Ma tõesti lihtsalt ei oska ega tea enam mida teha. 20-aastane laps elab veel minu juures. Kuna ta jättis paar aastat tagasi kutsekooliõpingut pooleli, oli ta sunnitud tööle minema, sest ega mina ju ei pea täiskasvanut inimest ülal pidama. Suhted meil pole head ja kui julgen ennast kehtestada, siis vastatakse mulle igasuguste süüdistustega. Meil on kokkulepe, et maksab mulle iga kuu 50 eurot kommunaale. Nüüd teatas, et tema kandis 25 eurot, kuna oli kaks nädalat kodust ära. Minul on tunne, et noored oleks nagu mingi vaimse puudega. Kui mina oleksin kaks nädalat kodust ära, ei arvestaks ju keegi, et me võtame küttearvest selle maha. Nüüd ütlesin talle, et uurin, kas saan ühe korteri peale teha erinevad üürilepingud, et minu lapsest saaks lõpuks täiskasvanud inimene ja õpiks elementaarsetesse asjadesse panustama. Peale seda kanti kohe ka teine 25 eurot ja öeldi, et nüüd oled sa lihtsalt minu korterikaaslane, aga mitte ema, sest emaks sa ei sobi. Olen tal palunud ka asjad pakkida ja kuskile kolida, et kus saab 50-euro eest korterit üürida, aga tema vastus on selline, et tal on minu juures oma tuba olemas ja tema ei lähe kuskile. Nii siis ongi, kui mina end kehtestan, hakatakse vastu ülbitsema ja ette heitma, et ma ei sobi üldse lapsevanemaks, kuna olen oma elus väga palju vigu teinud. Kuna mul on piisavalt eluaastaid, siis tean ma ju oma halbu-ja häid külgi isegi ja väga inetu on, kui oma laps hakkab selliseid asju ette heitma, aga näed, ära ka ei koli. Enesekehtestamisega seoses arvab minu laps, et ma olen hull ja peaksin ravimeid tarbima ja pikemaks ajaks ravile minema ja ime kah, et teised on mulle rohkem pere est, kui sina. Temale on nüüd pere eest tema pruudi pere, aga sinna pole vist ruumi kolida. Põhikoolihariduse kohta ütles mulle nii, et on jäänud sellepärast sellise haridusega, et mina ei võimaldanud tal edasi õppida. See aga ei ole tõsi, sest ise oli ta lohe. Kehvade hinnete pärast ta gümnaasiumisse ei saanud ja kutseka jättis viimase kursuse pärast pooleli. Kõigele sellele lisaks, on ka nüüd see, et ega ma tegelikult ei tea, kui haiged ta põlved on, aga ajab asju, et ajateenistusest täielikult ära saada. Praegu sai ta pool aastat pikendust. Minu põhimõte on, et mehest võiks mees saada ja hakata vastutust võtta, aga tema lahmib, nagu oleks süütu ja vaimse puudega ega saa asjadest aru isegi selles mõttes, et kui sa oledki kaks nädalat kodust ära, ei ole sul kommunaalmaksetes allahindlust. Nii oma emaga üldse ei käituta, aga ma ei oska ka enam midagi teha. Kas eladagi nüüd vaikides ühes korteris edasi, nagu võõrad? Kas võttagi neid sassiläinud suhteid nii nagu ongi? Praegusel momendil on mul endal kõige sellepärast nii kehv olla, et mõtlen, miks üldse enam olemas olla 🙁
Teema: Pereelu ja suhted täitsa sassis
Ju ta sinna sõjaväkke ikka läheb poole aasta pärast, sinna võetakse nüüd ju kõik, kes vähegi jalul püsivad. Tagasi tulevad nad sealt enamasti täiskasvanutena. Kannata ära.
Sa oled siia varem ka kirjutanud, eksole?
Ega sellest ausalt öeldes aru ei saa, mis vahet sellel 50 Eurol on – on teda või ei ole. Probleem on ju muus. Üürilepingu jutt on mõttetu, sa ei hakka ju oma poega kohtusse kaebama.
