Kui inimene räägiks teile, et tajub teiste emotsioone, mida arvaksite?
Seda nimetatakse empaatiaks. Täiesti normaalne on tajuda teiste emotsioone, tujusid – kehakeel jmt reedavad seda. Nt kui minu käed on lumivalged, aga kael ja nägu punaselaiguline, siis saab igaüks aru, et olen ärritunud ja võitlusvalmis (veri koondub ajju), kui inimene muutub näost täitsa kaameks, võib ta olla hirmunud (veri koondub jalgadesse, põgenemisvalmidus). Kui inimene vastab sulle järsult, siis on ta ilmselt pahane su peale, solvunud vmt. Kui inimene naerab, on tal lõbus/rõõmus vmt. Ka võltsnaeru tunneb ära.
Kui räägiks, et tal teie suhtes tunded, kuid ei näitaks neid välja ja eelistab neid enda sees hoida?
No mis siin arvata, ju tal on tunded, aga ei julge välja näidata. Kui ta seda räägib, siis ta ju näitab välja. Osad ongi kinnised inimesed ja üritavad igati oma emotsioone variata – selline tüüpiline põhjamaine inimene – väljast tuim.
Kui hakkaks nutma keset juttu või oleks nutu äärel, pisarad silmis?
No sõltub ju jutust. Äkki nutt oli ärritav? Kui jutus endas midagi ärritavad ei tohiks olla, siis küsiks otse, et mis juhtus.