Teema: Pelgulinna ämmaemand sünnituse juurde

1.) Soovitan kindlasti võtta. Kui ei ole, siis võib vahetuda personal sünnituse jooksul mitu korda ja see tõmbab sünnitegevust maha.

2.) Millal sul tähtaeg on? Tahaksin ise M.Niitavit võtta, seetõttu küsin. Olen sünnitanud Aili Kütiga. Tema oli väga meeldiv ja kiidetakse ka väga, aga kuna ma olen väga loomuliku sünnituse pooldaja (st ma eeldaks et see ämmaemand mind üldse ei puutu ja ukse taga ootaks kui just äärmist vajadust pole), siis tema mulle ei sobi.

Kägu kirjutas:

Minu TA on augusti viimastel päevadel, aga kogu august pidi ka juba kinni olema.

Mul alles oktoober.

Minul ei olnud. Miks? Käisime Pelgus paljudel loengutel ja ausalt öeldes tundusid need ämmakad seal kõik väga meeldivad. Lisaks oli meil abikaasaga kodus põhjalik ettevalmistus. Sisuliselt kirjutasin enda sünnitusplaani ja muud soovid temale üles. Harjutasime, mõtlesime kõik läbi ja nii ta läks. Lõpuks tundsin, et mul pole vaja mingit personaalset ämmaemandat, kes suudaks mind kuidagi paremini aidata kui mees. Pealegi, on see ämmakas minu jaoks siiski täiesti võõras inimene, kellega ma ennast kunagi nii vabalt ei tunne, kui mehega.

Otsus sai õige. Mees oli terve aja mulle toeks, püsis väga rahulik, masseeris ja silitas lakkamatult, hoidis püsti ja aitas pikali, mõõtis vahesid jne. Sisuliselt jätsid ämmakad ja arstid meid suhteliselt rahule, valutasime kahekesi seal rahulikult. Intiimne oli. Aeg-ajalt käidi ukse vahelt kontrollimas, kuidas on ja andureid külge panemas. Presside ajal mees hõikas ukse vahelt, et nüüd on abi vaja. Selleks hetkeks olin mina nii omas mullis, et minu poolest oleks selle lapse võinud vastu võtta ka lumeinimene. Keskendusin asjale. Poeg sündis ühe pressiga, umbes 10 min. Õmblusi praktiliselt polnud, mõned sisemised. Valuvaigisteid ei kasutanud.

See on õige, et sul peab olema üks kindel tugi ja mingi voorimine ja sahmimine ja sada erinevat arvamust ei aita kaasa asjale. Kui sa oma mehe peale nii kindel ei ole, siis tasuline ämmakas ilmselt hea variant.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See on õige, et sul peab olema üks kindel tugi ja mingi voorimine ja sahmimine ja sada erinevat arvamust ei aita kaasa asjale. Kui sa oma mehe peale nii kindel ei ole, siis tasuline ämmakas ilmselt hea variant.

Mehe peale võid 100% kindel olla, aga see ei aita sind kui sulle satub ämmaemand, kes on totaalselt sinu põhimõtete vastu ja pressib sulle peale enda arusaama sünnitusest. Seda hetkel kui sa oled kõige haavatavam ja ei põgene enam kuhugile. Ka kõige ägedam mees on haiglas ämmaemanda ees kaitsetu, vajadusel võib ämmaemand ta sünnituselt lihtsalt eemaldada kuna mees segab tema tööd (loe: seisab oma naise soovide eest).
Olen ise seda korra kogenud, kuidas maailma toredaim ämmaemand ühel hetkel hakkas “sõbralikult soovitama” absoluutselt ebavajalikke sekkumismeetodeid, mis olid sünnitusplaanis välistatud. Kui muidu vedu ei võtnud, siis mainiti et muidu on keisrioht ja lapse toonid on kehvemaks läinud. Loomulikult oled siis kõigega nõus. Hiljem koos oma ala spetsialistidega sünnituslooga tutvudes oli selgelt näha, et kogu sekkumine oli puhtalt ämmaemanda enda mugavuseks ning oleks võinud hoopis olukorra hullemaks teha. Lapse südametoonid polnud kordagi kehvad.

Mina olen näinud, et mu mees suudab ja oskab vajadusel ka ise sünnituse vastu võtta, ilma kõrvalise abita. Olen tema peale täiesti kindel. Paraku haiglaseinte vahel puudub ka temal igasugune sõnaõigus, seal on vaja abiks kedagi, kes on süsteemis sees ja omab seal autoriteeti.