Selline ta sul on nagu on (kasvatatud). Lepi või viska siis välja? Asjad välja, lukud vahetusse. Ta on ju teovõimeline, täiskasvanud inimene, käib tööl ja saab hakkama. Muide, kus ta pool kuud oli?
Nii kurb teemaalgatus. Kas sa oled poega kogu aeg üksi kasvatanud? See võib tõesti eluisu ära võtta – oled teinud omast arust kõik lapse heaks ja lõpuks on tulemus selline.
Kasvatamise rong on läinud. Nüüd tuleks vaid võimalikult valutult lahti lasta ja loota, et küll elu õpetab. Nojah, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Jõudu sulle!
Sa oled siia varem ka kirjutanud, eksole?
Ega sellest ausalt öeldes aru ei saa, mis vahet sellel 50 Eurol on – on teda või ei ole. Probleem on ju muus. Üürilepingu jutt on mõttetu, sa ei hakka ju oma poega kohtusse kaebama.
Selline ta sul on nagu on (kasvatatud). Lepi või viska siis välja? Asjad välja, lukud vahetusse. Ta on ju teovõimeline, täiskasvanud inimene, käib tööl ja saab hakkama. Muide, kus ta pool kuud oli?
Ikka viska välja, pärast läheb metsa…
10 korda mõtle enne kui kedagi välja hakkad viskama
Täiesti huvitav on mõelda, milline on inimene, kes soovitab teisel oma lapse välja visata, nagu mingi koera või kassi, viska välja
Vaatate koos kõik kulud-tulud üle.
Täiesti huvitav on mõelda, milline on inimene, kes soovitab teisel oma lapse välja visata, nagu mingi koera või kassi, viska välja
Ohh, kui dramaatiline!
See “viska välja” oli lihtsalt üks utreeritud väljend selles kontekstis. Oma küsimuse osas eks mõtle siis teemaalgataja peale – see oli tema enda soov, üks lahendusvariantidest, et poeg leiaks omaette elamise. Pakkusin täpsed sammud, mida selleks vaja teha (näiteks)
ise sa sellise lapse kasvatasid
see, et ta vähem kommunaale kandis, oli tegelikult mõistetav. sel ajal ta ju vett või elektrit ei kulutanud, sinu sööki ei söönud jne. ainus kulu oli sel ajal keskküte (kui see on), seega oleks võinud teha kiriku keset küla, nt 30 või 40 eurot, oleksid mõlemad võitnud.
seda juttu lugedes jääb sinust emana kehv mulje küll.
hakatakse vastu ülbitsema ja ette heitma, et ma ei sobi üldse lapsevanemaks, kuna olen oma elus väga palju vigu teinud.
tõenäoliselt on poja lapsepõlv üsna ebastabiilne olnud? palju kolimisi ühest üürikast teise jne? isa tõenäoliselt pildilt kadunud?
see, kui lapsel on põhikoolis hinded nii kehvad, et gümnaasiumisse ei saa, on ka ema viga- paljud lapsed vajavad õpiabi – kas sa aitasid lapsel õppida? ära üritagi öelda, et laps ise oli luru jne – alaealise lapse eest vastutab tema vanem, laps ise ei oma veel piisavalt (elu)tarkust
ise sa sellise lapse kasvatasid
see, et ta vähem kommunaale kandis, oli tegelikult mõistetav. sel ajal ta ju vett või elektrit ei kulutanud, sinu sööki ei söönud jne. ainus kulu oli sel ajal keskküte (kui see on), seega oleks võinud teha kiriku keset küla, nt 30 või 40 eurot, oleksid mõlemad võitnud.
seda juttu lugedes jääb sinust emana kehv mulje küll.
hakatakse vastu ülbitsema ja ette heitma, et ma ei sobi üldse lapsevanemaks, kuna olen oma elus väga palju vigu teinud.
tõenäoliselt on poja lapsepõlv üsna ebastabiilne olnud? palju kolimisi ühest üürikast teise jne? isa tõenäoliselt pildilt kadunud?
