Nii tore, et Sul hästi läheb! Me oleme ka Sinu pärast rõõmsad ????
Kuidas vaimse poolega hakkama saad peale peetumisi, kas mõni hirm on veel igapäevane ka?
Tuletan veel eelmisi peetumisi meelde. Mis nädalatel need olid ja kas mingeid vigu leiti?
Vastasin teemasse 16.08.2018 11:58. Minul ei lähe kahjuks hästi. Ka kolmas rasedus peetus 7. nädalal, õnneks puhastus ise. Kõik proovid on korras ja arst soovitab edasi katsetada, sest kaotada pole midagi. Vanus hakkab tasapisi peale pressima, saan 38 sel aastal. Peetumisest on alla kahe nädala möödas ja enesetunne hüpleb üles-alla, küllap see on normaalne. Alla veel ei anna, eks näis, mis tulevik toob.
Kahju, et Sul nii on läinud, aga ära anna alla. Mina olen oma peetumistest õppinud, et elu ongi selline. Alati ei lähe kõik nii nagu plaanid. Kui rasestudes oled õnnelik ja näed kõik heledates, rõõmsates värvides, siis peetumise uudis viib jalad alt ja kõik on must, lihtsalt must, nii must kui saab veel olla. Jah, on kurb, aga tuleb endale meelde tuletada, et Sa ei ole ainus. Iga päev peetub kellelgi tema rasedus, nagu iga päev keegi sünnib ja keegi sureb, keegi peab sünnipäeva, keegi on matustel. See ongi elu lihtsalt. Me ei ole oma muredega üksi. Ja siinkohal tuleb üles otsida need oma enese elu kirkad värvid – sinu ilus kodu, kena aed, sõbrad vms. Tuleks mõtted koondada mujale, mis on sinu elus hästi. Kõik ei saa ju ka halvasti olla. Selle heleda ja musta vahel on veel palju ilusaid värve ja see ongi sinu elu.
Minu peetumised olid sellised, et esimene avastati KV ultrahelis. Loode oli arengust nädal aega maas ja süda ei löönud. See oli šokk – sellel õhtul oli mu elu ainult mustades värvides. 2 nädalat oli haiguslehel, nutsin päeval ja nutsin öösel. Tehti kirurgiline puhastus. Muremõtteid aitas leevendada oma esimese lapsega tegelemine, kes tol ajal oli 5-aastane. Käisin ka psühholoogi juures, aga ainult üks kord, sest rohkem ei pidanud ta vajalikuks. Naasin tööle. Pikalt olin veel kurb, aga tavaelu rõõmudest osa saamine aitas enda muresid unustada.
Teine peetumine oli umbes 8. nädalal. Aga selle raseduse algul olin palavikuga viirushaiguses ja omaette mõtlen, et ehk oli see põhjuseks, miks untsu läks… Igatahes juba algusest peale oli rasedus väiksem kui pidi ja tühi lootemuna… Millalgi tekkis ka loode lõpuks, aga südametööd ei olnud ega tulnud. Tehti tablettidega puhastus ja eneselegi üllatuseks möödus see mul suht valutult, nagu hullud päevad, aga ei midagi üleliia hullu. Emotsionaalselt ei olnud ma seekord nii kurb, pigem olin veidi vihane oma olukorra peale, et mingi suvaline lootemuna, mis oli pealegi tühi alguses, ja mitu kuud jama sellega, kas tekib midagi või mitte. Milline aja raiskamine. Eks see oli minu kaitsereaktsioon.
Need peetumised on õpetanud mulle seda, et alati ei lähe kõik libedalt. Ja nüüd ma saan aru, miks osad paarid ei taha lastele suurt vanusevahet. Nad võibolla ei mõtlegi sellele, aga mina näen asja nii, et kui lükata teise lapse saamist aga edasi ja edasi, ja vahepeal midagi juhtub (nagu mul), võib see vahe ka liialt suureks minna.
Soovin kõigile hingerahu. Selline on lihtsalt elu. Ja katsumused on elus selleks, et neist võitu saada, ühel või teisel moel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 20.07 09:09; 16.08 13:46; 29.08 20:21; 30.08 10:06; 08.04 11:40;