Teema: Pealkirja enam pole

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

issand, vot mina räägiks küll väljakolimisest.
20a on täisealine ja kui vaja saab ka tänavale tõsta.
eks sa ole lood käest ära lasknud ja seda kindlasti pubeka east juba kui tüüp piire hakkas katsetama.
ma isegi ei oska midagi soovitada, kui sõimab siis võib ka peksa anda. mis sul mees ja ülejäänud perekond selle peale ütleb?[/tsitaat]

Mehel on samuti kõrini. Lähemad sugulased on tüübi ebameeldiva iseloomuga kursis, kuid nende manitsused on talle nagu hane selga vesi.

Piire on ta katsetanud nii kaua kui mäletan. Erinevalt tavalisest inimesest teeb ta seda aga iga päev ikka ja jälle uuesti. Nii jäärapäist inimest ma kedagi teist ei tunnegi. Vahet pole, mis sa talle ütled. Viie minuti pärast hakkab otsast pihta.

Probleem võib olla ka selles, et eeskujuks on ta võtnud peremudeli, mis toimib mõlemate vanavanemate peres. Vaid naine kokkab ja koristab, ühesõnaga meestele tehakse kõik ette ja taha ära. See on üsna tihti etteheiteks, et miks ma ei ole selline nagu vanaema. Loomulikult poputavad nad lapselast mõlevad, nii kuis jaksavad.

Kuidas see tänavale tõstmine välja näeks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuni selleni lauseni, kus räägiti järgnevast sõimust, oli kiri täiesti ok. Pole noort inimest, kes ei tahaks elus veidi kergemalt olmeasjad korda saada. Ja seda piiri jäädakse kompama eluks ajaks. Sest nii hea on kui Ema teeb midagi enda heaks :):) Aga, kui keeldumisele järgneb sõim, on asjad ikka kraavis mis kraavis. Siin tuleb sul õppida ennast kehtestama, et saaksid öelda hetkedel, kui sulle ei sobi teda teenindada : \”Jah kallis poeg, saan aru, et ma olen väga hea ema, aga hetkel tuleb sul need asjad ise korda ajada\” . Ja kui asi läheb sõimamiseks, tõmbaks kõik privileegid maha. Rahulolematus on alati märk, et oled teinud teise jaoks üle piiri. Rahulolemine teiste tegemistega tähendab et tegemine on tasakaalus. Nii et iga ettepaneku peale, mis sulle sobimatu, võid rahulikult öelda : \” Oi kui tore, aga täna on sinu kord MULLE süüa teha\”. Täiskasvanud inimeste vahel ju kõik kohustused jagunevad võrdselt. Igaljuhul vaata, et sa peale sõimamist ei jookse seda teenindama, see on suurim viga, mis sa teha saad. Ta näeb siis, et sõim on liikumapanev jõud, rakendab seda edaspidi oma lähedaste peale. [/tsitaat]

See on armas vastus :-). Olen kirjeldatud mustreid kasutanud, nalja visanud jne jne. Kahjuks see ei tööta. Aga eks ma proovin ikka ja jälle. Teenindama kindlasti ei jookse, eks ma püüan ära kannatada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võib olla mitte teemasse aga kui teemaalgatust lugeda siis saab aru et mingi \”tüüp\” on kodus nahhaalne ja sõimab jne.
Siis mitu kirja allpool, tuleb selgitus et tegu on põhimõtteliselt mingi sündroomiga inimesest, sellest oleks olnud vaja ikka alustada eks ole, kui asjaliku nõu tahetakse saada.
Ma ei kujta üldse ette et kirjutaks sellise kirja siia, et tema sõimab ja mina sõimab ja \”tüüp\” aga nõuab ja käitub halvasti ja mees ka vihane, kui tegu on sündroomiga inimesest.
Sõimake aga üksteist edasi, sul on pikk tee minna.
Inimeste lollitamine lihtsalt.
Kuidas üldse oma last \”tüübiks\” kutsuda ?

Ja kirja lõpus küsimus \”Kuidas teistel sama vanade kodus elavate lastega läheb?\” ???
Sama vanad ja aspergerid on ikka erinevad asjad.[/tsitaat]

Ma heameelega poleks seda avaldanudki. Igasugu nippe oleks võinud ka ilma selleta jagada, eks ole. Aga perekoolile tüüpiliselt hakatakse nõu andmise asemel kohe hinnanguid jagama. Oled ise ära rikkunud, pole piire seadnud jne. Mis mul muud üle jäi.
Ja sina ise? Mis kasu sinu postitusest peale minu halvustamise on? Kuna sa pole minu olukorras (ja seda aastaid) olnud, siis ilmselt tõenäoliselt ei suuda ka mind mõista. Perekool on nö auru väljalaskmise koht. Ma arvan, et pole oluline, milliseid sõnu ma kasutan. Just tol hetkel oli mul raske poeg öelda. Ja nagu pisut veider ka, sest tegu pole ju enam lapsega. Eks ma järgmine kord kasutan sõnu \”sell\”, \”noormees\”, \”lähedases sugulusastmes kodanik\” vms. Kui sinu jaoks on \”tüüp\” halvustava tähendusega, siis las ta olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

mul ka samavana aspergeripoiss.äkki on abi kui suhtleme. aeg-ajalt on tõesti väga raske aga olen ennast suutnud ikka \”august\” välja tõmmata.kenalill(at)hot.ee[/tsitaat]

Kirjutasin sulle.