see, kui lapsel on põhikoolis hinded nii kehvad, et gümnaasiumisse ei saa, on ka ema viga- paljud lapsed vajavad õpiabi – kas sa aitasid lapsel õppida? ära üritagi öelda, et laps ise oli luru jne – alaealise lapse eest vastutab tema vanem, laps ise ei oma veel piisavalt (elu)tarkust
kuidagi on ikkagi inimtüübist ka kinni, milline inimene kellestki saab – mina olen väga hästi hakkamasaav ja mu vend, ks kasvas samadel vanematel ja samas kodus, on täielik ludri ja arvab, et kõik peavad tema elulemist rahastamaja toetama, ühelgi töökohal kaua ei püsi jne. Kus vanemad vea tegid temaga, aga mitte minuga, ei tea. Pigem tundub, et iseloomust ja veel mitmest seletamatust faktorist sõltub see, kes kellestki kasvab.
Soovitada ei oska midagi, minu ema ei saa ka kuidagi oma puugist lahti, ikkagi oma poeg jne.
Kusjuures mu vend on ka samasugune, et välja ei koli. Me mõlemad samamoodi kasvanud ju sama kasvatusega ja väikse vanusevahega. Ühest sai ludri, kes ainult teiste arvelt elada oskab ja teisest normaalne ühiskonna tegelane.
Need, kes siin tegid etteheiteid nendele, kes soovitasid välja visata ütlen ma vaid seda, et teinekord armastuse näitamiseks on tarvis lahti lasta. Vast isegi ajutiselt katkestada suhteid. Mu täditütar oli selline, kes visati välja elamisest, kui ta oli 19-aastane. Õppida tüdruk ei soovinud, tööl käis ka nii nagu jumal juhatas ja lihtsalt mölutas päevad läbi ja hängis sõpradega. Kui ta pidi ise hakkama saama, siis leiti kiiresti uus töökoht, varsti oli mees ja korter olemas, ning pisipere tulekul. Ma arvan et ta oleks siiani diivanil hänginud, kui ta ema poleks teda omal ajal välja tõstnud. Tagantjärgi nende suhted paranesid isegi. Kuigi suhtluses oli vahepeal 4-aastane paus.
Üritan kaasa mõelda, kuidas teda mõtlema panna. Kõige mõistlikum oleks temaga rahulikult maha istuda ja pere eelarve paika panna. Sinu tulud ja sinu kulud. Tema tulud ja kulud. Võrrelge koos neid ja küsi ta käest, millised on tema ettepanekud ja nägemus? Kui ta näeb ära, mille peale sina oma sissetulekust kulutad ning tema, siis on ka võrdlus olemas. Samuti küsi ta käest, mismoodi ta plaanib oma eluga edasi minna? Millised on ta plaanid? Kui tal plaani pole, mingitki nägemust, siis üldiselt selles vanuses võiks midagi juba ette mõelda. Või üürigu sõpradega korter mitme peale ja saabki oma elu normaalselt enda rütmis elada. No see siin minu nägemus, kuidas ehk panna teda mõtlema. Nii, et käsin ja nõuan, hilja kahjuks. Tal vanust nii palju, et see ei tööta enam. Aga teispidi sul pojale kulud väikesed, sa ei teha teada, millised kulud on vanemale, kui laps välismaal ülikoolis. Mul käib ja peabki ise toime tulema, arvestama eelarvega ja majandama.
see, kui lapsel on põhikoolis hinded nii kehvad, et gümnaasiumisse ei saa, on ka ema viga- paljud lapsed vajavad õpiabi – kas sa aitasid lapsel õppida? ära üritagi öelda, et laps ise oli luru jne – alaealise lapse eest vastutab tema vanem, laps ise ei oma veel piisavalt (elu)tarkust
Mina näiteks lihtsalt südamest vihkasin koolis käimist, mingi õpiabi soovituse peale oleks sellise soovituse pakkujaid lihtsalt ogaraks pidanud. Tänaseni, pärast eliitkoolide ja ülikooli lõpetamist, koolis käimist ei salli, aga õppida meeldib. 20-aastane võib vabalt ka täiskasvanute gümnaasiumisse või kutsekasse minna, praegu on ikka tema enda viga, et kodus passib ja kõiki teisi oma probleemides süüdistab.
