Esileht Pereelu ja suhted Peaks suhte lõpetama…

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 70 )

Teema: Peaks suhte lõpetama…

Postitas:
Kägu

Miks TA kallal norite? Tundub, et meespool on see, kes tahab endale statsionaarset sokipesijat, küürijat ja vaaritajat. Ilmselt loodab, et see statsionaarne koduhaldjas ka ise tema lastega tegeleks. Praegu peab kõik ise ära tegema. Ju siis mugavuse ihalus on suurem kui tunded naise vastu. Mõni mees mõtlebki väga pragmaatiliselt. Miks muidu oleks vaja, et naine kogu aeg tema kodus olemas oleks? Visiitsuhe võiks ju kenasti sobida, aga ei sobi. Ju siis tahab ja loodab, et keegi võtaks suure osa tema kohustustest enda kanda.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks TA kallal norite? Tundub, et meespool on see, kes tahab endale statsionaarset sokipesijat, küürijat ja vaaritajat. Ilmselt loodab, et see statsionaarne koduhaldjas ka ise tema lastega tegeleks. Praegu peab kõik ise ära tegema. Ju siis mugavuse ihalus on suurem kui tunded naise vastu. Mõni mees mõtlebki väga pragmaatiliselt. Miks muidu oleks vaja, et naine kogu aeg tema kodus olemas oleks? Visiitsuhe võiks ju kenasti sobida, aga ei sobi. Ju siis tahab ja loodab, et keegi võtaks suure osa tema kohustustest enda kanda.

Et kuidas meest ikka oma pilli järgi tantsima panna. Ei käi need asjad sedasi. Ka laste emal (kelle mehega sa seksid), on õigus otsustada. Nagu sinul emana on oma laste üle

Jätkan. Nii mees kui naine on loonud endale eraldi elud, mis teatud vanuses on reegel. Sama kehtib ka vallalisena, kui üks soovib elada Saaremaal ja teine Toilas. Normaalne, et inimene settle’ib in’i.

Üks elab ala Kakul ja teine Kuusalus.
Naine soovib, et mees oma elu muudaks ja tema lähedale koliks. Mees seda teha ei plaani ega kavatse. Naine ei kavatse oma laste asju ümber korraldada ja laste koole vahetada. Teema on sõnastatud, et ”peaks” suhte lõpetama. Mida see peaks tähendab? Naine ei muuda oma arvamust ja ei koli, mees ei koli samuti. Ei ole vaja mõelda, kuidas meest mõjutada. Ta ei koli.

Suhe on perspektiivitu ja ei tasu liialt tõsiselt võtta.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Elate eraldi ja kohtute edasi, kuni ühel teist üle viskab ja selle suhte lõpetab.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks TA kallal norite? Tundub, et meespool on see, kes tahab endale statsionaarset sokipesijat, küürijat ja vaaritajat. Ilmselt loodab, et see statsionaarne koduhaldjas ka ise tema lastega tegeleks. Praegu peab kõik ise ära tegema. Ju siis mugavuse ihalus on suurem kui tunded naise vastu. Mõni mees mõtlebki väga pragmaatiliselt. Miks muidu oleks vaja, et naine kogu aeg tema kodus olemas oleks? Visiitsuhe võiks ju kenasti sobida, aga ei sobi. Ju siis tahab ja loodab, et keegi võtaks suure osa tema kohustustest enda kanda.

Et kuidas meest ikka oma pilli järgi tantsima panna. Ei käi need asjad sedasi. Ka laste emal (kelle mehega sa seksid), on õigus otsustada. Nagu sinul emana on oma laste üle

Jätkan. Nii mees kui naine on loonud endale eraldi elud, mis teatud vanuses on reegel. Sama kehtib ka vallalisena, kui üks soovib elada Saaremaal ja teine Toilas. Normaalne, et inimene settle’ib in’i.

Üks elab ala Kakul ja teine Kuusalus.

Naine soovib, et mees oma elu muudaks ja tema lähedale koliks. Mees seda teha ei plaani ega kavatse. Naine ei kavatse oma laste asju ümber korraldada ja laste koole vahetada. Teema on sõnastatud, et ”peaks” suhte lõpetama. Mida see peaks tähendab? Naine ei muuda oma arvamust ja ei koli, mees ei koli samuti. Ei ole vaja mõelda, kuidas meest mõjutada. Ta ei koli.

Suhe on perspektiivitu ja ei tasu liialt tõsiselt võtta.

TA ju viitas, et mees on see, kes soovib püsivat kaaslast, lasteta, kes sisse koliks. Pigem tundub, et mehele ei sobi see, et naine pole valmis kolima.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA ju viitas, et mees on see, kes soovib püsivat kaaslast, lasteta, kes sisse koliks. Pigem tundub, et mehele ei sobi see, et naine pole valmis kolima.

Palun viidet.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA ju viitas, et mees on see, kes soovib püsivat kaaslast, lasteta, kes sisse koliks. Pigem tundub, et mehele ei sobi see, et naine pole valmis kolima.

