Sa pole vist ise suurem asi eeskuju pojale. Ka sul pole head haridust ning terve pika elu peale, mil enamik inimesi on omale kodu ostnud (vanasti ei olnud see ülemäära ülejõu käiv), oled lõpuks ikkagi mitte ainult üürikorteris, vaid lausa sotsiaalkorteris.
Lapsele isa valisid samuti sina, seda, et sai lehv valik tehtud, ei ole mõtet pojale ette heita ja näägutada, et mingu siis isa juurde. Ma usun, et ta meelsasti lähekski kui sa oleks omal ajal talle veidi normaalsema mehe isaks valinud.
Aga sinu juttu on kurb lugeda, juba aastaid oled püüdnud poega ainult karistada, mitte kuskilt ei paista, et sa talle millegagi toeks oled püüdnud olla. See süüdistamine, et “laisk ja lohakas” ei motiveeri rohkem pingutama. Ainus, mis motiveeriks oleks lähedase inimese tugi ja seda ei ole tal kummagi vanema poolt.
Kodust välja kolib ta peatselt nagunii, sellises õhkkonnas ei ole võimalik elada. Aga selle hetkega on ta ka su elust läinud, sa oled selle eest kõvasti hoolitsenud, et viimnegi side pojaga murda, koheldes teda kui vaenlast.