Sellepärast istugi maha ja vaadake üle koos need kulud ja tulud, et su poeg hakkaks mõistma, mis midagi maksab. No vaadake ka üle ühised kulud.
kuidagi on ikkagi inimtüübist ka kinni, milline inimene kellestki saab – mina olen väga hästi hakkamasaav ja mu vend, ks kasvas samadel vanematel ja samas kodus, on täielik ludri ja arvab, et kõik peavad tema elulemist rahastamaja toetama, ühelgi töökohal kaua ei püsi jne. Kus vanemad vea tegid temaga, aga mitte minuga, ei tea. Pigem tundub, et iseloomust ja veel mitmest seletamatust faktorist sõltub see, kes kellestki kasvab.
Kusjuures mu vend on ka samasugune, et välja ei koli. Me mõlemad samamoodi kasvanud ju sama kasvatusega ja väikse vanusevahega. Ühest sai ludri, kes ainult teiste arvelt elada oskab ja teisest normaalne ühiskonna tegelane.
pigem on asi selles, et emad kipuvad poisse rohkem nännutama kui tüdrukuid. eriti siis, kui poiss on noorem. tüdrukut suunatakse/sunnitakse rohkem tegema, nagu paljud naised võtavad ka ise enamiku kodustest asjadest enda kanda, mees las puhkab peale tööpäeva.
mul endal on ema ja onu samasugused – ema kolis noorena kodust välja oma elu peale, onu aga jäigi emakoju elama, sest vanaema arvas, et ega ta ise kusagil hakkama saa ja silma vaja peal hoida. see, kuidas tütar hakkama saab, teda muretsema ei pannud, küll saab.
No ühiseid kulusid kokku olekski ainult 130 eurot. Mul ei olegi selle vastu midagi, et ta kannabki iga kuu 50 eurot ja praegu olen loobunud selle suurendamisest ka kümne euro võrra, sest ma ei jaksa enam siin maid jagada. Tulla aga põhjendusega, et tema oli pool kuud ära ja maksab ainult 25, ei ole ikkagi normaalne.
samas vett ja elektrit ta selle poole kuu jooksul ju ei kulutanud, aga sulle maksma nende eest ikka pidi. kui sina oleksid ka pool kuud ära, siis oleks ka sinu vee- ja elektriarve väiksemad kui tavaliselt, miks siis mitte temal? tõenäoliselt panustas ta ka pruudi juures elades oma kulude katmisesse ning sinust oleks olnud normaalne temalt ka nt 10-15 eurot vähem küsida
Peale seda kanti kohe ka teine 25 eurot ja öeldi, et nüüd oled sa lihtsalt minu korterikaaslane, aga mitte ema, sest emaks sa ei sobi. Olen tal palunud ka asjad pakkida ja kuskile kolida, et kus saab 50-euro eest korterit üürida, aga tema vastus on selline, et tal on minu juures oma tuba olemas ja tema ei lähe kuskile.
Hm, no sa ei ole kohustatud täiskasvanud inimesel lubama enda juures parasiteerida, kui sa seda ise ei taha. Ütled talle samal toonil, et kui mina pole sinu ema, siis ma ei pea sulle midagi tasuta andma, kui tahad olla korterikaaslane, maksad pooled kulud, arve on siin, punkt.
Nii siis ongi, kui mina end kehtestan, hakatakse vastu ülbitsema ja ette heitma, et ma ei sobi üldse lapsevanemaks, kuna olen oma elus väga palju vigu teinud.
Selle peale vastad, et kallis laps, sa ei pea elama koos sellise õudse inimesega nagu mina. Ma ei keela sulle iseseisvust, palun, mine. Ja tee ise oma elus targemad valikud, et olla minust parem.
Enesekehtestamisega seoses arvab minu laps, et ma olen hull ja peaksin ravimeid tarbima ja pikemaks ajaks ravile minema
Huvitav. See kõlab nagu algaja psühhopaadi märkus. Normaalne 20-aastane selliseid asju ei ütle. Oled sa kindel, et sa ise pole talle midagi sarnast kunagi öelnud?
