Esileht Sünnitus Peale keisrit sünnitusmajas

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Peale keisrit sünnitusmajas

Postitas:
Kägu

Sooviks küsida kogemusi neilt kellel on olnud keiser – kuidas te pärast seda haiglas hakkama saite?

Mul on olnud 11a tagasi erakorraline keiser ja taastumine oli väga raske, pikk ja vaevaline. Ainus abi oli mehest nii sünnitusmajas kui ka kodus, kes alguses ise kõik toimingud beebiga ära tegi ja teda mulle rinnale tõi. Ilma temata ei oleks ettegi kujutanud, sest esimesed 24h olin intensiivis lamamas ja edasi läks veel päev aega enne kui jalad jälle alla sain ja normaalselt ilma toeta kõndima õppisin. Ei oskaks ettegi kujuta kui oleks pidanud ise beebi eest hoolt kandma ja teda sellises olukorras sülle võtma vms.

3 aastat tagasi sünnitasin teise lapse ja haiglas oli parasjagu just beebibuum. Peale sünnitust olin koos 5 naisega ema ja lapse palatis kus olid ka kaks keisrist taastuvat ema. Väga õudne oli vaadata kuidas üks ema kes alles jalgu alla kogus pidi öösel ähkides ja ohkides pimedas toas vaeva nägema et oma nutvat beebit aidata ja tedasülle võtta, ise kokku kukkumise äärel. Teine ema nuttis lihtsalt lapsega kaasa sest laps oli kuvöösis voodi kõrval ja ema arvatavasti ei saanud ennast voodist piisavalt püsti et beebi juurde minna. Lõpuks oli mul endal vaja wc-s käia ja koputasin koridoris valvetoa uksele ja kutsusin magava õe neile appi.

Nüüd ootan ise kolmandat last ja tean et tuleb plaaniline keiser. Pilt sellest vaesesest emast ühispalatis ja oma enese kogemus eelmise keisriga on jätkuvalt eredalt meeles. Nüüd ju isasid ka enam haiglasse perepalatisse ei lubata (minu abikaasa on veel vaktsineerimata) et abiks olla ja mul on tekkimas tõsine hirm selle ees mismoodi ma pärast keisrit üksinda beebiga hakkama saan.

 

Ehk on siin naisi kes oleksid nõus jagama oma kogemust. Eriti just nende puhul kellel mehel ei olnud võimalik kõrval abiks olla. Kas personal oli teile abiks ja kuidas? Millega jäite väga hätta? Eriti ootaks ITK kogemusi.

 

Aitäh!

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu esimene erakorraline keiser tehti üldnarkoosis – teadvusele tulin alles kahe tunni pärast. Beebi oli seni vastsündinute intensiivis ja sealne personal hoolitses tema eest. Sünnitus ise oli ootamatu – läksin lihtsalt kontrolli ega arvanud, et 15 minutit hiljem olen juba ära sünnitanud. Ei jõudnud kodust kedagi appi ka kutsuda. Aga saime hakkama – ämmaemand hoolitses beebi eest (mähkis, pesi, pani rinnale), hooldajad minu eest (nt aidati püsti ja kõnnitati tualetti). Jalule sain 8 tundi hiljem – olid küll valud, aga suutsin siiski end püsti ajada ja beebi eest hoolitseda. Minu laps sündis siis kui oli parajasti gripihooaeg (mõned aastad tagasi, koroonast polnud veel sõnagi), sünnitusmajas oli külastuskeeld. Sai pakke/lilli saata ja lubati ainult üks pereliige sünnitusele. Sünnitajad pandi eraldi palatitesse (ka ühispalatid püüti hoida võimalikult tühjana), kaaslastel ei lubatud majas osakonnas ringi liikuda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestis on haiglaid küll, kus saab mees jääda perepalatisse negatiivse testiga. Õigemini, kus polegi mehe perepalatisse jäämist ära keelatud. Kui mure nii suur, siis sünnita väljaspool Tallinnat 🙂

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas see sind just aitab, aga enda taastumine erakorralisest seljasüstiga keisrist ei olnud nii raske. Intensiivis õed aitasid, aga üsna kiiresti ärgitati liikuma ja mingit pikka lebamist ei olnud. See peaks olema hea, et peale operatsiooni ei tekiks kõhus liiteid. Kui juba püsti sain ja jalad kandsid, läksin tavapalatisse. Oli küll nõrk tunne, aga mitte ka nii hull, et üldse midagi teha ei saa. Tavasünnitusega võrrelda ei oska, aga siis võivad ju ka olla rebendid jm vaevused.

