Ma suhtlen oma vanematega sageli telefoni teel, aga kuna elan lapsepõlvekodust 3-4 tunni kaugusel, siis külas sageli ei käi.
Kui eelmisel korral käisin, siis sain jubedalt pahandada nagu laps. Mitte et laste peale oleks normaalne röökida, aga saate aru. Mu üle 60-aastane ema lihtsalt röökis mu peale ja seda veel mu laste nähes, lapsed on 10 ja 13. Isa toetab alati ema ja kui emal mõne asja suhtes kahtlus on, siis arvab ikka, et mina olen eksinud. Neid episoode on ikka aegajalt olnud lapsepõlvest saati ja oleme külaskäike vanaviisi jätkanud, aga nüüd on mul justkui müür ees. Külas olles aitasin neil eelmisel korral pööningut koristada. Nad olid sinna aastatega palju asju kogunud ja ei suutnud ise seda kõike ära koristada. Tellisime vennaga konteineri ja suurem osa kolast läks sinna sisse, vanemad ise soovisid seda. Mina ei pannud sinna midagi enne vanematelt küsimata, isegi 25 aastat tagasi kasutuses olnud vaiba kohta küsisin üle. Järgmisel päeval kui konteiner ära viidud, hakkas ema sealt mingit vana köögimasinat otsima, tordiküpsetaja või ma ei tea mis, ma isegi ei mäleta milline see välja võiks näha, aga elektrilist asja poleks ma ka konteinerisse visanud. Ma olin täiesti kindel, et mina seda ei olnudki näinud, aga ema oli kindel, et seal ta oli ja et mina viskasin minema. Asja teeb hulluks see, et tal on mõistus korras. Ma ei tea siiamaani kas nad mind lõpuks uskuma jäid või ei jäänud, ülejäänud aja oli ema napisõnaline ja solvunud.
Hiljem pole me seda teemat enam puudutanud. Korra tuli jutuks ja mina uurisin, et kas olete üles leidnud. Selgus, et vend oli seda laenanud ja see oli venna juures. Aga vabandust pole nad minult palunud. Tahavad suhelda ja ootavad külla ja ma saan ju aru, et täiskasvanud inimene võiks asjast üle olla, aga ma ei taha üldse neid külastada. Nüüd võibolla keegi ütleb, et temal enam polegi ema ja mõttetute asjade pärast ei maksa viha pidada. Ma saan ise ka aru ja ei pea viha, aga kui mõtlen sinna külla minekust, siis mul tuleb iga kord õõnes tunne kõhtu ja hakkab füüsiliselt paha. Kord ütlesin emale, et mul on eelmise korra pärast ikka veel paha tunne, tema sai vihaseks ja väitis, et hoopis mina reageerisin liiga tundlikult sellele kui nemad oma masinat taga otsides minult küsisid, aga lõpuks jääb ikka tema süüdi. Et ma siis lumehelbeke nagu. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et see oli küsimine. See oli viha, süüdistamine ja röökimine.
Kuidas ma saan üle sellisest asjast, just füüsiliselt. Vaimselt ma omast arust olengi üle saanud ja olen valmis sinna taas minema, mõtlen lihtsalt et vanemaid inimesi ei muuda nagunii. Aga see füüsiline tunne mis mind minekule mõeldes siis valdab on talumatu. Kõht läheb õõnsaks ja kurku tekib paistetusetunne ja lisaks on veel selline tunne rinnakus, mida ei oskagi kirjeldada. Kuid lõpmatuseni ei saa ka edasi lükata vanemate juurde minekut. Kuidas saada lahti nendest füüsilistest sümptomitest?
Teema: Peale konflikti on füüsiliselt paha olla.
Saan sinust aru. Mul on oma emaga samamoodi. Meil on väga heitlik suhe, pean taluma süüdistusi ja etteheiteid kõige jaburamatel teemadel; iga olukorra on ta võimeline muutma pingeliseks jne. Ja mul hakkab reaalselt kõhus keerama ja krambitama, kui pean temaga kokku saama. Eriti jube on siis, kui pean ütlema talle midagi, mis talle ei meeldi, teda pahandab. Siis ikka piinlen korralikult. Ja pärast piinlen süümepiinades.
