Teema: Pere kogu aeg kodus – lähen hulluks!

#3651731:

<p style=”text-align: left;”>

#3651621:

Ärge saage must valesti aru: mulle meeldib perega koos aega veeta, mees ja poeg on ka igati mõnusad ja mõistlikud kaaslased ja oleme alati palju koos olnud. Aga nüüd, mil juba varsti aasta otsa on kogu pere kodukontoris ja distantsõppel, tunnen, et mu närvid on viimase peal pingul ja kõik käib täiega pinda!</p>

Ise olen juba aastaid kodus töötanud, olen harjunud, et esimene pool päevast olen kodus omaette, ümber on rahu ja vaikus, teen tööd ja naudin kohvipause. Introverdina on see minu jaoks olnud ideaalne lahendus, oma suhtlemisvajaduse olen muul ajal saanud igati rahuldada. Koroona tõttu on mul see omaette olemise aeg nüüd täiesti puudu ja ma ei suuda sellega enam toime tulla. Üksi kodus olemise võimalus on minimaalne. Kui mees ja poeg on kodus, tunnen, et ei suuda isegi tööd sama efektiivselt teha, ikka keegi kolistab kuskil või räägib kuskil, sest neil on ju pea pidev online-ühendus töö või kooliga. Poeg harjutab hästi palju kitarri ja klaverit, mees tahab vahel muusikat kuulata või telekat vaadata … Ja pidevalt on veel tunne, et keegi tahab minult midagi või küsib midagi.

Poeg ikka kahe sõbraga suhtleb pisut ka internetiväliselt, käivad aeg-ajalt rattaga sõitmas või ühe sõbra koeraga jalutamas. Mees teeb ka vahel ratta- või jooksutiiru, siiani oleme ikka koos käinud, sest ise tahan ka ju välja saada. Eks võiksime ju ka eraldi käia, aga see ei lahenda tegelikult olukorda, need väljaskäimised on ju igal juhul varasemaga võrreldes oluliselt harvemad ja lühemad. Tunnen oma üksi kodus olemise ajast nii suurt puudust!

Mehele tundub kodust töötamine ja minu seltsis olemine meeldivat, aga temal on ka alati olnud oluliselt suurem suhtlemisvajadus. Ka poeg ei kurda meie seltskonna üle. Aga mina tunnen sisimas, et mul on täiega siiber. Piinlik isegi anonüümselt tunnistada, et oma pere sedasi häirib.

Südamest loodan, et see va koroona saab ometi läbi ja elu muutub normaalseks, enne kui ma ära keeran.

<p style=”text-align: left;”>Ma ei saa viimased 5 aastat üldse aru naistest, kes suudavad mehega 24/7 koos elada ja olla. See on kohutav minu jaoks. Minu mees ja laste isa on kaugtööl ja ma ei loobuks enam kunagi oma ajast, rahust, stabiilsusest, oma käe järgi kodust. Meil on lastega omaette väga hea olla. Olen mehele selle ausalt ära ka rääkinud ja kui ta ka kodumaale kord naasma peaks, tuleb elada eraldi kodudes. Need on meil ka olemas. Tihti tuntakse kaasa üksikvanematele, aga teate saladust naised, omaette olla on nii hea.

Ja kes nüüd mõtlevad, et vaene mees, siis kunagi ma igatsesin, nutsingi vahel ja sain vastu resoluutse: “aga mida teevad meremeeste naised.” Läks aasta ja harjumusest sai sügav veendumus, ma ei taha kunagi enam elada mehega 24/7 koos. Külla on oodatud. Seda iseseisvaks, tugevaks, õnnelikuks naiseks kasvamise tunnet ei korva enam mehe najale nõjatuva “me sobime nii hästi” lillekese elu.

Mina mõtlen, et mitte vaene mees, vaid vaesed lapsed. Täiskasvanud otsustavad oma elukorralduse ise ja kui sobib visiitsuhe, siis pole kellelgi teisel midagi kobiseda, aga teie lapsed ei saa ju üldse oma isaga koos olla. Ja seda sinu soovil, sest sulle meeldib ilma meheta olla. Sulle võib ju sobida peamiselt üksi laste kasvatamine, aga lapsed ju siis ka võõrduvad oma isast, kui isa on ainult külaline, kes aegajalt ilmub. Lahutatud peredes toimub samuti selline võõrdumine suuremal osal juhtudest, sest paratamatult ei ole võimalik lastega, eriti väikeste lastega hoida paar päeva kuus kohtudes samasugust lähedust kui koos elades.</p>

#3651828:

Kuidas te kontoris tööd tegite? Seal ka ju teised inimesed oma häältega, kohvikoomistega, kõndimistega jne

Meil oli kontoris 3 inimest ühes suures ruumis, teistes ruumides samamoodi 2-3 inimest, olenevalt sellest, kui paljud kodus eelistasid teha. Igaüks oma arvuti taga ja tegi vaikselt oma tööd. Kuna kõigile oli vaikus ja keskendumine oluline, siis niisama pläramist oli harva. Teadsime ka, mis teistel parajasti käsil, nii et kui oli teada, et nt Maril kella 15ks 5-tunnine tõlge vaja kliendile ära teha, ajavaru pole, keeruline tekst, siis ei lähe ju keegi tema nina alla niisama ajaviiteks juttu ajama.

