Ei teagi täpselt, miks kirjutan. Tahan vist lihtsalt jagada oma segaseid tundeid ja loodan, et ehk on kellelgi häid mõtteid või positiivseid näiteid elust enesest, millest võiks abi olla.
Laps on sel aastal lõpetamas põhikooli, loodetavasti. Emotsionaalselt on ta hetkel seoses ühe sündmusega keerulises seisus ning värskelt on diagnoositud depressioon, saab ravi, kuid tulemusi veel pole. Tüdruk ei ole muidu sugugi rumal, kuid on raske iseloomuga ja õppimiseks erilist motivatsiooni pole leidnud. Oma koolis tal õpingute jätkamiseks võimalus puudub. Ühe võimaliku variandina on ta ise välja pakkunud täiskasvanute gümnaasiumi ja tööle mineku (nagu see oleks nii lihtne). Teistesse gümnaasiumitesse on katsed juba enamasti ära olnud ja kahjuks sattus see just sellisesse kriisiaega, kus polnud temaga üldse võimalik rääkida. Nii, et enam nagu polegi mingeid muid variante jäänud ja kas sinna täiskasvanute gümnaasiumissegi kõik soovijad mahuvad? Kuidagi keeruline on aktsepteerida sellist olukorda 🙁