Elasin kaasa ühele noorele naisele, kes suri augustis vähki, siia jäi abikaasa ja kolm last. Nüüd vaatasin, et mehel juba uus naine, koos poseerivad jõulupildil. Kuidagi valus oli vaadata 🙁
Sellest tekkis ka küsimus, millal oleks õige leida uus kaaslane?
Ruttu küll ikka! Ma ei tea, millal just oleks õige aeg, aga päris kindlasti pole see 3-4 kuud peale matust! Vaesed lapsed.
Mehed väga ei oska üksi olla, see pole ka kellegi ohkida tegelikult.
See ei ole tegelikult mitte kellegi teise asi.
See ei ole tegelikult mitte kellegi teise asi.
No laste asi ju ikka on.
See ei ole tegelikult mitte kellegi teise asi.
No laste asi ju ikka on.
Sa oled üks neist lastest või? Ei ole ju. Pole kellegi teise asi, ainult nende pere asi on.
Ruttu küll ikka! Ma ei tea, millal just oleks õige aeg, aga päris kindlasti pole see 3-4 kuud peale matust! Vaesed lapsed.
Oleneb. Minu üks koostööpartner jäi just leseks. Naine suri, aga vaakus ta viimased 7 aastat. Voodis-haiglas-voodis-haiglas oli ta pidevalt viimased 5 aastat. Ta ammu enam ei kõndinud, rääkida enam ei saanud umbes kuus kuud. Kuna neil oli juba 6 aastat selge, et lapsed jäävad emata, siis see naine ise hakkas varakult rääkima, et mees hakkaks juba endale naist otsima selleks ajaks, kui ta sureb. Esimesed paar aastat mees muidugi puikles vastu, aga see naine lausa nõudis, et mees leiaks uue kaaslase, kel siis oleks veel enne tema surma aega veenduda, et lapsed saavad temaga läbi jne.
Igatahes sai see nö uus väljavlitu veel ka teadvusel ja mõistusel oleva naise poolt üle vaadatud ja heaks kiiidetud. Matustel seisis see uus küll kabeli tagaservas, aga ta oli kohal. Pulmakutset pole veel saanud, aga abielu tuleb kindlasti.
Lapsi jäi maha 4. Ema surma ajal umbes 8, 9, 11 ja 13 aastat vanad.
Redditis on suhtefoorumis pidevalt teemad, kus täiskasvanud lapsed ütlevad, et ei olegi suutnud kasuema ja uusi õdesid-vendi omaks võtta, sest isa tutvustas neid liiga ruttu (vastupidiseid teemasid, kus ema oleks kõigest paar kuud pärast mehe surma uue mehe majja toonud, olen ainult ühte lugenud ja seal oli ema juba enne isa surma teda tulevase kasuisaga petnud). Nii et eks sellel on tihti kaugeleulatuvad tagajärjed küll, eriti kui lapsed on juba eelteismelised või vanemad.
Elasin kaasa ühele noorele naisele, kes suri augustis vähki, siia jäi abikaasa ja kolm last. Nüüd vaatasin, et mehel juba uus naine, koos poseerivad jõulupildil. Kuidagi valus oli vaadata ????
Sellest tekkis ka küsimus, millal oleks õige leida uus kaaslane?
See ajakirjanik?
vahet pole tegelikult.
Olen seda meelt, et nooremana, kui lapsed veel väikesed, on täiesti ok uus kaaslane rutem leida. Kas just nii ruttu, aga mitte ka aastakümnete pärast. On kuidagi kõigile kergem ja elu saaks enam-vähem samas rütmis jätkuda (nii lesel kui lastel). Loomulikult ei asenda uus kaaslane vana, aga elurütm säiliks. Lastel on see vägagi oluline.
Vanemate inimeste puhul jäädakse leseks tõesti aastakümneid. Minu ema oli peale isa surma 6 aastat üksi. Praegu juba 10 aastat uue inimesega ja ma näen, et nad mõlemad on rahul. Meie, täiskasvanud lapsed, loomulikult ka. Väga kurb oleks, kui jäädaksegi üksikuks, kas siis liigse valikukriteeriumi või põhimõtete pärast.