Samas olen õppinud oma piire kehtestama jne, eks see ongi pikk töö. Kui sul selline ema on (nartsissist).
Ma saan sinust väga hästi aru 🙁 Kas teil oli vanematega ainult see üks tüliepisood seoses suurpuhastusega, või on neid olnud veel? Minul oli vanematega palju tülisid ja enamasti sõitsingi nende poolt kodu poole nii, et käed autoroolil veel värisesid närviliselt. Mingil ajal, kui lapsed olid väikesed ja ise olin pikemalt lapsepuhkusel, siis oli maal vanematekodus pikalt. 3-4 ööd järjest ja suve jooksul üle nädala niimoodi. Minu vanemad ei võtnud omaks ühtegi soovitust, mis mina neile andsin koristamise või asjade hoiustamise kohta. Küll aga õpetasid mind, tollal 35-aastast inimest kogu aeg, kuidas asju õigesti teha. Lisaks, kui nad ka tunnustasid mind millegi eest, siis alati seostati see enda õpetustega. Nt ütles ema, et see toit tuli sul täitsa hästi välja ja lisas, aga eks sa minult õppisid ju. Tegelikkus on selline, et ema tegi ja teeb kehvasti süüa, jahukaste ja praeliha, keedukartulid panni peal praetud. Mina ei tee üldse niimoodi süüa, teen toite, mida mu ema pole kunagi teinud. Seega ei saa ma olla ka toiduvalmistamist temalt õppinud.
Kunagi ma armastasin väga oma lapsepõlvekodu, aga kõik need kokkupõrked vanematega on teinud seda, et nüüd suudan ka väga pikalt sealt eemal olla ega ole enam nii kiindunud sellesse kohta. Käin seal nüüd suve jooksul 2-3 korda, ööbima jään üheks ööks. Väga harva jään kaheks ööks. Talvel käin seal veel harvem, kahe kuu tagant, tihti ei jää isegi ööbima, sest seal on talvel ebamugav magada.
Vahel ma mõtlen, et mul oli nagu puberteet 30ndates eluaastates. Öeldakse, et puberteet on loomulik protsess, mis viib vanematest eraldumiseni ja iseseisvumiseni. Mul oli väga rahulik teismeiga, võib-olla mul oli seda eraldumist siis hiljem vaja?
TA, aga sina mõtle järele, kas vanemad suhtuvad ka muul ajal sinusse alavääristavalt või oli see ühekordne juhtum? Minul on küll nii, et kui vahel olen vanematele midagi öelnud, mis nad minu lapsepõlves või nooruses valesti tegid, või ka üleüldse valesti teevad (mitte minuga seoses), siis nad eitavad kõike. Konkreetsete asjade kohta ütleb ema, et olen need välja mõelnud. Oma süüd ta ei tunnista milleski, kuigi ma ju teda ei süüdistagi, ajad ja inimeste oskused ning tõekspidamised olid ju teised.
Laste ees karjumist õigeks ei pea, nii õpivad lapsed ka karjuma ja nii ‘suhtlema’. Oleksin selle pärast küll suht vihane. Tegelikult milleks üldse karjuda, kui saab rääkida rahulikult. Muus osas mul on arvamus, et tähtsaid asju hoitakse toas. Vähemolulisi hoitakse hoiukohtades nagu pööning või panipaik. Kolmandaks, enda majapidamises peaks ikka vanemad ise teadma, kus nad midagi hoiavad. Neljandaks, kui vend midagi laenab vanemate poolt, võiks ju mainida seda vanematele või sulle. Jääks segadus ära ja keegi ei tunneks end halvasti.
