Teema: pereelu ja (kõrval)suhted

Tahaksin laiendada ühe eelkirjutaja mõtet.
Oletame, et suhtes teised teemad klapivad, ent ühel partneril tekib miskipärast võimetus seksida ja seda pika aja jooksul – libiido nullis, hormoonravi ei aita, tervislikud põhjused jne.
Kas sel juhul pole egoistlik eeldada, et partner peab aegade lõpuni seksita elama? Nagu koer heinakuhja otsas – ise ei söö ja teistele ei anna.
Ma lubaks kindlasti oma partneril sel juhul kasutada võimalust. Ei ole nii palju julmust, et teda oma lühikese roostes keti otsas hoida, partneri üks ja ainuke elu seeläbi enda probleemide tõttu tuksi keerata. Elada on kah vaja!

#3280670:

Tahaksin laiendada ühe eelkirjutaja mõtet.

Oletame, et suhtes teised teemad klapivad, ent ühel partneril tekib miskipärast võimetus seksida ja seda pika aja jooksul – libiido nullis, hormoonravi ei aita, tervislikud põhjused jne.

Kas sel juhul pole egoistlik eeldada, et partner peab aegade lõpuni seksita elama? Nagu koer heinakuhja otsas – ise ei söö ja teistele ei anna.

Ma lubaks kindlasti oma partneril sel juhul kasutada võimalust. Ei ole nii palju julmust, et teda oma lühikese roostes keti otsas hoida, partneri üks ja ainuke elu seeläbi enda probleemide tõttu tuksi keerata. Elada on kah vaja!

Läbirääkimiste teema sellisel juhul. Pealegi kas te tõesti arvate, et kõikide petvate meeste ja naiste kaaslased on tervislikel põhjustel võimetud seksima? Neid on, aga nad on petmiseteemades raudselt vähemuses. Vaadata tuleb oma ringkondades ringi, et me kõik teame, et on petiseid, aga kas te võite öelda, et nende kaaslased on haiged selles osas?
Me võime vähemustest rääkida, aga reaalsus on see, et seda tehaks enamasti muudel põhjustel. Põhjuse leiab tegija alati. Sest iga asi kõlbab selleks. Isegi see, et naisel on päevad või söök ei maitsenud. Siis on ju elu kohe nii ull, et muidu ei saa, “kuri saatus/ eesti klassika

Seks, seks, seks. Justnagu oleks suhted ainult seksis kinni. Mind näiteks häiriks tunduvalt enam see, kui mu mees hakkaks meie suulist hüüdnimede mängu kellegi teisega tegema kui see, et ta läheks kellegagi BDSM mänge mängima, sest mind viimane ei huvita ning kui ta selleks omale sobiva partneri leiab, siis lasku käia. Olen ise olnud nii armuke (nojah, mõni ei pea just käteseksi päris seksiks, aga oli selline “käsikiimlev suhe”) kui ka “võtnud kõrvalt”.
Esimesel puhul – mul oli lähedust vaja, mees oli abielus (kuigi elas suurema osa aja naisest eraldi ja veetis tööl pikki päevi, ka ilma minuta) ja minust sisse võetud. lapsed olid tal suured, oma kodusest elusta ta midagi ei rääkinud. Mina sain temalt seda, mida tahtsin – tähelepanu ja hellust, mingit ühist tulevikku me kumbki ei näinud ega ehitanud.
Teisel puhul oli asi omamoodi irooniline: armastus oma mehe vastu tekitas ka soovi n-ö erootiliseks ja seksuaalseks eneseväljenduseks. Paraku mu mees sellest aru ei saanud, kuigi ma üritasin seda igal viisil selgeks teha: jutuga, kirjalikult, näitlikult… ei midagi. Siis tegin iha-sse konto (seda tõika ma mehele mainisin, kuid see ei tekitanud temas mingit nähtavat reaktsiooni), kohtusin erinevate meestega, paari samasuguse probleemiga mehega ka jagasime oma erootilist külge (mille vastu meie püsipartnerid huvi ei tundnud). Siis sain aru, et see ei lahenda minu jaoks probleemi, lõpetasin ära. Mingil hetkel vist hakkas mehele mu varasem jutt pärale jõudma, nüüdseks on intiimelulised probleemid lahenenud.

