Ikka käsi rusikas peab rinnale taguma, et ma olen nii suur armastaja, et enne suren ära ja riskin tervisega nii palju, et ei leia võimalust otsida suuremeelne pere, kes ka võiks armastada loomi. Mul on ka allergiad mingite asjade suhtes ja ausalt, mind väga häirib see allergiline seisund ( ei, silmad ei ole kinni paistetanud vms). Ma ei kujutaks ette, et peaks terve elu tablette tarbima selleks, et kord võetud loomaga elu lõpuni kannatada. Üleüldse mingite ainete tarbimine ei ole loomulik. Minu meelest tuleb otsida mõistlikke lahendusi, kui eirata probleemi. Tablettide neelamine ei ole minu arvates mõistlik, vaid pigem rumal lahendus. Loomale korraliku uue kodu otsimine tundub vägagi mõistlik. Iga inimene hindabki olukorda oma mätta otsast ja ei lase segada mingist üleüldisest “hülgemölast”, mida need “enne loom, kui laps” jutlustajad leierdavad.
Teema: Peame oma lemmiklooma ära andma :(::::
Hoiukodu peaks olema absoluutselt viimane variant, kuhu kass anda. Kõigepealt prooviks elada koos kassi ja allergiaga (jah tablette neelama), siis prooviks ise leida sõbralikku kodu kassile kas pereliikmete, sugulaste või sõprade seas, et saaks ikka kassil külas käia… krt ta ju pereliige ikkagi, kuidas nii et teist varianti ei leidnud.
Kuulge, inimeste allergiad on ju ka erinevad! Kas olete pidanud kuulma, kuidas astmaatikust laps öösel õhupuuduses lämbumistundega rabeleb? Kui ei ole, siis ärge tulge siia hurjutama. Meil koduloomi ei olnud, aga ikkagi kujunes imikuna väga allergilisel lapsel umbes 6-aastaselt välja astma. Kuidas nägime vaeva, et ta sellest terveneks – kõikide mööbliesemete vahetamisest ja kodutekstiilidest loobumisest kuni elukohavahetuseni välja. Ja laps kasvas astmast välja.
Aga allergia ei kao, seda teame ka omadest kogemustest. Väikelapsena ja imikuna allergiline olnud inimene vaevleb sellega vanemaks saades uuesti ja iga aasta rohkem ja rohkem. Sest immuunsus vanuse kasvades väheneb, organism nõrgeneb, ja kõik lapseea allergiad naasevad. Näen seda oma abikaasa pealt, kes iga aasta üha hullemate sümptomite käes vaevleb.
Osatada sellises olukorras olevaid inimesi on liig julm. Ja ei ole vaja neid võrdsustada lihtsalt hooletute inimestega, kes võtavad looma ja siis vastutustundetult püüavad sellest vabaneda, sest ei viitsi enam looma pidada.
Osatada sellises olukorras olevaid inimesi on liig julm. Ja ei ole vaja neid võrdsustada lihtsalt hooletute inimestega, kes võtavad looma ja siis vastutustundetult püüavad sellest vabaneda, sest ei viitsi enam looma pidada.
keegi ei osata siin olukorda, kus allergia ON hullemast hullem. hetkel lihtsalt paistab, et teemaalgataja reageerib liiga vara. allergia alles avastati, aga juba ta saadab oma kassi puu taha, teadmata, kas laps kohaneb OMA kassiga või mitte, sest inimestel ON kogemus, kus oma koduloom hoopis aitab allergiale vastu seista. tegu on ju ikkagi vana kassiga, kes elabki ehk veel aasta või paar. rääkimata sellest, et oleks kuskil aru saada, et teemaalgataja oleks valmis jätkama oma kassi ees võetud vastutusega. kui on allergia hull, vaja kassile leida teine elukoht, siis ei paista, et teemaalgataja arvaks heaks jätkata eaka kassi eest materiaalselt hoolekandmist. mõni üksildane pesnionär ehk leiakski eakast kassist seltsi, aga kust võetab see eakas inimene vana kiisu ravimiseks raha, kui seda peaks vaja olema?
