Teema: Peale gümnaasiumit koju jäämine: kas moes?

#2921670:

See on väga normaalne muidugi, kui see noor samal ajal vanemate kaela peal ja kuludest ei ela. Sel juhul tõesti.

Siin on vist tõesti kanade põhiprobleem, et lapsest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada, mingu või poodi müüjaks või kutsekasse õppima, peaasi, et enam süüa ja peavarju ei küsi.

Kui te pole terve elu jooksul suutnud ennast nii palju üles töötada, et oma last üleval pidada ja teete kalendrisse riste päevani, mil ta kodust lahkub, siis miks te eeldate, et laps paar kuud peale gümnaasiumi lõppu kohe suudab endale korteri üürida, töö leida ja lisaks ülikooliõpinguid alustada?
Teil pole raha ja pole olnud viitsimist õppida, et normaalset töökohta ja palka saada. Miks peaks teie lapsel olema?

#2922688:

Aga ei, las 18 a peab ise ennast üleval, rendib korteri, käib täiskohaga tööl ja õpib ülikoolis. Mamma pole suutnud terve elu jooksul nii palju raha teenida, et suudaks oma ülikoolis õppivat last kolm aastat toetada.

Rate this item:Submit Rating+10

Kui laps niiviisi käituks, nagu selle kommentaari kirjutanu, ei tahaks tõesti toetada. “Anna, anna, anna, sa pead!”
Paustab, et siin on üks seltskond, kes ei saa hästi aru pikemast kui kolmelauselisest tekstist – “lapsukesed”, kes peavad normaalseks koolis mitte käia, “puhata” ja sel ajal vanemate kulul elada (sellest käib jutt, mitte koolis käivata laste toetamisest või toetamata jätmisest!)
Lisaks on hammaste vahel lapsevanemad, kes pole laste kasvatamise ja koolitamise kõrvalt suutnud piisavalt mammonat koguda, et hiljem jalad seinale visata ja lakke sülitada üldse mõttetud sarisigijad, nagu näib.
Einsteinil oli õigus. Nii maailmaruumi lõpmatuses kahtlemise ja selle teise asja lõpmatuses veendunud olemise asjus.

#2922685:

#2921670:

See on väga normaalne muidugi, kui see noor samal ajal vanemate kaela peal ja kuludest ei ela. Sel juhul tõesti.

Siin on vist tõesti kanade põhiprobleem, et lapsest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada, mingu või poodi müüjaks või kutsekasse õppima, peaasi, et enam süüa ja peavarju ei küsi.

Kui te pole terve elu jooksul suutnud ennast nii palju üles töötada, et oma last üleval pidada ja teete kalendrisse riste päevani, mil ta kodust lahkub, siis miks te eeldate, et laps paar kuud peale gümnaasiumi lõppu kohe suudab endale korteri üürida, töö leida ja lisaks ülikooliõpinguid alustada?

Teil pole raha ja pole olnud viitsimist õppida, et normaalset töökohta ja palka saada. Miks peaks teie lapsel olema?

Mind kohe väga huvitaks, kui vanad selliste kommentaaride kirjutajate lapsed hetkel on? Mitte paha pärast – aga tihti on nii, et need, kellel pole lapsi, need õpetavad lapsevanemaid lapsi kasvatama, kellel alles pisikesed, need kaagutavad, kui kuulevad, et kellelgi nt teismeline käest ära läinud, et appike, meie kasvatame küll oma last nii hästi, et meie omast raudselt sellist teismelist ei tule… ja see loetelu jätkub.

Tegelikkus on see, et maailmast võime tuua küll ja küll näiteid ropprikastest, kes küll koolitavad oma lapsi kallites koolides, kuid suunavad nad tööle, lihtsalt neile raha laiali ei jaga. Tihti isegi pärandust ei jäeta oma lastele. Nii et see – appike, te polegi suutnud nii palju teenida, et oma 20aastast või veel vanemat noort ülal pidada – ei vasta tõele. Isegi looduses lükkavad linnud oma pojad pesast välja – ja seda selleks, et need lendama õpiksid. Kes seda ei tee, on looduslik valik – hukkumine.