#3280118:

Mina olin petetava rollis ja ütlen ausalt, inimene, kes oma perekonna reedab, ei ole austust ja lugupidamist väärt. Liiga argpükslik ja silmakirjalik, et oma kõrvalsuhe otse ja ausalt üles tunnistada. Salajased sahkerdamised ja seda kõike perekonnale veedetud aja kõrvalt. Lastega ja naisega koosveedetud aeg läheb armukesele. Rääkigu need petjad kohe ära, et ei soovi abielu ja astuvad välja, aga sedasi lõhkudes ja lammutades on kõige hullem, mis oma perekonnale teha saab. Ei taha enam koos olla, siis ole aus ja otsekohene, astu suhtest välja sirge seljaga. Usu mind, see on kõigile osapooltele lihtsam, kui seljataga petmine. Ma ei kujuta ette, mis nende petjate peas üldse toimub, teadlikult lähevad petma, jätavad lihtsalt lapsed ja naise koju ning armukese juurde. Kuidas saab selline inimene oma perekonnast hoolida, isegi oma lastest hoolida, keda sa niiväga soovisid. Ja mis kõige tobedam, siis asjade väljatulekul hakatakse lubama maad ja ilmad kokku, kuidas ikkagi ei taheta lahutust, kuidas perekond kõige olulisem, kuidas armastab abikaasat jne. Kui sa oled mõne sellise manipulaatori ja petise otsa sattunud, siis ole hea, mõtle mitu korda, enne kui tegutsed. Kui mehel on kusagil laps/lapsed ja abikaasa, aga tema kohtub sinuga salaja, pane lihtsalt korra ennast selle abikaasa asemele, kas sa sooviksid et sulle nii tehakse. Lõpuks taandubki kõik lausele, “ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”.

Mis ajakulust sa nüüd räägid? Siin, Perekoolis, on ju suhtumine, et armukesele kulub max 10 minutit et kotid taha keerata, keegi ju ei veeda aega selle teise naisega. Nüüd korraga on see lühike aeg nii korvamatu kaotus, et sa tunned ennast kohe hooletusse jäetuna.

#3280282:

Olen tema käest 2x ausalt luba küsinud, et hästi elame koos, aga ma otsin omale armukese, ma vajan siiski ka mehe tähelepanu. Sellega ta nõustunud ei ole.

Miks sa luba küsid? Täisti valesti lähened asjale. Sa peaksid teda lihtsalt teavitama, et oled seda tegemas. Kõik. See pole veel juhtunud, tal on see võimalik veel ära hoida, kui mitte-siis ei saa ta öelda, et teda peteti. Sina oled ausalt oma kavatsustest teada andnud.
Pole üldse välistatud, et temal see armuke on.

.

#3280773:

Lapsi te ju armastate võrdselt? Või oma vanemaid?

Nii on ka “petmisega”. Ei pea olema halb teine suhe või halb seks. Mõnele meeldib mitu inimest.

Just nii ongi. Olemasolev suhe on hea ja seks selles suhtes on hea. Need meeldimised on erinevad. Nende suhete alus ja eesmärk on erinevad.

Seda on tõesti keeruline mõista, miks oma abikaasale kohe ei öelda, et mul pole enam sinu vastu tundeid ja ma lähen nüüd teise juurde. Ju on põhjus siis ka abikaasas, kes hakkaks nii või teisti hüsteeritsema. Selles mõttes vist vahet pole, kas lahkutakse kohe või petetakse aastaid – keegi saab haiget nii või teisiti. Petmise puhul on muidugi ka võimalik, et abikaasa ei saagi aru ja kodus on endist viisi rahulik.
Ise olen olnud armukese rollis, kellest vähem kui aastaga sai petva mehe uus elukaaslane ehk siis minu mees julges oma abikaasale väga kiiresti hüvasti öelda.

#3281642:

#3281382:

Seda on tõesti keeruline mõista, miks oma abikaasale kohe ei öelda, et mul pole enam sinu vastu tundeid

Kes ütles, et pole abikaasa vastu tundeid? Mõnikord petekase just sellepärast, et need tunded on tugevad, aga nad ei saa soovitud vastust (küsimus pole ainult seksis) ja kui siis leitakse sobiv isik, kes on valmis seda soovimatut armastust vastu võtma, siis ongi petmine. Ja ongi kahed või enamadki tunded. Nii abikaasa kui armukese vastu.

See on üks võimalik stsenaarium, aga neid on teisigi.

Stereotüüpseid on väga vähe.