[small]krants kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ärdagu nüüd jauratagu teemaalgataja kallal. Ta tüübi teenindamisest niigi väsinud. Kes pole sarnases olukorras olnud, eks neil ongi raske mõista. Mu meelest on hää, et diagnoosi ka välja ütlesid, mis sest ikka häbeneda.
Kõiksepäält, sul on raske temaga elada. Aga tal enesel on ka raske iseenesega elada. Seda näitavad need küsimused saabumise kellaegade ja ilmaprognooside kohta. On lihtsalt olemas säänseid Monkilikke tüüpe, kellele peab saabuv selge olema. Igasugused täpsed kellaajad ja päevakavad tekitavad neis kindlust ja turvatunnet. Katsutagu seda võimaldada.

Kui tüübil on kindlad menüü-eelistused, katsutagu nendega arvestada. Minu aspik tahab samuti oma lemmikrooga, millest kogu ülejäänud pere surmani tüdinud on. Ongi siis kokku lepitud, et saab seda kord nädalas (teen suurema laari, soojendab ise hiljem enesele mikros ise). Tingimuseks on, et toob poest ise komponendid ning aitab hakkimisel.
Olen temaga teadlikult seda joont ajanud, et elus tuleb ise hakkama saada. Muidugi oleks lihtne ninnukese eest kõik ära teha, aga siis aeleks käeinvaliid siiani internetis, kuni emake talle lusikaga manti suhu kühveldaks. Thanks but no thanks.

Siin eelpool on sulle häid soovitusi juba antud. Mõned juurde (küsisin oma 12-aastaselt aspikult kah, ta nimelt tahab nõustajaks saada 🙂

1. Istu maha ja räägi kodanikuga. Soovi palju õnne koolilõpu puhul ja kirjelda, et nüüd on ta täiskasvanu, sina hakkad aga vaikselt vanemaks ja väsinumaks jääma. Rõhuta, et talle enesele on kasulik, kui ta õpib täiskasvanu reeglite järgi elama. Tee konkreetsed kokkulepped, mitu korda ta nädalas toidutegemisel abis on. Kui pole veel sisse seatud, siis oma toa korrashoid, võid paluda panustada ka üldkasutatavate ruumide hoolduses. Jällegi, konkreetsed asjad checklistini välja;

2. Kui tüüp sellega nõus pole vaid üritab läbi sõimu manipuleerida, võid rääkida perekonnaseadusest. Ütledki, sa küll pakud oma tuge, aga õpib ta siiski enesele. Otsigu elamispind ja proovigu, kas tiivad kannavad. Võibolla kannavadki. Kunagi peab ta ju ise hakkama saama. Tavaliselt saavad aspergerid kas töövõimetuspensioni vms. väikest sissetulekut. Toimetulekutoetust võib ka taotleda. Ütledki, et sul puudub võimalus tema ülikooliõpinguid toetada- kõrgharidus pole meie maal teatavasti kohustuslik. Kerigu tööle ja vaadaku, kas sääl keegi sõimu eest valmis palka maksma on.

3. Kolmas soovitus mu aspikult oli tüübilt privileegid (taskuraha, meelelahutus, edevamad asjad vms. maha tõmmata ja kokkuhoitud raha eest endale spaatripp teha). Sa oled ära teinud suure töö (tüübi koolidest läbi lohistanud), vähem ohvrimentaliteeti ja rohkem preemiaid ka enesele.

Ise tunned oma last parimini ning oskad ehk puhanuna neid nõuandeid rakendada. Hää on vestelda segajateta, hommikupoolikul, täis kõhuga- no ise tead, millal tüüp rohkem koostöövalmis on.

Edu ja jaksu, seda soovime.[/tsitaat]

Õnneks on pojast aastate jooksul peaaegu kõigesööja kasvanud. Kuigi mõned tingimused on jäänud – välistatud on \”tükkidega\” jogurtid, liha peab olema ainsamagi kiu ja pekiribata jms. Praegu on isegi veider mõelda, et kunagi piisas söödavate toitude üleslugemiseks ühe käe sõrmedest.

Töövõimetuspensioni ta saab.

Mõned kokkulepped põhiliselt enesehooldamise küsimustes oleme saavutanud, aga ikkagi peab neid kogu aeg meelde tuletama. Ka privileegide kärpimist oleme aeg-ajalt rakendanud. Kuid kasu praktiliselt puudub. Käitumine muutub isegi hullemaks. Ilmselt seetõttu, et tema tavapärane elu nö kannatab.

Jutuajamise koos ühise kokkamisega võtan kindlasti päevakorda :-).

Aitäh! Ja edu sinu aspikule, nii vahva, et tal selline plaan on.