Kõigil inimestel on peale konflikti füüsilislt paha, see on seotud reaalsete keemiliste protsessidega, mis su kehas vallanduvad konfliktisituatsioonis. hiljem meenutades, samad stiimulid (vanemad) tuletavad selle situatsiooni meelde ja jällegi hakkab keha kohe ärritusega kaasnevaid hormoone tootma. Kuniks uusi seoseid peale ei tule, ei aagi sellest nii kergesti üle.
Tahtsin veel lisada, et selliste emadega ongi raske seepärast, et sul on valida halva ja halvema vahel, head ja loomulikku suhet ei ole võimalik nendega saavutada. Üks tee on teha nii, et ma ise tunnen end kogu aeg halvasti, sest surun end alla, teine variant on see, et ma siiski kehtestan end – aga kuna vastas on sõjakas nartsissist, kes ka alla ei anna ega ole võimeline mõistma, siis ongi meil tülid. Minu valisin tülid – sest see on vähemasti mu enda suhtes ausam. Kuskil seal vahepeal on ka mõned head perioodid.
Sul on paha olla, sest vererõhk tõuseb konflikti ajal ja ka hiljem, kui konflikti peale mõtled. Lisaks vallanduvad stressihormoonid nagu kortisool, adrenaliin ja noradrenaliin. Stressihormoonide vallandumine tekitab väga halva enesetunde ja hiljem, kui sa selle tüli peale mõtled, siis nad vallanduvad uuesti.
Võibolla suudad olukorda analüüsides õppida ennast rahustama. Aga kui mitte, siis võibolla ei pea ennast piinama ja parem on suhtlemist vältida. Kui suhtlemist vältida ei saa, siis lihtsalt hinga sügavalt sisse-välja, kui tunned, et paha hakkab, mõtle millelegi ilusale, eemaldu. Ära vasta, kui nad tüli norivad, ära mine konfliktiga kaasa.
Kui miski ei aita, siis katkesta mõneks ajaks suhted. Küll nad siis tagasi tõmbavad.
Põhimõtteliselt on tegu tavalise ärevushäirega, ehk siis mõte vanemate juurde minekust aktiveerib ärevuse ja põhjustab kirjeldatud sümptomid. Ärevushäire on levinud, ravitav, teda on võimalik ka päris paljude meetoditega kontrolli alla saada. Tegelikult on mõistlik emale külla minna nii kiiresti kui võimalik, sest nagu ma aru saan, sa temaga suhteid katkestada ei taha, sest mida kauem sa seda edasi lükkad, seda suuremaks hirm kasvab ja seda hullmaks häire läheb.
Siit saab päris palju nõuandeid (sh ma ei mõtle antidepressante): https://peaasi.ee/arevushaired/
Põhimõtteliselt on tegu tavalise ärevushäirega, ehk siis mõte vanemate juurde minekust aktiveerib ärevuse ja põhjustab kirjeldatud sümptomid.
Põhimõtteliselt oled sa ise üks ärevushäire.
Kui inimene saab lähedase käest asjatult sõimata (isegi röökimist mainiti), siis ei ole see mitte mingi häire, vaid inimene lihtsalt pelgab, et saab seda jälle. Ja lihtsalt ei taha seda. Igaüks tunneks nii.
Seetõttu väldib isegi sellise võimaluse tekkimist. Sest mine tea, mida see röökur järgmisena avastada võib.
Seda ei tea ju keegi. (ja eriti: kui tema “vabandamisoskus” on samal tasemel nagu kellelgi Kadrioru proual)
Mina “karistaks” seda röökurit ja tema pimesi toetajat (= isa) mingi teatud aeg kestva boikotiga.
No ei ole mul tingimata sinna vaja kogu aeg ronida, et taas sõimata saada.
Las hapnevad selle suvekese. 2021a jõulude ajal vaatame asja uuesti läbi.
AGa mina olen nõme ja kangekaelne ka.
Paraku pean ka soovitama, et ära mine lähedale. Suhtle telefonis, kuni seda füüsilist ebamugavust enam ei teki. Telefonikõne saad iga hetk katkestada, kui pahaks läheb.
