Mida teha pealetükkiva ema/vanemaga? Oleme mehega lausa ahastuses, sest niipea, kui tuleb nädalavahetus on mu ema ja laste vanaema meie juures külas nagu aamen kirikus. Ja nii iga nädalavahetus, juba üle 3 aasta järjest. Oleme palunud tal meile kasvõi kord kuuski anda üks vaba nädalavahetus, kus ta meie juures ei oleks, aga ei midagi. Mees on temaga kõvasti tülli läinud sellepärast, aga ikka ilmub kohale. Kui lapsed lähevad lõunaund magama, oleks meil võimalik mehega koos olla, aga ei… Ema istub ikka siin ja ära ei lähe. Oleme talle korduvalt rääkinud probleemist… Aga kasu midagi. Masendus tuleb peale, on kellelgi mingeid ideid, mida teha sellise inimesega? Isegi koroonaviiruse ajal ronis iga nv meile, kuigi ise kuulub riskigruppi. Vaikselt tundub, et inimese mõistuses ei ole lihtsalt enam kõik korras.
Teema: Pealetükkiv ema
Minge kodust ära, ilma ütlemata. Ka tuleb siis külla.
Minge välja kuskile. Te ei istu ju iga L-P päevad otsa toas?!
vahetage välisukse lukk ära ja uut võtit ärge andke, uksekellale ärge reageerige
Jätke lapsed talle hoida ja minge ise kuskile ära. Inimesel on lihtsalt igav.
Oleks tulnud ennast KOHE kehtestada. Nüüd solvub, selge see. Heidab veel ette ka, et ootate tema surma. Kellelegi teda ei lähe vaja!
Tundub ausalt libateema. See ei saa olla võimalik.
Ütlete, et külla tuleb siis kui kutsutakse.
Kuna teil niigi üledoos, siis võimalik, et kutse tuleb alles 1,2 v 3 aasta pärast.
Oleme palunud tal meile kasvõi kord kuuski anda üks vaba nädalavahetus, kus ta meie juures ei oleks, aga ei midagi.
Proovige konkreetsemalt. Kasvõi kord kuus on väga ebamäärane, seda annab alati edasi lükata. Öelge konkreetne nädalavahetus. Kui ta täna või homme ära läheb, siis öelge, et ära palun järgmine nädalavahetus tule, me soovime omaette olla. Ja kui teil vähegi võimalik on, siis sõitke järgmiseks nädalavahetuseks minema. Sõprade juurde või spaasse või kuskile. Või kui see võimalik ei ole, siis te ju teate, mis kell ta tavaliselt jõuab? Minge kasvõi metsa jalutama selleks ajaks, et teid ei oleks kodus, kui ta tuleb. Kui helistab, ütlete hästi lühidalt: me palusime, et sa seekord ei tuleks, me seekord oleme oma perega ja hetkel meil kiire, räägime teine kord ja panete toru ära. Ei hakka selgitama ega põhjendama, kus olete. Ehk aitab ja ta järgmine kord saab aru, et teie konkreetne palve tähendab, et päriselt ka seekord külla ei saa.
Kui lapsed lähevad lõunaund magama, oleks meil võimalik mehega koos olla, aga ei… Ema istub ikka siin ja ära ei lähe.
Aga minge siis ise ära. Las ema valvab lapsi ja teie ei pea sel ajal ju kohal olema.
Tee suu lahti ja ütle talle: “Ema, järgmine kord me ootame sind laupäeval, 27.juunil kella 14st”. Ja jää endale siis kindlaks. Ja uksele pange lisalukk, mida ta lahti ei saa.
Seksige siis toas ja võib-olla hakkab tal piinlik ja tõmbub tagasi.
Vahepeal juba mõtlesin, et ehk peaks talle psühholoogi juurde aja kirja panema, see mis toimub..
Miks sa võtad seda psühholoogi vajadust nii äärmuslikult? Et –vahepeal juba (isegi) mõtlesin, et… selle jutu põhjal oleks ta koht ammu seal juba. Muidu jääb psühholoog vahele ja tuleb psühhiaater otse. Mida sa ootad? Kuigi on selge, et ega ta siina ei lähe, kui te ka aja panete.
Ja mulle on segane asi, et kas ta käib niisama teiega koos kodus istumas? Miks te teda siis laste hoidjana ei kasuta, saate ise kuskile minna vahelgi? Või viite ise lapsed tema juurde ja lähete kuskile. Miks te kõik nädalavahetused seal koos lihtsalt istute? Te olete ju noored inimesed, lapsed väikesed, te peaks kõik nädalavahetused vähemalt ühel päeval kuskil õueski käima, looduseski.
