Teema: Pensionilesaamist ootan, kuid kas suudan ära oodata?

#3874042:

Enda vajaduste rahuldamine on pidevalt tagaplaanil, lastaks vähemalt siis väljagi puhata, aga ka seda ei.

Kas sex suudab sulle veel mingit rõõmu pakkuda ja päikest päeva tuua?

Aga eks ta ole jah, vene aeg said naised 55 aastaselt pensionile, nüüd rügad mitmed aastad rohkem. Samas on keskmine 55 aastane 2021 aastal hoopis kõbusam, kui oli sama vana inimene 1970 aastal.

Kui see sind lohutab, siis sa ei ole üksi. Mul on ka väga raske ja vastumeelne tööl käia, vahel istun hommikul parklas autos ega taha välja minna, sest siis hakkab pikk tööpäev jälle pihta. Ja asi ei ole konkreetses töös, vaid töölkäimises üldse: ma ei taha enam! Ma väsin ja tüdin väga ära ja elan ainult vabadest päevadest unistades. Vahel mõtlen, et ei tea ju üldse, mitu kevadet ja suve mul veel ees on või mitu neid enam-vähem tervena ees on ja ma ei tahaks surres mäletada ainult kohustust tööl käia. Oleks pensionil, saaks poole kohaga töötada ja elaks ära. Aga kuna pensionini on veel aastaid, siis tõenäoliselt enne suren, kui see aeg kätte jõuab, lihtsalt ei pea nii kaua vastu.

#3874155:

Mul ei peaks siia teemasse vanuse poolest asja olema, aga noh lugesin ja. Olen alla 50 ja täpppselt sama tunne! Ei jõua. Nüüd, kus vaktsineerimisjärgselt enamvähem sant ja üleni lödi olen, on töölkäimine vaev. Isegi mõte hangub kokku. Mõtlen vaid niipalju, kui just töötegemiseks vajalik. Jänni ei jää, aga mingit naeratust kah suul pole. Kodus teevad teised õnneks vajalikud toimetused. Hea, et lapsed enam tited pole, mõistus peas ja käed ka otsas. Pöörane on mõte, et pean veel ohjumalkuipalju aastaid tööl käima. Võibolla, kui ikka vägaväga ära väsin, siis lähen ühel kenal õhtul lihtsalt magama ja Jeesus viib mind endaga kaasa. ; P Ei tahaks samas kaasat üldse üksi jätta…ohjah. 🙁

Nii kurb, oled alati nii tore ja positiivne tundunud. Mis siis vaktsiiniga valesti läks? Ehk läheb ūle ja enestunne paremaks.

Äkki oleks võimalik tööl läbi rääkida ja jääda tööle väiksema koormusega? 50% või 75%

Ise peab ka suutma piire kehtestada – kahjuks juba elu on selline, et keegi meile aega ja raha juurde pakkuma ei tule selle tunnustuseks, et oled vaeva näinud ja palju tööd teinud.

Loodan, et saate mingitki puhkust ja kuidagi selle rahulikuma tempo endale välja nõuda. Läbipõlemine on selle kõrval midagi väga koledat – ja paistab, et kui juba sedasi kirjutate, on see kohe-kohe tulemas.

Hoog tuleb ise maha võtta, või teeb seda teie eest teie enda keha siis, kui seda kõige vähem ootate. Müstiline põletik, unetus, ärevushäired, hajameelsus, mälu probleemid, impulsiivsus… Kui sinna põhja juba satud, võib olla sealt üsna raske välja tulla.

<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Miks mulle tundub, et Eesti ühiskond seisab praegu ülal just minusugustel? Meie oleme kõigiga solidaarsed, meie hooldame oma vanemaid, saadame lastele välismaale õpiraha, maksame makse, millest mingi riik arvab heaks sinna ja tänna – vahel tundub täiesti ebaloogiline – raha laiali jagada.</span>

Pisut noorema inimese arvamus sellest – sul on küll õigus ja teie põlvkond (eriti naised) on tublid olnud, aga samas, natuke liiga tublid – olete end ära kasutada lasknud, nii tööl (ületöötatud, aga alamakstud) kui kodus (mees ei panusta sama palju), nii et on vist arusaadav miks ei taha järgmine põlvkond naisi samasugust koormust sellise näruse palga eest. Vähemalt teie (hetkel 55+ aastased) hakkate mingitki pensioni saama, minu (30-aastane) ja nooremate vanaduspõlveks on see süsteem peaaegu kindlasti kokku kukkunud, lihtsalt paarkümmend aastat veel teiste pensionite maksmise rõõmu meile ja siis keegi valitsuses kehitab õlgu. Seega, me peame juba noorena elu elama ja tervist hoidma ning ennast kellegi töötajana haigeks rügada (ei füüsiliselt ega mentaalselt) ei ole plaaniski.

