Mul tekkis sama küsimus, kuidas ei jää aega endale 55 vanuses? Kui ma 55 saan, on noorim laps 24. Seega ammu kõik oma elu peal. Seda olen küll näinud ämma pealt, et mida lähemale 60 tuli, sest väsinud ja tüdinud ta tööst oli. Aga ta tegi tööd, mille oli valinud olude sunnil. Mingit liikumisharjumust tal polnud ja pole siiani, kaal on muudkui tõusnud. Väikeses kohas palju töökohti valida pole. Vahetused olid 12h pikad. Oma ema pealt nägin, et säras kuni pensionini. Natuke kurtis, et jaks pole enam see, aga pensile minekut lükkas edasi nii palju kui sai. Nüüd pensil, kujundab koduaeda, käib jõusaalis ja joogas. Väga tegus ja rahul. Teda toetab 50ndates alguse saanud hoolimist ja armastust täis paarisuhe. Ämm istub hommikust õhtuni teleka ees, üks seebikas ajab teist taga, sööb tohutult, võtab kaalus muudkui juurde ja muudkui vingub. Ülivähe liigub, ainult natuke aiatöid või 1km kepikõnd. oli müstiline, kui kiirelt ta vaimses mõttes mandus niipea kui pensile jäi. No mitte midagi enam inimesega rääkida pole. Oma mehega koos olnud üle 40 aasta, omavahel minimaalselt räägivad. Üks ving ja hala käib koguaeg. Mis öelda tahan, oleneb inimesest ikka väga palju.
Ise 44, käin pea iga päev trennis. Püüan hoida füüsist nii kaua kui võimalik. Toituda tervislikult. Vaimselt tunnen küll, et ülikooli küll enam ei viitsiks minna. Natuke hirmutab, et kodulaen vanuseni 63, aga kuna lapsed lendavad ikka 55ndaks kodust välja, siis võimalus väiksemale pinnale ehk kolida ja rahas säästa.