Kuulge, inimeste allergiad on ju ka erinevad! Kas olete pidanud kuulma, kuidas astmaatikust laps öösel õhupuuduses lämbumistundega rabeleb? Kui ei ole, siis ärge tulge siia hurjutama. Meil koduloomi ei olnud, aga ikkagi kujunes imikuna väga allergilisel lapsel umbes 6-aastaselt välja astma. Kuidas nägime vaeva, et ta sellest terveneks – kõikide mööbliesemete vahetamisest ja kodutekstiilidest loobumisest kuni elukohavahetuseni välja. Ja laps kasvas astmast välja.
Aga allergia ei kao, seda teame ka omadest kogemustest. Väikelapsena ja imikuna allergiline olnud inimene vaevleb sellega vanemaks saades uuesti ja iga aasta rohkem ja rohkem. Sest immuunsus vanuse kasvades väheneb, organism nõrgeneb, ja kõik lapseea allergiad naasevad. Näen seda oma abikaasa pealt, kes iga aasta üha hullemate sümptomite käes vaevleb.
Osatada sellises olukorras olevaid inimesi on liig julm. Ja ei ole vaja neid võrdsustada lihtsalt hooletute inimestega, kes võtavad looma ja siis vastutustundetult püüavad sellest vabaneda, sest ei viitsi enam looma pidada.
Loomulikult võib allergia kaduda. Kadus nii minul kui ka mu kahel lapsel.
Olen küll julm aga looma kohalt on parem ta magama panna .Jääb ära loomal piinlemine ja hingetrauma .
Loomulikult võib allergia kaduda. Kadus nii minul kui ka mu kahel lapsel.
Kui vana sa oled? Ära muretse, su allergia ei ole kadunud, kui vaid natuke immuunsus nõrgeneb (vanusega, ca 45-aastaselt kindlasti) tuleb allergia kenasti tagasi. Kuna allergeenid kumuleeruvad organismis, siis seda tugevamini, mida enam oled allergeenidega vahepealsetel aastatel liialdanud.
Kuulge, inimeste allergiad on ju ka erinevad! Kas olete pidanud kuulma, kuidas astmaatikust laps öösel õhupuuduses lämbumistundega rabeleb? Kui ei ole, siis ärge tulge siia hurjutama. Meil koduloomi ei olnud, aga ikkagi kujunes imikuna väga allergilisel lapsel umbes 6-aastaselt välja astma. Kuidas nägime vaeva, et ta sellest terveneks – kõikide mööbliesemete vahetamisest ja kodutekstiilidest loobumisest kuni elukohavahetuseni välja. Ja laps kasvas astmast välja.
Aga allergia ei kao, seda teame ka omadest kogemustest. Väikelapsena ja imikuna allergiline olnud inimene vaevleb sellega vanemaks saades uuesti ja iga aasta rohkem ja rohkem. Sest immuunsus vanuse kasvades väheneb, organism nõrgeneb, ja kõik lapseea allergiad naasevad. Näen seda oma abikaasa pealt, kes iga aasta üha hullemate sümptomite käes vaevleb.
Osatada sellises olukorras olevaid inimesi on liig julm. Ja ei ole vaja neid võrdsustada lihtsalt hooletute inimestega, kes võtavad looma ja siis vastutustundetult püüavad sellest vabaneda, sest ei viitsi enam looma pidada.
ei nõustu sellega. alati ei ole nii. mul on olnud nii astma (seda veel nõukaajal, kus ravimeid ei olnud), kui on ka nüüd pollinoos ehk õietolmualleriga+ristallergia, lastel on toiduallergiad. olen ka patju sügavkülmas hoidnud ja madratseid õue külma kätte tassinud. lapsed kasvasid välja, puhtalt sellega et välistasin allergeenid. võiksin allergiat ja sellega võitlemisest kirjutada raamatu.