Palun viidet.

Ma arvan et see mees pole õnnelik ja kui ta leiaks üksikema kes tema juurde saaks kolida, siis nii ka läheks. See teadmine mürgitab meie mõlema elu.

See ongi see viide.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA olen – mulle sobiks visiitsuhe. Et mul oma kodu ja saaksime olla mõlemal pool. Aga meea – ei tea vist ise ka, mida ta tahab…Mingit selget arvamust pole öelnud. Ma ei taha midagi manipuleerida, elan oma kodus ilusti edasi kui ma pole see õige. Selline ebamäärasus teeb kurvaks – et kas me oleme siis koos või ei peaks üldse tõsiselt võtma nagu ülal soovitati. Sellel ikka vaks vahet. Ma ei oska seda jutuajamist kuidagi läbi ka viia, ta ei taha sellest üldse rääkida. Aga samas kui on mingi arusaamatus siis ta ütleb ikka et meil ju nagunii pole tulevikku. Samas käitub hoolivalt ja usladusväärselt, muidu ma oleks ammu loobunud. Aga äkki ma kujutan ette, tahan uskuda…

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See ongi see viide.

Ja kui üks pool tunneb mürgitamist, siis ta teeb suhtele lõpu ja keskendub millelegi muule.

Pole mitte midagi PAREMAT, kui olla ema, kelle elu on sisuliselt juba tehtud (eesmärk järglasi saada), nautida seda aega lastega ja tulevikus otsida kaaslast, kes lisaväärtust annab.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selline ebamäärasus teeb kurvaks – et kas me oleme siis koos või ei peaks üldse tõsiselt võtma nagu ülal soovitati. Sellel ikka vaks vahet. Ma ei oska seda jutuajamist kuidagi läbi ka viia, ta ei taha sellest üldse rääkida. Aga samas kui on mingi arusaamatus siis ta ütleb ikka et meil ju nagunii pole tulevikku. Samas käitub hoolivalt ja usladusväärselt, muidu ma oleks ammu loobunud.

Minu meelest te ei ole koos, kui teil on eraldi elud ja vaid seksite ja ta on öelnud, et teil pole tulevikku. Kas arvad sama?

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen sarnases olukorras olnud. Asi oli nimelt niimoodi, et minu ja mehe elukohtade vahel oli peaaegu 40 km. Mees oli omale maja ise ehitanud, valinud meelepärase asukoha/krundi. Laps käis tal elukoha lähedal koolis, ka trennid/huviringid toimusid samas piirkonnas. Mina aga elan oma korteris ja mul on samuti laps. Minule oleks tegelikult ka sobinud kolida kokku “poolele teele”, ehk siis minu kodust u 20 km kaugusele. Sel juhul oleks pärast kolimist minu laps olnud oma isast veel piisavalt mugavas kauguses. Samas aga 40 km kaugusele kolimine oleks tähendanud lapse kooli vahetamist või iga päevast mitmekümne kilomeetri kaugusele sõidutamist (kui oleks samasse kooli edasi jäänud). Samuti oleks võinud juhtuda, et sellise otsusega pole lihtsalt minu lapse isa nõus ja ei anna nõusolekut lapse “onu” elamisse sisse registreerimiseks ja kooli vahetamiseks. Ehk kokku kolimise otsus oleks minu lapse mugavustsooni lõhkunud täielikult. Mees, kellega suhtlesin, aga ei soovinud elukohta muuta. Tolle mehe sõnul oli maja tema lapse sünnikodu, lapsele turvaline koht. Kui oleks tahtnud kokku kolida, siis mina oleks pidanud kõik riskid enda peale võtma. Mina aga ei tahtnud olla see, kes ummisjalu keel ripakil jookseb härra järgi, kes pole nõus isegi “poolele teele” vastu tulema.

Mis puutub niisama “visiitkooselu” elamisse, siis see oli ikka jube keeruline, kui mõlemal osapoolel on laps(ed). Lepid kokkusaamiae kokku, siis tuleb emma-kumma lapsega midagi vahele, üks jääb haigeks, siis jääb teine haigeks jne. Koroonaaeg oli ka ju üle kahe aasta, mis pani palju piiranguid peale (ei taha ju riskida, et ühe osapoole laps nakatab teise lapse haigeks, mis omakorda võrdub 1-2 nädalat hoolduslehel olemist ja kodus passimist). Lisaks veel tõsiasi, et kokkuvõttes oled jube väsinud, kui lõpuks tekib see võimalus teineteise seltskonda nautida.

Kokkuvõttes sai asi ära lõpetatud. Möödunud on üle poole aasta ja ei kahetse. Saab rahulikult olla, ei pea enam tõmblema ja kellegi juurde “visiidile sõitma”.

Mis puutub mehe majja, siis tegelikult mulle ei meeldinud sealne õhkkond. Maja oli siiski ehitatud eelmise naise jaoks, tema soove arvestades. Tundsin ennast seal nagu kõrvaline isik.