Eks see üks demagoogia ole.

Stereotüüpne on klassikaline mehe ja naise suhe. Mida tänapäeval püütakse pisendada, välja vabandada vaheldusrikkuse ja põnevuse soovimisega ellu, luues peene nimega nn kõrvalsuhteid, mis tegelikult on kaaslase ürakasutamine ja lihtsalt petmine ehk ringitõmbamine paljudel juhtudel. Kui tegemist oleks nii vabameelsete inimestega, kes liigitavad kerge käega – kõik need inimesed meeldivad mulle, kõiki neid armastan ma omal moel, igat erinevalt – see on ajupesu. Kui oleks vabameelne, vaba suhte harrastaja, kellele meeldivad paljud vastasugupoole inimesed ja seksi abielu kõrvalt võetakse ka vaba käega, siis sellist asja ei tehta salaja. Tule kapist välja ja ütle, kes sa päriselt oled. Võimaliku stsenaariumi panevad mees ja naine ise paika. Isegi, kui seda iga päev ei räägita, teab teine pool alati, kas ja kuidas suhtuks tema reetmisese.

Probleemid tekivad petmisest ja enese serveerimisest kellegi teisena. Minulgi pole midagi kobiseda nende inimeste kohta, kes on vabad ja elavad nagu tahavad, lubades ka teistele elu, mida need tahavad.

Väga õigesti kirjeldatud, enam paremini ei saakski seda kõike kirjeldada. Kahju on sellest, et neid isekaid tegelasi leidub üsna palju, kes oma kaaslastest ei hooli. 🙁

#3280762:

Mina sattusin siis sellese olukorda – petetuna.
Küllap jah, oli põhjusi, miks petja pettis. Neist rääkinud ta muidugi ei olnud.
Sahkerdamine kestis aastaid.
Kuniks mina otsuse vastu võtsin ja lihtsalt minema astusin.
Praeguseks võtan asja – et ju nii siis pidigi olema.
Aga mida ma küll ei soovi – ja seda võiks petjad aktsepteerida – ma ei soovi suhtlust.
Ja ikka ja jälle saan eksmehelt sõnumeid, et leppigu ma ometi ja et nii hea oleks kui kõik saaks hästi läbi. Ei aitäh, ei soovi suhtlust ega lipitsemist. Laske mul olla kilomeetrite omaette. Ja kui satumegi kuskil miskipärast kokku – siis palun hoidke lihtsalt eemale. Ma tõesti ei igatse perekondlikku idülli inimestega, kes varem must lihtsalt läbi vaatasid. Aastaid.

Imestan mulle pandud miinuseid.
Mille eest? Et ma suhelda ei taha selle naisega?
Aga miks peaks suhtlema?
Meil väikseid lapsi pole. Mingit lastekasvatust meil eksmehega jagada ei tule. Elame erinevates linnades. Suhtleme erinevates seltskondades. Miks peaksime me üldse suhtlema?
Lapsed ja isa saavad oma asjad omaette aetud. Sinna vahele mind vaja ei ole. Mingite kasvatusküsimustega me tegelema ei pea. Mingit hooldusõigust jagama ei pea.
Miks peaks mingi suhtlus eksnaise ja uue naise vahel olema? Jõulupühadel või? Või kus?

#3281911:

Andestamine on tugevuse märk. Ma annan andeks, et nii käitusid ja meil oli mingil perioodil koos hea olla. Andestatud.

Aga siit läheb piir ja edasi elame eraldi. Anna luupainajale “oma haud” vms ja liigu edasi.

See pidem korrutamine, tugevad andestava..Petmist, reetmist ei pea andestama, ole siis tugev või nõrk. Seda enam, et üldjuhul petis ei soovigi andestust, pigem kirub, et vahele jäi.

Üldiselt inimene ikkagi mõtleb ja kaalub ning teeb valiku sellest lähtuvalt.