Siin keegi ka soovitas teha plaani, et mis kell keegi kodus mingeid ruume kasutab jne, selline asi on võimalik ilmselt tööga, milles on iga päev teada mida ja mis kell teed. Minu töös ei ole see võimalik, suhteliselt ennustamatu on, mis tõlkeid või tekstide kontrollimist mingi klient parajasti saata kavatseb. Koordinaator kirjutab, et kas saad võtta, tähtaeg selline ja selline, ja hakkad tööle. Mis tööd veel poole tunni pärast või päeva pärast tulla võivad, seda ei tea vanakuratki. Hea, kui on 1-2 suurt ja pika tähtajaga tööd käes, aga tavaline tõlkija tööpäev võib olla ka selline, et kirjutatakse, et kliendil oli  eile juba vaja ja äkki teed poole tunniga 😀 Või klientide keeleküsimuste korral, et vaata kohe üle ja vasta. Mis tähendab, et mul ongi just sel hetkel seda vaikust ja keskendumisvõimalust vaja, mitte mingil tabelisse märgitud ajal. Samamoodi oleneb mu mehe töö suuresti klientidest, mida tellitakse, mis materjale, kuhu objektile. Mõni päev on kõne kõne otsa ja väga palju sellise tabeliga seinal, et mis kell keegi vaikselt töötada tahab ja mis kell on koosolek, olukorda ei lahenda. Ja pane sinna juurde veel 1. ja 2. klassi laps, kes mõlemad ikka käivad spontaanselt midagi küsimas ja rääkimas, ei hakka kuskilt tabelist vaatama, et kas võib või mitte, või ei arvesta tülli minemisel sellega, et äkki emme teeb tööd, me nüüd ei kakle. Ja ongi järjekordne “tore” tööpäev.

#3651919:

Lahutatud peredes toimub samuti selline võõrdumine suuremal osal juhtudest, sest paratamatult ei ole võimalik lastega, eriti väikeste lastega hoida paar päeva kuus kohtudes samasugust lähedust kui koos elades

Kõik kahutatud pered ei ole ühesugused ju. Enamikus nendes lahutatud peredes, mida mina näen (ja kaasaarvatud mu oma lapsepõlvepere), on isa vaata et rohkem lastele saadaval kui varem. Varem ja jah füüsiliselt laps võis isa sagedamini näha, kulgemas diivani, teleka ja külmkapi vahet. Pärast lahutust aga on suhtlemine sageli hoopis sisukam. Lapsega kohtudes kohtutakse tõesti lapsega ja tegeldakse temaga, mitte ei viska isa tugitooli käntsu ja ei sukeldu mobiiltelefoni. Kasvõi üks veerandtunnine lasteaiast koos tulemine ja jutustamine on kahtlemata lähedusttekitavam lapse ja isa vahel, kui terve tund, mil isa diivanil nohiseb ja viskab vaid lapsele kaks pilku, kui laps kilkab.

Elan juba 12a nii. Mehega mõlemad kodukontoritest töötame, lapsi on kolm ja hulluks pole veel läinud. 🙂

#3652196:

Mina saan küll TA aru ja absoluutselt ei kritiseeri. Meil sarnane olukord ja asi ei ole pere mittearmastamises, vaid kogu see Covidi teema ja sellega kaasnevad elumuutused on tinginud selle olukorra. Inimesed on erinevad, erinevad suhtlemisvajadused ja minul on täpselt samuti vaja seda paari h päevas, et olla üksinda.

Ärka varem 🙂 Kasutan ise seda nippi, et ärkan 4.30 ja need hommikused vaiksed tunnid on hindamatud. Magama lähen ka varem, et 7-8h und täis saada.

#3652229:

Õnneks suur maja. Mehe kontor teisel ja minu kontor esimesel korrusel. Hilisteismelisel oma tuba + eriti tihti teda näha ei ole kuna sõprade juures või trennis. Ruumi ja vaikust jätkub. Koer on õues ja kassil pole seltskonnast sooja ega külma ????

Aga mis mind on ära tapnud – kahe söögi valmistamine päevas st. lõuna ja õhtusöök. Tunnen ennast nagu poole kohaga kokk. Sellest on tõeliselt kõrini kuigi süüa teha armastan. Soovitus – tee toit kaheks päevaks meil ei toimi kuna mees ja poeg mõlemad söövad kahe eest (no trenni teevad ka mõlemad iga päev, siis tõsist trenni mitte metsakõndi). ja nii suuri potte mul ei ole kuhu mahuks kolmele inimesele 2 söögikorda..

