Esileht Pereelu ja suhted Peas täielik segadus

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )

Teema: Peas täielik segadus

Postitas:
Kägu

Oeh, olen täielikult segaduses. Olukord muudkui süveneb ja ei oska väljapääsu leida.
Oleme pere: mees, naine, 2 väiksest last (3a ja 7k). Olen terve oma elu olnud närviline, vihane ja äkilise loomuga. Kunagi teismeea lõpus diagnoositi mul depressioon ja sõin ravimeid umbes 6 kuud. Aitasid oluliselt. Mitu aastat hiljem, kui jäin ootama meie esimest last, olin meeletult õnnelik, ka lapse esimene eluaasta oli õnne ja rõõmu täis. Kuid mehega suhted ei olnud väga head, pidevad nääklemised lapse kasvatuse osas jms. Mina olen selline konkreetne ja pigem range, lastel peab olema enam-vähem paigas uneajad ja söögiajad, lühidalt öeldes tahan lapsi ikka kasvatada. Mehe poolest võiksid lapsed ise kasvada, et magama lähevad, kui tahavad, söövad, mida tahavad jms (mängib ta nendega küll).
Kui esimene laps sai 1,5 jäin, hakkasin vaikselt plaani pidama, et miskit õhtuti või kaugõppes õppima minna (oma erialal end täiendada vms), olin siis juba õhinas, et varsti saan ka kodust veidi välja). Aga ootamatult jäin ootama meie teist last. Ta oli planeeritud meil selle aja peale, kui suurem saab 3 või 4, kuid otsustas varem tulla:) Teine rasedus oli selles suhtes raskem, et pidi tegelema esimese lapsega pidevalt ja kuna esimene sündis veidi enneaegsena, siis kartsin , et teinegi sünnib enneaegsena ja üritasin end võimalikult palju \”hoida\”. See tähendas siis seda, et suurema lapsega kõhu kasvades ma enam joosta ja turnida jms ei saanud, teda väga palju sülle võtta ei saanud ja see tekitas minus stressi. Tegelikult tuli juba stress siis, kui rasedusest teada sain, sest tundsin, et ma olen väsinud. Ma juba mõlgutasin tulevikuplaane, et varsti kooli, siis tööle, kuid rasedusega läks see kõik jälle nulli.
Leidsin siis positiivsena asjaolu, et lastel tuleb väike vanusevahe, et tore koos kasvada. Leppisin ja üritasin olla positiivne. Teine laps sündis. Esimene poolaasta oli väga rahulik, oli küll unetuid öid, kuid võrreldes esimese lapsega oli palju lihtsam. Kuid mina olen jälle närvihaige. Iga päev ma korra vähemalt mõtlen, et pean mehe maha jätma. Mulle tundub, et üldse ei aita mind, tuleb töölt ja tegeleb lastega, kuid muud ei tee, nt peseb nõud, või teeb söögi. Ütleb mulle, et peaks mul ju poole lihtsam olema, kui aitab lapsi hoida. Oeh, olen väsinud, täiesti läbi põlenud. Lapsed on juba poolteist kuud vaheldumisi haige ja suurt toast välja ei ole saanud. Pea tossab otsas. Täielik masendus. Kirjutasin, et peast täiesti segi juba. Olen tähele pannud, et minu 3a tütar käitub täpselt samamoodi kui mina: käsutab, aegajalt karjub, närvitseb. Ma ei taha nii:( Olen alati tahtnud, et minu lastel oleks turvaline ja õnnelik lapsepõlv, kuid ma ise keeran selle nässu. Kui eile mehel õhtul ütlesin, et olen väsinud pidevast kodus istumisest, et tahaksin kasvõi kord nädalas mõneks tunniks kodust ja lastest eemale saada, siis ütles, mees sellepeale, et ma ei ole üldse pereeluks loodud, et tahan muudkui ringi tormata. See oli täiesti lõpp- ja ise ütleb mulle, et mõistab mind, kui ütlen, et olen väsinud ja mul raske. Eile sain aru, et ta tegelikult ei saa ikka üldse aru, mis toimub. Süüdistab mind ainult närvitsemises, kuid kui räägin, et võiks mind aidata, siis lastakse ainult ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kodust üldse välja ei saa, pidev rutiin. Oeh, peast ikka täitsa soe juba. Sain end välja elada. Vähe kergem hakkas.

0
0
Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Peas täielik segadus

Põhimõtteliselt ju tead, mis probleem on. pead kodust välja saama nädalas paar kolm korda.

Kui sina oled õnnelik, on teised õnnelikud ja saad seda õnne jagada. Kui oled masendunud võtavad lapsed oma osa..ja nii on.

0
0
Please wait...


Postitas:
Venice

RE: Peas täielik segadus

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kui eile mehel õhtul ütlesin, et olen väsinud pidevast kodus istumisest, et tahaksin kasvõi kord nädalas mõneks tunniks kodust ja lastest eemale saada, siis ütles, mees sellepeale, et ma ei ole üldse pereeluks loodud, et tahan muudkui ringi tormata. See oli täiesti lõpp- ja ise ütleb mulle, et mõistab mind, kui ütlen, et olen väsinud ja mul raske. Eile sain aru, et ta tegelikult ei saa ikka üldse aru, mis toimub. Süüdistab mind ainult närvitsemises, kuid kui räägin, et võiks mind aidata, siis lastakse ainult ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kodust üldse välja ei saa, pidev rutiin. Oeh, peast ikka täitsa soe juba. Sain end välja elada. Vähe kergem hakkas.[/tsitaat]
Ma nüüd ei saanud päris kõigest aru…Ütled, et mees tuleb töölt ja tegeleb lastega. Miks sa pead samal ajal seal kohal siis olema? Las mees tegeleb, sina mine tee oma asju-jaluta, tee trenni, külasta sõbrannasid. See ei ole normaalne, et sa seal kodus koguaeg istud. Kusagil pole ette nähtud, et just naine peab lastega kodus olema.

0
0
Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Peas täielik segadus

Ilmselt oled üleväsinud. Väikeste lastega ongi väga raske, aga hiljem läheb kergemaks. Mees ütles sulle halvasti sellepärast, et tema jaoks on ka palju pingeid ja stressi. Ta ka ilmselt alles harjub selle olukorraga, nagu sinagi.
Sina oled muidugi kõige väsinum. Rutiin ongi raske.
Usu, see aeg läheb mööda.

Teisest küljest: kui mõelda, et oled emana justkui õpipoiss, siis peaks ajapikku tulema vilumus ning mõned asjad, mis praegu närvidele käivad, võivad kunagi naudingut pakkuda.

Närvitsemise jms vastu aitab 4-nädalane naistepunatee kuur. Mulle mõjus imeliselt. Ma ei tea muidugi, kuidas imetamisele mõjub, aga samas: kui oled närvis, oled ka lastele kahjulik.
Peaasi, ära ka süüdista end, kui vahel närvis oled: kõik eksivad vahel.
Ja püüa magada. Ööpäevas paar tundi und rohkem võivad imet teha.
Igal juhul, jõudu!

0
0
Please wait...


Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )


Esileht Pereelu ja suhted Peas täielik segadus

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.