Sõber jäi leseks – naisel oli vähk, pikalt olid peres rasked ajad. Mees elas väga seda kõike üle, tahtis talle järgi minna, üritasime igati teda toetada, aidata. Kuskil 6-7 kuud peale naise surma ühel üritusel tutvus ühe naisega, tekkis vastastikune sümpaatia, alguses vist läks 3-4 kuud, kui suhe toimima hakkas ja nüüdseks on üle 10 aasta koos. Ja väga tore naine on. Lapsed on nüüd neil mõlemal täiskasvanud ja väga hästi saavad omavahel läbi.
Seega, ütlen nagu eelpool – see ei ole tõesti teie asi, elage see kõik ise üle ja siis tulge rääkima. Meil oli tõesti hea meel, et ta uue naise leidis, kartsime, et teebki teoks ja läheb naisele järgi.
Elasin kaasa ühele noorele naisele, kes suri augustis vähki, siia jäi abikaasa ja kolm last. Nüüd vaatasin, et mehel juba uus naine, koos poseerivad jõulupildil. Kuidagi valus oli vaadata ????
Sellest tekkis ka küsimus, millal oleks õige leida uus kaaslane?
Äkki olo abikaasa viimane palve, et mees ei jääks norutama ja leiaks endale jalastele toreda inimese.
Vaata filmi After the Wedding.
Umbes sama teema,abikaasa lausaotsis üles mehe kunagise kallima.
Meestel käibki uue kaaslase leidmine kähku, sest nad ei oska leinaga toime tulla. Ja meestel on kergem uut kaaslast leida, kaelaviskuvaid üksikemasid või meeleheitlikke mimmisid on küllaga-minu mehe sõnad, mitte minu, ärgem unustagem!
Mina leinan oma surnud abikaasat üle aasta ega pole veel tekkinud vajadust uut meest otsida!
Elasin kaasa ühele noorele naisele, kes suri augustis vähki, siia jäi abikaasa ja kolm last. Nüüd vaatasin, et mehel juba uus naine, koos poseerivad jõulupildil. Kuidagi valus oli vaadata ????
Sellest tekkis ka küsimus, millal oleks õige leida uus kaaslane?
A mis see sinu asi on?
Tegelikult on uus rutiin kõige kiirem ja parem viis leinast üle saada. Kellelegi head ei tee, kui leinaja aru kaotab oma mure tõttu, eriti kui on peres lapsed. Olen väga seda meelt, et mida rutem, seda parem. Ise vist ei suudaks küll, seega pisut isegi imetlen neid, kes suudavad.
A mis see sinu asi on?
No ta vaatas ju jõulupildid üle ja tahab nüüd mehel näo täis sõimata.
Enne küsis igaks petteks “massidelt” üle, et kas ikka võib.
Sa oled üks neist lastest või? Ei ole ju. Pole kellegi teise asi, ainult nende pere asi on.
Lol. Ja uue kaaslase, kes pole pere. (;
Jaa, uus kaaslane kindlasti relva ähvardusel on nende juures
Siin peabki selgeks tegema mis mida, kes keda. Naistel on kergem leida tühipaljast seksi, küll aga mitte normaalset partnerlussuhet, sest keskmine mees on seksi peal väljas näljas, aga tõelist partnerlussuhet tunduvalt raskem leida. Meestel jälle kergem neid karjakaupa lohutajaid leida, kes kaasa tunnevad, aga lihtsalt sekspartnerit leida juba raskem(jätame välja prostituudid jt sellised) samas lohutab mees end just seksiga, naine kaasatundva ja mõistva kaaslasega.
