Teema: Pere kogu aeg kodus – lähen hulluks!

Ma ekstrovert, nagu ka mees ja teismeline. Päris mõnus aeg on olnud – reisimist igatseme kõik aga me pole kunagi nii palju aega vaid kolmekesi veetnud. Ja see on super olnud. Täiesti uued traditsioonid/naljad/isegi söögitraditsioonid on tekkinud. Olen nii mehe kui tütrega palju lähedasem, kui enne koroonat.

Issand kuidas ma saan TA aru, kõik on kodus, 2 last, mees, mina. Vahepeal käin kodust väljas jalutamas lõuna ajal sest kui 4 inimest kööki asjatavad siis ei talu seda enam. Mõnikord ärkan varahommikul et vaikust nautida.  Kogu aeg mingi pladin käib kodus, kogu aeg peab mõtlema kas kellegi tuppa võib minna sest istuvad seal kaamerad peal. Närvid on läbi. Mees ajab ka närvi, ei tea kas üldse tahan temaga enam elada, kogu aeg nina ees sul. Kogu aeg.

Meil on haudvaikus. Igaüks istub oma toas, teismelisel on uks vahel lukus ka, eriti veebitunni ajal, aga ma olen juba niigi aru saanud, et tema tuppa ei tohi lihtsalt niisama sisse astuda. Valitseb vaikus, kui keegi midagi kuulata tahab, paneb klapid pähe. Teismelisel on need juba pea külge kasvanud. Igaüks teeb oma arvutis tööd. Ainus heli on minu poolehäälsed monoloogid üle korteri.

#3651675:

No aga äkki saad omaette kolida? Milleks astuda suhtesse ja saada veel laps ka, kas üldse iseennast ei tunne?

Ps ise olen muidugi rahul. Lapsi pole, hetkel ei tööta, päevad läbi chillin üksi kodus, mees tööl.

masendav ju

#3651675:

No aga äkki saad omaette kolida? Milleks astuda suhtesse ja saada veel laps ka, kas üldse iseennast ei tunne?

Ps ise olen muidugi rahul. Lapsi pole, hetkel ei tööta, päevad läbi chillin üksi kodus, mees tööl.

Miks siis kohe omaette. Ehk aitaks ka lihtsalt kogu perega suuremasse elamisse kolimine?

Me oleme ka perekond introverte, kokku kuus tükki. Aga meil on piisavalt ruumi, et saaks ühekorraga kolm inimest igaüks ise toas arvutis tegutseda – neljas peab nagunii kaht väikelast valvama.

<p style=”text-align: left;”>

#3651621:

Ärge saage must valesti aru: mulle meeldib perega koos aega veeta, mees ja poeg on ka igati mõnusad ja mõistlikud kaaslased ja oleme alati palju koos olnud. Aga nüüd, mil juba varsti aasta otsa on kogu pere kodukontoris ja distantsõppel, tunnen, et mu närvid on viimase peal pingul ja kõik käib täiega pinda!</p>
Ise olen juba aastaid kodus töötanud, olen harjunud, et esimene pool päevast olen kodus omaette, ümber on rahu ja vaikus, teen tööd ja naudin kohvipause. Introverdina on see minu jaoks olnud ideaalne lahendus, oma suhtlemisvajaduse olen muul ajal saanud igati rahuldada. Koroona tõttu on mul see omaette olemise aeg nüüd täiesti puudu ja ma ei suuda sellega enam toime tulla. Üksi kodus olemise võimalus on minimaalne. Kui mees ja poeg on kodus, tunnen, et ei suuda isegi tööd sama efektiivselt teha, ikka keegi kolistab kuskil või räägib kuskil, sest neil on ju pea pidev online-ühendus töö või kooliga. Poeg harjutab hästi palju kitarri ja klaverit, mees tahab vahel muusikat kuulata või telekat vaadata … Ja pidevalt on veel tunne, et keegi tahab minult midagi või küsib midagi.

Poeg ikka kahe sõbraga suhtleb pisut ka internetiväliselt, käivad aeg-ajalt rattaga sõitmas või ühe sõbra koeraga jalutamas. Mees teeb ka vahel ratta- või jooksutiiru, siiani oleme ikka koos käinud, sest ise tahan ka ju välja saada. Eks võiksime ju ka eraldi käia, aga see ei lahenda tegelikult olukorda, need väljaskäimised on ju igal juhul varasemaga võrreldes oluliselt harvemad ja lühemad. Tunnen oma üksi kodus olemise ajast nii suurt puudust!

Mehele tundub kodust töötamine ja minu seltsis olemine meeldivat, aga temal on ka alati olnud oluliselt suurem suhtlemisvajadus. Ka poeg ei kurda meie seltskonna üle. Aga mina tunnen sisimas, et mul on täiega siiber. Piinlik isegi anonüümselt tunnistada, et oma pere sedasi häirib.

Südamest loodan, et see va koroona saab ometi läbi ja elu muutub normaalseks, enne kui ma ära keeran.