Kõigele sellele lisaks, on ka nüüd see, et ega ma tegelikult ei tea, kui haiged ta põlved on, aga ajab asju, et ajateenistusest täielikult ära saada. Praegu sai ta pool aastat pikendust.
Ee… Aga see ei ole enam üldse sinu asi, las ta ajab oma asju ja teeb oma otsuseid. Täisealise lapse ajateenistus ei ole tõesti enam tema vanemate otsustada.
Nii oma emaga üldse ei käituta, aga ma ei oska ka enam midagi teha. Kas eladagi nüüd vaikides ühes korteris edasi, nagu võõrad? Kas võttagi neid sassiläinud suhteid nii nagu ongi?
Jah, võtad nii nagu on, mis sa ikka teha saad? Vaikides ühes korteris elama ei pea, kui see sind häirib. Palud tal lahkuda, pakud nt uue korteri üürimisel sissemakse abi, kui vaja, aga halba korterikaslast taluma ei pea. Mõtle sellele, et kui sa lapse vastikut käitumist muudkui talud, siis sa ise kasvatad teda sellega veel kõveramaks, kui ta praegu on. Kui sunnid teda oma tegude eest vastutama sel teel, et ei paku talle enam peavarju ja hoolt, siis on tal vähemalt võimalus ennast kokku võtta ja inimeseks kasvada. Võibolla teie läbisaamine ei saa kunagi hea olema, aga tal võiks vähemalt see oma elu eest vastutamine ikka tekkida. Nii et lahku elama kolima peaksite te mitte sinu huvides vaid poja huvides. Sina ei suutnud teda kasvatada, las siis nüüd elu ise kasvatab, ära takista seda.
Kas sa ise elad üürikorteris või on see sul enda oma?
sa oled praegu takerdunud sellesse 50-sse eurosse, aga põhiprobleem on ju tegelikult halvad suhted. Kui sul oleks pojaga lähedased suhted, siis see rahaasi sind nii palju ei häiriks ju? Seega tuleks kõigepealt suhted lappida kuidagi. Sind häirib, et ta sinu juures veel elab, aga see on ju suurepärane võimalus suhted korda saada, kuniks ta veel seal on. Millalgi kolib minema nagunii ja võõrandute veel enam.
Ega sellest ausalt öeldes aru ei saa, mis vahet sellel 50 Eurol on – on teda või ei ole.
Kasvatuslik efekt on. Ma tegin oma lapsega samamoodi, kui ta kooli lõpetas ja tööle läks. Ütlesin, et alguses küsin poole sinu kuludest, et sa saaksid endale oma kodu sissemaksu raha koguda, pärast küsin sinu täisosa (ehk siis korteri kogukuludest kolmandiku). Mossitas kaks minutit, aga siis sai aru.
Kui oleks edasi õppinud, siis ma poleks ilmselt raha küsinud.
Sind häirib, et ta sinu juures veel elab, aga see on ju suurepärane võimalus suhted korda saada, kuniks ta veel seal on. Millalgi kolib minema nagunii ja võõrandute veel enam.
Ei, tead ma ütlen sulle, ei. Mina saan oma pojaga pärast lahku kolimist küll paremini läbi ja kui tema enne kritiseeris ka minu elu ja valikuid, siis pärast iseseisva elu alustamist küll mitte. Ja mida aeg edasi, seda paremini saame läbi. Mõni lihtsalt ei oska ilusti viisakalt lapse rollist välja tulla, mõni ei oska ilusti viisakalt ema rollist välja tulla, siis tekivadki tülid. See ongi puberteediea kriis.
