Mjah.
Mul on aegajalt sarnane olukorda. Ainelistes asjades saan küll mehega räägitud, headest ja halbadest eluseikadest heietame ka vastastikku teineteisega aga üks valdkond, kus ta harrastab probleemide eiramist on lapsekasvatus. Ma ütlen talle vahel, et “ära tänita nii palju lapsega, see ei mõju talle ei hästi ega kasvatuslikult” ja siis ta kas hakkab minuga vaidlema või haihtub vestlusest.
Õiendamised on sedasorti nagu… Laps ajab piimaklaasi ümber ja mees hakkab kohe, tõemeeli KOHE, undama: “Miks sa seda tegid? Kas mina ajan piimaklaasi ümber? Kas ema ajab piimaklaasi ümber? Meie ei aja piimaklaasi ümber! Miks sina ajad piimaklaasi ümber?”
Appi, mul on sellistel hetkedel tahtmine talle kolakat anda. Kui olen lapsega kahekesi või mees kohe ei märka, siis ma ütlen rahulikult: “Nonii, too köögist lapp ja pühi piim ära” ja ongi kõik korras. Aga mehe jauramise peale läheb laps stressi ning olukorda lahendama ka ju ei õpi. Rääkimata sellest, et meelega ta seda ju ei teinud.
Ja ise ei saa mees üldse aru, mis valesti on, selgitada ka ei lase.
Olen talle messengeris kirjutatud, siis mossitab natuke ja mõnda aega hoiab ennast vaos, aga siis hakkab see trall jälle peale.
Mul tegi mees minuga sama. Kui midagi kogemata läks nässu, siis kohe õiendas. Rääkisin siis temaga ilusti, et mis tunde see tekitab ja tõin ka näite, et näed mäletad kui ühe mu tassi ära lõhkusid – mis siis oleks muutunud kui ma oleks õiendama hakanud? mitte midagi, mõlemal oleks ainult halvem tunne sellepärast.
Mees oli nõus ja sai aru, et tema isa tegi temaga kunagi sama. Ja oligi suur ebaõigluse tunne sees iga kord kui lapsena kogemata midagi valesti tegi ja suure sõimu sai. Hakkas külge ja nüüd tegi ise sama. Oma isaga ta praegu väga hästi läbi ei saa, kuigi üritab oma tunnetest üle olla, sest pere on pere.
Mehele võib öelda, et kui keegi tema iga vea peale tänitaks, siis kas ta eelistaks selle inimese seltskonnas aega veeta, vanaduses tema eest hoolt kanda jne?