Võibolla polegi su taastumine nii raske, kui praegu ette kujutad.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Läheksin lihtsalt normaalsesse haiglasse 🙂

Mul endal oligi erakorraline keiser Lõuna-Eesti haiglas siis kui tulid artiklid, et mehi enam sünnitusele ega perepalatisse ei lubata (kevad 2020)

Seal oli kõik lubatud ja 100% kindlustunne, et saame perepalatisse. Püsti  tõusin esimest korda 20h peale keisrit ja kaht vereülekannet. Haiglas olin minu põletiku tõttu 10 päeva. Ei kujuta ette, mida ma ilma meheta teinud oleks, sest õed olid pidevalt kuskile kadunud. Tänu mehe abile ei tekkinud mul lisastressi, et pean üksi beebi eest hoolitsema ja sain omas tempos paraneda.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli plaaniline keiser enne koroonaaega, st et mees sai appi jääda, ja spinaalanesteesiaga. 6h olin intensiivis, siis olin ainult voodis pikali. Perepalatisse viidi transpordialusel ja siis öeldi, et mine nüüd voodisse. Mees tõstis, sest ma ei suutnud mõelda, kuidas ma kõrgelt transpordilaualt madalasse voodisse saan iseseisvalt, aga kohe kui hooldajad läinud olid, ajasin ennast püsti, et wc-sse minna, sest kateetrit mul polnud. Ei mäleta, kas samal päeva liikusin veel, aga järgmisel päeval küll hakkasin kohe liikuma, lisaks tegin voodis harjutusi. Oluline ongi kiiresti liikuma hakata, see soodustab taastumist, mitte liikudes küürus/ette kummardatud olla, lisaks regulaarne valuravi (ära jää ootama, et valu suureneks, võta tablette kella järgi), liikuda enesetunde järgi. Teine päev pärast keisrit oli juba täitsa ok, ainult naerda oli valus, kolmas päev peale keisrit kui haiglast välja sain polnud liikumisega enam mingeid probleeme, ebamugav oli ainult paremal küljel lamada, vasakul polnud probleemi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Avatud rindkerega südameklappide op, aastal 2010. Kõike tuli ise teha.

Ja nüüd ei saa keisriga hakkama?

MUUDETUD: lugege ka järgmist postitust, mitte ärge leiutage PK tingimustes ebasobivapostituse jaburaid põhjusi.

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Avatud rindkerega südameklappide op, aastal 2010. Kõike tuli ise teha.

Ja nüüd ei saa keisriga hakkama?

[/

Üks asi on iseendaga hakkama saamine ja hoopis teine on väikelapse eest hoolitsemine.

Mul keisri kogemus puudub, aga oli keeruline luumurd, operatsioon ja pool aastat karkudega olemist siis kui laps aastane oli. Ma ütleks, et oli üks raskemaid perioode elus. Nii füüsiliselt kui vaimselt – see on ikkagi väga nõme tunne kui oma lapse eest korralikult hoolitseda ei suuda. Jah, sai üle elatud, muuhulgas ilma ühtegi valuvaigistita, sest lapse imetamine oli ainuke lohutus nii mulle kui lapsele tollel ajal.

Aga see on normaalne, et keerulises olukorras on toetav mees kõrval, mitte et mängi ise kangelast iga hinna eest.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Avatud rindkerega südameklappide op, aastal 2010. Kõike tuli ise teha.

Ja nüüd ei saa keisriga hakkama?

Milleks võrrelda võrreldamatut?

Ilmselgelt pole sul endal kunagi keisrisünnitust (ja loodetavasti üldse lapsi) olnud seega mine mölise kuskil mujal. Keisriga päästetakse ikkagi kahe inimese elu korraga. Mis mõttes “ei saa keisriga hakkama?” Sinu jutust jääb mulje nagu me ise tahaks seda operatsiooni ja teeks seda iseendale ja siis pärast vinguks kui valus on. Haige inimene.