Praegu ei ole neil võõrandumine vaid vaenutegevus, ma arvan, et võõrandumine oleks mõlema huvides parem variant – sellesse vaenutegevusse kinni jäädes ei õpigi poeg ise enda eest vastutama. Sest kõiges on ju ema nii käepäraselt süüdi.
see, kui lapsel on põhikoolis hinded nii kehvad, et gümnaasiumisse ei saa, on ka ema viga- paljud lapsed vajavad õpiabi – kas sa aitasid lapsel õppida? ära üritagi öelda, et laps ise oli luru jne – alaealise lapse eest vastutab tema vanem, laps ise ei oma veel piisavalt (elu)tarkust
Jajah, nagu ma ütlesin – nii käepäraselt on ema alati süüdi. Kus on selle lapse isa, ma küsin?
Kutsekooli viimasel kursusel pooleli jätmine on inimese enda valik, selles ei ole lapsevanemad süüdi.
See teemaalgataja on varem ka siia kirjutanud või vähemalt käekiri on küll sarnane mingite eelnevate postitustega. Probleem pole loomulikult mingis rahas, düsfunktsionaalne suhe paistab nendest postitustest juba kaugele silma.
Ema on võtnud ohvrirolli, ohvriroll surub teised inimesed aga agressiivsele positsioonile ning see väljendub praegu ka poja käitumises. Mida suurem ohver ema on, seda vähem poeg teda austab ja nii see dünaamika on. Ilmselt on see selline olnud juba lapse varasest east peale ning ilma väliste jõududeta on seda väga raske muuta.
Lapsele ilmselt oleks kõige parem tõesti ära kolida, sest see annab talle võimaluse sellest dünaamikast välja murda ning teiste inimeste abiga püüda tervemaid suhtlusmustreid õppida. Paraku on siin ka muidugi ohud – inimesi tõmbab see, mis on tuttav ning seega võib ta täiesti alateadlikult leida endale naise, kellega jällegi sarnasesse mustrisse astub.
Teemaalgatajale on raske midagi konstruktiivset soovitada, sest kui sa oled eluaeg ohver olnud, siis ka sealt on väga raske välja astuda. Aga alustuseks võiks võtta kriitilise vaatluse alla kasvõi need laused:
– Kuna mul on piisavalt eluaastaid, siis tean ma ju oma halbu-ja häid külgi isegi ja väga inetu on, kui oma laps hakkab selliseid asju ette heitma
– Nii oma emaga üldse ei käituta, aga ma ei oska ka enam midagi teha.
-Praegusel momendil on mul endal kõige sellepärast nii kehv olla, et mõtlen, miks üldse enam olemas olla
Kas sa ise näed, kuidas need laused väljendavad seda, kuidas sa oled ohver, kellele tehakse liiga? Need väljendavad ka seda, et sa nõuad teistelt austust, mida sul enda vastu ei ole. Teistel on aga väga raske austada inimest, kes ennast ise ei austa. Igal juhul soovin teile kõike head.
Ma tõesti lihtsalt ei oska ega tea enam mida teha. 20-aastane laps elab veel minu juures. Kuna ta jättis paar aastat tagasi kutsekooliõpingut pooleli, oli ta sunnitud tööle minema, sest ega mina ju ei pea täiskasvanut inimest ülal pidama. Suhted meil pole head ja kui julgen ennast kehtestada, siis vastatakse mulle igasuguste süüdistustega. Meil on kokkulepe, et maksab mulle iga kuu 50 eurot kommunaale. Nüüd teatas, et tema kandis 25 eurot, kuna oli kaks nädalat kodust ära. Minul on tunne, et noored oleks nagu mingi vaimse puudega. Kui mina oleksin kaks nädalat kodust ära, ei arvestaks ju keegi, et me võtame küttearvest selle maha. Nüüd ütlesin talle, et uurin, kas saan ühe korteri peale teha erinevad üürilepingud, et minu lapsest saaks lõpuks täiskasvanud inimene ja õpiks elementaarsetesse asjadesse panustama. Peale seda kanti kohe ka teine 25 eurot ja öeldi, et nüüd oled sa lihtsalt minu korterikaaslane, aga mitte ema, sest emaks sa ei sobi. Olen tal palunud ka asjad pakkida ja kuskile kolida, et kus saab 50-euro eest korterit üürida, aga tema