Ma ei kujuta ette, kui mul ei oleks 3a jooksul ühtki sellist nädalavahetust, kus saan päevad läbi lebotada või teha, mis ise tahan. Külaline ju ikka tahab suhtlemist, toitlustamist, vb oma saateid telekast vaadata. Ühesõnaga piirab natuke ju mu enda vabadust.
Ega muud ei ole, kui öelda, et ma kutsun su ise külla, kui mulle sobib. Või et: helistame enne ja lepime kokku. Või kui olete kodust eemal ja ema küsib, millal kodus tagasi olete, et külla tulla, siis saab ju öelda, et külalisi enam täna vastu ei võta, tahame puhata. Kui sellise sooviga ei arvestata ja ikka ukse taha ilmutakse, siis on tegu ikka väga ülbe ja enesekeskse inimesega.
Räägin omast kogemustest, mulle on ka tihemini külla tahetud tulla, kui ma ise valmis vastu võtma olen.
Kui inimene ilusast jutust aru ei saa siis tuleb kasutada karmimaid meetmeid.
1. Vahetage lukud ära, kui tal teie kodu võti on ja seda omavoliliselt kasutab.
2. Olge konkreetsed! Palud lahkuda, kui ukse taha ilmub. Ütleski, et tahad OMA perega see nv koos olla ja helistad kui küll teda jälle ootad.
3. Minge nvks kodust ära ja kõnedele ära vasta. Miks sa ometi talle üldse aru pead andma, kus ja kellega oled.
Üldiselt ei arva ma et laps peab oma vanemaga ilmtingimata suhtlema, kui see suhtlus positiivseid emotsioone ei paku enam. Su ema teeb teile pigem kahju kui head ju. Lõika ta oma elust kasvõi ajutiselt välja.
Mul on üks lapselaps, keda ma elukoha tõttu näen viimased kuus aastat umbes kolm korda aastas. Kord suvel ilma vanemateta nädalaks-poolteiseks, siis jõulude ajal koos vanematega alla nädala ja siis tavaliselt käin märtsis või septembris neil külas alla nädala. Messengeris räägime korra-kaks kuus ja mõned korrad aastas saadan talle paberil kaardi ja tema mulle. Laps on kaheksane ja ilmsegelt ta ei võõrasta mind. Pigem vastupidi – see poiss hoiab mind vaat et kõige rohkemgi, tema ei võta mind kui garanteeritult olemasolevat “vanamat”.
Su lastele piisaks täiesti vanaema nägemisest kord kuus või kord kolme nädala tagant. Ja siis ka mitte ainult teie kodus diivanil, aga las lähevad kuskile või lähete kuskile koos, saate kõik need emotsioonid. See pole sul lihaste suureks pumpamine, kus tulemuse teevad väikesed panused ja suur korduste arv 🙂 See on ju armastus, kus tulemust toob koosveedetud aja kvaliteet ja mitte ajaühikute arv. Seda oma emale räägigi.
Oleme ära läinud kodust, nii et ei ütle midagi. Siis helistab ja hakkab ülekuulamine, et kus, kui kaua jne. Ja reaalselt istub ja ootab meid kodus, isegi kui ütleme, et ei tea kuna tuleme.
Mis ülekuulamine, kuidas saab telefoni teel üle kuulata? Telefonil on see punane nupp, millega kõne katkestada. Konkreetsust rohkem. Ütled, mul ei ole hetkel aega rääkida ja täna me ei tule ja paned toru ära. Punkt. Ja kodus olles uksekell välja tõmmata ning telefonid hääletuks tema numbri peale, ei lase sisse. Siin ei aita muud kui väga konkreetne käitumine. Kui nädala sees tuleb, siis sama, lihtsalt ei lase sisse. Tehke näitkes kord kuus laupäeva lõuna koos vanaemaga ja kõik, rohkem pole tõesti vaja, kui inimene muudmoodi aru ei saa. Sa lased endaga manipuleerida, proovid ikka viisakalt vabandada ja selgitada, pole vaja. Lihtsalt ütledki konkreetse aja, millal teda ootad ja ülejäänud kordadel sisse ei lase ning ei anna ka aru, kus olete ja mis teete.
Kui lapsed lähevad lõunaund magama, oleks meil võimalik mehega koos olla, aga ei… Ema istub ikka siin ja ära ei lähe.
Teie oma suhe võib niimoodi lörri minna, kui te midagi kiiresti ette ei võta selle probleemiga.
Tee suu lahti ja ütle talle: “Ema, järgmine kord me ootame sind laupäeval, 27.juunil kella 14st”. Ja jää endale siis kindlaks.
Perekoolikale sa ei saa sellist asja ju soovitada.
Kui tal oleks suu, mida lahti saaks teha, oleks ta ammu juba ise ju seda teinud.
Aga siin teemades ongi pigem küsimus selles, et kuidas inimestega saaks suheldud ilma suud kasutamata.