Ma ei saa viimased 5 aastat üldse aru naistest, kes suudavad mehega 24/7 koos elada ja olla. See on kohutav minu jaoks. Minu mees ja laste isa on kaugtööl ja ma ei loobuks enam kunagi oma ajast, rahust, stabiilsusest, oma käe järgi kodust. Meil on lastega omaette väga hea olla. Olen mehele selle ausalt ära ka rääkinud ja kui ta ka kodumaale kord naasma peaks, tuleb elada eraldi kodudes. Need on meil ka olemas. Tihti tuntakse kaasa üksikvanematele, aga teate saladust naised, omaette olla on nii hea.

Ja kes nüüd mõtlevad, et vaene mees, siis kunagi ma igatsesin, nutsingi vahel ja sain vastu resoluutse: “aga mida teevad meremeeste naised.” Läks aasta ja harjumusest sai sügav veendumus, ma ei taha kunagi enam elada mehega 24/7 koos. Külla on oodatud. Seda iseseisvaks, tugevaks, õnnelikuks naiseks kasvamise tunnet ei korva enam mehe najale nõjatuva “me sobime nii hästi” lillekese elu.

Minul on veel avatud kontor ka trepimademel. Mina olen lahendanud asja nii, et sulen end koos arvutiga kas magamistuppa, kõrvatropid peas, tekk üle pea ja uks kinni ( mul veel lukus ka, et lastele jõuaks kohale, et mul on segamatu tööaeg). Kooliabiks on kokkulepitud tunnid iga natukese aja tagant. Vahepeal toppisin kõrvatropid pähe ja suure külmkapi pakendamise papiga barrikadeerisin enda avatud kontori ära. Seletasingi perele, et efektiivse tööteemise tarvis on mul vaja illusiooni üksi olemisest. Ma ei tohi ei näha ega kuulda kedagi.

Õhtul teen õhtusöögi valmis ja lähen siis kaheks tunniks pilkasesse pimedusse otsmikulamp peas kõndima, kuulan muusikat või audioraamatuid ja olen omaette.

Saan täiesti aru. Mul on kevadest saati kodukontor, enne töötasin 1-2 päeval nädalast kodus, aga oli ikka võimalus ju kontorisse ka minna. Nüüd füüsilisel kujul kontorit enam pole, leping öeldi üles, vähesed allesjäänud töötajad töötavad kodus. Mehel on osaliselt kodus töötamine.

Ainuke nö normaalne tööaeg on mul, kuni lapsed on koolis (algklassid, nii et saavad kontaktõppel olla Tallinnas). Noorem tuleb juba 12ks koju, siis juba raskem keskenduda. Alustangi tööpäeva tavaliselt 7.30 ajal, kui nad uksest välja astuvad, et seda lapsed-koolis-aega võimalikult palju kasutada. Kui nad koju jõuavad, siis hakkab iga natukese aja tagant millegi küsimine, ühte asja vaja, teist asja vaja. Mis tähendab, et vahepeal tekivad töös katkestused, mille siis õhtusel töövälisel ajal tasa teen. Kogu aeg oleks nagu tööaeg, pole enam piiri isikliku ja tööaja vahel.

Alguses oli tunne, et mis see siis ikka on, kodukontor, väga hea ju, hoian hommikul ja õhtul aega kokku, selle võrra saab kodus midagi muud teha või jalutamas käia vmt. Aga praeguseks olen läbi põlenud.

Ilkumisel, et milleks lapsed ja mees üldse, kui neid ei taluta, pole mõtet. Sest vaevalt keegi peret luues arvas, et kunagi tuleb hakata laveerima ühel pinnal töö ja isikliku eluga. Meil on korter 3-toaline, seal 2 täiskasvanu “kontor” + isiklik elu. Teatud punktist, kui tuleb kodus töötada, tekivad keskendumisraskused, ajakasutuse kaootilisus hakkab kurnama jne. Võib-olla suuremate lastega on lihtsam, aga algklassilapsed ikka käivad väga palju midagi “jagamas”, midagi ütlemas, küsimas, nende omavaheline tegutsemine, kõned sõpradega jne – kõik see on pidevalt taustaks. Ei taha kogu aeg klapid peas magamistoas ka arvutiga istuda, klapid ise segavad keskendumist ja ma pole selliseid leidnud, millest kõrvad lühikese aja järel ei valutaks. Ja E-R on tööpäevad, mitte mingi chill lastega, et mängime lauamänge ja veedame kodus aega, enda töö tuleb ikkagi ära teha ja kui on tähtajad kukil ja kiired projektid ja see kasvõi pool tundi segamatut aega ongi ülioluline, siis lõpuks muutub väga kurnavaks.

Kui meil töökohas veel kontor oli, siis seal meil sellist taustamüra ei olnud, ei kuulatud valjusti muusikat, ei lobisetud niisama, üksteiselt küsisime muidugi tööasju ja arutasime teatud probleeme, aga mingit sellist melu, nagu kodus pidevalt ümber on, kontoris kindlasti ei olnud, sest töö nõuab täpsust ja tähelepanu, nii et kõik keskendusid oma käsilolevale projektile.

