Teema: Pere koos ja ühistegevus

#3729691:

Minu meelest sellist peretunnet niimoodi järsku üks päev looma hakata on keeruline. See peab kuidagi olema algusest peale orgaaniline. Toredad perega koosolemise hetked on ühine õhtusöök, nädalavahetuseti ka lõunasöögid, koos grillime, hakime, katame ja koristame. Lisaks teeme me palju sporti koos, vahel kombineerime ka: ema-poeg, isa-tütar vm. Siis vahel vaatame filmi koos või mingit saadet, pärast arutleme, mis ja kuidas.

Lisaks on meil palju maalolemist, no seal on iseenesest õhtuks kõik grilli ümber jälle. Veel oleme me muidugi väga palju reisinud, et kui vanal heal “kiire elu” perioodil on vähem koosolemist olnud, kompenseerisime selle 2-3 reisiga aastas.

Jah koos reisimine toob pere lähedasemaks. Tänu minu abikaasa harrastusele oleme iga kevad vähemalt 1 kuu Eestist ära sobivamas kliimas perega ja suvel tolgendame kaasas erinevatel võistlustel. Ja nii lapse sünnist saadik. Kui poiss sai 16 siis ütles meile otse, et tema ei soovi enam meiege koos jälle Hispaaniasse või Itaaliasse kaasa tulla. Ei tirinud teda vägisi kaasa, käime siiani kahekesi ja poeg käib oma sõpradega reisimas või on kodus. Samas kui kõik kodus oleme siis igapühapäevane pannkoogihommik või lõuna on ikka jäänud traditsiooniks, ei ole sunnitud aga keegi vabatahtlikult vahele ka ei jäta. Ka vähemalt kord kuus kogu pere ja sõprade perega koos restoraniõhtu.

Mingeid ühiseid puzzleõhtuid ega muud taolist pole organiseerinud. Küll aga käivad poja sõbrad minu abikaasaga meie kodus kaarte mängimas. Ja huvi ei näi raugevat.

#3729743:

Sõime koos. Siis hakkas vanem laps oma toas süüa tahtma. Algul keelasin küll. Aga lõpuks loobusin. Siis hakkas teine laps oma tuppa minema söögiga. Ka keelasin. Vaidlesime. Nii võtab temagi oma söögi ja kaob oma tuppa,et õppida vaja. See oli suur viga et ma ei sundinud laua taga sööma ja arvestasin nende tahmist süüa oma toas.

Pannkookidega oli meil traditsioon. Aga see ajavat paksuks….

Iga pühapäeva söök vanaema juures… seda meil pole kunagi olnud. See oleks armas. Aga meie peres pöörduks ka see vist mõtteks-miks peab iga pühapäev arvestama sellega. Ja eks see oleks kohustus ka vanaemale. Ei tea ju kas seda võtaks kui armsat traditsiooni või kohustust mis hakib ära pühapäeva tegemised.

Kuidas on pereliikmetel võimalik niimoodi üksteisest eemalduda ? Pole kunagi käsu korras kedagi ühisele õhtusöögile ajanud, see on loomulik, et kõik söövad laua taga koos, mitte peadpidi oma arvutis, mingit eraldi sundust pole küll pidanud rakendama. Samuti suhteleme kogu aeg omavahel, peaaegu täiskasvanud poeg tuleb tihti õhtul alumisele korrusele meiega telkut vaatame ise enne kommenteerides ‘ma olen seda filmi näinud’ ja istubki meiega koos, teinekord jälle lendab õhinal oma telefoniga meie juurde mingit tema meelest ägedat videot näitama. Isaga käivad hommikuti koos jooksmas, reedeti saunas (ka sõbrad on tihti kaasas).

Ma ei tea see on kuidagi loomulik peredünaamika meie jaoks, ei teadnudki, et teistmoodi ka saab.