Minu isa leidis ka uue kaaslase peale ema surma kuudega. Esimene tutvus oli isegi kuu-paar peale ema surma. Mina seda muidugi vastu võtta ei suutnud ja haiget tegi küll, aga ma ei hakanud ka oma arvamust välja ütlema või keelama. Igatahes see suhe tekkiski selle pealt, et leidus “mõistja ja lohutaja” ja isa ei osanud üksi olla. Ta oli murdumas. Käis ka psühhiaatri juures ravi saamas, st kindlasti ei olnud asi selles, et ta oma eelmis kaasat poleks taga nutnud. Ta lihtsalt eelistas sellest üle saada kellegagi koos, mitte üksi. See suhe, nagu eeldada võib, püsima ei jäänud. Aga peale seda üksi pole ta siiski peaaegu üldse olnud kõikide nende aastate jooksul. Ja ma julgen väita, et ta ei oskagi üksi olla. On olnud erinevaid suhteid järjest, kuigi mu isa ei ole ei heal elujärjel ega muud sellist eriti atraktiivset, tavaline enam-vähem normaalne maamees 😀 Tundub, et teatud eas tõesti naised krabavad iga vähegi normaalse vaba mehe ära. Vähemalt maapiirkonnas.
Ma ei mõista kedagi hukka, kui leitakse lohutusaseaine(ütleme parem elukaaslane)peale oma abikaasa surma kuude jooksul. Inimesed on siinkohal väga erinevad, me ei saa neid raamidesse suruda, pealegi, kas meie teame, mis on tegelikult siin ilmas see õige, mis olema peab. Võib olla oli mõni juba siis ka lahkuminedusvalmiduses.
Minu abikaasa suri selle aasta sees-ta oli noor-mäletan et ta küsis mõni aeg tagasi, mis sa teed, kui peaksin jääma sandiks, kas sa hakkaksid vaeva nägema-ma vastasin, hoidku jumal selle eest! Ta vastas, nüüd tean, et sina mind hoidma ei pea-ja ta läks kiiresti. Aeg annab arutust, ja mina olen üksinda omal valikul, sest ma ei taha enam kedagi teist, kuid ma mõistan et mõned inimesed vajavad oma ellu kedagi uut, edasiminekut, rõõmu ja unustust selle kellegi kaasabil ja ma saan neist aru-mina lihtsalt olen selline nagu ma olen, teistviisi-istun ja ootan lihtsalt leina täielikku möödumist-vastassugu märkamata…
Kui on selline haigus nagu vähk, siis ei tea ju seda, kui kaua sellega võitlemine enne surma on kestnud. Sa vaatad lihtsalt pildi pealt ja mõtled, et oih, nii ruttu uus naine, aga tegelikult võis see kõik siiski pikem protsess olla, lisaks veel sureva abikaasa soov.
Kui mingi inimene sureks ootamatult, näiteks autoavariis, siis oleks küll imelik, kui juba mõne kuuga uus kaaslane kaenlas. Sel juhul ma arvaks, et ju siis suhe ei olnud neil abikaasadel korras. Ega siis abielus olemine ei tähenda automaatselt seda, et inimesed on omavahel õnnelikus suhtes.
Minu meelest pole see ka normaalne, öelge mis tahate. On ok, kui tutvutakse uue inimesega kuskil kõige varem 1 aasta möödudes. Lein on raske protsess, mis vajab läbitöötamist ja ennekõike AEGA. Kui kedagi vähegi leinad, ei ole võimalik, et see möödub kuu-kahega ja oled valmis juba edasi liikuma. Seda enam, kui peres on lapsed. Minu meelest on see nende suhtes väga kole tegu, kui ema surma järel tuuakse uus naine majja kõigest mõni kuu hiljem. Õudne mõeldagi. Mina oleks jäänud oma ema/isa peale kindlasti kauna kandma, kui ta pärast teise vanema surma mulle mingi kasuisa/kasuema majja oleks vedanud. Näitab respekti ja empaatia puudumist. Isegi, kui endal enam lahkunu suhtes tundeid ei olnud, siis lastele oli see vanem ju kallis ja uue kaaslase koju vedamine kõigest kuude möödudes on nagu näkku sülitamine.
Mina olen seda usku, et kui inimene ja suhe midagi ikka tähendasid, kaaslane oli kallis, keda armastati ja hoiti, ei saa sellist asja olla, et pärast selle kaaslase surma mõne kuuga juba uut kaaslast otsitakse. Kui keegi on südames, siis tema kaotamine on üliränk ja valus ning mingi uue otsimine ei tule pähegi.