Meil teeb hommikusöögi igaüks ise (ka keaheksaastane laps) ja kui õhtusöögist pole midagi üle jäänud, siis läheb praegusel erandlikult ajal lõunasöögiks lihtsalt kaks purki purgisuppi patta ja selle paneb keema see, kellel esimesena kõht tühjaks läheb. Ma lihtsalt keeldun keset tööpäeva lõuna ajal kokk olemast. Aga investeeri suurde potti. Minul käib vahel suguvõsa külas, seega on mul pada, kuhu mahub ka 20 inimese kartulipuder sisse. Teen suure hunniku kartuleid mitmeks päevaks ja siis soetan külmkappi mingeid viinereid, sardelle, pihve, salatimaterjali. Igaüks siis lõuna ajal võtab keldrist pajast kartulid, külmkapist valmistootena lihakraami, teeb mikrolaineahjus soojaks ja lõigub mõne tomati-kurgi kõrvale.

#3652245:

#3652174:

Selleks peab ikka väga suur palk olema, et oma raha eest kontori üüri lubada.

Isegi 4 tärni hotelli saab 25.-/päev.

Arvestades, et minu päevanetopalk (ainult tööpäeviti) on 60 euri (ei ela Tallinnas), siis 25.- päev on ikka väga suur protsent sellest sissetulekust.

1) osad kodukontorid ei ole ju kohustuslikud vaid soovituslikud. Keegi teist saaks ehk ikka ka mõnel päeval nädalas kontoris käia.

2) minu töökoht toredas (hetkel üsna hõredas) kontoris maksab 120 eurot kuus.

3) paljudest kommentaaridest kumab läbi, et 2 täiskasvanut + ÜKS teismeline ei suuda oma elu niimoodi korraldada, et kõik “ellu jääksid”.

Kui tõesti kontorisse ei lastaks, siis leiaksin lähedusest ikkagi mingi tühja töölaua, kus segamatult oma tööd teha.

#3651725:

#3651722:

#3651675:

No aga äkki saad omaette kolida? Milleks astuda suhtesse ja saada veel laps ka, kas üldse iseennast ei tunne?

Ps ise olen muidugi rahul. Lapsi pole, hetkel ei tööta, päevad läbi chillin üksi kodus, mees tööl.

Miks siis kohe omaette. Ehk aitaks ka lihtsalt kogu perega suuremasse elamisse kolimine?

Me oleme ka perekond introverte, kokku kuus tükki. Aga meil on piisavalt ruumi, et saaks ühekorraga kolm inimest igaüks ise toas arvutis tegutseda – neljas peab nagunii kaht väikelast valvama.

No ega see suuremasse elamisse kolimine pole ka alati nii lihtne, üle enda varju ikka ei hüppa. Ju me siis pole suutnud suuremat elamist endale lubada. Ja ma ei leiagi, et me elamine meile tavaolukorras väga väike oleks: elame kolmekesi neljatoalises korteris. Muidugi tahaks oma suurt maja, aga seda pole paraku võimalik soetada.

võib ju ka koroona ajaks üürida ühe väiksema koha nn kontoriks, kus saad siis ise endale sobival ajal “tööl käia”.

#3651779:

#3651731:

Ma ei saa viimased 5 aastat üldse aru naistest, kes suudavad mehega 24/7 koos elada ja olla. See on kohutav minu jaoks.

Menopaus on loomulik osa naise elust. Alati ei osata oma õnnetunnet seostada üleminekuperioodiga. Jõudu ja edu!

Arva ka sina, mis soovid ja olgu see mis on.  Siiski enne 40 see sinu diagnoos ei saabu. Väiksem laps saab 3. Ma nimetaksin seda vabadusemaitseks, mis saadud.

#3652229:

Õnneks suur maja. Mehe kontor teisel ja minu kontor esimesel korrusel. Hilisteismelisel oma tuba + eriti tihti teda näha ei ole kuna sõprade juures või trennis. Ruumi ja vaikust jätkub. Koer on õues ja kassil pole seltskonnast sooja ega külma ????

Aga mis mind on ära tapnud – kahe söögi valmistamine päevas st. lõuna ja õhtusöök. Tunnen ennast nagu poole kohaga kokk. Sellest on tõeliselt kõrini kuigi süüa teha armastan. Soovitus – tee toit kaheks päevaks meil ei toimi kuna mees ja poeg mõlemad söövad kahe eest (no trenni teevad ka mõlemad iga päev, siis tõsist trenni mitte metsakõndi). ja nii suuri potte mul ei ole kuhu mahuks kolmele inimesele 2 söögikorda..