vastus on selline, et tal on minu juures oma tuba olemas ja tema ei lähe kuskile. Nii siis ongi, kui mina end kehtestan, hakatakse vastu ülbitsema ja ette heitma, et ma ei sobi üldse lapsevanemaks, kuna olen oma elus väga palju vigu teinud. Kuna mul on piisavalt eluaastaid, siis tean ma ju oma halbu-ja häid külgi isegi ja väga inetu on, kui oma laps hakkab selliseid asju ette heitma, aga näed, ära ka ei koli. Enesekehtestamisega seoses arvab minu laps, et ma olen hull ja peaksin ravimeid tarbima ja pikemaks ajaks ravile minema ja ime kah, et teised on mulle rohkem pere est, kui sina. Temale on nüüd pere eest tema pruudi pere, aga sinna pole vist ruumi kolida. Põhikoolihariduse kohta ütles mulle nii, et on jäänud sellepärast sellise haridusega, et mina ei võimaldanud tal edasi õppida. See aga ei ole tõsi, sest ise oli ta lohe. Kehvade hinnete pärast ta gümnaasiumisse ei saanud ja kutseka jättis viimase kursuse pärast pooleli. Kõigele sellele lisaks, on ka nüüd see, et ega ma tegelikult ei tea, kui haiged ta põlved on, aga ajab asju, et ajateenistusest täielikult ära saada. Praegu sai ta pool aastat pikendust. Minu põhimõte on, et mehest võiks mees saada ja hakata vastutust võtta, aga tema lahmib, nagu oleks süütu ja vaimse puudega ega saa asjadest aru isegi selles mõttes, et kui sa oledki kaks nädalat kodust ära, ei ole sul kommunaalmaksetes allahindlust. Nii oma emaga üldse ei käituta, aga ma ei oska ka enam midagi teha. Kas eladagi nüüd vaikides ühes korteris edasi, nagu võõrad? Kas võttagi neid sassiläinud suhteid nii nagu ongi? Praegusel momendil on mul endal kõige sellepärast nii kehv olla, et mõtlen, miks üldse enam olemas olla ????
Ema ja lapse suhted on korrast ära. Arvatavasti on ta tundnud ja tunneb siiani, et temast ei hoolita, ei armastata. Tal vist ei ole olnud ka isa.
Väljaviskamisest ja raha nõudmisest küll 20-aastase kasvatamisel abi pole. Normaalne vanem ei küsi oma lapselt raha, ikka hoolib ja aitab ise.
Minu ema oli samasugune, aga mina olin teisest puust, kui su poeg. Jah, välja viskasin ma ise ennast juba 18-aastaselt ja õppisin nii, et lõpetasin kõrgkooli. Kusagil 25-aastaselt hakkasin tajuma seda, et on olemas hoolivaid ja julgustavaid vanemaid ning see, milles mina üles kasvasin oli õudus. Kõike ei jõua siin üles lugeda. Mul puudus pere. Sain aru, et päritoluperega suhtlemine viib mu kriisi, hakkasin eemale hoidma. Siis ärkas mu ema. Proovis igatpidi, aga oli hilja. Mul ei ole siiani temaga emotsionaalset sidet, kuidas saakski olla, kui esimesed 18 aastat sulle hoolivust ei jagu, sind alandatakse.
Mõeldes endale 18-20-aastasena, ma olin laps, üksi maailmas. Vajasin väga targema ja elukogenuma nõu. Ka sellises vanuses on vanemate tuge väga vaja, et enese toimetulevaks inimeseks kasvada.
Nüüd ütlesin talle, et uurin, kas saan ühe korteri peale teha erinevad üürilepingud, et minu lapsest saaks lõpuks täiskasvanud inimene ja õpiks elementaarsetesse asjadesse panustama.
Kas üürid ise seda korterit? Lepingulise kaasüürilisena võib nii juhtuda, et kui poiss midagi ei maksa, siis pead ikka ise kõige eest maksma.
Kas selline variant mõeldav ei ole, et kolid ise väiksemale pinnale? Sinul kulud väiksemad ja poja jaoks ruumi enam ei ole. See on võrreldav “uju või upu” olukorraga. Praegu on su pojal väga mugav ja odav elu, tal ei olegi mingit motivatsiooni enda eest võidelda. Kui aga jääb ära selline võimalus, et ta sinu juures mõnusalt saab peesitada, siis peabki ta kiiresti õppima omadega hakkama saama. Tegelikult saadakse ka.
