Teema: Peale isadepäeva

Loomulikult oskavad. Ega nad rumalad pole.
Nüüd oleks sinu kohus lapsele seletada, et tal on issi täitsa olemas aga lihtsalt ei ela teiega koos ja mitte keegi ei saa seda kohta tegelikult asendada. Mõista ta kurbust ja ära lapse soovi pärast uut otsima nüüd paaniliselt hakka. Samuti ära sunni mingit uut meest lapsele tema päris isa olema, kui kumbki seda ei taha. Ja kui kunagi hakkabki uut elukaasladt isaks hüüdma, siid peaksid sa ikkagi lapsele rääkima, kes ta päris(bioloogiline) isa on.

Võid kaaluda ka lapse isaga rääkikmist ja kui võimalik, ehk on neil võimalik tihedamini kohtuda.

kuule, praegu on küll sinu enda töö,e t laps nii arvab, kui lasp peale ISAGA telefonikõnet ütleb sulle, et tal pole isa ja sina laiutad käsi. Ise oled ilmselt süstinud seda teadmist talle, et tal pole isa, kuigi isa täitsa olemas, lihtsalt kaugel.

kas tõesti sa ei oska oma lapsele öelda, et talle pole uut isa vaja,s est tal onisa olemas? Mis sest, et isa on kaugel, ag ata on olemas, räägib temaga telefonis jne. Kas sul ei ole tema isast ühtegi pilti, et näidata, ühtegi pilti, kus nad on koos (hävitasaid kõik kui lahku läksite?).

Minu arust see postitus näitaba väg ailmekalt, kui oluline on, et emad suudaksid oma vimmast eksmehe vastu üle olla ja kasvatada laspi teadmisega, et tal on isa olemas, kes hoolib temast. Mitte aga teha nägu, et isa ei ole, kuigi on täitsa olemas ja helistab lapsele.

Noh, tegelikult on praeguses seisus ikka puhtalt sinu mõjutada see lapse arusaam, et kas tal on isa või mitte. Kui sina ise tunned märterlikku uhkust selle üle, et su lapsel pole isa, siis selle sama signaali sa alateadlikult lapsele ka edastad. Mina isiklikult oleksin last suunanud näiteks kaardi puhul, et saadame ikka issile kaardi. Samuti oleksin esimesel võimalusel mehele teada andnud, et on lasteaia isadepäev ja oleks hea, kui ta sinna kohale tuleb. Meil olid lasteaias kõik “kalevipoegadest” isad end eestisse selleks ajaks ajanud. Isegi kui isa ei ole nõus tulema, siis helistab ja sina õpetad lapsele, kuidas isale õnne soovida. Isegi koos elavates peredes õpetavad emad enamasti väikelastele, kuidas endale lähedaseid inimesi meeles pidada ja kuidas lähedastele tähelepanu pöörata.

#2966236:

Noh, tegelikult on praeguses seisus ikka puhtalt sinu mõjutada see lapse arusaam, et kas tal on isa või mitte. Kui sina ise tunned märterlikku uhkust selle üle, et su lapsel pole isa, siis selle sama signaali sa alateadlikult lapsele ka edastad. Mina isiklikult oleksin last suunanud näiteks kaardi puhul, et saadame ikka issile kaardi. Samuti oleksin esimesel võimalusel mehele teada andnud, et on lasteaia isadepäev ja oleks hea, kui ta sinna kohale tuleb. Meil olid lasteaias kõik “kalevipoegadest” isad end eestisse selleks ajaks ajanud. Isegi kui isa ei ole nõus tulema, siis helistab ja sina õpetad lapsele, kuidas isale õnne soovida. Isegi koos elavates peredes õpetavad emad enamasti väikelastele, kuidas endale lähedaseid inimesi meeles pidada ja kuidas lähedastele tähelepanu pöörata.

Täitsa nõus! See kaardi mõte on väga hea. Veel vahvam oleks see olnud ka ümbrikuga teele pann nii, et laps ise postkasti ka selle ümbriku pannud.

Laps ilmselt seepärast arvabki, et tal isa pole, sest ega vist muul ajal, kui helistamine, temast juttu ei tehta sinu poolt. Laps selles vanuses loll pole aga ta ei oska veel loogilisi järeldusi teha.
Sinu ülesanne ongi talle selgitada miks teie niimoodi elate aga et lapsel siiski on isa. Seda peaks lapse ema ka siis meeles ise pidama, kui koos ei elata.

Mul mehe eelmisest suhtest laps väiksena alati pidas tähtpäevadel ja isadepäeval just nimelt lapse ema initsitiivil meeles. Suuremana laps ise helistas. Me nimelt elame lausa erinevates riikides.