Nüüe mõtlen, et ilmselt jään pikemaks ajaks vallaliseks. Juhul kui igav hakkab, siia ehk püüan otsida hoopis mõne sõbranna, kes on minuga sarnases olukorras. Äkki tal on aega minuga käia teatris jm üritustel. Pereinimeste vahele ei taha trügida ja neil kaelas rippuda.

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen sarnases olukorras olnud. Asi oli nimelt niimoodi, et minu ja mehe elukohtade vahel oli peaaegu 40 km. Mees oli omale maja ise ehitanud, valinud meelepärase asukoha/krundi. Laps käis tal elukoha lähedal koolis, ka trennid/huviringid toimusid samas piirkonnas. Mina aga elan oma korteris ja mul on samuti laps. Minule oleks tegelikult ka sobinud kolida kokku “poolele teele”, ehk siis minu kodust u 20 km kaugusele. Sel juhul oleks pärast kolimist minu laps olnud oma isast veel piisavalt mugavas kauguses. Samas aga 40 km kaugusele kolimine oleks tähendanud lapse kooli vahetamist või iga päevast mitmekümne kilomeetri kaugusele sõidutamist (kui oleks samasse kooli edasi jäänud). Samuti oleks võinud juhtuda, et sellise otsusega pole lihtsalt minu lapse isa nõus ja ei anna nõusolekut lapse “onu” elamisse sisse registreerimiseks ja kooli vahetamiseks. Ehk kokku kolimise otsus oleks minu lapse mugavustsooni lõhkunud täielikult. Mees, kellega suhtlesin, aga ei soovinud elukohta muuta. Tolle mehe sõnul oli maja tema lapse sünnikodu, lapsele turvaline koht. Kui oleks tahtnud kokku kolida, siis mina oleks pidanud kõik riskid enda peale võtma. Mina aga ei tahtnud olla see, kes ummisjalu keel ripakil jookseb härra järgi, kes pole nõus isegi “poolele teele” vastu tulema.

Mis puutub niisama “visiitkooselu” elamisse, siis see oli ikka jube keeruline, kui mõlemal osapoolel on laps(ed). Lepid kokkusaamiae kokku, siis tuleb emma-kumma lapsega midagi vahele, üks jääb haigeks, siis jääb teine haigeks jne. Koroonaaeg oli ka ju üle kahe aasta, mis pani palju piiranguid peale (ei taha ju riskida, et ühe osapoole laps nakatab teise lapse haigeks, mis omakorda võrdub 1-2 nädalat hoolduslehel olemist ja kodus passimist). Lisaks veel tõsiasi, et kokkuvõttes oled jube väsinud, kui lõpuks tekib see võimalus teineteise seltskonda nautida.

Kokkuvõttes sai asi ära lõpetatud. Möödunud on üle poole aasta ja ei kahetse. Saab rahulikult olla, ei pea enam tõmblema ja kellegi juurde “visiidile sõitma”.

Mis puutub mehe majja, siis tegelikult mulle ei meeldinud sealne õhkkond. Maja oli siiski ehitatud eelmise naise jaoks, tema soove arvestades. Tundsin ennast seal nagu kõrvaline isik.

Nüüe mõtlen, et ilmselt jään pikemaks ajaks vallaliseks. Juhul kui igav hakkab, siia ehk püüan otsida hoopis mõne sõbranna, kes on minuga sarnases olukorras. Äkki tal on aega minuga käia teatris jm üritustel. Pereinimeste vahele ei taha trügida ja neil kaelas rippuda.

No just, täpselt sama seis. Aga nii kahju on, inimene väga meeldib.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA ju viitas, et mees on see, kes soovib püsivat kaaslast, lasteta, kes sisse koliks. Pigem tundub, et mehele ei sobi see, et naine pole valmis kolima.

Palun viidet.

Ma arvan et see mees pole õnnelik ja kui ta leiaks üksikema kes tema juurde saaks kolida, siis nii ka läheks. See teadmine mürgitab meie mõlema elu.

See ongi see viide.

Jah. Ja sellest viitest ei loe kuskilt välja, et mees oleks laste sissekolimise vastu ja naine peaks olema lasteta. TA ju ytleb, et kui mees leiab yksikema, kes oleks nous kolima. Halloo, lasteta yksikema siis või?:)

Mind huvitab siiralt, kumb osapool on kumb. Samuti tegelikult loeb osapoolte majanduslik seis. Kui on raha, on lihtne ka keerulisi olukordi lahendada nii, et end hulluks ei tõmba.

 

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas olete leidnud jõudu, et lõpetada suhe, kus tunded on tugevad, aga perspektiivi pole. Me juba üle kahe aasta tiksume niimoodi, mõlemad oma kodus, kasvatame oma lapsi, vahepeal koos, aga tundub, et ühist elu ühises kodus meil olema ei saa.

Need lapsed tahaksid kokku kolida?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mees, kellega suhtlesin, aga ei soovinud elukohta muuta. Tolle mehe sõnul oli maja tema lapse sünnikodu, lapsele turvaline koht. Kui oleks tahtnud kokku kolida, siis mina oleks pidanud kõik riskid enda peale võtma.