Minu lapsepõlves ema ja vanaema ka muudkui tülitsesid. Oldi vihased. Aga omad koerad purelevad, omad koerad lepivad. Läks jälle üks tüli mööda. Tekkis järgmine. Nagu tavaline elu.
Aga nüüd küll enam nii pole. Tänapäeval ma mõtlen, pole enam need ajad. Nüüd on tüli nagu midagi suurt. Nagu midagi tähtsat. Nagu midagi erakordset. Ja omad koerad ei lepi. Ega vanasti ka lepitud vaid elu läks lihtsalt edasi
Ärevushäire, mis eeldatavalt saab alguse vallandava sündmuse hetkega kokkulangenud juhuslikust organismi madalast üldisest stressitaluvusest (viirushaigus, väsimus jms tegurid). Ravitav suhteliselt lihtsalt, tähelepanuta jätmisel kipub kumuleeruma ja kodust välja minemine ei pruugi enam varsti jõukohane olla.
Su tunded on põhjendatud. Ebaõiglust ja alusetuid süüdistusi ongi raske taluda. Aga on kardetavasti asjatu loota, et su ema vabandaks. Mõned inimesed ongi sellised: sõimavad teistel näo täis ja pärast käituvad, nagu poleks midagi olnud, ise oled loll, kui solvusid. Ja kui neil õigus polnud, siis seda nad ammugi ei tunnista. Samasugust ükskõiksust ja paksu nahka ei ilmuta nad aga sugugi siis, kui nendega keegi solvavalt või ebaõiglaselt käitub. Siis tuleb nende poolt draamat küll ja veel.
Röögi vastu oma ema peale ja kutsu teda lumehelbekeseks. Suhted on pees siis ainult. Või ütle, et enne külla ei tule, kui ta vabandust palub.
Miks sa ei saa vanemate juurde minekut edasi lükata? Või miks sa üldse kohta, kus sind tabavad alusetud süüdistused ja sellest tulenevalt ebameeldivad tunded, minema peaksid?
Ainus mida saad teha on valida oma reaktsiooni. Ehk siis kui inimene soovib sind ärritada, siis sinu kontrolli all on see kuidas sa reageerid.
Püüa võtta seda kui õppetundi saada ise tugevamaks. Mõned valivad vastuhakkamise neile sobivaks viisiks- ilmselt need inimesed kes konfliktidega ja neist tulenevate emotsioonidega enda sees paremini hakkama saavad. Mõned inimesed valivad eemaldumise. Mõned ära kannatamisega. Ma pakun, et sinu jaoks on reaalne ja isiksusest lähtuv valida ära kannatamine ja see on igati ok, sest konflikt oleks raskem ja eemaldumine süümekate ja kodu ning isa armastamise pärast samuti. Nüüd saad edasi teha tööd vaid sellega kuidas see ära kannatamine endale lihtsamaks teha. Mul on endal pisut sarnased mured isa ja elukaaslasega, et reageerin enda sees valusalt asjadele mis nemad ütlevad, võtan rohkem isiklikult kui peaks. Samuti olen täiesti lootusetu valimaks konflikti teed- kui päriselt tülitseme siis kannatan oluliselt rohkem. Seega saan valida vaid oma reaktsiooniga tööd teha. Ja mõned nipid, mis olen avastanud, et mind aitavad hästi palju.
* isa juures olles ei püüa mitte ühelgi viisil muuta tema elukorraldust – annan endale aru et ärrituksin ise ka väga kui keegi minu kodus mingit oma arvamust esitleks – seega kohanen, aitan kus saan ja vaja on. Justkui seon ennast sellest täitsa lahti. Näitan asju eeskuju mitte sõnadega, koristamist vms. Toimib oluliselt paremini, teinekord tuleb juba ise küsima või märkan et ta on ise teinud samamoodi. Sõnad äkki üldse selliste inimestega ei tööta. Sest sõnaenergias on neil vajadus peale jääda vahendeid valimata. Tegude energias on teisiti- see mis ma teen on ratsionaalne ja väärib järgmist.