 

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale, ma pole ise keisrilõikega sünnitanud ja seega omast kogemusest ei oska rääkida. Usun, et saad abi kui seda palud. Ka peale keisrit on soovitatav kiirelt jalule saada parima taastumise nimel. Samas kui sa ikka hädas oled, küll keegi sulle appi tuleb. Ka öösel on kohal valveõde, kelle saab kohale kutsuda. Kusjuures ma ise kardan ka, sest sel korral pean kindlalt üksi haiglasse jääma kuna esimene laps on päris pisike ja ei saa teda nii kauaks ilma kummagi vanemata jätta. Peale sünnitust on mehest palju abi, seega parim variant oleks muidugi kui mees kõrval olla saaks.

Ma arvan ka, et sellistes olukordades pole mõtet kõike koroona ja vaktsineerimisnõude kaela ajada. Kõike võib juhtuda, igatmoodi võivad asjad minna. Mu sõbranna sünnitas keisriga mõni aasta tagasi, polnud pandeemiat ega mingeid muid erilisi piiranguid, ent pidi ikka pärast lapsega kahekesi haiglasse jääma kuna vabu perepalateid polnud. Ka muudel aegadel on olnud perepalatid suletud näiteks gripipuhangu tõttu. Neile, kes soovitavad “normaalne haigla” otsida, pole ma kindel, kas ITK-s arvelolev naine saaks plaanilist keisrit kuskil väikelinnahaiglas üldse teha. Hetkel on Valga- ja Raplamaal uued koroonakolded, seega ei tea kunagi, millal mõni “normaalne haigla” ka perepalatid kinni võib panna.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Avatud rindkerega südameklappide op, aastal 2010. Kõike tuli ise teha.

Ja nüüd ei saa keisriga hakkama?

Mu emal oli 2017 a. avatud rindkerega südameklappide operatsioon, teda hoiti peale operatsiooni 5 päeva kunstlikus koomas ja peale seda veel nädal intensiivis, ei usu, et ta seal peale oppi üldse millegagi hakkama sai.
See on väga raske operatsioon ja vaevalt sa kaks tundi peale operatsiooni püsti pidid tõusma ja õhtul hamaid pesema läksid.

Mina sünnitasin keisriga LEHis, kell 16 oli keiser ja kell 19 pidin proovima esimest korda seista, ma protesteerisin ja ei julgenud, sest mul oli tunne, et kõik õmblused kohe rebenevad 😀
Tund hiljem ikka sesin korraks ja öösel, kohe peale valuvaigistite mõju saaju saabudes, läksin habaid pesema, kummardada ei saanud eriti, aga kuidagi said hambad pestud.

Ja sealt edasi proovisin jälle tõusta ja kasvõi palati ukseni ja tagasi kõndida.
Mul oli peale keisrit nii suur energialaeng, et ma ei saanud kaks ööpäeva magada, tukkusin ainult vahepeal.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui tõsise meditsiinilise protseduuri järgselt on esimeseks mureks hammaste pesu siis on vast midagi ladvast puudu, väga palju puudu. Vajadusel pestakse hambaid teie eest, sest lahti lõigatud ja välja väänatud rinnakuluu tõttu (traadiga tõmmatakse kokku tagasi) on käeline tegevus ja liigutamine suht koht null. Minul taastumine ca 2 aastat. Vaevalt keisriga kubemepeki taastumine nii kaua võtab ja traati kasutatakse.

Ma ei saaks kunagi lapsi mehega, kes ei suuda keisri järgselt lapse eest hoolitseda. Lisaks esimesel võimalusel laseksin lõpetada med.personali kutsetunnistused, kui nad ei suuda minu vastsündinu eest hoolitseda, sest mees jäi juhuslikult teisel pool linna ülekäigurajal auto alla.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul oli kolmas plaaniline keisrilõige ITK-s kolm nädalat tagasi, mees juures olla ei saanud, olin lapsega kahekesi ema ja lapse palatis. Keiser oli hommikul 10-11 paiku, kell 18 aeti intensiivis püsti ja palatisse. Mul on ka kaks eelmist keisrit raske taastumisega olnud, aga seekord oli eriti raske. Ausalt öelda oli ebameeldiv suhtumine just intensiivis püsti saamisega, valves olnud ämmaemand oli sellise suhtumisega nagu ma teeskleks, et nii valus on ja muudkui korrutas, et intensiivi ma jääda ei saa ja et kaua mul nüüd veel aega läheb.