Ausaltöeldes saan ma sellises olukorras mehest küll aru ja sinust eriti mitte. Kui ma see mees oleks, siis ma samuti ei oleks soovinud oma kätega ehitatud majast välja kolida kuskile uude kohta, mida tulnuks tõenäoliselt uuesti  remontima/ehitama hakata. Mees mõtles loogiliselt, et sul on korter, tal maja, väiksemalt pinnalt suuremale kolida on mõistlik. Ja kui maja on juba olemas, milleks siis mingi uue majaga jamada.

Korteri sa oleksid saanud endale rahulikult alles jätta ja sinna üürilised võtta. Ainus tõeline mõttekoht olnuks see, kas lapse kooli hakata vahetama või mitte. 40 km sõidab umbes 30 minutiga, edasi oleneb sellest, kuidas seal asulas sees liikumine on. Mina lapsena käisin Tallinna sees sellises koolis, kuhu kodust kooli liikumine võttis tund aega ja pidi vahepeal ka ümber istuma.  Ses mõttes, et saab hakkama ka siis kui kool ei paista otse koduaknast.

Aga ju sa siis ei olnud selle mehe nimel oma sisseelatud elust loobuma ja sellest ma saan ka aru. Samas selles meest süüdistada ei ole kindlasti mõtet. Ta ei ole mingi “härra” seepärast et eeldas, et sina tema juurde kolid.

 

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina pole kunagi sellistest suhetest aru saanud. Mul on ka selliseid tuttavaid. 40+ vanuses. Mulle näiteks meeldib õhtuti koos mehega aega veeta. Meeldib koos magama minna ja koos ärgata. Eriti mida vanemaks saavad lapsed seda rohkem mulle meeldib oma mees ja see et ühist kodu ja elu jagame. Ma vaatan kõrvalt kuidas need paarid eraldi vahest käivad. Ja kuna “suhet” või noh “kooselu” pole siis ju nagu oledki vaba. Küll leitakse üheks ööks uus kaaslane jne. Siis minnakse jälle järgmine päev selle inimese juurde kellega koos elada ei taha aga noh voodit kõlbab jagada. Samas kuuled et naised justkui tahaks. Unistavad isegi pulmadest. Aga ei taha ära rikkuda suhet oma soovidega. Saavad vanaks ja mõtlevad kui õnnetu see kõik on. Koos elamisel on oma võlud. Ei pea üksteise sokke pesema ainult. Ausaltöeldes on kurb et perekond koos ema ja isaga on miski mida väga paljud lapsed enam kogeda ei saa tänu isekatele täiskasvanutele. Kurb et ei hinnata kooselu ega suudeta seda toimima panna nii et kõigil oleks hea.

+4
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina pole kunagi sellistest suhetest aru saanud. Mul on ka selliseid tuttavaid. 40+ vanuses. Mulle näiteks meeldib õhtuti koos mehega aega veeta. Meeldib koos magama minna ja koos ärgata. Eriti mida vanemaks saavad lapsed seda rohkem mulle meeldib oma mees ja see et ühist kodu ja elu jagame. Ma vaatan kõrvalt kuidas need paarid eraldi vahest käivad. Ja kuna “suhet” või noh “kooselu” pole siis ju nagu oledki vaba. Küll leitakse üheks ööks uus kaaslane jne. Siis minnakse jälle järgmine päev selle inimese juurde kellega koos elada ei taha aga noh voodit kõlbab jagada. Samas kuuled et naised justkui tahaks. Unistavad isegi pulmadest. Aga ei taha ära rikkuda suhet oma soovidega. Saavad vanaks ja mõtlevad kui õnnetu see kõik on. Koos elamisel on oma võlud. Ei pea üksteise sokke pesema ainult. Ausaltöeldes on kurb et perekond koos ema ja isaga on miski mida väga paljud lapsed enam kogeda ei saa tänu isekatele täiskasvanutele. Kurb et ei hinnata kooselu ega suudeta seda toimima panna nii et kõigil oleks hea.

See ei ole ju hetkel teemaks. Ühised lapsed, kodu ja toimiv kooselu koos armastuse ja austusega ongi väga tore, aga seda õnne pole kõigile antud. Kärgpere kooselu on hoopis midagi muud.
Kui mina kunagi abielus olin ja üks sõbranna, kes visiitsuhtes oli, ütles, et ta on nii rahul, siis mina ka ei uskunud. Arvasin ka, et kindlasti ta tahab hinges tegelikult ikka koos elada ja nutab õhtuti patja.
tegelikult olin mina see, kes üsna tihti patja nuttis, sest kuigi ma püüdsin kõigest väest abielu koos hoida, siis oli meil siiski nii palju erimeelsusi, et see ei toiminud.
Nüüd kui olen paar aastat lahutatud olnud ja visiitsuhtes, naudin elu täiel rinnal. Ei mingeid patja nutmisi enam. Aga võibolla on asi ka selles, et olen väga iseseisev ja majanduslikult hästi kindlustatud ja tulen iseendaga hästi toime.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mees, kellega suhtlesin, aga ei soovinud elukohta muuta. Tolle mehe sõnul oli maja tema lapse sünnikodu, lapsele turvaline koht. Kui oleks tahtnud kokku kolida, siis mina oleks pidanud kõik riskid enda peale võtma.

