Loodetavasti su mehe elus on keegi, kes ei kohtle teda nagu koera.
Vot see koera jutt käis meie kodust ka läbi, aga mismoodi on teise inimese käest abi ja koostöö ootus nagu koera kohtlemine? Kas teie kodus tõesti saab koer seksi alles siis, kui puud riita laotud ja aknaraam parandatud? 🙂
Kusjuures selle imetamise ja magamatusega, majapidamisstressi ja teadmatusega kuidas nüüd mingit probleemi käsitleda: samuti puudub igasugune isu füüsilise kontakti järgi, natuke vastikust tekitab lausa – aga siin pole midagi isiklikku… Hormonaalselt täiesti normaalne nähtus, nagu võõrkeelsest veebist saab lugeda (peale sünnitust räägiti ainult sellest, millal võib uuesti seksima hakata, aga kordagi ei mainitud seda, et ma ei pruugi seda üldse tükk aega isegi tahta – mis on minu meelest natuke imelik :)).
Koerajutuga tekkis kuidagi suluseis – kui midagi küsida teha ei või; ka minimaalsed ootused teisele täiskasvanule ja tema “panusele” igapäevatoimetustes muutub järsku mingiks koera kamandamise jutuks – sorri, aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Lihtsalt mingi oma mugavuse väljavabandamine.
Ühest küljest on see koera jutt ja teisest küljest, kui midagi teha palun, pean olema valmis pm mikromanageerima, anna mulle või mängupult kätte, “nüüd liigu kaks sammu põhjapoole, üks samm vasakule, jah, näed, sealt silmadekõrguselt riiulilt leiad selle asja, mille ma sul endale tuua palusin, tõsta parem käsi, haara objekt, too tagasi” jne. (ok, natuke ülepingutatud, aga kes teab, see teab…).
Ehk siis selle peale ei tulda, et mingit käskimist ja palumist ei peaks üldse olemagi, kui mees ise vastava pilguga aeg-ajalt ringi vaataks. Aga noh, mis teha… Juutuubi jms vastu on kodul võimatu konkureerida.
On need mehed siis pahased, kui miski kodus tegemata? Minu mees helistab, kas süüa on või ta sööb enne koju tulekut sööklas. Ka kodune korratus teda ei sega. Mind segab. Küsib et kes selle segi siis ajab, kui tema hommikul läheb ja õhtul tuleb.
Kas selleks, et teine inimene kodus abistada võiks, tõesti peab ta enne pahaseks saama? Kodus, kus asjad on omal kohal ja pinnad ei kleepu, tolmukollid ringi ei tantsi, kõik vabad pinnad musta- või pestud pesu täis kuhjunud pole jne, on ikkagi kõigil parem olla.
Ühiselt kasutatavaid pindu siin kodus ikkagi jagub – tuleb töölt, peseb kraanikausis nägu, enda meelest vist puhastab karvad ja mustuse ära ka, aga juu ikka nii kiiruga-kiiruga, et pool jääb enda järgi ikka siit- puhastamata, sealt-koristamata – ja nii see sodi kuhjub.
Ja ma pole teab mis pedant, et koguaeg peaks kõik klants ja kliin olema. Aga võiks vähem seapesa meenutada.
Näiteks noh… Meil on praegu neljapäeva õhtust saadik kraanikausis hallitanud kurkide purk, mille ta sinna pani… Mis sellest siis saab… Millal? Ennustusi?
*Päris nii ei ole, et ta üldse midagi omaalgatuslikult ei tee – tõesti ehk nii palju, et söögitegemisega saab hakkama (mille olen ka kõigi jaoks lihtsamaks teinud kuumaõhufritüüri ostmisega jne); passiivagressiivselt kusagil sööklas seda tegema ei pea. Õnneks oma tööriided peseb/kuivatab ise (sest muudu on oht, et ei saa õigeks ajaks valmis).
Peale lapse tulekut, kui samuti oli mul juba vähemalt korra kaane pealt löönud, suure nutuga jne, tegi isegi hommikuti munapuljongi valmis, aga sellest tegevusest kauples ta ka ennast juba varsti välja ja arvas, et ta ei *peaks* söögitegemisega üldse tegelema (tööl miski mees oli imestanud ja kommenteerinud midagi vist, et tema küll ei pea – samas, tema lapse jutu järgi (mida kandis edasi mu mees, kui sama mehega tööl mingi tüli oli) on tema naine samamoodi hädas – viimati oli lausa mingile lapse kasvatamise ja enese eest hoolitsemise kursusele läinud – aga siin mu kallis lapseisa juhet kokku ei vii, et olukord pole nii erinev :)). Noh, minupoolne vastutulek, sest mul lihtsalt pole võimalik veel vaaritamisega tegeleda, ostsin masina ja katsetasin lihtsamad retseptid ära. Pole probleemi…
+
Igatahes – tore näha, et ma pole üksi, aga samas ka minu kaastunne teile teistele, kes sarnases mustris…