* kui öeldakse miskit nii, et ma tunnen nagu oleks mulle öeldud halvasti – esimese asjana kordan endale tõde – nad ei mõtle seda reeglina minu suunas , neil lihtsalt on olematu emotsinaalse taju filter ja halb emotsioon tuleb vastiku tooniga plätsti. Teine ja ülihästi töötav asi- saadan neid mõttes “ah mine p…..e”. Lihtsalt niimoodi oma mõttes. V’ljaütlemine ei tooks ilmselt miskit asjalikku. Aga mul endal läheb koheselt haiget saamise emotsioon üle, see on nagu treenitud viis juba, justkui keeran sellele emotsioonile selja selle lausega ja põrkub tagasi. Kusjuures see töötab vähemalt mehega juba nii, et ta kas selle pilgu või energia peale tõmbab oma tooni kohe tagasi ja edasine tuleb juba ratsionaalselt ja hea tooniga.
Igal juhul tahtsin öelda, et on ok ja võibolla et pikaajaliselt isegi tervislikum valida paindlikkus, eeldusel suudad oma reaktsiooniga tööd teha. Ja see on 100% sinu kontrolli all tegelikult.
Teine ja ülihästi töötav asi- saadan neid mõttes “ah mine p…..e”. Lihtsalt niimoodi oma mõttes. V’ljaütlemine ei tooks ilmselt miskit asjalikku. Aga mul endal läheb koheselt haiget saamise emotsioon üle, see on nagu treenitud viis juba, justkui keeran sellele emotsioonile selja selle lausega ja põrkub tagasi. Kusjuures see töötab vähemalt mehega juba nii, et ta kas selle pilgu või energia peale tõmbab oma tooni kohe tagasi ja edasine tuleb juba ratsionaalselt ja hea tooniga.
Tegelikult väga hea nipp. Olen ühe inimesega samas seisus ja tajun juba ette, et see võib mind täitsa aidata. Aitäh! :))
Su tunded on põhjendatud. Ebaõiglust ja alusetuid süüdistusi ongi raske taluda. Aga on kardetavasti asjatu loota, et su ema vabandaks. Mõned inimesed ongi sellised: sõimavad teistel näo täis ja pärast käituvad, nagu poleks midagi olnud, ise oled loll, kui solvusid. Ja kui neil õigus polnud, siis seda nad ammugi ei tunnista. Samasugust ükskõiksust ja paksu nahka ei ilmuta nad aga sugugi siis, kui nendega keegi solvavalt või ebaõiglaselt käitub. Siis tuleb nende poolt draamat küll ja veel.
Minul on vend selline, sõimab mind, söimas mu kadunuid vanemaid. Pärast teeb nagu midagi pole juhtunud. Kuna ta elas mu vanemate juures siis kolisin nii ruttu kui võimalik välja. Mis neil seal vahepeal toimus ei tea aga pärast ema surma isa ise tahtis välja kolida. Eks sõimu tuli 100x rohkem. Igatahes suutsin ka ärevushäire saada sellest sõimust, katkestasin igasuguse suhtluse.
lõpetasin oma emaga suhtlemise ära eelmise aasta augustis peale järjekordset kriiskamist. niiiiiiiii hea on olla ilma emata. algul umbes pool aastat peale suhte katkilõikamist kurvastasin ka. aga nüüdseks on isegi mu olemine ja käitumine on muutunud – olen pärast seda julgem, vähem mehe ja laste külge klammerduv, usaldan ennast rohkem, alustanud enda vajaduste teiste omadega võrdseks pidamist. olen kuidagi hakanud ema poolt minu sünnist alates tehtud hävitustööst paranema, aga selleks oli jah, vähemal minu puhul oli vajalik emast eemaldumine (ja eelkõige aastatepikkune teraapia).
minu arust ei saa soovitada st vähemalt mina ei julge öelda, et ära suhtle. iga inimene jõuab sinna kohta omas tempos ja omade kogemuste läbi. kui selleks veel valmis ei ole, siis ei ole. jube raske on omaks võtta, et isik, kes mind peaks tingimusteta armastama, ei tee seda. ja kui lõpuks endale tunnistad seda, et nii ongi, siis tekib algul tohutu alaväärsus, et mis mul viga on. seejärel tohutu viha ema vastu, et miks ta pole päris ema olnud. seejärel kurbus ja leppimine. ja lõpuks tasapisi algab paranemine.