Saan kohe 55 ja räägin ka, et nõuka ajal oleks juba pesnionile saanud, aga ma ei kujuta ennast pensionärina küll praeguses vanuses ette. Viimased 10 aastat olen iseenda tööandja, töötan kodus ja ilmselt sellepärast, ei ole töötegemises ka midagi vastumeelsest. Töö on osaliselt seotud ka laste ja noortega välitingimustes tegelemisega ning see ja nendelt tulev energia on nii innustav ja noorena hoidev, et ei lasegi vanaks jääda. Mõnikord olen täitsa õnnelik, et omavanustega väga ei suhtle, sest selles eas on tegelikult juba terviseprobleemid jms ja ma ei taha sellega kokku puutuda, aitab endagi omadest. Aga noortega tegelemine ei pane neile üldse mõtlemagi, nii tore 🙂
Ja kui on tervise tõttu selline päev, et olen väsinum, siis lihtsalt ei tee midagi muud peale voodis vedelemise.
Samas saan suurepäraselt aru neist, kellel on täielik tüdimus peal töölkäimisest. Mul tuli see 10 aastat tagasi ja siis tegingi täieliku kannapöörde.

Hästi kurb on lugeda, kui palju on õnnetuid naisi. Ma ise olen keskealine, maru õnnelik, töö on tore ja vaba graafikuga, jõuan liikuda, ringi sõita, sõpru on palju, laps suur ja raha piisavalt, et olla õnnelik. Ainuke, mis teeb muret, on vanemate tervis.

Aga selleks, et sinna jõuda, peab palju tegema. End üles töötama ja et olla õigel ajal õigel kohas, peab õnne olema. Ja kõige olulisem on mõelda positiivselt – mitte et kuidas ei saa, vaid kuidas saab. Võimalused on igal pool me ümber, tuleb ainult neist kinni hakata! Ja 55 pole veel maailma lõpp:)

Kas sa pole elus teinud sellist tööd, millega saaks varem pensile minna?=

#3874412:

#3874397:

Kas sa pole elus teinud sellist tööd, millega saaks varem pensile minna?

Kujutad sa ette, et igale ühele sellist võimalust ei avane? 🙂

Mida see tagantjärele targutamine siin nüüd aitab. Inimese mure on olevikus ja tulevikus.

Ma ei pea seda võimaluseks. See on sel juhul tagajärg, tervist rohkem kahjutava töö tõttu. Mitte võimalus.
Ja mis tagantjärele? Kas siis TA on öelnud, mis töid ta elus on teinud. Teinekord tasub selle koha pealt minevikku ka kaeda.
Ei saa selle “võimaluse” kohta ka ütlemata jätta, mis kord seltskonnas jutuks oli. Üks sugulane sai siberi pärast 10 a enne pensile ja üks naisterahvas sai öelda, et mis tal viga, sai nii vara pensile ja pension ka suurem. Kes aga sooviks sellist vedamist, et sind kahe aastasena sinna veetaks?

ma 58, jõudu ja energiat küllaga, aga sooviksin pensile minna, et oma asjadega tegeleda, mille jaoks pole aega, sest töökohustusi palju ja sissetulek vajalik, ma ei kujuta ette, kuidas pensioniga ära elan, apppii

#3874042:

Enda vajaduste rahuldamine on pidevalt tagaplaanil, lastaks vähemalt siis väljagi puhata, aga ka seda ei.

Tõsta oma vajadused ette! Raske uskuda, et sul on töö, mida teed 12 tundi või 16 tundi tööpäevas. Tuled koju ja siis tegeled iseendaga. Nädalavahetusel ka. Kelle vajadusi sa rahuldad? Lapsed peaksid sul juba suured olema, kui 55 ja üle oled. Mees võiks ka ise hakkama saada.

Kui tahad trennis käia, siis hakka lihtsalt käima. See on märkmikus kirjas ja lihtsalt lähed, kui see aeg kätte jõuab.

#3874480:

Varbaküüned liiga pikad? Parim mida lugenud olen.

Sul varvastel küüned ei kasva? Ja kui oled peaaegu penskar, siis arvesta, et need pole enam nii pehmed ja painduvad kui nooremana ning kui veel puusast kange oled, siis ongi jama majas. Pediküüri juurde ka ei ole aega minna, eks katsu siis olla.

Ma küll pole sellises vanuses nagu teemaalgataja, aga julgustaks ikka uut meeldivamat tööd otsima. Eks äraütlemisteks tuleb valmis olla ja neid mitte südamesse võtta, aga äkki midagi näkkab ja juba uued olukorrad-inimesed kandideerimisel aitavad vaimu virgeba hoida.

#3874099:

Mina 44, mulle meeldib tööl käia. Töö on mu hobi, kavatsen sellega edasi tegeleda ka siis kui kunagi peaksin pensionile jääma. Kuigi majanduslikult võiksin juba praegu töö tegemise lõpetada.

Ma arvan, et 55 pole veel hilja elus kannapööret teha ja leida töö, mis silma särama paneb. Töö, mida heal meelel teha ka pensionieas.

No mis töö see on, mis on hobi? Väga kohe huvitab, et mis on nii huvitav. Mina olen raamatupidaja ja ma tõesõna ei tahaks sellega enam 67aastasena, kui lõpuks pinsile saan, edasi tegeleda. Ma ei kujuta üldse ette, mis töö see võiks olla, mida 70sena teha tahaks.