Mõned aastad tagasi tulin ära vägivaldse mehe juurest. Pikalt oli emotsionaalne vägivald, kui hakkasin ära tahtma, tuli ka füüsiline. Tulekuga läks kolm aastat- kuna sugulasi ei olnud ning polnud kuhugi minna. Mees iga natukese aja tagant jättis maha ja kolis 2-ks päevaks välja ning siis tagasi. Aga ära ei läinud. Hakkas hoopis füüsiliselt karistama, sest ma ei oodanud piisavalt hästi teda tagasi.
Nüüd elame lastega oma elu. Käin psühholoogi juures ja kõik läheb nagu paremaks, aga lapsed on katkised. Oleme psühholoogi vahetanud teismelisel, ikka leiab ta mingi häda, miks talle ei sobi. Ja siis ta elab end minu peal välja. Ma saan aru, et need aastad , kui ma põhiliselt mehega ja tema vältimisega tegelesin, maksavad kätte, aga ma enam ei jaksa. Psühholoog ütleb, et tuleb, et lastel on raske ja ma pean hakkama saama. Järjest rohkem taban teismelise karjumis- ja tujutsemispäevadel tahtmist lihtsalt ära minna. Päriselt. Ma ei jaksa üksi selle kõigega toime tulla. Ja siis veel isa nõudmised laste suhtes/isa ise nendega ei kohtu ja kasvata, aga aegajalt esitab nõudmisi suheliseltt agressiivselt. Täna oli jälle päev , kus teismelise ainuke sõnum oli mine minema, päriselt mine minema, sa oled ni loll, et mine minema.. ma nõudsin, et ta magaks korralikult (kell 4 öösel ütlesin, et aitab ja hommikul enda järgi nõude koristamist ning õppimist. Vaiksel rahulikul häälel rõhutades, et meil on kokkulepped. Ja siis ma kuulsin sellist paska enda kohta… ma saan aru, et see on teismelise värk ja nii edasi. Aga ma lihtsalt enam ei jaksa üksi. ma armastan oma lapsi üle kõige maailmas ja just sellepärast ma tahakski päriselt ära minna. Sest poolenisti ajutiselt kuhugi ma ei suuda.
Teema: Peale vägivaldset suhet lapsed
Sul on praegu väga raske, elu paneb sind proovile aga ära anna alla. Sa oled juba väga tubli olnud. Ja teismelise käitumist püüa mitte võtta isiklikult. Tean mida räägin, ma ise ka teismelise ema. Kõik läheb mööda, ka rasked ajad, usu mind.
Teismelisel on kordades raskem kui täiskasvanul. Otsusta, et sa ei võta isiklikult ühtegi tema solvangut. Et ta ongi laps ja kuigi väliselt juba suur, on tegemist ikkagi lapsega, kes veel areneb. Sa ju ei ole solvunud väikse tite peale, et ta püksi teeb ja ennast väljendab ainult karjudes. Seesama suhtumine, kui oli väikesesse lapsesse, tuleks nüüd ka üles leida. Karjumise peale öelda rahulikult, et nii ei räägita ja võtta ise täiesti rahulik olek. Karjuv kõneviis kodudes kahjuks ei teki niisama. Kui oled kasvõi korra karjunud lapsepeale, oled teda õpetanud, et nii tulebki ennast maksma panna. Öörahu küsimus on aga vaja otsustada ära päevasel ajal. Kui oled õige aja mööda saatnud, siis on jah keeruline. Aga hetkel on sul võimalik korgid väljakeerata korterist, kui muidu aru ei saa, et aeg on magada.
Rahu. Teismelistega on niikuinii raske, isegi, kui tegemist pole haiget saanud lastega. Tujukus, vanematele vastuhakk, öised ülevaolekud jne – ei midagi uut siin päikese all. Sinul on enda enesekindlus samuti haavata saanud, mistõttu oled ka laste käitumisprobleemidele tundlikum, kui keskmine ema normaaloludes oleks. Teismelise trotsi suhtu nagu eelpool õpetati, läbi imikukogemuse. See faas on mööduv.
Eksiga ei ole vaja suhelda, kui te lapsi ei jaga.