#3732012:

#3731490:

Küsimus on, kas on midagi, millega su lapsed tegelevad, mida sa hindad ja oled isegi huvitatud? Või puudub see üldse, et ainult negatiivseid näiteid tood siin. Mehega sul on ju neid asju…

Nad tegelevad õppimisega. Millegi muuga mitte.

Õppeainetes on küll paar ainet mis mulle pakub hhvi ja meeldib. Ma ise pole seda koolis õppinud. Aga lapsele see ei meeldi. Seega pole ka seda koos tegemist.

No siis ei jää vist tõesti muud üle, kui sul nukralt tõdeda, et teie pere on sellised omaette nokitsejad. Ja see ei pea üldse halb olema. Peaasi, et ikka viisakad olete vähemalt üksteise suhtes, austate üksteist ja ei sõimle.

Loodan, et su lastel ikka pole ainult õppimine vaid on oma sõpru, kellega sotsiaalset elu elada ja vähemalt vahel rääkida (netis suhelda) – sõbrad on reeglina teismelise eas juba olulisemad kui vanemad.

#3732165:

Ega siis midagi, aastate pärast saad kord aastas kahjuks lastelt vaid postkaardi. Kui sina nende vastu huvi üles ei ole näidanud ja nendega lähedaseks saanud siis ei teki ka iseenesest kunagi tulevikus mingit sidet. Jääb üle vaid peeglisse vaadata …

Ei pruugi nii olla. Teismelised on teismelised ja ema on ema. Teismeliste kehakeemias on see juba kirjas, et nad peavad oma vanematest võõranduma ja kõik, mis vanemad teevad on nõme. See ei tähenda, et see alati nii jääb, tulevastes elustaadiumites leitakse sageli tee ema ja isa juurde tagasi.

Olulisim on siiski kodus hoida sellist vaba ja aktsepteerivat õhkkonda. Need tortsud teismelised võivad isegi kunagi tänama tulla, et ema neile liiga pinda ei käinud, aga oli siiski  alati olemas. Alati valmis kuulama, kui keegi tahaks rääkida (kuigi nad kunagi ei taha…).

Minul emana on hoopis endal koroonaajal tekkinud sest pidevast sunnitud koosolemisest nii suur tüdimus, et just mina olen see, kes ei viitsi praegu midagi koos perega teha, vaid tahaks klapid pähe panna ja omaette ekraani taga istuda!

Tuttav teema. Ma olen ka ise väsinud perega olemisest või õigem on öelda, et olen väsinud sellest, et ma kunagi üksinda ei ole.
Aga kui teismelised on päev otsa oma tubades, on mul ka paha ja vale tunne. Nendega on nüüd taas samad probleemid nagu 2-aastaselt olid. Näiteks keeldub 14-aastane matkama minemast millegi muu kui valgete tennistega, ise kusjuures tahab matkale tulla. Talvel külma ilma ja lumega ka ainult madalad jalanõud, lumi tuleb sisse ja jalg külmetab, siis lapsuke hädaldab pisut, aga järgmisel korral tahab samad jalanõud panna.
Kord läksime nii välja, et ma teadsin, et teismelisel hakkab külm, aga ta keeldus omale rohkem riideid selga panemast ja tulimegi üsna kiirelt tuppa tagasi, see oli talvel.
Õhtusöögid sööme küll alati koos ja nädalavahetustel ka hommikusöögi mis on pigem lõunasöök, sest selleks ajaks kui teismelised ärkavad oleme mehega ühe kannu kohvi juba ära joonud. Õhtuti 21 paiku sööme mingi õhtuse näksi ja vaatame kõik koos mõne sarja ühe episoodi. Praegu on meil “Modern family” aeg.
Aga mõnikord vaatame filme ka, kuigi see on ülikeeruline protsess leida kõigile sobiv film.
See pidev perega ühes majas koos olemine on mulle nii mõjunud, et ma ei suuda enam raamatuid lugeda, mis varem oli mu kõige lõdvestavam ja nauditavam ajaviide. Võtan raamatu kätte ja ei suuda keskenduda lugemisele kui varem ei suutnud raamatut käest panna.