Ausaltöeldes saan ma sellises olukorras mehest küll aru ja sinust eriti mitte. Kui ma see mees oleks, siis ma samuti ei oleks soovinud oma kätega ehitatud majast välja kolida kuskile uude kohta, mida tulnuks tõenäoliselt uuesti remontima/ehitama hakata. Mees mõtles loogiliselt, et sul on korter, tal maja, väiksemalt pinnalt suuremale kolida on mõistlik. Ja kui maja on juba olemas, milleks siis mingi uue majaga jamada.

Korteri sa oleksid saanud endale rahulikult alles jätta ja sinna üürilised võtta. Ainus tõeline mõttekoht olnuks see, kas lapse kooli hakata vahetama või mitte. 40 km sõidab umbes 30 minutiga, edasi oleneb sellest, kuidas seal asulas sees liikumine on. Mina lapsena käisin Tallinna sees sellises koolis, kuhu kodust kooli liikumine võttis tund aega ja pidi vahepeal ka ümber istuma. Ses mõttes, et saab hakkama ka siis kui kool ei paista otse koduaknast.

Aga ju sa siis ei olnud selle mehe nimel oma sisseelatud elust loobuma ja sellest ma saan ka aru. Samas selles meest süüdistada ei ole kindlasti mõtet. Ta ei ole mingi “härra” seepärast et eeldas, et sina tema juurde kolid.

Nii ja naa. Mehel oli väike maja, minu lapse jaoks seal nt ruumi poleks olnud.  Elukoht oli selline, et minu laps poleks sealt ise bussiga liikuda saanud. Vaid sel juhul, kui ta oleks sinna asukohta kooli läinud, mingi koolibuss seal liikus (aga siis oleks pidanud lapse isa ise hakkama last sõidutama teab kuhu kooli). Lapse siia kooli jättes oleks ma ise pidanud pidevalt sõidutamisega tegelema. Samuti asjaolu, et algklasside lapsel ju tunnid enamasti kl 13ni. Kodu ligidal või siin läheduses olles saab laps ise koolist koju tulla. Samuti ei pea teda praegu ekstra kuskile trennidesse sõidutama, seal passima/ootama ja siis lapse koju tooma. Lõpuks oleks ilmselt tekkinud ka küsimus, et kuna mina olen kuskil eemal, siis kas lapsel poleks üldse mugavam põhiajaga oma isa juures elada. Mina aga polnud nõus mehe pärast oma lapsest loobuma. Oma lapse isa teades, ei annaks ta sissekirjutust võõra mehe elamisse, kui olukord tema jaoks ebasoodsamaks muutub.

Pluss lahkumineku korral oleks minu laps see, kes peab uuesti elukeskkonda vahetama.

Leian, et mõlemad osapooled peavad võrdselt ohvreid tooma. Mitte jälle, et naine pangu aga pea pakule, pärast lõpetab lastekarjaga kuuse all.

Mis lahkuminekut puudutab, siis neli kuud oli olemine nukker. Veel kolm kuud hiljem ajas nutma. Nüüd aga olen otsusega rahul. Niikuinii poleks jaksanud aastaid niimoodi laste kõrvalt visiiditada.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mees, kellega suhtlesin, aga ei soovinud elukohta muuta. Tolle mehe sõnul oli maja tema lapse sünnikodu, lapsele turvaline koht. Kui oleks tahtnud kokku kolida, siis mina oleks pidanud kõik riskid enda peale võtma.

Ausaltöeldes saan ma sellises olukorras mehest küll aru ja sinust eriti mitte. Kui ma see mees oleks, siis ma samuti ei oleks soovinud oma kätega ehitatud majast välja kolida kuskile uude kohta, mida tulnuks tõenäoliselt uuesti remontima/ehitama hakata. Mees mõtles loogiliselt, et sul on korter, tal maja, väiksemalt pinnalt suuremale kolida on mõistlik. Ja kui maja on juba olemas, milleks siis mingi uue majaga jamada.

Korteri sa oleksid saanud endale rahulikult alles jätta ja sinna üürilised võtta. Ainus tõeline mõttekoht olnuks see, kas lapse kooli hakata vahetama või mitte. 40 km sõidab umbes 30 minutiga, edasi oleneb sellest, kuidas seal asulas sees liikumine on. Mina lapsena käisin Tallinna sees sellises koolis, kuhu kodust kooli liikumine võttis tund aega ja pidi vahepeal ka ümber istuma. Ses mõttes, et saab hakkama ka siis kui kool ei paista otse koduaknast.