Kes sedasi kiirelt uusi kaaslasi otsib (just nimelt sihilikult otsib, mitte juhuslikult ei kohta seda Õiget), ei omanud lihtsalt lahkunud kaaslase vastu tõelisi tundeid. Võib-olla isegi sisimas ootas ja lootis, millal kaaslane lõplikult lahkuks, et saaks lõpuks eluga edasi minna.
Igatahes see suhe tekkiski selle pealt, et leidus “mõistja ja lohutaja” ja isa ei osanud üksi olla. Ta oli murdumas. Käis ka psühhiaatri juures ravi saamas, st kindlasti ei olnud asi selles, et ta oma eelmis kaasat poleks taga nutnud. Ta lihtsalt eelistas sellest üle saada kellegagi koos, mitte üksi. See suhe, nagu eeldada võib, püsima ei jäänud.
See on jah kahjuks nii tüüpiline meeste puhul. Ennastki sedasi ära kasutatud, lohutajana. See ei ole siiski moraalne käitumine. Minu meelest on hale, kui täiskasvanud inimene oma tunnetega toime ei suuda tulla ja vajab mingit käehoidjat. See on ju lihtsalt põgenemine, tegelikult jäävad kõik tunded läbi töötamata.
Mehed ja naised leinavadki erinevalt. Meeste tehnika on asendamine, nemad leiavadki tavaliselt kuudega uue kaaslase, naistel läheb aastaid. Selle kohta on palju teadusuuringuid tehtud.
See on sügavalt isiklik asi. Tean kahte meest, kes jäid leseks keskealisena. Mõlemas peres olid lapsed juba suured ja oma elu peal. Üks mees, kes jäi leseks täiesti ootamatult, leidis juba kahe kuuga endale uue naise. Pole tõesti teiste asi kritiseerida, ma arvan. Täiskasvanud lastele võis see muidugi ka raske olla, aga võibolla ei olnud, mina kõrvaltvaatajana ei tea ju. Võimalik, et neil oli ka hea meel, et isa sai kellegi toeks. Nüüd selle uue naisega ikka veel koos, kümmekond aastat juba, nii et polnud mingi ajutine plaastersuhe.
Teine mees teadis ette. naisel oli vähk viimased paar aastat. Algul oli veel tunne, et operatsioon aitas ja saab terveks, korraks nagu saigi, aga viimased 9 kuud oli ette teada, et see ei ole enam ravitav. See mees on juba 4 aastat vallaline. Tal on naissuhteid, aga ta mitte mingil juhul ei taha ennast kellegagi kindlalt siduda ja koos elama hakata. Nii et jällegi, oma valik.
Ühte leseks jäänud naist tean ka. Tema jäi üksi ka ootamatult ning tal oli sel ajal kaks koolilast. Uue kaaslase leidis umbes 5-6 aasta pärast ning said ka ühise lapse selle uue kaaslasega.
Nii et kolm täiesti erinevat lugu ja kõik on õiged, sest neile on just nii sobinud. Ei ole kellegi teise asi kritiseerida ega otsustada, kuidas keegi peaks oma elu elama.
Väga kurb oleks, kui jäädaksegi üksikuks, kas siis liigse valikukriteeriumi või põhimõtete pärast.
Mis seal kurba on? Üksiolemine on luksus.
Kui inimene põeb aastaid rasket haigust,siis on see nn eellein kestnud ka juba pikalt, ei ole nii, et leinatakse ainult sellest hetkest alates, kui surm tuleb.
Absoluutselt mõttetu ja isegi õel urgitsemine, kui asjaosalised on rahul ja saavad eluga kuidagimoodi edasi minna, kas kellegi abiga või ilma, siis nii ongi hästi.
