Teema: peale ampulli

Võib ju 10 aasta pärast ka pudelisse kukkuda, alatiseks jääb see oht. Kui on väga tugeva iseloomuga inimene ja mingi kindla motivatsiooniga, siis ehk suudab elu lõpuni, tean üht sellist. Aasta on väga lühike aeg joodiku puhul.
Kuigi imetlen. Tean joodikuid, kes juba ampulli ajal joovad edasi, see ongi rohkem platseeboefektiga.

#3260171:

palun jagage oma kogemusi/kuuldusi, kas enamus inimesi peale alkoholivastast ampulli suudavad ise kained püsida?

Sa sisuliselt tahad teada, kas su mees hakkab uuesti jooma või mitte?

Siis peaksid pisut rohkem ka meest kirjeldama.
Kuidas ta ise joomisesse suhtub, mida on rääkinud?
Kas tal selle aasta jooksul oli raske või talus elumuutust lihtsalt?
Kas on ta leidnud mingi muu tegevuse, millega ta tegeleb nüüd, kui joomisest on auk tekkinud, ehk millega ta seda auku on täitnud? Mõnu uus või vana hobi jne? Või on lihtsalt tuimalt käinud tööl oma aja ära, kodus lebanud diivanil oma aja ära, maganud ja kõik uuesti algusest..?
Kui suur jooja ta ülds enne oli, kas igapäevane tipsutaja, tsüklijoodik või mõlemad korraga?
Mis sõbrad tal on, kas joodikud või mitte?

Jne, kõigest sõltub ju, kas hakkab uuesti või mitte…et Vello (see milvi oma) hakkas uuesti ja Oskar jättis maha, see teadmine ei tee sind mitte kuidagi targemaks.

#3260840:

Ampull pandi, sest nähti, et muidu on suhe läbi ja oma sõnul ja tal sai joomisest kõrini. Tsüklijoodik, salajoodik. tsüklis võis olla kolm nädalat teadmata kadunud kodust. Kui koju tuli, siis jõi salaja, ehk leidsin mingeid pudeleid koristamise käigus.
Aasta on läinud hästi, asenduseks on küll suits ja rahustid mingil määral. Sõpradega meeldib juua ja isegi aasta jooksul on rääkinud, et kahetseda pole tal midagi, lõbus on olnud, aga lihtsalt sai kõrini. Seiklusi (isegi purjus peaga sõitmist jne) meenutab pigem naeratusega kui kahetsusega.
Lisaks on öelnud, et ma kartma ei pea, enam ta nii jooma ei hakka. Aga appi, ma kardan! Ta on olnud küll tubli, aga ma ei näe kahetsust piisavalt, ilmselt mõtleb, et “mis see saunaõlle ikka teeb” ja läheb jälle…

Tundub, et kindel plaan uuesti veidi jooma hakata. Ise muidugi ei usu, et käest ära läheks. Ja tundub ka, et ega ennast see joomine väga ei seganudki, pigem allus sinu survele.

#3260965:

Jah, nii on, et elame minu nimel olevas üürikorteris ja arveid maksan mina. Tema tungiv soov on, et võtaks kodulaenu ja ostaks päris koha.

Nüüd läks su jutt täitsa rappa ära…?
Tema siis selle kaine aasta jooksul ei leidnud isegi töökohta? (kuna midagi “normaalset” koju ukse taha ei tuldud ju pakkuma…)
Tungivalt võib ta nõuda endalt, et läheb tööle, saab palka ja teeb oma rahaga, mida tahab.

Ei tule sealt vist head nahka…

#3261486:

see ampull on ju lihtsalt psühholoogiline

See on selge, et ampull on psühholoogiline. Selle üle küsimust pole ja vaidlust ei käi.
(mul ka kunagi naabrimees lasi panna ja siis kohe siirdus poodi, kus naases kahe viinaga. Hoidsime laetud telefoni ja 112 numbri käepärast ja lahendasime need viinad ära. Ja siis mõtlesime, et peaks vist jooma hakkama)

Alkoholi vastu on teistsugused tabletid olemas, mis reaalselt ka mõjuvad.
Aga ka see pole siin teemaks.

#3262055:

Aga miks mitte?

Küsi teemaalgatajalt või endalt, miks mitte.

Üks raudne reegel on: endine alkohoolik saab olla ainult siis, kui enam MITTE TILKAGI ei joo. Kuna tema ütleb, et ta enam NII palju ei joo, siis 99,9% hakkab ta uuesti joodikuks. Ei ole seal kahetsust ega midagi. Ta pingutas ennast ainult suhte nimel natuke. Kui elus tuleb kriis, nt lapsed, siis on ta kohe pudelis, võid kindel olla. Olen joodiku peres kasvanud ja näinud eri joodikuid kümnete aastate kaupa, oskan järeldusi teha küll. Rahustid ja suits on ka suured ohumärgid, et inimene tegelikult on sõltlane, nõrga iseloomuga.

See nüüd teema, kus tahan ka sõna sekka poetada. Endine alkohoolik, tänaseks pole alkoholi tarbinud 3a ja 23 päeva. Alkohoolikut muudab vaid ja vaid joodiku enda tahe. Igasugu pendlid, koodid ning ampullid on vaid fassaadiks. Ja nii nagu iga sõltlane, on ka alkohoolik väga hea valetaja, võib isegi öelda et psühhopaat. Enamasti nende valedega kaugele ei purjeta, kuid seda leidlikumalt lahendatakse järgmine vale.
Ise olin joomise lõpetamisega kimpus aastaid. Oli ka selliseid paarikuuliseid auke, kuid stardiks said jälle need nö saunaölled. Ja suure, väga suure tõuke lõpetamiseks andis noorema lapse küsimus: “Isa, mul on sulle üks väga tähtis küsimus, proovi ausalt vastata, miks sa nii palju jood?”. Tollal, küsimuse lõppedes ma ei suutnud sellele vastata, kuna nutt segas rääkimist. Hetkelgi seda kirjutades on silm märg. Aga tõde on, et paljud joodikud on füüsiliselt nõrgad, ületamaks seda megapohmakat, neid võõrutusnähtusid. Lihtsam on ju peale valada ja jälle lill. Ja vaimselt saamatud, et eluga toome tulla, lihtsam ju kuskil pidevas muinasjutus sumiseda, vähemalt joomarluse alguses. Hiljem jääb järgi vaid vajadus end vähegi elavana, hästi tunda. Ja selleks aitab järgmine noos. Endal läks viimases faasis 1-2 pdl viina päevas… Mina oleks saanud end ka surnuks juua, kuna erinevalt väljakujunenud arvamusele, et alkohoolik on pigem elule jalgu jäänud asotsiaal, siis minul sellele toimingule oleks raha jagunud.
Kuid suur soov oli jälle end inimesena näha, ning ühel öösel lonksu võttes, ei suutnud keha seda lonksu enam omaks võtta… Panin korgi peale ja tol hetkel veel endale lubades, otsustasin, et nüüd on kõik. See poolik pdl on seni alles…