minu allergeenide nimekiri on väga pikk, aga tegelikult inimese organism siiski kohaneb ning steriilne puhtus ei taga tervenemist. organism peab saam n.ö. lööke. Maalastel on sama palju allergiaid, kui linnalastel, aga neil lööb see hoopis nõrgalt välja, kuna nende immuunsussüsteem on tugevam, karastatud,
ometigi et mul on üle 20 a tagasi diagnoositud kassi- ja koeraallergia on olen neid loomi pidanud terve elu. Küll aga on allergia tugevam siis, kui on stress ja söön rämpsu, kevadel pean n.ö. dieeti, säilitusainete vabad söögid n.ö. puhas toit, võitan ka puhkuse ja ongi parem olla.
4 aastat tagasi polnud mul ühtegi loomaallergiat kuni kord kui sõbrannale külla sõitsin teise linna, siis hakkasid mu silmad vett jooksma peaaegu kohe kui ta elutuppa astusin, 10minutit hiljem hakkas kurgus sügelema, nahk tõmbus alguses kaelapealt punaseks ja hakkas sügelema, siis laienes üle terve näo, pool tundi hiljem tekkis nohu ja limaskestad tursusid üles nii, et mul oli raske hingata… Ma oli hirmul ja segaduses ja kahtlustasin, et ta sõin midagi, mis tekitas allergiat, kahjuks sain vanemaid külastades aru, milles asi. Mul on vanemate kodus terve elu kassid olnud. Mõned nädalad enne seda magasin nina kassi kasutas ja mul polnud mingit allergiat..
Mind kahjuks ei aita ka allergiaravimid. 🙁
Aga väide, et allergia on otsitud põhjus ning allergiku elu kassiga on kindlasti võimalik… No ma võin ausalt vastupidist tõestada, et see on peaaegu võimatu. Käin vahel ühes kassivarjupaigas kiisusid paitamas, saan seda teha veerand tundi maski ja kinnastega, siis hakkab nahk sügelema ja punetama…
Mulle tundub, et kes siin väidavad, et võta rohtu ja niisuta kassi ei-tea-millega, ei tea tegelikult, mida tähendab ALLERGIA kassi vastu.
Võibolla olen mingi äärmus.Infoks, et Kassid terve elu olnud. Lihtsalt üks hetk juhtus nii, et lõpetasin emos. Eelnevalt sõin ka rohtu, et üldse magada. Käsin oma kassist suure kaarega mööda, et mitte lõpetada paistes silmadega nagu suvaline tsüklijoodik (need allergeenid on lendlevad ja hirmus kleepuvad eksole), pesisin, kasisin, nühkisin. Usukusin esoteerlist hookus-pookust, et its all in your head, its all in your head.
No vot. Ja ühel ilusal hommikul oli minu hingamisvõime null. Ümmargune NULL.
Aga edu neile, kes suudavad niiviisi koos eksisteerida.
mina olen see äärmus oma ülitugeva allergiaga, kes ilma probleemideta kassiga võib voodit jagada. Samas ei saa ma värsket kartulit koorida (süüa saan). Allergia on kohutavalt eripalgeline ja siin tulebki lähtuda inimesest endast.
Aga jutt on pereliikmest kassist, kelle puhul teemaalgataja ju ütles, et on inimestega harjunud. Seda ei visata üle parda, vaid tehakse kõik, et leida kassile uus kodu, mitte ei anta kohe ära. Kui vaadata nende õnnetute lemmikloomade suht massilist äraandmist – siis ei usu kohe, et on selline akuutne allergia, mis nõuab looma kohest kodust väljaviskamist. Ja kui aus olla – tulla siis perekooli kurtma, et oi, kui õnnetu ma olen ja pisarad voolavad – siis mina küll talle kaasa ei tunne.