See on nö. nõuandefoorum tummadele, saad ikks aru…?
Võtke lapsed kaasa ja viige järgmine nädalavahetus ema juurde, ise minge spasse või kasvõi koju omaette olema. Emale ei pea ütlema, et koju lähete. Võib ka nii proovida, et iga ndlv viite lapsed kohe hommikul vara sinna, las toimetab oma kodus ja võõrustab teid, ehk saab siis aru, et see on väsitav.
Võtke lapsed kaasa ja viige järgmine nädalavahetus ema juurde, ise minge spasse või kasvõi koju omaette olema. Emale ei pea ütlema, et koju lähete. Võib ka nii proovida, et iga ndlv viite lapsed kohe hommikul vara sinna, las toimetab oma kodus ja võõrustab teid, ehk saab siis aru, et see on väsitav.
Lapsed ei pea kannatama- Äkki nad tahaks ka mõne nädalavahetuse ainult oma ema ja isaga veeta?
Mida teha pealetükkiva ema/vanemaga? Oleme mehega lausa ahastuses, sest niipea, kui tuleb nädalavahetus on mu ema ja laste vanaema meie juures külas nagu aamen kirikus. Ja nii iga nädalavahetus, juba üle 3 aasta järjest. Oleme palunud tal meile kasvõi kord kuuski anda üks vaba nädalavahetus, kus ta meie juures ei oleks, aga ei midagi. Mees on temaga kõvasti tülli läinud sellepärast, aga ikka ilmub kohale. Kui lapsed lähevad lõunaund magama, oleks meil võimalik mehega koos olla, aga ei… Ema istub ikka siin ja ära ei lähe. Oleme talle korduvalt rääkinud probleemist… Aga kasu midagi. Masendus tuleb peale, on kellelgi mingeid ideid, mida teha sellise inimesega? Isegi koroonaviiruse ajal ronis iga nv meile, kuigi ise kuulub riskigruppi. Vaikselt tundub, et inimese mõistuses ei ole lihtsalt enam kõik korras.
Küsimus ei ole, mida teha emaga, vaid mida TEIE teete. KUi muidu aru ei saa, planeerige oma nädalavahetused ära. Praegu võtke või telk ja minge telkima lähimasse sobivasse kohta. Ja ei anna emale teada, kuhu lähete ja miks. Ütled, et plaanid, et teid pole kodus nädalavahetusel. Sellised inimesed oskavad käituda ainult vastavalt olukorrale. Loodan ,et tal pole võtit ja ta ei saa teie koju iseseisvalt sisse. Kui on , vahetage lukud ära. Ja annad teada, et järgmine nädalavahetus teid kodus pole. ( isegi kui ei plaani kuhugi minna ja oletegi kodus, see ei ole kellegi asi, kui teid ei ole kodus). Aga enne kui seda teed, mõtle järgi. Ema ei ole igavene, ühel hetkel sureb, nii et mõtle järgi, et sa pärast ei hakkaks kahetsema ja ema endale külla igatsema.
Olen teemaalgataja. Oleme ära läinud kodust, nii et ei ütle midagi. Siis helistab ja hakkab ülekuulamine, et kus, kui kaua jne. Ja reaalselt istub ja ootab meid kodus, isegi kui ütleme, et ei tea kuna tuleme. Ja kui juhtubki, et nädalavahetusel saame temast vabaks, siis ilmub nädala sees ilma teatamata kohale, sest lapsed järsku unustavad ta ära! Ja päris ausalt, see pole libateema, selline inimene tõepoolest eksisteerib. Tal on lihtsalt meeletu kontrollivajadus meie elu üle. Vahepeal juba mõtlesin, et ehk peaks talle psühholoogi juurde aja kirja panema, see mis toimub.. No seda pole võimalik lihtsalt kõike kirja panna. See olukord on viinud mind juba selleni, et ma ei taha oma emaga üldse suhelda ja pigem viin lapsed ämma juurde, kellega mul on pigem kujunenud ema-lapse suhe.
Tuleb teada anda, et teid pole kodus. Ja rohkem ei räägi, sest oled hõivatud ja pole aega. Temaga ei saa midagi peale hakata, teie ise peate endaga midagi peale hakkama. Mitte üritama muuta teda, vaid võtma ise enda elu enda juhtida. Mingil määral on see ok, kui vanaema astub läbi ja tahab osaleda elus. Põgenemine ei aita, tuleb muutuda iseseisvaks. Ja vaata, et ise emasuguseks ei kasva. Enamasti võtavad lapsed oma vanemate omadused nii üle, et ise ei märkagi.
