudsin, tema kilkas ja oli rõõmus, toppis käsi inimeste taldrikusse, võttis kelleltki kanakoiva ja viskas sellega ettekandjat ja ise karjus naerda.

Ma kinnitan, et minu laps nii ei tee. Pigem on ta häbelik ja istub omaette, teistega ei mängi. Muide, ka seda on mees talle ette heitnud: “Miks sa teistega ei mängi, vaata, kõik mängivad omavahel, miks sina mängima ei lähe?” Ee… See ei olnud nüüd otse kurjasti öeldud, ent kuidas see peaks häbelikku last julgustama?

#4192227:

#4192209:

Jah, viimases kahes on täitsa asjakohased küsimused, mitte lihtlabane näägutamine.

Me ei tea ju seda. Äkki see laps ajas iga söögi ajal midagi ümber ja juba selgelt arusaadavalt mitte peenmotoorika häire tõttu vaid seepärast, et vahtis ringi, keerutas toolil, vehkis kätega.

Küll nähtud neid lapsi, kes kord kuus koolitrepist alla kukuvad pluss kord kuus kuskile ukse vahele jäävad pluss kord nädalas oma salli ära kaotavad pluss kord päevas koolis peaga vastu seina jooksevad. Ja mitte seepärast, et seal oleks libe või sallil oleks jalad all, vaid seepärast, et jooksevad selg ees või vahivad kuskile kuklasse samal ajal ning asjad lendavad sinna kuhu käed käivad. Proovi sellisega rääkida, 100 korda võid. Võid käia psühholooge ja arste mööda, öeldakse et kõik korras, natuke tuulepea. Lõpuks ütled lapsele ikka, et vaata nüüd, Oliverikene, kas sa oled näinud teisi lapsi sokkides talvel lumega koolist koju jooksmas? Ei ole? Miks sina siis seda teed, meeldib pärast uuest kooli saabaste järgi joosta. Kuidas see sinuga juhtub, et just sina oled see, kes alati trepist alla kukub, kas Markol on mingi teine trepp või on asi äkki selles, et tema vaatab, kuhu ta jookseb? Ja kodututele kingid neid salle või mis sinuga on? Ning mis värk sul sellega on, et sa kord nädalas minimaalselt oma kuuma supi söögivahetunnis kellelegi sülle valad? Käed on makaronid või sa lihtsalt ei hooli?

Nüüd sa küll liialdad. Sa ei saa ilmselt selle piimaklaasi näite näägutamisele pihta.

Ma olen ka ülimalt kohmakas 34 aastane. Nisanäpud niiöelda. Ajab ennastki närvi vahel????. Jah ma tean, et käes mul midagi ei püsi. Aga kui keegi hakkaks veel kõrval näägutama ka. No mis kasu sellest on?! Ega see mu nisanäppe terveks tee.

#4192251:

#4192227:

#4192209:

Jah, viimases kahes on täitsa asjakohased küsimused, mitte lihtlabane näägutamine.

Me ei tea ju seda. Äkki see laps ajas iga söögi ajal midagi ümber ja juba selgelt arusaadavalt mitte peenmotoorika häire tõttu vaid seepärast, et vahtis ringi, keerutas toolil, vehkis kätega.

Küll nähtud neid lapsi, kes kord kuus koolitrepist alla kukuvad pluss kord kuus kuskile ukse vahele jäävad pluss kord nädalas oma salli ära kaotavad pluss kord päevas koolis peaga vastu seina jooksevad. Ja mitte seepärast, et seal oleks libe või sallil oleks jalad all, vaid seepärast, et jooksevad selg ees või vahivad kuskile kuklasse samal ajal ning asjad lendavad sinna kuhu käed käivad. Proovi sellisega rääkida, 100 korda võid. Võid käia psühholooge ja arste mööda, öeldakse et kõik korras, natuke tuulepea. Lõpuks ütled lapsele ikka, et vaata nüüd, Oliverikene, kas sa oled näinud teisi lapsi sokkides talvel lumega koolist koju jooksmas? Ei ole? Miks sina siis seda teed, meeldib pärast uuest kooli saabaste järgi joosta. Kuidas see sinuga juhtub, et just sina oled see, kes alati trepist alla kukub, kas Markol on mingi teine trepp või on asi äkki selles, et tema vaatab, kuhu ta jookseb? Ja kodututele kingid neid salle või mis sinuga on? Ning mis värk sul sellega on, et sa kord nädalas minimaalselt oma kuuma supi söögivahetunnis kellelegi sülle valad? Käed on makaronid või sa lihtsalt ei hooli?

Nüüd sa küll liialdad. Sa ei saa ilmselt selle piimaklaasi näite näägutamisele pihta.

Ma olen ka ülimalt kohmakas 34 aastane. Nisanäpud niiöelda. Ajab ennastki närvi vahel????. Jah ma tean, et käes mul midagi ei püsi. Aga kui keegi hakkaks veel kõrval näägutama ka. No mis kasu sellest on?! Ega see mu nisanäppe terveks tee.

Ega mina ka ei hakanud keskenduma enne asjade võtmist, kuni keegi otse mulle ei käratanud, et sa lõhud rohkem klaase kui elevant portselanipoes. Kui tead, et oled kohmakas, vaata ja võta kahe käega! Nüüd vaatan ja võtan kahe käega. Viimase 10 aasta jooksul purunenud taldrikuid üks, tasse null. Eelmise kümne aasta jooksul kokku ikka 15.

#4192312:

See on väga ärritav, kui lapsel kogu aeg juhtub selliseid äpardusi. Mõni kord võib juhtuda, aga sageli… kuidas sellele reageerida õigesti? Ok ütled et toob lapi ja koristab. Ta ju koristab sümboolselt. Ikka pead üle pesema, et ei kleepuks või rasva mööda elamist laiali ei kannaks. Kõike ei saa siiski tal lastagi koristada. Siis kui killud taga. Aja neid kilde mööda elamist taga ja mõtle, et kas kõik ikka said kätte. Lõpuks sa tõesti ei ütle enam naeratades et killud toovad õnne. Ei too mingit õnne, kui ei leia kõike kilde kokku ja keegi selle jalga astub.

Siis ära saa lapsi. Lihtne.