See, kui vanem ütleb oma täiskasvanud lapsele, et ootan nüüd sinult plaani, kuidas su elu võiks edasi minna, on normaalne. Kusagil ajakirjanduses oli ka alles millalgi artikkel, kus vanemad läksid oma 30aastase poja vastu kohtusse, sest poeg lihtsalt keeldus kodust ära kolimast ja vegeteeris seal. Seda laiskust ja lollust on nii palju maailmas, et mina küll isiklikult ütlen, et oma laste puhul – 16, 13, 8 hetkel – rõhutan ma alati, et ise teate, mis tee endale elus valite, kuid peamine, et teist kasvaksid ise oma eluga hakkamasaavad normaalsed inimesed. Lisaks arusaam peaks tekkima, et kusagil ei oodata sind käed laiali, iga noor peab hakkama ise endale teed rajama, õppima, tööd tegema, end üles töötama.

Pigem on see, kasva ja puhka, tibuke, mentaliteet osadel uusrikastel, kes oma poputamisega lapsed ära rikuvad lihtsalt. Narkootikumid, alkohol, mängurlus jne – eks neid näiteid on ka Eestimaal. Vot siinkohal on tehtud viga kusagil väga ammu ja mina isiklikult oleksin endas väga pettunud, kui minu lapsest mõni selline lõbutseja ja kummipõletaja kasvaks.

Jube kahe otsaga teema. Tõesti nii, et ega kõik ei pea peale gümnaasiumi kohe õppima minema, sest näiteks mina ei saanud kohe ülikooli sissegi.
Noortele makstakse väga väikest palka, mistõttu kipuvadki noored koju jääma, sest ootused ja tegelik elu ei klapi. Aga eks see selline pikaajalise töötu sündroom on, et kui algus jääd koju vedelema, siis mingi hetk nagu ei oskagi jälle otsast alati, et lähed jälle õppima või otsid mingisugusegi töö.
Ja paneb ikka jube üllatuma, et noortele ei maksta palka, vanadele enam ei maksta, mistõttu ongi need keskealised, kes saavad suht OK palka, kuid siis peavad neid lapsi ja vanakesi toetama.
Minul näiteks laps õpib kõrgkoolis, kuid mulle väga meldiks, et ta teeniks ka natuke taskuraha. Samas mõtlen, et mis ta pungestab, sest kool tuleb ikka korralikult ära lõpetada ja miks ta peaks väikse raha eest ennast ribadeks tõmbab.
Aga see koju jääja enda arvates võib-olla mõtleb, et kui saab sedasi, siis seni vedeleb.

#2922749:

Küsimus pole rahas vaid iseseisvuses ja vastutama õppimises. Kui laps käib koolis (olgu see siis gümnaasium, kutsekas või ülikool), siis on tal loomulikult katus pea kohal ja seo söök laual. Kui laps otsustab peale gümnaasiumit nn vaheaasta võtta ja läheb madala palgaga tööle, et ennast paremini tundma õppida ja leida oma ala, mida hiljem minna omandama, siis loomulikult on tal elukoht olemas, keegi tema käest üüriraha ega muud ei küsi.

Aga kui täisealine laps otsustab üldse mitte midagi teha, siis ei oleks mingit ülalpidamist. Laiskus ja lihtsalt olesklemine minu maailmaruumi ei mahu.

Küsimus on just nimelt rahas. Mitu kägu siin ütles, et ei jõua ära oodata, millal laps kodust lahkub, et siis LÕPUKS saab ka endale midagi lubada, reisida või uue paari saapaid osta. Milleks teha lapsi, kui see tähendab 20 a vaesust ja häda?
Miks vanem ootab, et gümnaasiumi lõpetanud noor suudab kohe maksta oma eluasemekulud, ennast ära toita ja selle juures veel edukalt õppida? Kui ema-isa kahepeale ei suuda võimaldada isegi pisemaid kulutusi iseeendal, kuigi töökogemust on aastakümneid ja haridus ammu käes?