Tuleb ukse taha, avad ukse, ütled viisakalt, et teil omad plaanid ja palud lahkuda. Ei lase sissegi. Raske uskuda, et isegi suurte tülide tulemusena ema ei saa aru, et igal nädalavahetusel tütre juures vahtida ei ole normaalne.
Kas ta lastega tegeleb hea meelega? Ehk siis mis eesmärgil ta teile tuleb igal nädalavahetusel? Kas tahab aidata teid kodustes asjades ja lastega või ootab teie seltsi?
Raske juhus. Meil pole küll küllatikkumine teemaks, vaid muud probleemid emaga, aga tean, et rääkimise soovitus ei pruugigi midagi aidata. Olen enda emaga väga kannatlik olnud, rahulikult selgitanud, aga alati järgneb sellele solvumine, mõnda aega on vaikus ja siis läheb vana käitumine edasi. Ta ei muutu enam. Proovin siis ennast muuta, aga siis on täpselt see, et kauaks teda enam ja ikkagi ema jne. Tekib õudne süütunne. Kuigi endal on kogu jamast pidevalt stress ja kui mul on vaja külla minna, siis juba nädal enne saan endale seedehäired sellele mõtlemisest. Psühholoog ütleb, et ela oma elu ja las ema olla, nagu ta on. aga kuidas sa elad, kui lapselapsed ju tahavad ka vanaemaga suhelda ja seda ma keelata ei soovigi. Iga kord ema juurest tulles on füüsiliselt nii-nii halb ja tunnen, et ma olen see ainus inimene maa peal, kes ta elu ära rikub. Kõigis tema halbades emotsioonides olen mina süüdi. Ja lahendust ei ole, sest rääkimine ei aita. Ma ei saa ju teda ignoreerida, siis on teistpidi süütunne – milline laps oma emaga niimoodi teeb!
Ainus, mida teha saan, on tõesti see, mille eest siingi keegi hoiatas – vaatan, et ise samasuguseks ei muutu, et oma lapsed enda vaimse heaolu eest vastutavaks teen.
Tean ka ühte sellist pere. Ema on täielik füürer. Valib tütrele mehi ja laseb segamatult sigida (3 last 2 erineva mehega). Aborti teha ei luba.
Astub uksest sisse siis kui ise tahab,käib kaasas igalpool veendumaks,et ikka nad sugu teeksid.
Olen teemaalgataja. Oleme ära läinud kodust, nii et ei ütle midagi. Siis helistab ja hakkab ülekuulamine, et kus, kui kaua jne. Ja reaalselt istub ja ootab meid kodus, isegi kui ütleme, et ei tea kuna tuleme. Ja kui juhtubki, et nädalavahetusel saame temast vabaks, siis ilmub nädala sees ilma teatamata kohale, sest lapsed järsku unustavad ta ära! Ja päris ausalt, see pole libateema, selline inimene tõepoolest eksisteerib. Tal on lihtsalt meeletu kontrollivajadus meie elu üle. Vahepeal juba mõtlesin, et ehk peaks talle psühholoogi juurde aja kirja panema, see mis toimub.. No seda pole võimalik lihtsalt kõike kirja panna. See olukord on viinud mind juba selleni, et ma ei taha oma emaga üldse suhelda ja pigem viin lapsed ämma juurde, kellega mul on pigem kujunenud ema-lapse suhe.
Ma saan aru, et emal on teie korteri võti? Üldiselt poleks see muidugi mingi probleem, aga teie peaksite küll lukud ära vahetama ja uut võtit ei tohi talle anda.
Tean ka ühte sellist pere. Ema on täielik füürer. Valib tütrele mehi ja laseb segamatult sigida (3 last 2 erineva mehega). Aborti teha ei luba.
Astub uksest sisse siis kui ise tahab,käib kaasas igalpool veendumaks,et ikka nad sugu teeksid.
Kas tütar on 18a? 3 last kahe erineva mehega pole ju mingi ime.
appi, kui vastik teema ja -vastused. mul oleks hiigalama hea meel, kui minu ema mulle nii tihti külla tuleks. ilmselt oleks ta nõus ka lapsi hoidma ja teile vaba õhtu andma. vaene ema.
Aga võta siis sama olukorda oma mehe seisukohalt. Kas tema oleks rahul, et IGAL VABAL päeval ämm istub diivani äärel? Ise ka saad aru ju, et väga ebanormaalne olukord. See, et teemaalgataja oma perega ka vahel ilma emata aega tahab veeta, ei tähenda, et ta oma ema ei armastaks ega külla ei ootaks.
appi, kui vastik teema ja -vastused. mul oleks hiigalama hea meel, kui minu ema mulle nii tihti külla tuleks. ilmselt oleks ta nõus ka lapsi hoidma ja teile vaba õhtu andma. vaene ema.
Miks ainult sinu ema? Las ämm tuleb ka.