Ma suhtlen oma vanematega sageli telefoni teel, aga kuna elan lapsepõlvekodust 3-4 tunni kaugusel, siis külas sageli ei käi.
Kui eelmisel korral käisin, siis sain jubedalt pahandada nagu laps. Mitte et laste peale oleks normaalne röökida, aga saate aru. Mu üle 60-aastane ema lihtsalt röökis mu peale ja seda veel mu laste nähes, lapsed on 10 ja 13. Isa toetab alati ema ja kui emal mõne asja suhtes kahtlus on, siis arvab ikka, et mina olen eksinud. Neid episoode on ikka aegajalt olnud lapsepõlvest saati ja oleme külaskäike vanaviisi jätkanud, aga nüüd on mul justkui müür ees. Külas olles aitasin neil eelmisel korral pööningut koristada. Nad olid sinna aastatega palju asju kogunud ja ei suutnud ise seda kõike ära koristada. Tellisime vennaga konteineri ja suurem osa kolast läks sinna sisse, vanemad ise soovisid seda. Mina ei pannud sinna midagi enne vanematelt küsimata, isegi 25 aastat tagasi kasutuses olnud vaiba kohta küsisin üle. Järgmisel päeval kui konteiner ära viidud, hakkas ema sealt mingit vana köögimasinat otsima, tordiküpsetaja või ma ei tea mis, ma isegi ei mäleta milline see välja võiks näha, aga elektrilist asja poleks ma ka konteinerisse visanud. Ma olin täiesti kindel, et mina seda ei olnudki näinud, aga ema oli kindel, et seal ta oli ja et mina viskasin minema. Asja teeb hulluks see, et tal on mõistus korras. Ma ei tea siiamaani kas nad mind lõpuks uskuma jäid või ei jäänud, ülejäänud aja oli ema napisõnaline ja solvunud.
Hiljem pole me seda teemat enam puudutanud. Korra tuli jutuks ja mina uurisin, et kas olete üles leidnud. Selgus, et vend oli seda laenanud ja see oli venna juures. Aga vabandust pole nad minult palunud. Tahavad suhelda ja ootavad külla ja ma saan ju aru, et täiskasvanud inimene võiks asjast üle olla, aga ma ei taha üldse neid külastada. Nüüd võibolla keegi ütleb, et temal enam polegi ema ja mõttetute asjade pärast ei maksa viha pidada. Ma saan ise ka aru ja ei pea viha, aga kui mõtlen sinna külla minekust, siis mul tuleb iga kord õõnes tunne kõhtu ja hakkab füüsiliselt paha. Kord ütlesin emale, et mul on eelmise korra pärast ikka veel paha tunne, tema sai vihaseks ja väitis, et hoopis mina reageerisin liiga tundlikult sellele kui nemad oma masinat taga otsides minult küsisid, aga lõpuks jääb ikka tema süüdi. Et ma siis lumehelbeke nagu. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et see oli küsimine. See oli viha, süüdistamine ja röökimine.
Kuidas ma saan üle sellisest asjast, just füüsiliselt. Vaimselt ma omast arust olengi üle saanud ja olen valmis sinna taas minema, mõtlen lihtsalt et vanemaid inimesi ei muuda nagunii. Aga see füüsiline tunne mis mind minekule mõeldes siis valdab on talumatu. Kõht läheb õõnsaks ja kurku tekib paistetusetunne ja lisaks on veel selline tunne rinnakus, mida ei oskagi kirjeldada. Kuid lõpmatuseni ei saa ka edasi lükata vanemate juurde minekut. Kuidas saada lahti nendest füüsilistest sümptomitest?
tüüpiline konflikt iseendas – mõistusega saad aru aga südames oled ikka vihane või solvunud või hoopos hirmunud. Siis on nii, et lõpuks hakkab see konflikt kehas tunda andma, väljendudes kas halvas enesetundes (süda paha, seest keerab) või lausa haigustena (maohaavandid jne)
Sul on arvatavasti terve rida juba lapsepõlvest emaga lahendamata asju. Proovi endaga aus olla ja just südame pealt – mis sa tegelikult tunned.