Mina oma 25h sünnituse juures ühtegi sellise suhtumisega personalitöötajat ei kohanud. Pelgus siis, november 2016. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik mingeid meditsiinilisi otsuseid peale suruda. Alati on võimalus küsida teist arvamust ju. Nimelt arsti oma ja selle peaks mees küll suutma välja nõuda. Ämmaemand ei ole tõsiseltvõetav siiski, kui on tarvis meditsiinilist arvamust. Lisaks, sa ju ise kuuled ja näed samuti oma lapse südametegevust, kui aparaat küljes. Samuti ei usu mina, et ämmaemand ilma mõjuva põhjuseta hakkab tugiisikut välja viskama. Loomulikult peab mees jääma rahulikuks ja konstruktiivseks ja küsima miks mitte ägestuma. See ei vii kuhugi.

Kui on tõesti selline ämmaemand, kes ilma meditsiinilise näidustuseta sekkuma kipub ja tugiisiku!! välja julgeb visata, siis tuleks tema nimi avalikustada ning loodetavasti tegid tema peale ka kaebuse.

Väga kurb on lugeda selliseid lugusid. Tõega. Õnneks minu näite varal võib öelda, et kindlasti kogu personal ei ole selline ja sugugi mitte kõik ämmakad. Vähemalt Pelgus mitte. Ma tõesti kätt südamele pannes ütlen, et nii arst, kui ämmakad olid mõistlikud. Mulle hakati andma antibiootikume sünnituse käigus, sest veed tilkusid algusest peale ja näiteks seda ma ei pea sugugi ebamõistlikuks sekkumiseks, kuna see vajalik põletiku vältimiseks. Samuti võin öelda aktiivsünnituse poole pealt, et sain ise aru, millal lapse südametegevus nõrgemaks jäi, kui aparaat küljes oli. See oli siis, kui ma ei hinganud piisavalt sügavalt ja seetõttu leian, et ka lapse südametegevuse mõõtmine, olgugi, et see on emale väga ebamugav, on äärmiselt vajalik ning mitte liigne sekkumine. Sain ju selle põhjal korrektiive teha enda käitumises. See, et mulle pakuti vahepeal naerugaasi, ei ole sekkumine.

Aga ehk läheb olukord aastatega ikka paremaks ja nö vanakooli esindajad surevad tasapisi välja. Teatavasti on aktiivsünnitus Eestis siiski veel noor ja selge see, et nii arstid, kui ämmakad täiendavad enda sellealaseid teadmisi jätkuvalt ja võibki olla, et on mõni eksemplar, kes siis on laisk ja lohakas ning ei tee seda. Ja kahetsusvaärselt sattus ka sinu sünnitust juhendama.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Väga kurb on lugeda selliseid lugusid. Tõega. Õnneks minu näite varal võib öelda, et kindlasti kogu personal ei ole selline ja sugugi mitte kõik ämmakad. Vähemalt Pelgus mitte. Ma tõesti kätt südamele pannes ütlen, et nii arst, kui ämmakad olid mõistlikud. Mulle hakati andma antibiootikume sünnituse käigus, sest veed tilkusid algusest peale ja näiteks seda ma ei pea sugugi ebamõistlikuks sekkumiseks, kuna see vajalik põletiku vältimiseks. Samuti võin öelda aktiivsünnituse poole pealt, et sain ise aru, millal lapse südametegevus nõrgemaks jäi, kui aparaat küljes oli. See oli siis, kui ma ei hinganud piisavalt sügavalt ja seetõttu leian, et ka lapse südametegevuse mõõtmine, olgugi, et see on emale väga ebamugav, on äärmiselt vajalik ning mitte liigne sekkumine. Sain ju selle põhjal korrektiive teha enda käitumises. See, et mulle pakuti vahepeal naerugaasi, ei ole sekkumine.

Aga ehk läheb olukord aastatega ikka paremaks ja nö vanakooli esindajad surevad tasapisi välja. Teatavasti on aktiivsünnitus Eestis siiski veel noor ja selge see, et nii arstid, kui ämmakad täiendavad enda sellealaseid teadmisi jätkuvalt ja võibki olla, et on mõni eksemplar, kes siis on laisk ja lohakas ning ei tee seda. Ja kahetsusvaärselt sattus ka sinu sünnitust juhendama.

Vot see ongi see, mida keegi mõistlikuks sekkumiseks peab. Ilma vastava hariduseta peadki paljut ebavajalikku vajalikuks. Minu sünnituse juures viibinud ämmaemand oli noorema põlvkonna esindaja, neid vanakooli omasid polegi Pelgus enam suurt järel. Koolitustel käivad nad kõik ühtemoodi, ilma käimata ei saa töötada sel alal.