Samasugust teksti võib saada ka üsna “mittekatkistelt” tiinekatelt, seda ei ole vaja võtta isiklikult (kuigi sul on see vägivalla tõttu ilmselt tuttav ja palju raskem kuulamine, sul on need “käimaminemise nupud” juba hästi sisseharjutatud vägivaldses suhtes ja rahulikuks jäämine raskem). On reeglid ja elementaarne viisakus kodus ja kõik, emaga ropult ei räägita ja rahulolematusest räägitakse, et mis selles olukorras teha, mitte sildistades ja sõimates, sellest ei hakka kellelgi parem.
mul on üks laps. teismeline poiss. kasvatan teda üksi ja mingeid traumasid meil kummalgi ei ole, aga ta on ka üks pagana juurikas ja kangekaelne, laisk ning unehäiretega. mitte midagi teha ei ole. nii kaua kindlasti, kui koolis käib, suunan, õpetan, aitan, nõuan, utsitan, jne. võibolla tuleb mõistus koju millalgi. ega seda enne tea, kui juba 20+ on.
tean lähedalt endavanust meest, kes oli väga tormilise noorusega – katus sõitis täiesti ära. 20-aastaselt hakkas asjadest aru saama. nii lihtsalt on. mõnedel noortel ühendab loodus teismeliseeas niipalju ühendusi seal ajus lahti, et ei suuda seda ette kujutadagi.
teemaalgataja – mõtle nii, et su lapsel on väga-väga raske. lisaks sellele, mis ta on pereelus pidanud läbi elama, peab ta iga päev tegelema ka sellega, et ta tujud kõiguvad, et meeleolu kõigub, et keha muutub, et ta tunneb asju, mida ta varem tundnud ei ole, et ta peab lahendama olukordi ja probleeme, mida ta kunagi varem pole pidanud lahendama ja kus ta pole varem olnud.
lihtsalt kannatust. aga lapsega rahulikult rääkima peab. seletama. ja veelkord seletama. ja kui tuleb tunne jälle, et “oma kätega kägistaks ära”, siis sisse ja välja hingama ning näitama oma lapsele välja armastust. sest lapsed vajavad armastust kõige rohkem siis, kui on tunne, et just praegu ta väärib seda kõige vähem.
Miks sa lased oma teismelisel endaga nii haukuda ja ennast kamandada sedasi? Ma tõesti ei mõista. Pane end maksma. Nõua austust. Ütledki talle rahulikult kuid kindlalt, et minuga nii ei räägita, ma ei luba seda. Kogu lugu. Üleüldse võta end kokku ja ära haletse end, see pole ka lastele hea. Normaalsel ajal minnakse magama, ta sul koolis ei käi või, et neljani öösel üleval istub? Mida?
Mul üks laps 20+ ja teine hetkel teismeline.
Elukogemus on õpetanud 2 asja:
1) Vali oma võitluseid.
Kui laps koolis käib, hinded on enam-vähem ja muud kohustused täidetud, siis pole vahet, mis kell ta õpib, magab, sööb jne. Võid suunata stiilis, et “saad ju isegi aru, et see, et matemaatikatunnis magama jäid, tuli sellest, et kella 3-ni üleval olid.” Aga neti väljalükkamine ja tuledega vilgutamine (mida mõned siin soovitavad) ei anna muud kui ajab lapse tigedaks.
2) Näita oma emotsioone.
Ema ei pea olema tundetu väsimatu robot, kes igiliikurina käib, hoolitseb, juhendab, kontrollib jne. Ka emal on õigus olla väsinud, masenduses, kahelda oma otsustes jne.
Räägi lapsele, mis tunnet tema sõnad sinus tekitavad. Täpselt samamoodi nagu praegu siia kirjutasid.
Teismelisel on kordades raskem kui täiskasvanul.
Ma kindlasti ei propageeri lahkuminemist, aga just selle lause tõe tõttu tuleb seda venitamise asemel teha õigel ajal. Mida väiksem laps, seda lihtsam see talle on. Suudab tulevikus harjuda ema uue elukaaslasega ja võtta teda kui isa ja ei pruugi vägivaldurit enam mäletadagi. Suuremal lapsel on palju mälestusi ja sageli nad halba ei mäleta. Hakkavad ema süüdistama lahkuminekus, ema uut meest omaks ei võta ja manipuleerivad.
Pea vastu!
Teismelisel on kordades raskem kui täiskasvanul.
Ma kindlasti ei propageeri lahkuminemist, aga just selle lause tõe tõttu tuleb seda venitamise asemel teha õigel ajal. Mida väiksem laps, seda lihtsam see talle on. Suudab tulevikus harjuda ema uue elukaaslasega ja võtta teda kui isa ja ei pruugi vägivaldurit enam mäletadagi. Suuremal lapsel on palju mälestusi ja sageli nad halba ei mäleta. Hakkavad ema süüdistama lahkuminekus, ema uut meest omaks ei võta ja manipuleerivad.