#3651731:

Ma ei saa viimased 5 aastat üldse aru naistest, kes suudavad mehega 24/7 koos elada ja olla. See on kohutav minu jaoks.

Menopaus on loomulik osa naise elust. Alati ei osata oma õnnetunnet seostada üleminekuperioodiga. Jõudu ja edu!

Hehee:) ma elan koos pubeka ja koeraga ja mul on ka kopp ees. Selline tunne, et ma pean kogu aeg kõigi teiste vajadusi rahuldama, aga mina? Pubekale meeldib kohutavalt minuga aega veeta, no ja mulle temaga ka teatud piirini. Minu lahendus ongi see, et ma lähen mõnel tööpäeval kontorisse ja puhkan seal. Esimese laine ajal oli kontor keelatud, siis veetsin päeva paar korda hotellis.

#3651761:

Minul on veel avatud kontor ka trepimademel. Mina olen lahendanud asja nii, et sulen end koos arvutiga kas magamistuppa, kõrvatropid peas, tekk üle pea ja uks kinni ( mul veel lukus ka, et lastele jõuaks kohale, et mul on segamatu tööaeg). Kooliabiks on kokkulepitud tunnid iga natukese aja tagant. Vahepeal toppisin kõrvatropid pähe ja suure külmkapi pakendamise papiga barrikadeerisin enda avatud kontori ära. Seletasingi perele, et efektiivse tööteemise tarvis on mul vaja illusiooni üksi olemisest. Ma ei tohi ei näha ega kuulda kedagi.

Õhtul teen õhtusöögi valmis ja lähen siis kaheks tunniks pilkasesse pimedusse otsmikulamp peas kõndima, kuulan muusikat või audioraamatuid ja olen omaette.

Haiglane

Väga hea teema, kui mõned õelad vastused välja arvata, siis huvitav lugeda ka vastuseid. Millised lahendused on leitud privaatsuse loomiseks, vaikuse vajaduse rahuldamiseks jne.

Ussitajatele. Minu kooselu algas 20 aastat tagasi, olin siis vaevalt 20 ja ega ma tõesti ei tunnistanud toona, et olen introvert. Sellistel inimestel oli karjäärivõimalus olematu. Tahtsin ikka normaalne kõva mimm olla, kellel rööpräheldes suu kõrvuni ja suhtlusring hiiglaslik. Ma talun tõesti palju, aga sellel on kõrge hind – tervis. Ajad on ikka väga palju muutunud ja on vaid positiivne, et aktsepteeritakse ka teistsuguste inimeste olemasolu.

Kontoris oli minul näiteks eraldi kabinet, kus töötas max kaks inimest korraga. Kohvipausid olid eraldi kööginurgas, keegi seal tööd teha ei üritanud.

Kabinetis aetakse tööjuttu, ei käi raadio, keegi ei vaata telekat ning keegi ei küsi pidevalt töösse mittepuutuvaid asju. Lisaks on klapid peas, kui pole vaja omavahel arutada. Kui juttu ajada tahtsin läksin kööginurka ja tavaliselt oli seal keegi ja sai suhelda just nii palju kui vaja oli.

Mina ei ole nii võimekas inimene, et suudaksin väga tihedat teksti lugeda, seal parandusi teha ning sama ajal vastata täiesti teisel teemal küsimustele, mis mu mõttelõnga iga 10 min tagant katkestavad. Kodus  panen ka klapid pähe, aga see üldiselt ei aita, kui silme ees ikka miskit virvendab või käisest sikutatakse, et emmeeee… 🙂 Jah, nüüd saab öelda, et mul kasvatamata laps.

#3651828:

Kuidas te kontoris tööd tegite? Seal ka ju teised inimesed oma häältega, kohvikoomistega, kõndimistega jne

Minul oli kabinetis vaid üks inimene peale minu, meie vahel oli riiul ja pealegi on ka tema vaikne ja töösse süvenenud inimene. Suhtleme lõunapausi ajal, mitte pidevalt. Põhiline on see, et tööl ei oodata minult tööväliseid asju, saan tegeleda korraga ühe asjaga. Kodus on pidevalt kas lastel õppimise mure või mees pahandab kõvahäälselt lastega, miks need enda järelt ei korista ja laga tekitavad, üks laps saab teise peale pahaseks, et see õppides häälega sõnu õpib, tema tahab ka keskenduda, aga keeldub seda tegemast elutoas, mõlemad tahavad just kabinetis õppida, aga üks vaikuses, teine häälekalt. Kolmandal lapsel on igav, kõõlub istepallil püsti ja põrutab täie hooga peaga vastu kivist ahjunurka jne. Mind ei sega see melu absoluutselt õhtuti kodus majapidamistöid tehes. Tööle keskendumisel aga segab väga, sest mu töö vajab väga süvenenud mõttetegevust.