Jah, kindlasti on suhtumine sekkumisse erinev. Aga loodan väga, et sa ei pea ebamõistlikuks AB manustamist põletiku vältimiseks või lapse südametegevuse mõõtmist. Sellisel juhul on meie põhimõtted siiski liiga erinevad ja ma ei soovi laskuda vaidlusesse. Küll aga ei oleks võib olla sellisel juhul mõistlik vastandada enda arvamust minule, kes ma üldjuhul usaldan arste ja nende tegevust. Ehk sobiks sulle tulevikus hoopis kodusünnitus ja diskussioon ämmaemanda üle, kes järgib haigla reglementi ei ole päris mustvalge kummaltki poolt.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Väga kurb on lugeda selliseid lugusid. Tõega. Õnneks minu näite varal võib öelda, et kindlasti kogu personal ei ole selline ja sugugi mitte kõik ämmakad. Vähemalt Pelgus mitte. Ma tõesti kätt südamele pannes ütlen, et nii arst, kui ämmakad olid mõistlikud. Mulle hakati andma antibiootikume sünnituse käigus, sest veed tilkusid algusest peale ja näiteks seda ma ei pea sugugi ebamõistlikuks sekkumiseks, kuna see vajalik põletiku vältimiseks. Samuti võin öelda aktiivsünnituse poole pealt, et sain ise aru, millal lapse südametegevus nõrgemaks jäi, kui aparaat küljes oli. See oli siis, kui ma ei hinganud piisavalt sügavalt ja seetõttu leian, et ka lapse südametegevuse mõõtmine, olgugi, et see on emale väga ebamugav, on äärmiselt vajalik ning mitte liigne sekkumine. Sain ju selle põhjal korrektiive teha enda käitumises. See, et mulle pakuti vahepeal naerugaasi, ei ole sekkumine.

Aga ehk läheb olukord aastatega ikka paremaks ja nö vanakooli esindajad surevad tasapisi välja. Teatavasti on aktiivsünnitus Eestis siiski veel noor ja selge see, et nii arstid, kui ämmakad täiendavad enda sellealaseid teadmisi jätkuvalt ja võibki olla, et on mõni eksemplar, kes siis on laisk ja lohakas ning ei tee seda. Ja kahetsusvaärselt sattus ka sinu sünnitust juhendama.

Vot see ongi see, mida keegi mõistlikuks sekkumiseks peab. Ilma vastava hariduseta peadki paljut ebavajalikku vajalikuks. Minu sünnituse juures viibinud ämmaemand oli noorema põlvkonna esindaja, neid vanakooli omasid polegi Pelgus enam suurt järel. Koolitustel käivad nad kõik ühtemoodi, ilma käimata ei saa töötada sel alal.

Jah, kindlasti on suhtumine sekkumisse erinev. Aga loodan väga, et sa ei pea ebamõistlikuks AB manustamist põletiku vältimiseks või lapse südametegevuse mõõtmist. Sellisel juhul on meie põhimõtted siiski liiga erinevad ja ma ei soovi laskuda vaidlusesse. Küll aga ei oleks võib olla sellisel juhul mõistlik vastandada enda arvamust minule, kes ma üldjuhul usaldan arste ja nende tegevust. Ehk sobiks sulle tulevikus hoopis kodusünnitus ja diskussioon ämmaemanda üle, kes järgib haigla reglementi ei ole päris mustvalge kummaltki poolt.

Olen kodusünnitust kogenud. Kestis samuti üle 24h ning algas lootevete puhkemisega. Ei olnud mingit vajadust AB manustada. Haiglas peeti seda samas olukorras aga möödapääsmatuks (meditsiinivaldkonna inimesena tean, et see pole tegelikult vajalik). Samuti kulges kogu sünnitus kodus ilma sekkumisteta kenasti, ei olnud vaja oksütotsiini, epiduraali. Haiglas olid need ämmaemanda sõnul möödapääsmatud.
Ma usaldan arste nii kaua kuniks ma ei näe põhjust nende motiivides kahelda. Miks nad sünnitusmajas liialt sekkuvad, on kirjas haigla reglemendis. Haiglal on vaja end ja oma töötajaid kaitsta. Ei saa läheneda igale sünnitajale individuaalselt, lüüakse ühe puuga, ühe juhendi järgi. Kui nii palju tunde möödas, peab tegema seda, kolme tunni pärast toda jne. Mõni paindlikum ämmaemand on nõus tund-paar viivitama, aga rohkem ta ei saa. Kui midagi valesti läheb, on temal vesi ahjus, kuna ta rikkus reegleid. Haiglal on väga raske teda kaitsta.
Mõtle ise, miks paljud haiglas töötavad ämmaemandad ja arstid oma lapsed kodus ilmale otsustanud tuua on. Kui nad haiglas sünnitamist parimaks viisiks peaksid, siis nad sünnitaksid ka ise haiglas. Ometigi väga paljud neist seda ei tee.