#2927852:

#2927750:

Aga et vanemad on käinud noorena mitme koha peal tööl, et ÜLEÜLDSE ära elada, sellest ei hooli need voostrid midagi

Nagu näha, pole sellest mitmel kohal töötamisest olnud mingit kasu, sest kaerahelbekesed ei ole siiski suutnud, vaatamata usinale õppimisele ja palehigis töötamisele, tagada endale sellist sissetulekut, et saaks reisida, omada mõnda hobi või endale MMIDAGIGI lubada, nagu üks siin kirjutas- Ootan, kuna lapsed pesast lahkuks, et lõpuks ometi saaks endale midagigi lubada.

Teie endi kasvatatud on see “lumehelbekeste” põlvkond, vaata ise peeglisse ja küsi mis valesti läks.

Mina pole vanuse poolest üks ega teine- ei lumehelbeke ega kaerahelbeke. Peale gümnaasiumi võtsin oma koti selga, sõitsin läbi terve Euroopa, tegin lühikesi tööotsi. Kui miski ei meeldinud või villand sai, astusin minema. Selgeks sai kolm keelt, elukogemusi, suhtlemisoskust ja hakkamasaamist tekkis rohkem, kui kaerahelbekestel, kelle on kindel trajektoor- gümnaasium-ülikool-töö, millelt kõrvaleastumine on surmapatt.

Reisimist oodatakse nagu maailmaimet ja sellega ei alustata enne, kui lastest on lahti saadud. Hobisid ei saa ka endale lubada- jälle need jõngalsed on jalus, ootan parem pensionini. Palun väga, teie valik. Ei tulnud selle peale, et enne laste saamist reisida, töötada ja ennast kindlustada?

Alles 25 a koju tagasi jõudes läksin ülikooli. Hirmus looder ja tühikargaja mõne meelest ilmselt. Teadsin, mis eriala mulle sobib ja mis raha sisse toob. Ja palka julgen tõepoolest küsida, mitte ei lepi alandlikult sellega, mida tööandja peale tahab suruda.

Vanema põlvkonna kibestumus tekib vist suuresti sellest, et noored julgevad endale palka ja sobivat tööaega küsida. Ja saavad ka. Aga vihane kaerahelbeke ei julge küsida, ei julge midagi muuta, kiristab hambaid ning rühmab edasi.

Ma ei saa su vihakõnest aru. Mul pole midagi selle vastu, kui noor võtab aja maha, reisib, teeb lühikesi tööotsi, on vabatahtlikuna Aafrikas või teeb MIDAIGANES. Aga tänapäeva helbekesed EI TEEGI MIDAGI peale netis istumise. Ja see on massiline probleem. Mitte ainult meil, muide, vaid ka nt Saksamaa on hädas sellega, et noored ei viitsi töötada.
Minu täiskasvanud lapsed peavad end ise üleval, sellega ei ole probleeme. Ka olen eluaeg reisinud koos lastega ega ole oodanud pikisilmi, et nad kodust lahkuksid. Alati on me lapsed teretulnud kodus, kui neil on probleeme. Aga mitte sellistest lastest ei ole teema. Teema on lastest, kes ei õpi ega tööta MITTE KUSAGIL. Ei tee MITTE MIDAGI peale netis istumise. Ja selliseid on palju. Lausa pahatahtlik on takka kiita, et see ongi normaalne. Tegelikult hakkab mul tekkima tunne, et sa oledki õel ja paha inimene lihtsalt, kes siin praalib lihtsalt suurest frustratsioonist, õhutades vaenu ja külvates viha. “Lumehelbeke” on muide põlvkonna peaaegu ametlik nimetus.