Aga ju sa siis ei olnud selle mehe nimel oma sisseelatud elust loobuma ja sellest ma saan ka aru. Samas selles meest süüdistada ei ole kindlasti mõtet. Ta ei ole mingi “härra” seepärast et eeldas, et sina tema juurde kolid.

Nii ja naa. Mehel oli väike maja, minu lapse jaoks seal nt ruumi poleks olnud. Elukoht oli selline, et minu laps poleks sealt ise bussiga liikuda saanud. Vaid sel juhul, kui ta oleks sinna asukohta kooli läinud, mingi koolibuss seal liikus (aga siis oleks pidanud lapse isa ise hakkama last sõidutama teab kuhu kooli). Lapse siia kooli jättes oleks ma ise pidanud pidevalt sõidutamisega tegelema. Samuti asjaolu, et algklasside lapsel ju tunnid enamasti kl 13ni. Kodu ligidal või siin läheduses olles saab laps ise koolist koju tulla. Samuti ei pea teda praegu ekstra kuskile trennidesse sõidutama, seal passima/ootama ja siis lapse koju tooma. Lõpuks oleks ilmselt tekkinud ka küsimus, et kuna mina olen kuskil eemal, siis kas lapsel poleks üldse mugavam põhiajaga oma isa juures elada. Mina aga polnud nõus mehe pärast oma lapsest loobuma. Oma lapse isa teades, ei annaks ta sissekirjutust võõra mehe elamisse, kui olukord tema jaoks ebasoodsamaks muutub.

Pluss lahkumineku korral oleks minu laps see, kes peab uuesti elukeskkonda vahetama.

Leian, et mõlemad osapooled peavad võrdselt ohvreid tooma. Mitte jälle, et naine pangu aga pea pakule, pärast lõpetab lastekarjaga kuuse all.

Mis lahkuminekut puudutab, siis neli kuud oli olemine nukker. Veel kolm kuud hiljem ajas nutma. Nüüd aga olen otsusega rahul. Niikuinii poleks jaksanud aastaid niimoodi laste kõrvalt visiiditada.

Täpset sama…:) See minu praegune suhe on vist sinu endine. Lapsi tal rohkem kui üks siiski:)

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

perspektiivi pole. Me juba üle kahe aasta tiksume niimoodi, mõlemad oma kodus, kasvatame oma lapsi, vahepeal koos, aga tundub, et ühist elu ühises kodus meil olema ei saa.

TA olen – mulle sobiks visiitsuhe. Et mul oma kodu ja saaksime olla mõlemal pool. Aga meea – ei tea vist ise ka, mida ta tahab…Mingit selget arvamust pole öelnud.

Kas sa ise oled selgeks mõelnud ja selgelt ka väljendanud, mida sa tahad? Alguses kirjutad, et soovid ühist elu ühises kodus ja siis veidi hiljem, et sobib hoopis visiitsuhe, et saab olla mõnusalt mõlemal pool.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loen kuidas loen, ikka jõuan järeldusele, et tuleb väljendada oma soove. Partnerit valides on väga oluline, et ta arvestab sinu soovidega, samas mõlemad vaatavad, et mõlema vajadused oleks kaetud. Antud suhte puhul paistab visiitsuhe selline ratsionaalne olevat, mitte roosamanna armastuslugi, kus teise soov on oluline, hetkel lähtutakse endast. Selliste suhete puhul on juu kerge otsust teha, et kui see ei vasta soovidele, teine ka ei soovi arvestada, siis kriips peale ja mõlemad osapooled saavad endale parem kaaslase leida, kus mõlemad saavad seda mida soovivad.
Siin elus on lihtne, et kui tõesti ühega välja ei tule, siis saab alati uue valida. Jah, mõnikord tundub, et kust sa selle uue saad ja äkki hullem veel, kuid kes oskab oma vajaduste eest hea seista, see ka üldjuhul parema asja saab.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loen kuidas loen, ikka jõuan järeldusele, et tuleb väljendada oma soove. Partnerit valides on väga oluline, et ta arvestab sinu soovidega, samas mõlemad vaatavad, et mõlema vajadused oleks kaetud. Antud suhte puhul paistab visiitsuhe selline ratsionaalne olevat, mitte roosamanna armastuslugi, kus teise soov on oluline, hetkel lähtutakse endast. Selliste suhete puhul on juu kerge otsust teha, et kui see ei vasta soovidele, teine ka ei soovi arvestada, siis kriips peale ja mõlemad osapooled saavad endale parem kaaslase leida, kus mõlemad saavad seda mida soovivad.

Siin elus on lihtne, et kui tõesti ühega välja ei tule, siis saab alati uue valida. Jah, mõnikord tundub, et kust sa selle uue saad ja äkki hullem veel, kuid kes oskab oma vajaduste eest hea seista, see ka üldjuhul parema asja saab.