Pilt kippus eest ära minema ja lahistasin nutta korralikult, beebi nuttis samuti, sülle ma teda ei jaksanud võtta. Vaevu komberdasin beebivoodi najal palatisse ja seal pidin ise kõik hakkama saama. Ei taha hirmutada, aga esimene öö oli päris jube, ma sain ausalt öeldes korraliku šoki sellest.

Valud olid meeletud, kuidagi proovisin ennast selle mootoriga voodiga püsti ajada, beebit pidi pesema ja söötma jne, oeh see oli raske, ei taha üldse seda meenutada.

Kui muidu oli personal üldjoontes tore, siis mind üllatas tõesti, et niimoodi jäetakse üksi lapsega, palatis polnud ka ühtegi hädaabi nuppu, kui ma nt olekski kukkunud või minestanud vms. Saan aru, et mida kiiremini liigutada, seda kiirem on ka keisrist taastumine, aga selline kogemus nüüd küll midagi positiivset lapse esimestest elupäevadest pole.

 

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli kolmas plaaniline keisrilõige ITK-s kolm nädalat tagasi, mees juures olla ei saanud, olin lapsega kahekesi ema ja lapse palatis. Keiser oli hommikul 10-11 paiku, kell 18 aeti intensiivis püsti ja palatisse. Mul on ka kaks eelmist keisrit raske taastumisega olnud, aga seekord oli eriti raske. Ausalt öelda oli ebameeldiv suhtumine just intensiivis püsti saamisega, valves olnud ämmaemand oli sellise suhtumisega nagu ma teeskleks, et nii valus on ja muudkui korrutas, et intensiivi ma jääda ei saa ja et kaua mul nüüd veel aega läheb.

Pilt kippus eest ära minema ja lahistasin nutta korralikult, beebi nuttis samuti, sülle ma teda ei jaksanud võtta. Vaevu komberdasin beebivoodi najal palatisse ja seal pidin ise kõik hakkama saama. Ei taha hirmutada, aga esimene öö oli päris jube, ma sain ausalt öeldes korraliku šoki sellest.

Valud olid meeletud, kuidagi proovisin ennast selle mootoriga voodiga püsti ajada, beebit pidi pesema ja söötma jne, oeh see oli raske, ei taha üldse seda meenutada.

Kui muidu oli personal üldjoontes tore, siis mind üllatas tõesti, et niimoodi jäetakse üksi lapsega, palatis polnud ka ühtegi hädaabi nuppu, kui ma nt olekski kukkunud või minestanud vms. Saan aru, et mida kiiremini liigutada, seda kiirem on ka keisrist taastumine, aga selline kogemus nüüd küll midagi positiivset lapse esimestest elupäevadest pole.

Ei saa aru miks seda postitust miinustatud on.

Olen nõus, et antud suhtumine ebainimlik, hea veel et maratoni jooksma ei pandud.

Endal oli plaaniline op 4 nädalat tagasi – hommikul 9 op, paar tundi taastumist, kuni jalgu liigutada sain ja siis kärutati mind palatisse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rohkem usku endasse! Sain kaksikud. Tehti erakorraline, 2020 kevadel kui oli koroona just algamas, personal on koroona tõttu maas, aga sain hakkama väga hästi, kohe hakkasin toimetama üksi, sest oli vaja. 10 palati peale oli 1 ämmakas, seega polnud lootuski abi saamiseks, ikka ise ja kindlalt.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestis on haiglaid küll, kus saab mees jääda perepalatisse negatiivse testiga. Õigemini, kus polegi mehe perepalatisse jäämist ära keelatud. Kui mure nii suur, siis sünnita väljaspool Tallinnat 🙂

Jah aga igal pool ei tehta jälle plaanilist keisrit

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestis on haiglaid küll, kus saab mees jääda perepalatisse negatiivse testiga. Õigemini, kus polegi mehe perepalatisse jäämist ära keelatud. Kui mure nii suur, siis sünnita väljaspool Tallinnat 🙂

Jah aga igal pool ei tehta jälle plaanilist keisrit

Plaaniline keiser ei tähenda seda, et oled ise keisri valinud. On mitmeid meditsiinilisi näidustusi, mille puhul on emale ja lapsele ohutum teha keiser.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaktsineerimatus on ilmselt teie oma valik? Aga jah, test on ka variant.

0
0
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Sünnitus Peale keisrit sünnitusmajas