Ja need jõulupildid ei näita küll midagi. Teemaalgataja, mis SINUL valus on? Sina oled ju eikeegi, mis õigust on sul minna ette kirjutama, kes kaua ja kuidas leinama peab ja kedagi enda kõrvale võtta ei tohi? Äkki sellele isale on elupäästja see uus naine, äkki lapsed on ka rahul. Leinamist see muide eriti ei sega, aga igapäevaeluga on kergem edasi minna.
Laste koha pealt oleneb väga, kui vanad on lapsed, teismelised on kurikuulsad selle poolest, et nad ei võta uusi kaaslasi “avasüli” omaks, olgu lahkumise ajsaolud millised tahes, väiksemate lastega või juba täiskasvanud lastega on lihtsam.
Mis seal kurba on? Üksiolemine on luksus.
Nooh, kui mingist töllist oma elus suure vaevaga lahku minna suudetakse, siis muidugi on luksus. Leinajad nimelt nii ei arva.
Veel tahaks mainida, et väga palju oleneb, kas inimene läheb kiiresti või aastatega. Vähihaige läheb üldjuhul aastatega, siinkohal harjutakse tasapisi aegaandava mõttega, et teda peagi enam pole, ma pean oma elu elama jne-seda soovivad kõik, ka vähihaige ise ja teised lähedased-et sa võimalikult kiiresti peale pikaajalise haige leiaksid endas rahu ja läheksid oma eluga edasi.
Kui läheb lähedane õnnetusega või lühikese ajaga, siis leinatakse pikalt ja teinekord jäädaksegi leinama.
Olen enam kui kindel, et tean, kellest jutt. Kas teemaalgatajal endal häbi ei ole, et võtad kellegi PRIVAATSELT jagatud foto ning hakkad seda avalikus internetiruumis kommenteerima?
Tean kahte meest, kes jäid leseks keskealisena. Mõlemas peres olid lapsed juba suured ja oma elu peal.
Siin see vahe ongi arvan. Kui lapsed pole veel täisealised, siis on ikka suht nõme tuua uus silmarõõm majja 3-4 kuu pärast. Kohtugu mujal ja hoidku madalat profiili, mitte ärgu pangu oma miilupilte teistele vahtimiseks üles.
Mehed ja naised leinavadki erinevalt. Meeste tehnika on asendamine, nemad leiavadki tavaliselt kuudega uue kaaslase, naistel läheb aastaid. Selle kohta on palju teadusuuringuid tehtud.
Ma ei nimetaks ASENDAMIST leinataktikaks. See on lihtsalt põgenemine enda raskete tunnete eest, muud midagi. Millal enne on aidanud põgenemine midagi lahendada ja ületada.
Lisaks on see ääretult inetu ja alatu selle “plaastri” ja asendusobjekti suhtes. Tean, kuna olen ise kogenud ja see on kole, kui sind sulle teadmata lihtsalt ajutise lohutajana ja valuleevendajana kasutatakse.
Mehed on nõrgemad, oleks õige lause selle kohta. Naised suudavad emotsioonidega paremini toime tulla ning otsivad lohutust ja leevendust mujalt kui seksist uue kaaslasega. Sõbrannad, pere jms. Naistel on rohkem tähenduslikke ja toetavaid suhteid. Nii lihtne see ongi. Pole mõtet õigustada, kuidas meestel on lihtsalt teistsugune leinataktika. Mehed on nõrgemad ja ei oma piisavalt lähedasi suhteid teistega…aga kes selles süüdi on?
Üks asi on, kui lühike aeg pärast kaaslase surma kohtutakse uue mehe/naisega VÄLJASPOOL KODU. Temaga ajaveetmine aitab tuju tõsta, mõtteid eemale viia jne, füüsiline lähedus ja lohutus. Kui aga on lapsed, kes seda lahkunut leinavad, on tõesti südametu seda uut sekspartnerit KOJU tassida. Milleks see vajalik on? Mees kohtugu väljaspool kodu selle naisega ja lohutagu ennast, aga koju pole ju vaja tassida kõigest 1-2 kuud pärast laste ema surma. Uus kaaslane on mõeldud lohutuseks mehele, kindlasti aga mitte lastele. Lastele lisab selline samm ju ainult raskusi ja valu juurde.