Jah aga paraku on see roosamanna armastuslugu, aga olmeasjad ei sobi hetkel kuidagi, arvestame mõlemad oma lastega ja oleme kinni oma majades.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas olete leidnud jõudu, et lõpetada suhe, kus tunded on tugevad, aga perspektiivi pole. Me juba üle kahe aasta tiksume niimoodi, mõlemad oma kodus, kasvatame oma lapsi, vahepeal koos, aga tundub, et ühist elu ühises kodus meil olema ei saa.

Kus sa üldse võtad, et sul on perspektiiv olemas millegi muu jaoks? Hetkel sa oletad, et kusagil on midagi paremat. Aga mis siis kui ei ole. Ja ees ootab kordades halvem olukord, sest pole üldse kedagi. Oletame, et partner leiab kaaslase ja sul pole isegi võimalust  vahepeal koos olla. Loodan, et see oma kodu pole vanematega koos, vaid elad ikkagi iseseisvat elu, nagu seda teeb ka kaaslane. Mis arvad, kuidas sa end tunneks, kui selgub, et kogu edasise elu elad üksi ja lootuses elus midagi paremat kogeda, koged hoopis hullemat olukorda. Kuidas sa siis praeguse olukorra peale vaataks.  Mis asi see perspektiiv on?

0
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kuidas olete leidnud jõudu, et lõpetada suhe, kus tunded on tugevad, aga perspektiivi pole. Me juba üle kahe aasta tiksume niimoodi, mõlemad oma kodus, kasvatame oma lapsi, vahepeal koos, aga tundub, et ühist elu ühises kodus meil olema ei saa.

Kus sa üldse võtad, et sul on perspektiiv olemas millegi muu jaoks? Hetkel sa oletad, et kusagil on midagi paremat. Aga mis siis kui ei ole. Ja ees ootab kordades halvem olukord, sest pole üldse kedagi. Oletame, et partner leiab kaaslase ja sul pole isegi võimalust vahepeal koos olla. Loodan, et see oma kodu pole vanematega koos, vaid elad ikkagi iseseisvat elu, nagu seda teeb ka kaaslane. Mis arvad, kuidas sa end tunneks, kui selgub, et kogu edasise elu elad üksi ja lootuses elus midagi paremat kogeda, koged hoopis hullemat olukorda. Kuidas sa siis praeguse olukorra peale vaataks. Mis asi see perspektiiv on?

Kui elakski üksi, kas see on siis nii halb? Perspektiiv võib olla ükskõik, mis. Kasvõi see, et oled üksi ja sellega täiesti rahul. Igatahes pole sul üksi lapsega elades vaja muretseda mingi mehe ja tema lapse pärast ja mõlema lapse logistika ja kärgpere murede pärast, kuidas muuta visiitsuhe kooseluks ja muu selline jamps jääb ju ära ja sa ei muretse ja keskendud endale ja oma lapsele.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas olete leidnud jõudu, et lõpetada suhe, kus tunded on tugevad, aga perspektiivi pole. Me juba üle kahe aasta tiksume niimoodi, mõlemad oma kodus, kasvatame oma lapsi, vahepeal koos, aga tundub, et ühist elu ühises kodus meil olema ei saa.

Kus sa üldse võtad, et sul on perspektiiv olemas millegi muu jaoks? Hetkel sa oletad, et kusagil on midagi paremat. Aga mis siis kui ei ole. Ja ees ootab kordades halvem olukord, sest pole üldse kedagi. Oletame, et partner leiab kaaslase ja sul pole isegi võimalust vahepeal koos olla. Loodan, et see oma kodu pole vanematega koos, vaid elad ikkagi iseseisvat elu, nagu seda teeb ka kaaslane. Mis arvad, kuidas sa end tunneks, kui selgub, et kogu edasise elu elad üksi ja lootuses elus midagi paremat kogeda, koged hoopis hullemat olukorda. Kuidas sa siis praeguse olukorra peale vaataks. Mis asi see perspektiiv on?

Mina olen see, kes on teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud ja läks lahku. Nõustun eespool vastajaga, et kas tõesti on üksi olemine hullem variant kui igasugu kärgpere jamandusega tegelemine? Eriti kui paistab, et kooselu niikuinii ei tule ja laste kõrvalt tegelikult viisiiditamiseks ka eriti aega ei jää. Kärgpere jamad ei kaalu üles seda, et “õnneks mees on ikka olemas, mis siis, et korra-kaks kuus kohtume”.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma loen välja, et siin on kummalgil omad lapsed ja omad kodud ja kokku saadakse kuid kokkukolimine pole teemaks, kuigi üks suhtes seda sooviks.

Kehv lugu, kui kokkukolimine pole päevakorras- ta ei ole sinust niivõrd huvitatud või huvi on lahtunud, pole sa nii fantastiline inimene nagu algselt tundus… he is not that into you.

Loodetavasti ei tutvustanud teda lastele- nemad ju kiinduvad kiiresti.