Minu kogemus elust – suurem osa inimesi ei mõtle ega kaalu. Ükskõik, millises elu küsimuses. Elatakse voolust kantuna, mõnikord haaratakse soodsast juhusest kinni, aga enamasti isegi ei märgata mingeid võimalusi, mis elu võiks muuta. Kõik need juhtumis, et miks partneri ei tee otsust minema kolida kui uue leiab, on selle väljendus. Keegi ei mõtle nii: teen nüüd oma abikaasale haiget, loon kõrvalsuhte. Ei, enamasti minnakse võimaluse vooluga kaasa ja kohe kindlasti ei mõelda ja kaaluta. Enamasti, mitte alati. Kuid väga üksikud kõrvalsuhted tekivad mingist õelusest ja varjatakse ka seetõttu, et “milleks tüli teha”. Nagu varjatakse teisigi tegevusi, mis partnerile ehk ei meeldi, olgu selleks mõni tegevusala, rahakulutamise viis või lävimine sõpruskonnaga — kõik see, mis teisele poolele ei pruugi meeldida või mille suhtes on kahtlus, kas see teisele poolele meeldib. Välditakse konfrontatsiooni – enamik teeb seda ühes või teises elu olukorras (tööl, sõpradega jne). Kõrvasuhted ei erine sellest mitte millegi poolest.

#3282840:

#3282785:

kui ta teadlikult juba petma läheb, siis Ta Ei HOOLI

Vastupidi, kui ta tuleb ja räägib, siis ei hooli. Kuni püüab salajas hoida, siis just hoolib. Nii irooniline kui see ka ei ole. Kui ei hooli, siis marsibki minema. Kui on kama, siis ei varja. Hoolib ehk omamoodi, hoolib ehk mitte “tunnetest”, aga hoolib ühiselust, mida ei taha kaotada.

Uskumatu, paneb perekonna keerulisse olukorda, mõtleb ainult iseenda heaolule ja rõõmule ning ikka veel hoolib, tule taevas appi! Peaks ju niipalju mõistust ometi olema, et aru saada, üldjuhul tuleb kõrvalsuhe avalikuks. Juhtub see aasta, paari, 5 aasta pärast, aga välja see tuleb. Ma olen ka täiesti nõuse, et kahju ei ole mitte oma perekonna kaotusest, vaid sellest et see kahepalgelisus ja reetmine avalikuks tuli ja petjal lihtsalt on häbi ja piinlik, muud midagi.

#3283167:

Kokkuvõttes, kui on kõik hästi, ei tule kolmandat suhtesse. Kui kaaslane petab, tuleb koos peeglisse vaadata. Sa tõmbad ligi inimesi, keda sul just parasjagu vaja on, et õppetund saada. Pigem on suurem probleem see, et inimesed ei julge teisi maha jätta.

Süüdi on petis, sest põhjuse leiab ta alati. Petise teisel poolel võib olla kümme põhjust, kuid kõik ei peta. Loogiline oleks siis ju, et need, kes ei peta, neil on ideaalsuhe või?

#3280101:

Mina petsin oma eksmeest.

Omavahelised suhted olid meil selleks ajaks juba paar aastat tagasihoidlikud olnud, füüsiliselt tõrjus ta mind viimase aasta enne lahkuminekut. Elasin päris korraliku depressiooni läbi, mõeldes noore naisena, mis mul viga on, et ma oma mehele ka enam ei meeldi ning arvasin, et ilmselt ma ei hakkagi enam kellegi meeldima.

Kuniks tuli keegi, kes pööras tähelepanu. Alguses nautisingi vaid seda, lõpuks läks meie suhe ikkagi lähedasemaks ka. Teadsin kohe, et sellest midagi pikemat ei tule, aga nautisingi lihtsalt seda, et olen kellelegi oluline.

Tagant järgi kaine mõistusega mõtlen, mis mul arus oli (tegu polnud üldse minu tüüpi mehega, kellega oleksin näinud ühist tulevikku), aga just see sai indikaatoriks, et oma vana suhte lõpetasin – selja taga sahkerdamine mulle tegelikult ei meeldinud, kuid ilmselt ilma temata elaksime eksmehega endiselt edasi elu, kus kumbki polnud rahul, kuid midagi selle muutmiseks ka ei teeks.

Selle kõrvalsuhte lõpetasin üsna kohe pärast kodust ära kolimist.

Miks ta sind tõrjus? Äkki ta sai aru, et sul on armuke ja kõhkles.
Aga miks sa oma eksmehega ei proovinud suhet korda ajada, sest armukesega ei tulnud ka midagi välja. Miks sa ei üritanud mehega selgeks rääkida mis sulle suhtes häirivaks osutus vaid läksid mingit armukese teed. Loomulikult iga võõras mees tahab seksi ja on ka valmis rohkem selle nimel tähelepanu kinkima, aga seda trikki peaks oskama läbi näha või mis?