Söögitegemine oli see, mis mind märtsikuus ära ehmatas, kui terve meie väike pere kodukontorisse jäi. Esimese nädala kokkasin usinalt, ja mulle eriti ei meeldi süüa teha, aga pärast tegime perega koos plaani.
Lõuna- ja õhtusöökidega tuleb töönädalal 10 toidukorda. Kolm toidukorda teen mina, kolm mees, kaks teismeline ja kaks korda tellime söögi. Kes mille eest vastutab või kas tellime, lepime hiljemalt sama päeva hommikuks kokku.
Hommikusöögiga pole probleemi, seda me sööme alati koos ja teeme vaheldumisi.

Minu jaoks on huvitav vaadata, mis probleemid inimestel tekivad. Ise ei tuleks poolte pealegi.

Meie peres kolm last. Neljane, 2.klassi põnn ja 7. klassi pubekas. Praegu siis ainult keskmine käib koolis aga ta juba kell 12 kodus ju. Mehega mõlemad kodus.

Minu töölaud on magamistoas, mehel elutoas. Pubekas osaleb onlinetundides oma toast.

Reeglid on lihtsad. Kui uks on kinni ja/või klapid on peas, siis mõjuva põhjuseta segada ei tohi. Vajadusel on tööpäevad nö nihkes st üks alustab tööga juba 7 ning teine toimetab lastega ja siis õhtul vastupidi. Kuna nagunii kõik kodused, siis enam ei ole minu jaoks oluline, et just 9-5 tööd teen. Lapsed õhtul nt vaatavad multikaid, siis teen ka kell 8 tunnikese tööd. Seega jällegi päeval vahepeal tunnikese tegelen lastega jne.

Rahu ja vaikus ongi oma toas, uks kinni või siis lähen koeraga metsa vms.

Minu jaoks on mõistetamatu, kui kurdetakse, et 7-8 aastased ei saa aru ja kogu aeg segavad. Me pidasime märtsis kohe pere koosoleku. Esimene nädal pidi aeg-ajalt lastele reegleid meenutama aga edasi pole probleeme olnud.

Ainus asi, millest ma puudust tunnen on kvaliteetaeg mehega kuna vanavanemaid ei julge laste juurde lubada aga väikseid suuremale pikalt kaela ei taha jätta.

#3652877:

#3652708:

mõjuva põhjuseta segada ei tohi

Ja mis see mõjuv põhjus prouakese jaoks on siis, kas siis kui maja põleb, tohib segama tulla? Või mis te perekoosolekul paika panite. Ma ei oskaks lapsena küll valida, mis on ema jaoks mõjuv põhjus ja mis mitte.

Ma ei tea, minu laste jaoks see ei ole probleem. Kunagi ei tulda keset koosolekut vinguma, et igav on vms. Samuti kui on mingi probleem nt kukkus üks kord tass maha, siis ei tulda karjudes vaid vaikselt. Enne koosolekut alati ütleme ka lastele seda ning täpsustame olukorda. Nt ütlen lastele, et see on tavaline koosolek, kui midagi on, võite tulla mu juurde. Või et nüüd algab väga oluline koosolek, palun minge issi juurde, kui vaja ning ärge väga kõvasti mürage. Suhelda tuleb lastega.

Perekoosolekul selgitasime lastele olukorda. Seda, et vanemate kodus olemine ei tähenda, et iga päev oleks puhkepäev ning me saame kogu aeg nende päralt olla. Samuti seda, et kõigil on keeruline aga kõik koos saame ilusti hakkama. Samas teisest küljest on perele aega rohkem ja kõik naudivad seda paindlikkust.

Loen neid soovitusi endale ise kontor üürida ja mõtlen, et mis palgad küll neil inimestel on, kes arvavad, et 25 eurot päeva hotellitoa eest või 150 eurot kuus kontoritoa eest ongi OK ise maksta. Pigem säästan selle raha, krt teab, kauaks seda töökohtagi üldse veel on. Samas praeguses majandussituatsioonis vabakutseliseks ei kiirusta ka hakkama, praegu vähemalt haigekassa firma poolt olemas. Meil on aasta jooksul 3 inimest koondatud ja firma päris kõvasti tegevust koomale tõmmanud, kevadel kärbiti ka palka. See, et füüsilist kontorit enam pole, on ka osa firma “päästepaketist”, et püsima jääda.

Mingi aeg kaalusin raamatukogus töötamist, aga minu kodu lähedal harukogus käib üsna palju rahvast, nii et see edasi-tagasi voorimine ei ole ka parem. Käivad kahe lähedal asuva kooli õpilased + niisama lugejad. Ise või lastega sealt raamatuid laenutamas käin, siis on isegi lugemissaali osas alati mitu inimest ja neid, kes raamatuid laenutamas käivad, ka omajagu.