Minge laiali ja elage edasi oma elu.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Saan nii aru: mees ja naine on üksikvanemad, kes elavad lastega kumbki oma majas ja suht kaugel teineteisest. Mees soovib, et naine koliks lastega tema perre. Naine soovib visiitsuhet ja omas kodus elada. Siin on asi selge – mees mõtleb pragmaatiliselt ja soovib endale sisuliselt koduorja. Sest olgem ausad – üliraske on hoolitseda üksinda maja, aia, laste, koerte-kasside, pesude-riiete, söögilaua ja 100 muu asja eest. Enamus meestele käib see üle jõu … naised saavad hakkama. Ja selge see, et siin tekivad erihuvid, mina ka ei tahaks sellist koormat omale selga. Teine asi on veel see, et kas lapsed sobivad koos elama jne.

Mina selles olukorras, kui mees ikkagi väga meeldib, jätkaksin visiitsuhet. Ja kui ta leiab omale selle üksikema, kes tuleb tema majja orjama, siis rõõmustaksin, et mu kallim sai ka lõpuks kergema elu peale ????

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle näiteks meeldib õhtuti koos mehega aega veeta. Meeldib koos magama minna ja koos ärgata. Eriti mida vanemaks saavad lapsed seda rohkem mulle meeldib oma mees ja see et ühist kodu ja elu jagame. Ma vaatan kõrvalt kuidas need paarid eraldi vahest käivad.

Mulle mõjub selline suhtumine ahistavalt. Annaks jumal, et ma ise mehest nii sõltuvaks ei muutuks.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA olen – mulle sobiks visiitsuhe. Et mul oma kodu ja saaksime olla mõlemal pool. Aga meea – ei tea vist ise ka, mida ta tahab…Mingit selget arvamust pole öelnud. Ma ei taha midagi manipuleerida, elan oma kodus ilusti edasi kui ma pole see õige. Selline ebamäärasus teeb kurvaks – et kas me oleme siis koos või ei peaks üldse tõsiselt võtma nagu ülal soovitati. Sellel ikka vaks vahet. Ma ei oska seda jutuajamist kuidagi läbi ka viia, ta ei taha sellest üldse rääkida. Aga samas kui on mingi arusaamatus siis ta ütleb ikka et meil ju nagunii pole tulevikku. Samas käitub hoolivalt ja usladusväärselt, muidu ma oleks ammu loobunud. Aga äkki ma kujutan ette, tahan uskuda…

Mulle tundub, et olete olukorras, kus sinu jaoks on tegemist suhte ja mehe jaoks sõpruse/tutvusega. Kui mehel pole teie tuleviku osas mingit arvamust (või õigemini on arvamus,  et teil nagunii mingit tulevikku ei ole), siis pole ju midagi pikalt mõelda – selle mehega sul pikemaid plaane teha ei tasu.

Kui mees on hooliv ja usaldusväärne, siis mina võtaksingi teda kui sõpra praegusel eluperioodil – tore on temaga aeg-ajalt kohtuda, kuskil koos käia ja magada:)  Aga samas oleksin avatud ka teistele võimalustele – sellistele, millest tulevikus “sind surmani”- suhe võiks tekkida.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui mees on hooliv ja usaldusväärne, siis mina võtaksingi teda kui sõpra praegusel eluperioodil – tore on temaga aeg-ajalt kohtuda, kuskil koos käia ja magada:) Aga samas oleksin avatud ka teistele võimalustele – sellistele, millest tulevikus “sind surmani”- suhe võiks tekkida.

Kuidas see välja näeks, kui teemaalgatajal on praeguse mehe vastu tunded? Suhtleb praegusega edasi ja kui “potentsiaalselt parem” mees kuskilt paistab, siis hüppab ühe juurest kohe teise kaissu? Enamus inimesi vajab siiski vahepeal ka n-ö omaette olemise perioodi, kus eelmisest suhtest üle saadakse. Pealegi see “sind surmani”- mees ei pruugi tahta selliseid mehevahetajaid, kuna võib jutuda, et äkki naine leiab temaga koos olles ka “parema” ja kaob nagu vits vette.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui mees on hooliv ja usaldusväärne, siis mina võtaksingi teda kui sõpra praegusel eluperioodil – tore on temaga aeg-ajalt kohtuda, kuskil koos käia ja magada:) Aga samas oleksin avatud ka teistele võimalustele – sellistele, millest tulevikus “sind surmani”- suhe võiks tekkida.

Kuidas see välja näeks, kui teemaalgatajal on praeguse mehe vastu tunded? Suhtleb praegusega edasi ja kui “potentsiaalselt parem” mees kuskilt paistab, siis hüppab ühe juurest kohe teise kaissu? Enamus inimesi vajab siiski vahepeal ka n-ö omaette olemise perioodi, kus eelmisest suhtest üle saadakse. Pealegi see “sind surmani”- mees ei pruugi tahta selliseid mehevahetajaid, kuna võib jutuda, et äkki naine leiab temaga koos olles ka “parema” ja kaob nagu vits vette.

Kui mees sellist naist ei taha ja ära kaob, siis järelikult ei ole ta õige ja ongi parem, et varakult jalga lasi.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 70 )


Esileht Pereelu ja suhted Peaks suhte lõpetama…