Laste ees karjumist õigeks ei pea, nii õpivad lapsed ka karjuma ja nii ‘suhtlema’. Oleksin selle pärast küll suht vihane. Tegelikult milleks üldse karjuda, kui saab rääkida rahulikult. Muus osas mul on arvamus, et tähtsaid asju hoitakse toas. Vähemolulisi hoitakse hoiukohtades nagu pööning või panipaik. Kolmandaks, enda majapidamises peaks ikka vanemad ise teadma, kus nad midagi hoiavad. Neljandaks, kui vend midagi laenab vanemate poolt, võiks ju mainida seda vanematele või sulle. Jääks segadus ära ja keegi ei tunneks end halvasti.
ma vaidlen vastu natuke sellele. meie peres olid väga rahulikud ema ja isa. isa oli veel superrahulik. keegi kunagi ei karjunud, isa ei tõstnud kunagi häält. ja mina ühe õega oleme väga kõvahäälsed. tema hakkas koolis kohe märkusi saama, et “räägib liiga kõva häälega” ja see on jätkunud edasisse ellu. meie omast arust lihtsalt argumenteerime ja kahjuks ka meie omad lapsed peavadki seda karjumiseks. me teame seda probleemi ja püüame nii “rahulikult” rääkida kui võimalik, aga ikka ja jälle on see, et keegi arvab, et me röögime ja “saaks ka rahulikult”. muuseas ükski meie laps ei ole sarnane “röökija”.
no vot. selline lugu siis. me oleks nagu mingid tulised mehhiklased, kes on põhjamaalastega kokku lastud.
Laste ees karjumist õigeks ei pea, nii õpivad lapsed ka karjuma ja nii ‘suhtlema’. Oleksin selle pärast küll suht vihane. Tegelikult milleks üldse karjuda, kui saab rääkida rahulikult. Muus osas mul on arvamus, et tähtsaid asju hoitakse toas. Vähemolulisi hoitakse hoiukohtades nagu pööning või panipaik. Kolmandaks, enda majapidamises peaks ikka vanemad ise teadma, kus nad midagi hoiavad. Neljandaks, kui vend midagi laenab vanemate poolt, võiks ju mainida seda vanematele või sulle. Jääks segadus ära ja keegi ei tunneks end halvasti.
ma vaidlen vastu natuke sellele. meie peres olid väga rahulikud ema ja isa. isa oli veel superrahulik. keegi kunagi ei karjunud, isa ei tõstnud kunagi häält. ja mina ühe õega oleme väga kõvahäälsed. tema hakkas koolis kohe märkusi saama, et “räägib liiga kõva häälega” ja see on jätkunud edasisse ellu. meie omast arust lihtsalt argumenteerime ja kahjuks ka meie omad lapsed peavadki seda karjumiseks. me teame seda probleemi ja püüame nii “rahulikult” rääkida kui võimalik, aga ikka ja jälle on see, et keegi arvab, et me röögime ja “saaks ka rahulikult”. muuseas ükski meie laps ei ole sarnane “röökija”.
no vot. selline lugu siis. me oleks nagu mingid tulised mehhiklased, kes on põhjamaalastega kokku lastud.
Sina selle ühe õega olite kaks ärahellitatud titte, kes võtsid õiguse endale kõike lubada, ka karjumist. Vaesed vanemad pidid selle vaikselt ja rahulikult ära kannatama, sest ise nad ju teid sellisteks kasvatasid.