Minu pojal algasid allergias 8 kuu vanuselt. Pidev riniit, öösel lämbumiseni köha jne. No ikka tolmulestaallergia, koerakarvaallergia jne, mis tavaliselt lapsel välja tulevad. Elasime nii üle 6 aasta ja kokkuvõttes aitas menüü muutmine- kaseiini ja gluteenitalumatus. Nüüd tervis korras ja kiisu kaisus.
minu sõbrad võtsid terve perega allergia rohtu ja oma lemmikut ära ei andnud
Ükski lemmikloom ei ole nii palju väärt, et inimesed, eriti lapsed peaksid tema pärast riskima oma tervisega. Pidev ravimite neelamine ilma mõjuva vajaduseta on teadlik tervise ohtu seadmine. Ja üldiselt on selline riskikäitumine omane vähese ajupotentsiaaliga ehk rumalatele inimestele.
Kui anonüümse perekooli käo arvamus ei mõju, küsi ükskõik milliselt meditsiinilise kõrgharidusega arstilt.
Ma tõesti ei saa aru, mis toimub nende inimeste peades, kes peavad kasse kuidagi erilisemateks loomadeks kui nt sead, keda reeglina kasvatatakse toiduks, milleks tuleb nad suhteliselt noorena lihtsalt tappa. Piisab inimesel lapse tervise huvides aga kass hoiukodusse anda, kui sellest tehakse perekoolis kohutav draama ja süütegu. Krt, kui vähese mõtlemisvõimega ikka tavaline perekooli kägu on.
Kel nii tugev allergia ja keda ei aita ka allergiarohud – jah, siis tuleb see siinse teema kass ära anda.
Kel rohi mõjub – loomulikult jääb loom koju talle.
Mis siin enam pikalt jahuda.
ei eitagi, et kass tuleb ära anda, aga mitte viia hoiukodusse, kus on põõsa alla visatud ja tänavalt korjatud kasse küllaga ees -vaid tuleb ise otsida kassile uus ja sobiv kodu. Natuke ise ka vaeva näha, mitte tulla siia nutma ja halama – issand kui kahju ja pisarad kohe voolavad. Ei ole esimene ega viimane pere, kellel selline probleem.
Omast kogemusest ütlen, et kui tegu on lapsega, siis ära võta ühtegi riski, oma tervisega tehku igaüks selliseid eksperimente nagu soovib.
Meil lapsel oli kassiallergeen organismis kõrge, mõtlesime ka (eriti teiste “targemate” juttudele tuginedes), et kui hull see ikka olla saab – kehale lõi aeg-ajalt mõne punni, aga muud tal viga polnud. Pealegi olid kõik targad ütlema, et ta kasvab sellest aja jooksul välja.
Kuni hetkeni, mil poiss lõpetas kopsutursega haiglas ja kahe kuu jooksul kordus see veel. Päris jube kogemus lapsevanemale. Nüüd on diagnoositud astmaatik, saab igapäevaselt inhalleeritavaid ravimeid pluss tablette. Korduvproovil oli allergeen tõusnud kõrgest ülikõrgeks. Ja ärgenemine toimus järsku.
Meie pere kogemus: võtsime varjupaigast 2 kassi, u kuu pärast seda lõi 6-aastasel lapsel välja astma (öised hingamisraskused). Saadeti kohe lastehaiglasse.
Enne olid olnud allergiahood, täpselt ei teadnud, millise toidu vastu.
Arst ütles, et astma on eluaegne haigus, kirjutas välja sületäie ravimeid ja kutsus tagasi.
Siis tehti nn kriipsutestid (andeks, ei tea õiget terminit), tuli välja kassi- ja koeraallergia. Tolle arsti soovituse järgi hoidsime kassid lapse magamistoast kõrvale, hoiame voodil päevatekki jms.
Ravimeid ei andnud (erandiks Ventolini inhalaator/ disk – n-ö SOS olukordadeks pluss lastearstist homöopaadi määratud terakesed) ning rohkem pole astma märku andnud. Laps on nüüd 14.
Kahjuks on tal puude õietollmuallergia ja ristallergia õuntele ning porganditele.
Kevaditi võtame õietolmuallergia leevendamiseks Kverilla-nimelisi kapsleid ja tundub, et probleem on kontrolli all (3 x ptüi).
Kiisud on rahul ja meie ka.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