Emana oled sa kindlasti andnud endast parima. Nüüd on poeg täiskasvanu ja peab ise oma tee leidma. Kui ta sinuga sellepärast suhelda ei taha, siis pole midagi teha ja peadki ta lahti laskma. Selline manipuleerimine on lapsik ja praegune tegutsemine võib ta hoopis õigele teele suunata.
Mul ei ole üürikorter vaid me elame sotsiaalpinnal. Ütlesin talle ka seda, et kui sa pead oma isast lugu ja mina pole mitte keegi, palun mine ja otsi ta üles. Ma tõesti ei eita ka, et ma vigu pole teinud, aga alati oli lastel soe toit laual ja puhtad riided seljas. Kui nad käisid lasteaias, olid mul lasteaiaarved ka alati makstud. Kõike nad pole küll saanud, mida on tahtnud, sest selliseid võimalusi mul pole olnud. Nüüd kui lapsed täiskasvanud ja midagi osta soovivad, tulebki neil ise selleks vaeva näha ja saavadki aru, kui muidugi saavad, kui palju selleks pingutama peab.
See on ju “lapse” suhtes vaimne vägivald. Ega tema pole oma isa valinud ja süüdi, et ta kadunud on. Sellist juttu räägi oma sõbrannale, mitte kunagi lapsele.
Oled lasknud pähe istuda jah. Välja viskamine ei ole mingi soovitus, sellega tekitad hirmsa trotsi ja viha enda vastu. Pigem istuge koos maha ja arutage edasist käiku.
Mina pakuks välja nii, et annan sulle nt 3 kuud (või 4 või 5) aega seda 50 eurot maksta (või üldse mitte maksta, et koguda endale sissemaksu korteri üürimiseks, tagatisrahaks ja iseseisva elu alustamiseks. Ära serveeri seda kui karistust, vaid enda kui ema kohust suunata laps iseseisva eluga hakkama saama. Ütle, et sealt edasi hakkab maksma täpselt poole kõigist kuludest, ka hambapastad jms. 6 kuu pärast võiks tal olla oma korter üüritud ja välja kolitud. Lisa, et aitad alati, kui ta jääb hätta, annad söögiraha, kui vaja, ja majutad enda juures ajutiselt, kui üürikorteri maja maha põleb vms õnnetus juhtub. Aga emana on sinu kohus ikkagi ta elama õpetada. Seda kõike sõbralikult, rahulikult, ja pea siis oma sõnast ka kinni (no kui päeva hilineb, annad andeks, aga mingit kuude viisi diivanil edasi pikutamist ei tule.)
Tee omale selgeks, mis vahe on üüril ja kommunaalmaksel.
Kommunaalmaksete jagamisel on igati mõistlik arvesse võtta olukorda kui tegelikult elamispinnal ei viibitud võrdset aega või on erinev tarbimisharjumus.
Näide:
* üks elankikest käib 2 x päevas pesemas, teine aga käib trennisaalis ja on seal enamus aega pestud saanud.
* üks kummardab kodus elektripliidi kohal, teine sööb väljas
Jne
Ma tõesti ei eita ka, et ma vigu pole teinud, aga alati oli lastel soe toit laual ja puhtad riided seljas.
Soe toit ja puhtad riided – see on küll täiesti mõttetu asi, mida rõhutada. Kui sa ikka oled terve elu nende laste peal ennast emotsionaalselt välja elanud, neile rääkides, et mingu otsigu isa üles, jms sarnases stiilis juttu, siis tõesti arvad, et ming soe toit ja puhtad riided on midagi niisugust, mis korvab selle, et neil tegelikult pole olnudki sinuga normaaset armastavat suhet? Kas oled oma poega julgustanud ja toetanud või on sinu kasvatusmeetodiks ultimaatumid ja ähvardused? Mulle tundub, et viimane.