Pea vastu!
Olen nõus, et lahkuminekuga ei tasu viivitada, aga kahjuks ei ole nii, et mida väiksem laps, seda väiksem trauma. Läksin vägivaldsest partnerist lahku, kui laps oli umbes kolmene, aga enne seda oli laps jõudnud korduvalt pealt näha, kuidas tema isa tema ema juustest tiris, ema pead vastu seina tagus ja teda jalgadega peksis. Kui lapsega kahekesi jäime, tundus aastaid rahulik laps, koolis ja trennis sujus, oli normaalne ja sõbralik, aga hilisteismelisena tekkis depressioon, hakkas süüdistama kõigis maailma hädades mind. Süüdistamine jätkub tänaseni, kus ta on juba täiskasvanu. Isa pole ammu pildil, aga temasse suhtutakse neutraalselt, kuid mina olen lapse silmis see lapsevanem, kes kõik valesti on teinud ja sellega tema elu ära rikkunud. Kui ta kord jälle kurtis, et tema lapsepõlves pole midagi ilusat olnud ja mina pole temaga piisavalt tegelnud, meenutasin talle üht tegevust, mida me tema eelkoolieas pidevalt harrastasime, kus me kogu aeg koos käisime. Ütlesin, et mulle tundus, et see meeldis talle tookord. Selle peale vastas ta, et mäletab ainult üht korda, kui me seda koos tegime (ehkki tegime seda regulaarselt). Tundub justkui traumaatilised mälestused lapseeast on blokeerinud ka sama ja hilisema perioodi meeldivad mälestused.
Vahetage psühholoog pereterapeudi vastu välja, kus käid ise lastega koos.
Ma soovitaks teha lapsega üks autosõit. Kui autot pole, siis jalutuskäik/piknik. See ebapopulaarne soovitus, aga kui suhted on nii halvad, siis tasub proovida temaga rääkida nagu täiskasvanuga. Tee seda kodust väljas, sest kodus oled sa ema ja tema laps st on võimusuhted. Räägi talle sellest suhtest ja millised raskused sul elus on ja kinnita talle, et kuigi on raske, siis läheb kõik paremaks. Ütle, et vajad ka tema abi. Räägi enda seisukohast. Seejärel küsi, mida tema vajab, et tal oleks kodus hea olla. Ära piirdu vastustega nagu ei tea vms. Küsi kuni saad vastused.
Üldiselt võiks sõnum olla selline, et sina ootad temalt, et hinded oleks korras ja ta aitaks kodutöödega. Kui tal on halb tuju, siis see on ok, aga ta ei tohi seda sinu peal välja elada.
Kui eksmees oli vägivaldne ja sa tead, et ta laste eludes osaleda ei taha, siis ära suhtle temaga. Kui sa ei suuda toime tulla tema manipuleerimisega, et sina takistad temal lastega kohtuda, siis ütle, et oled nõus lastekaitse töötaja juures kohtuma ja seal tingimused kokkuleppima. Sageli siis mehed kaovad ära, sest siis on paberil kirjas ja jääb märk maha kui nad oma osa ei täida.
Ooh, tüüpiline teismeline. Aga sina pea meeles, et sina oled ka inimene ja sul on omad õigused.
Mis puutub emotsioonide näitamise, siis see on riskantne – see võib kujuneda nendesamade emotsioonide väljaelamiseks teismelise peal ja see pole konstruktiivne lahendus. Ma ise oleksin teismelisele, kes minuga “mine ära” plärtsub, öelnud kas täiesti külmalt, et tema nõudmised on õigustühised ja see siin on minu kodu; või siis läinudki korterist välja pead tuulutama pikemale ringile. Sõnalausumata.
Koristamine ja teismelised on veel omaette teema. Mul on oma teismelist lihtsam saada aiamaad ümber kaevama kui oma tuba koristama ja ainult piiride rõhutamine:”Elutuba kasutavad peale sinu teised ka. Sul pole õigust oma asju elutuppa laiali jätta.” aitab vältida kaost ühisruumides. NB! Piiride rõhutamine eeldab, et mina austan tema piire ka, nt õigust elada seapesas… seni kuni ta ei korja sinna kõiki sööginõusid ega tule mulle virisema, et tal pole midagi selga panna.
Küll aga tasuks rõhk panna normaalsele uneajale, sest magamata öö võrdub põhimõtteliselt peapõrutusega. Nutitelefon ööseks ära, arvuti teise tuppa, kui lapsel siis ka und ei tule, siis uneuuringutele.
